Imetamisest

Ma olen varasemalt meie piimasöömise/mitte söömise tavadest natuke rääkinud ka ning ei ole sellest saladust teinud, et algus oli meie jaoks päris keeruline. Prints on teadupärast väga kannatamatu olevus, kes söögi nimel väga vaeva näha ei viitsinud juba alguses. Minu kui ema kohus on ju ometigi last sööta ja seetõtt olin vist Printsi mustas nimekirjaski. Esimesed 6 kuud küsis ta ise rinnale harva, ikka oli nii, et enne sai 3-4 tundi täis ja siis hakkasin ise pakkuma. Mõned harvad korrad oli, kus ta ikka pahandama hakkas, näiteks ükskord siis kui me empsiga Printsi une ajal temaga Assakult Jüri poole hakkasime jalutama ning tema just sel korral varem ärgata otsustas, sealjuures näljaselt kisama pani.

Umbes sellest ajast, kui ta lisatoitu hakkas saama, vähenes ta huvi piima vastu veelgi. Ikka pidin ise pakkuma ja pinda käima kuni rinnast piima “lahmama” hakkas, enne kui noormees rahus süüa sai. Õnneks oli mul piimavaru päris hea ning tundus, et ma suutsin ta vajadusi rahuldada, mis sest, et kohe sekundipealt hullult voolama ei hakanud.

Tänase päeva seisuga Prints enam rinda ei saa. Ma ise ei andnud ja tema ei küsinud. Alguses jäi kuidagi nii, et andsin talle enne lõunauinakut ja enne õhtu und ja siis ühe korra kuskil 5 ajal hommikul, sest nii oli last hea kerge magama saada. Tasapisi lõpetasin õhtul piima andmise ning kui tal ainult üks uni päevas oli, ei mänginud see piima mittesaamine uinumise juures enam nii suurt rolli. Prints uinus ürpis kiiresti ka ilma piimata. Umber paar nädalat hiljem, kui ma talle enne lõunauinakut rinda pakkusin raputas ta pead. See oli siis kui alles hakkas enda keeles JAHi ja EId kasutama. Ma ikka pakkusin edasi, et mis see nüüd siis on, natuke võta ikka. Võttis ja üritas, aga kuna sealt kohe niipalju ei tulnud, siis tuju läks mustaks ja uni tuli ka peale. Järgmine päev tegi ta täpselt samamoodi. Seekord ei hakanud toppima, panin hoopis luti suhu ja voodisse ning ta jäi umbes 10 minutiga niisamagi magama. Pärast seda pole ma talle lõuna ajal ka andnud ning alles jäi vaid see varahommikune söötmine.

Umbes kaks nädalat pole ma talle ka öösel süüa andnud, vaid vett kui niisama uuesti magama ei jää. Öösiti taidleb küll, ma arvan, et hammaste tuleku pärast, kuid süüa otseselt ei nõua. Ma loodan, et see öine taidlus on hammaste pärast, sest igavesti ma seda teha küll ei suuda. Mõnikord magab ilusti näiteks 4ni hommikul ja siis vajab natuke abi, et uuesti magama jääda, eriti kui ta on ennast istuli ajanud. Mõnikord on vaja juba 1 ajal öösel. Mõnikord ei piisa tagasi külili keeramisest, vaid on vaja kussutada. See istuli ajamine tiheneb hommikupoole, ehk mõnikord jõuab ta ennast alates näiteks kella 4st kolm korda istuli ajada enne kui ta poole kaheksa ajal ärkab. Võib olla oleks mõistlik endal ka näiteks 5st siis juba ärgata, jääks see unega solkimine ära, kuid ma tõesti ei suuda nii vara ennast jalule ajada. Just selle katkendliku unelõpu tõttu olen ma hommikuti nii väsinud.

Aga see selleks… Nüüd on meie laps tissivaba. Praktiliselt täiesti ise lõpetas ja mingit suurt vaeva ma nägema ei pidanud. Oleks see mähkmest vabaks liikumine sama lihtne 😀 .

Advertisements

Taaskord imetamisest

Ma mõtlen, et vähemalt korra nädalas mõtleb iga värske ema, et ta teeb midagi valesti ja ta laps lõpetab halbade sõpradega kuskil halvas linnaosas tehes halbu asju. Okei, võib olla nii kaugele ette ei mõtle ja võib olla mitte nii tihti, aga ma ise küll. Vähemalt korra nädalas, kui mitte tihedamini leian end mõttelt, et kas see või teine on ikka hea idee ja võib olla saaks kuidagi paremini teha või siis lihtsalt tunnen ennast täiesti läbikukkununa.

Juba mitu nädalat mõtlen ma ikka ja jälle, kas Prints saab piisavalt süüa ning paranoia ja muud toredad mõtted käivad käsikäes. Arvestades, et meil on järgmine nädal perearsti visiit, kus peale uue vaktsiini saab ka uued ilu ja jõu numbrid, siis tekkis pärast eelmise korra visiiti väike mure, et mis seal ikka öelda võidakse. Seetõttu otsustasin, et käin igaks juhuks imetamisnõustaja juures, et Printsi söömiskäitumisest rääkida ja üldse maailma asju arutada.

Esiteks öeldi kohe ära, et Prints on väga aktiivne ja väljanägemiselt terve ja tubli tükk ning sugugi mitte mingi näljarott. Jee! Igaks juhuks kaaluti laps üle ka enne kui seal süüa hakkasin andma ning sealne kaal näitas 7725 grammi, mis tähendab, et 16. augustist on Printsi kaal kasvanud 585 grammi. Arvestades, et nelja kuuga on Prints juurde võtnud 3705 grammi, mis teeb umbes 926 grammi kuus on tulemus igati hea ning mida vanemaks laps saab, seda vabamalt seda nädalast ja kuist juurde võtmist võetakse. Muidugi kui alla hakkab võtma on ka paha, kuid võttes arvesse seda, kui aktiivne laps meil on – keerab kõhuli ja koogutab süles istudes ning vaatab ringi ja huvitub palju rohkem muudest asjadest kui söömine, siis on tegemist väga normaalse kaalukasvuga.

Kohapeal olles sõi ta mõlemast rinnast põhimõtteliselt minut aega, ehk siis kaks minutit kokku, kuid selle aja jooksul kummutas ta 80 grammi. Pärast seda tal lihtsalt ei olnud kõht piisavalt tühi, et veel tissi otsas rippuda. Nõustaja ütles ka, et kuna ta on ikkagi tublisti juurde võtnud, siis las ta väike väänik olla. Päevas peaks olema ikkagi vähemalt 6 toidukorda, hea muidugi kui rohkem, kuid kui ma seletasin, et siis käib üks nokkimine ja mida tihedamalt ta sööb, seda vähem ta korraga sööb, siis ütles ta et las ta siis olla. Võib muidugi proovida seda, et enne süüa ei anna kui laps päriselt küsib, kuid mul on tunne, et enne läheb põrgu jäässe 😀 Ta pole meil söögi osas nagu väga nõudlik – kui ta just näiteks 5 tundi järjest maganud pole.

Lisatoidu jaoks ta veel vajadust küll ei näinud, sest laps kosub hetkel ilusti ning pigem oodata sellega kuni laps istuma hakkab, ehk kuskil 6 kuuni. Kuigi mulle tundub, et kõik meie beebigrupis juba annavad, siis kavatsen ma veel asjaga oodata. Kiiret ju veel pole 😀 Las see beebiaeg jääda nüüd natukeseks seisma ka, et see laps liiga kiiresti ei kasvaks.

Igatahes.. Minu närvid said rahustust ning meil on kõik nii nagu olema peab, ehk muretsemiseks pole põhjust. Samas on mul endal hea meel, et ära käisime 😀

Haiglasolek ja imetamine

Pärast seda, kui ma sünnitustoas 2 tundi taastusin ja minu füüsilist seisukorda jälgiti, viidi meid lõpuks ära perepalatisse. Perepalati soovi andsin Kailile põhimõtteliselt kohe kui me sünnitustuppa saime, kuid tundus, et 11.mai ei olnud nii meeletult populaarne kuupäev, et kõik kohad rahvast täis oleks olnud.

Meie võtsime selle kõige tavalisema perepalati, kus oli kaks voodit, mähkimiskapp, tugitool, 2 tooli ja lauake ning privaatne vets ja duširuum. Järgmise taseme palat oleks sisaldanud ka külmikut ja telekat, kuid me ei pidanud neid eriti olulisteks, sest külmkappi vajavat sööki meil kaasas ei olnud ning telekat me ka ei vaata.

Iseenesest see palatite hinnakiri ei ole väga hirmus ning minu jaoks oli äärmiselt oluline, et Ste saaks meiega haiglas olla just nii palju kui meie jaoks vajalik.

Valikus on järgmised sünnitusjärgsed palatid (infot saab ka SIIT):

  • V korrus

   Perepalat kõigi mugavustega
hind 30 eurot

  • V korrus

   Kõigi mugavustega perepalat köögi- ja puhkenurgaga
hind 60 eurot

  • II korrus

   Perepalat mugavustega 
hind 20 eurot

  •  II korrus

 Perepalat
hind 10 eurot

Kõikides perepalatites saavad süüa nii ema kui isa 3 korda päevas.

  • V korrus

Ema-lapse palat kõigi mugavustega
hind 15 eurot

  • II korrus

Tasuta üldpalat
4 voodikohaga palat emadele ja beebidele

Ka nendes palatites pakutakse 3 korda päevas süüa.

Kui perepalateid olnud ei oleks, oleks ma ema-lapse palatiga ka rahul olnud, kuid kahjuks kehtivad seal külastusajad ka isadele. Õnneks oli seal siiski ruumi piisavalt, nii et me saime ennast mõnusalt sisse seada. Ste läks vahepeal korraks koju, sest otseloomulikult rakendas sõber Muphy oma võimeid ja mu sünnitus algas just sellel päeval kui ma olin Maximast kella 16.00-18.00 ajavahemikuks toidutellimuse teinud. Prints, kes oli ennast suurest karjumisest ära väsitanud jäi korraks magama, mis andis mulle võimaluse puhata ja veidi tukkuda. Selleks ajaks olid mu meeletult tugevad külmavärinad ka juba lõpenud ning hakkas vähehaaval inimese tunne tulema – teerulli alla jäänud inimese, kuid siiski.. inimese.

Kuskil viie paiku tuli üks ämmaemandatest, kes II korruse peal valves oli meid vaatama. Kõigepealt katsus mu kõhtu, et näha kuidas emakas tagasi tõmmanud oli ja siis tegi väikse vastsündinu eest hoolitsemise 101 kursuse. Ega seal midagi keerulist ei olnud, lihtsalt käis üle kuidas puhastada silmi, nina ja naba ning kuna Prints nohises pärast sünnitust veidi kurjakuulutavalt, siis pidi talle ka selle sama füsioloogilise lahuse tilku ninna panema, et veidi olukorda leevendada. Nohisemine pärast sünnitust ja ka toidu välja oksendamine on normaalsed nähtused, sest lootevesi võib natuke aega tema kõhus või hingamisteede pesitseda ja seetõttu natuke ebamugavusi tekitada. Kahjuks ei mõju see füsioloogiline lahus koheselt nagu täiskasvanute puhul tavaliselt ninaspreid seda teeks, vaid see võib aega võtta kuna tegemist on ajapikku toimiva asjaga, mis tähendab, et ta võib nädal-paar nohiseda enne kui korda saab. Etteruttavalt mainin, et nohisemine on tänaseks päevaks juba tugevalt paranenud ning tuleb tagasi siis kui ta näiteks piima ninna tõmbab 😀 .

Kuna mul oli gestatsioonidiabeet, kontrolliti Printsil esimesel päeval 2 korda ka veresuhkru taset. Vaesekest torgati kanna otsa, mis esimesel korral tegi nii palju pahameelt, et läks tükk aega enne kui ta maha rahunes. Õnneks olid mõlemad näitajad korras ning edaspidine torkamine lõpes.

Ega seal haiglas midagi väga äkilist pidevalt ei toimunudki. Nagu sünnitusosakonnas nii ka sünnitusjärgses osakonnas – kell 8 õhtul ja kell 8 hommikul oli koosseisu vahetus, mis tähendas seda, et mõnda aega pärast 8 hommikul ning siis peale 8 õhtul tuli tolle vahetuse ämmaemand meid vaatama ja uuris kuidas läheb. Kontroll sisaldas endas küsimusi lapse söömise kohta, kontrolliti minu emaka seisundit ja uuriti kuidas ma ennast ise tunnen. Hommikuti, kuskil 10-12 vahel tegi lastearst on tiire, kes siis kontrollis beebi tervist ja ka kaalu.

Esimesel õhtul käisid kohe vastsed vanavanemad meid haiglas vaatamas, kuidas me uue elukorraldusega harjume. Prints valdavalt kas magas või siis sõi või üritas süüa. Alguses oli teda väga raske üles saada ja sööma meelitada, sest isegi kui ta tissi otsa sai jäi ta seal suhteliselt ruttu magama ning ükskõik kust teda silitada või kergelt näpistada, temal on äärmiselt ükskõik ja tahtis hoopis edasi magada. See, et laps magada tahab on iseenesest tore, kuid alguses, selleks et soodustada piisavas koguses piima tulekut, peab beebi ka oma osa tegema. Printsi unisusest ja ilmselt ebaaktiivsusest tulenevalt kaalus ta järgmisel hommikul 4060 grammi, mis tähendab, et ta kaalukaotus protsent oli suurem kui 8%, mis on rohkem kui arstile oleks meeldinud. Sain arstilt korralduse Printsi iga kahe ja poole tunni tagant äratada ning sööta 15 minutit ühest ja 15 minutit teisest rinnast.

Idee oli hea, kuid teostus mitte nii väga… Prints oli alguses rindade peale vihane, et ta süüa saamiseks nii palju tööd pidi tegema, kuid siis poole pealt otsustas üleüldse, et kogu asi pole tema aega väärt ja keeras magama. Mis jama see on, et esimesed 9 kuud antakse voolikust süüa ja nüüd peab ise vaeva nägema? Küll ma siis üritasin igate pidi – koorisin lapse paljaks, vahetasin mähkmeid, käisin kraanikausis tagumikku pesemas, et ta ikka üles ärkaks, kuid need mõjud ei kestnud väga kaua.

Neljapäeval tehti ära kohe ka B-hepatiidi ja tuberkuloosi vaktsiinid, mis ajasid väikse ilmakodaniku nutma, kuid õnneks möödus pahameel väga kiiresti.

Reede hommikuks oli Printsi kaal veelgi langenud, 4060 grammilt 4010 grammile ning ma olin juba päris mures ja veidi rahutu, et mu keha ei ole võimeline mu oma last toitma ja poputama. Ämmaemand otsustas lisatoidu kasuks, et vältida kaalu vähenemist veelgi kriitilisema piirini, nii kauaks kuni mul endal rohkem piima tuleb, sest tulemata ta jääda ei tohiks. Lisatoitu sain õnneks anda väiksest ravimitopsist, selle asemel, et kohe meile lutipudelit peale suruda või kästa süstlaga mässata. Samuti soovitati üritada rinda ise lüpsta, et lapse söömist imiteerida ning mulle öeldi, et kui ma suudan vähemalt 20 milliliitrit välja pumbata, siis pole lisatoitu vaja anda.

See kahe näpuga lüpsmine on täielik jama! Või noh… Eks ta ilmselt aitab ka, kuid see on vaevaline ning minu meelest ei suutnud ma küll seal midagi imiteerida. Veidi sain seda välja küll, kuid kaugeltki mitte piisavalt, seetõttu andsin pärast iga rinnaga toitmist Aptamili. Ma olin alguses selle üle pahane, isegi solvunud, et ma pean oma lapsele tehistoitu andma, kuid peagi sain ise ka aru, et see on ainult lapse heaolu huvides ning on äärmiselt oluline, et ta hakkaks juurde võtma ja et me saaks koju minna, kus veidi mugavam ja vabam õhkkond on. Lisatoitu pidi andma iga 3 tunni tagant, mitte varem, mitte hiljem – täpselt iga 3 tunni jooksul, sest selle tehistoidu puhul püsib kõht kauem täis ning pidavat olema äärmiselt lihtne last “lõhki” sööta. Proovisin vahepeal ka välja lüpsta, kuid maksimaalne kogus mis ma pika pühendumise peale suutsin koguda oli vist 5 grammi.

Reedel torgiti lapsekest veelgi ning tehti ära ainevahetushaiguste sõeltestid, mille proovid saadetakse lausa Tartusse testimiseks. Sellega pidi olema nii, et kui kõik on korras, siis ei kuule neist ilmselt enam kunagi, kuid kui miskit välja tuleb, siis võetakse meiega ühendust. Tuleb oodata ja vaadata. Ma ei teagi, kas on võimalik, et nii väikestel võib kilpnäärme jamasid juba esineda või mitte, sest teadupoolest on mul endalgi ju väheaktiivne kilpnääre. Teiseks käidi Printsi kuulmist testimas. Arstil on selline veider masin, millel on üks kõrvaklapp (või ka kõrvatropp), mis pannakse lapsele ühte kõrva, sealtkaugu mängitakse erinevaid helisid ja siis aparaadi ekraan näitab võnkesagedust (ilmselt kõrva reaktsiooni) ja siis tuleb sinna kõrvale skoor. Parem kõrv viskas kohe 8/8 täis ja võnkesagedus oli uhke, kuid vasakul kõrval jäi skoor 2/8 peale, olgugi et võnked olid ilusti olemas. Arst ütles, et 100% on kõik korras, kuid kahjuks aparaat kõike ei näita ja seetõttu tuleb seda testi vasakule kõrvale korrata. Tavaliselt on selline asi tingitud näiteks lootevee jääkidest kõrvas, mistõttu tuleb natuke aega oodata kuni need jäägid hajuvad. Eks ta veidi ärritav oli, kuid sundisin ennast rahulikuks ja keskendusin hoopistükis meie söögiprobleemide peale.

Õhtul kell 22 tegime kontrollkaalumist. Ehk siis kõigepealt kaalud lapse enne söötmist ära ning siis kui kõht täis tuleb minna samades riietes, sama kompleti ja kui ta on miskit püksi teinud, siis ka musta mähkmega, et õige tulemus saada. Meeleheide kasvas mul veelgi kui tuli välja, et pärast minu suuri ponnistusi teda söömas hoida võttis ta süües juurde vaid 2 grammi. Kuidas see üldse töötab?! Ämmaemand otsustas lisatoidu kogust suurendada ning nüüd pidin andma 30 grammi lisatoitu kuni järgmise arsti visiidini.

Kusjuures see öösiti ärkamine polnud üldse nii hull. Palju hullem oli see lapse üles ajamine, sest ta kohe üldse ei tahtnud ärgata. See pani mind muidugi muretsema, et äkki ta on liiga näljane ning lihtsalt ei jaksa enam liigutada ega funktsioneerida. Kohe kui muremõtted pähe tulid üritasin nendega võidelda, sest igasugune stress või mure võib keha mõjutada ning veelgi enam selle piima tekkega jamada.

Laupäeva hommikuks olin ma juba lootust kaotamas. Eeldasin muidugi, et ehk on laps selle lisatoiduga nuumamise peale juurde võtnud, kuid ma ju ei taha talle seda andma jääda. Siiski ei olnud ma veel päris alla andnud, sest rinnad olid läinud raskeks ja kõvaks, mis peaks olema esimene märk sellest, et piima hakkab kogunema. Hommikul tuli uue vahetuse ämmaemand Maie Kalliver meid vaatama ja kontrollima ning arutasime päevaplaani. See oli juba meie kolmas päev haiglas ning me kibelesime hirmsasti koju, kuid enne tuli lastearsti otsust oodata ja vaadata.

(Väikse vahemärkusega mainin ära, et tolle hommiku ämmaemand oli ainuke, keda ma kogu haiglas oldud aja jooksul kaks korda nägin. Muidu oli pidevalt värske kaader kohal.)

Otsustasime ämmaemandaga, et teeme hommikul ühe kontrollkaalumise ja siis vaatame edasi. Üldiselt peaks last söötma 15 minutit ühest ja 15 minutit teisest rinnast, sest väidetavalt pikema aja peale ei päris söömist ei toimu. Laupäeva hommik oli esimene hommik, kus Prints korralikult ja järgemööda imes, küll tasakesi, kuid siiski imes. Ajaliselt läksime küll piirangutest üle ning kokku sõi ta vist kuskil tund aega, kuid õnneks ei olnud Maiel midagi selle vastu ja ütles, et teeme siis eksperimenti ja vaatame mis saab. Tunni aja jooksul võttis Prints juurde 18 grammi, mis oli kõvasti rohkem kui siiani ning valgus hakkas tunneli lõpus järjest heledamalt paistma.

Imetamine on ikkagi veidi nagu tiimitöö ema ja lapse vahel ning mõlemad peavad alguses vähe vaeva nägema, et asi ilusasti jooksma hakkaks. Ma veidi ei saa aru nendest naistest, kes ütlevad, et rinnaga toitmine pole nende jaoks. Võib olla olen ma veidi kiviajast pärit, kuid kas see polegi mitte ema funktsioon? Oma lapsele parimat võimalikku toitu pakkuda? Jah, tänapäeva lisatoidud sisaldavad kõiki toredaid aineid ja vitamiine ja mida kõike veel, kuid rinnapiima pole ju siiani päriselt jäljendada suudetud. Ma ei ütle, et lisatoidu andmine on kurjast – tähtis on ju, et lapsel oleks kõht täis ja ta oleks õnnelik, mis vahet sel siis on kuidas selleni jõutakse, kuid kui emal on korralik piimariiul varnast võtta, siis miks seda mitte kasutada?

Olgu, võib olla mul on lihtsam rääkida, sest mul on tunne, et minu rinnad ja nibud ei ole just kõige tundlikumad ning seetõttu ei ole ma vähemalt siiani mingit megavalu, kipitust, lõhenemist või veel mingeid hädasid kogenud. Valetan! Vahepeal korraks nagu hakkasid ketendama, kuid see läks 2 korra Bepantheni kasutamisega kohe üle. Kõik mis ei tapa teeb tugevamaks – lööge mind nüüd või risti, kuid see on lihtsalt minu arvamus.

Lastearst vaatas meid uuesti üle ning suur oli mu rõõm, kui Printsi kaal oli uuesti tõusnud eelmise päeva 4010 grammilt 4066 grammile, sest 56-grammine kasv on igati tubli tulemus. Arst lubas meid lõpuks ometi koju, tingimusel, et me uue nädala alguses kohe imetamisnõustaja juurde lähme, et vaadata, kuidas meil läheb. Alguses tahtis panna aega kohe esmaspäevaks, kuid kui ma ütlesin, et meil on beebikaal olemas, et kaalul silma peal hoida, siis pani aja hoopis teisipäeva varahommikuks. Igaks juhuks soovitas osta ka pudeli Aptamili valmis kui peaks tarvis minema, et laps nälga ei jääks.

Samuti saadeti meie juurde uuesti see kõrvatesti tegelane, et igaks juhuks enne kojuminekut see parem kõrv üle kontrollida, muidu oleks olnud tarvis selle kontrollimiseks uus aeg planeerida ja tagasi arsti juurde minna. Õnneks tulid sel korral kõik näitajad ilusti tagasi ja skoor viskas ilusti 8/8, mis tähendas, et võisime muretult kodupoole asuda.

Olgugi, et haiglas olid igasugused nõustajad ja abilised kohe varnast võtta, siis koju saamine oli nii mõnus ja kuidagi hoobilt rahustav. Muidugi esimese asjana läksin kohe apteeki rinnapumpa ostma, sest ma olin äärmiselt sihikindel ja täis kurja tahet oma rindadest see pagana piim kätte saada. Sain sõbraks Medela mehaanilise 2-faasilise pumbaga, mida on äärmiselt mugav kokku panna, kasutada ja pärast ära pesta – julgen soovitada küll. Alguses tuli välja kahest rinnast kokku 30 grammi, kuid see oli juba parem kui näiteks hommikul. Õhtupoole kui emps mulle beebikaalu tõi sain teha ka kontrollkaalumist, mille esimene mõõde näitas mulle 4-grammist erinevust, mistõttu andsime talle veel 30 grammi Aptamili lisaks. “Appi,” mõtlesin endamisi, “kas mu rinnad ei võiks tööle hakata?!” Samas ei tundunud jätkuvalt, et lapsel kõht tühjaks oleks jäänud, kuid ilmselt pole see tema magama jäämine mingi eriline näitaja – võib olla oli tal nii vähe energiat, et ta lihtsalt ei jaksanud üleval olla.

Terve pühapäeva hommiku tegin kontrollkaalumisi ning iga korraga tuli juurde ainult 2 grammi või 4 grammi ning ma olin korraks täiesti kindel, et ma peangi jääma lisatoitu andma. Ühtäkki hakkasin ma neid numbreid vaatama, mis ma paberi peale kirja panin ja tahtsin endale kirve pähe lüüa… Täitsa idikas!

Nali nimelt järgmine… Haiglas oli kaalu ekraanil mõõde grammides, ehk siis ekraanil oli 4-kohaline number, kodukaalul oli meil kaal kilodes, ehk siis ekraanil ilmus komakohaga kolm numbrit. Mina, oma äärmiselt värske ema ajuga võtsin arvesse, et viimane number näitab 1 grammi, 2 grammi ja nii edasi, kuid TEGELIKULT oli need ju kümnendikud juba ning 4.120lt 4.160 peale ei ole mitte 4 grammi vaid hoopis 40 grammi. Tuleb välja, et värsked vanemad reageerisid üle ning suurest murest hakkasid oma last toiduga uputama 😀 Püha Jeesus, ma ütlen! Sellepeale võtsin kohe tuure maha, sest lastearst ütles, et päevane kaaluiive võiks olla kuskil umbes 20-30 grammi ning nädalane minimaalselt 150 grammi. Prints võttis selle suure toppimise peale ikka väga ilusti juurde, mistõttu otsustasin ma enam mitte ennast selle kaalumisega hulluks ajada ja lihtsalt teisipäeva hommikul imetamisnõustaja juures vaadata, mis seal saab ja mida mulle öeldakse, kuid söötmisi üritasin ikka teha iga 2 ja poole või 3 tunni tagant, et last sööma ergutada ja et minu keha saaks aru, et piima tuleb juurde toota.

Teisipäeva hommikul võttis meid ITK’s vastu imetamisnõustaja Agnes Sinikas, kes asus kohe uurima, kuidas meil asjad lähevad, kui tihti laps sööb ja nii edasi. Selleks puhuks olin ma hüljanud oma pabermärkmiku ning võtsin pühapäeval kasutusele hoopis ühe laheda äpi – Feed Baby (LINK!), kuhu saab kõik söötmised, kakamised, vannitamised, magamised ja ka näiteks rohud-vaktsineerimised kirja panna. Hommikul kaalus laps koduse kaalu järgi 4.19 kilo, kuid haiglakaal näitas vähe rohkem – 4226 grammi. Samuti pandi mind natukeseks imetama, et näha, kuidas laps võtte selgeks saanud on ja kuidas söömine läheb. Tuleb välja, et minu lihtne rõõm oleks pidanud olema veel suurem, sest kui laps teeb söömise ajal “klõnk-klõnk” häält, siis tuleb piima nii palju korraga, et laps ei jõua piisavalt kiiresti neelata. On täiesti normaalne, et laps sööb niiöelda hääletult, sest see tähendab, et piim voolab ühtlaselt ja lapsele õige kiirusega. Mina eeldasin millegi pärast, et normaalne söömine peabki häält tegema ja laps matsutama, kuid tegelikkus on hoopis midagi muud 😀 Igatahes… Piima oli mul nii palju, et hakkas omasoodu rinnast välja tilkuma ning kui Prints näiteks sahmerdab ja oma põseda mööda mu rinnanibu hõõrub, siis tuleb sealt kohe piima välja ja jookseb igale poole laiali – valdavalt mööda Printsi nägu.

Mure möödas.

Kellel aga on mingeid probleeme imetamisega, siis ma kindlasti soovitan ITK imetamisnõustajaid, sest nad oskavad nii poose kui nippe soovitada, kuidas last sööma keelitada. Näiteks mul soovitati Printsi kukalt, selga, jalgu ja kätt silitada, selleks et teda sööma stimuleerida kui ta juhtumisi peaks tukkuma jääma.

Nagu öeldakse, siis harjutamine teeb meistriks ning tänaseks päevaks ei jää ta enam niisama unelema, ärkab ka ise siis kui kõht tühjaks läheb ning võtab tublisti juurde. Eile viisin lausa beebikaalu tagasi vanemate juurde, et ma ei peaks mõttetult stressama. Kõigile teistele uutele emadele, kes imetamisega kimpus on ja tõesti tahavad seda teha, soovitan ma kannatlikkust ja rahulikuks jäämist. Üldiselt on ikkagi naiste organism sätitud nii, et see piim tuleb, tulemata ta ei jää, lihtsalt mõnikord on tarvis vahepealset abi. Abi saamine ei tähenda seda, et te kuidagi halvemad oleks – oluline on ju lapse tervis ja hea tuju ning kui selleks on vaja natuke aega poetoitu lisaks anda, siis elage see periood üle ja küll ta varsti paika läheb 🙂

Päikest!