Imetamisest

Ma olen varasemalt meie piimasöömise/mitte söömise tavadest natuke rääkinud ka ning ei ole sellest saladust teinud, et algus oli meie jaoks päris keeruline. Prints on teadupärast väga kannatamatu olevus, kes söögi nimel väga vaeva näha ei viitsinud juba alguses. Minu kui ema kohus on ju ometigi last sööta ja seetõtt olin vist Printsi mustas nimekirjaski. Esimesed 6 kuud küsis ta ise rinnale harva, ikka oli nii, et enne sai 3-4 tundi täis ja siis hakkasin ise pakkuma. Mõned harvad korrad oli, kus ta ikka pahandama hakkas, näiteks ükskord siis kui me empsiga Printsi une ajal temaga Assakult Jüri poole hakkasime jalutama ning tema just sel korral varem ärgata otsustas, sealjuures näljaselt kisama pani.

Umbes sellest ajast, kui ta lisatoitu hakkas saama, vähenes ta huvi piima vastu veelgi. Ikka pidin ise pakkuma ja pinda käima kuni rinnast piima “lahmama” hakkas, enne kui noormees rahus süüa sai. Õnneks oli mul piimavaru päris hea ning tundus, et ma suutsin ta vajadusi rahuldada, mis sest, et kohe sekundipealt hullult voolama ei hakanud.

Tänase päeva seisuga Prints enam rinda ei saa. Ma ise ei andnud ja tema ei küsinud. Alguses jäi kuidagi nii, et andsin talle enne lõunauinakut ja enne õhtu und ja siis ühe korra kuskil 5 ajal hommikul, sest nii oli last hea kerge magama saada. Tasapisi lõpetasin õhtul piima andmise ning kui tal ainult üks uni päevas oli, ei mänginud see piima mittesaamine uinumise juures enam nii suurt rolli. Prints uinus ürpis kiiresti ka ilma piimata. Umber paar nädalat hiljem, kui ma talle enne lõunauinakut rinda pakkusin raputas ta pead. See oli siis kui alles hakkas enda keeles JAHi ja EId kasutama. Ma ikka pakkusin edasi, et mis see nüüd siis on, natuke võta ikka. Võttis ja üritas, aga kuna sealt kohe niipalju ei tulnud, siis tuju läks mustaks ja uni tuli ka peale. Järgmine päev tegi ta täpselt samamoodi. Seekord ei hakanud toppima, panin hoopis luti suhu ja voodisse ning ta jäi umbes 10 minutiga niisamagi magama. Pärast seda pole ma talle lõuna ajal ka andnud ning alles jäi vaid see varahommikune söötmine.

Umbes kaks nädalat pole ma talle ka öösel süüa andnud, vaid vett kui niisama uuesti magama ei jää. Öösiti taidleb küll, ma arvan, et hammaste tuleku pärast, kuid süüa otseselt ei nõua. Ma loodan, et see öine taidlus on hammaste pärast, sest igavesti ma seda teha küll ei suuda. Mõnikord magab ilusti näiteks 4ni hommikul ja siis vajab natuke abi, et uuesti magama jääda, eriti kui ta on ennast istuli ajanud. Mõnikord on vaja juba 1 ajal öösel. Mõnikord ei piisa tagasi külili keeramisest, vaid on vaja kussutada. See istuli ajamine tiheneb hommikupoole, ehk mõnikord jõuab ta ennast alates näiteks kella 4st kolm korda istuli ajada enne kui ta poole kaheksa ajal ärkab. Võib olla oleks mõistlik endal ka näiteks 5st siis juba ärgata, jääks see unega solkimine ära, kuid ma tõesti ei suuda nii vara ennast jalule ajada. Just selle katkendliku unelõpu tõttu olen ma hommikuti nii väsinud.

Aga see selleks… Nüüd on meie laps tissivaba. Praktiliselt täiesti ise lõpetas ja mingit suurt vaeva ma nägema ei pidanud. Oleks see mähkmest vabaks liikumine sama lihtne 😀 .

Advertisements