Growing pains 

Vaatan täna aknast välja ning vaid need õõtsuvad oksad saadavad külmavärinad mööda selga alla. Vahepeal olid juba nii ilusad ilmad, et laps sai lühikeste pükstega õues ringi joosta, kuid täna näiteks oli tal õues seljas kaks pusa ja vest. Kahjuks ma veel talle kummikuid ostnud ei ole, mistõttu tõmbasin lihtsalt saiakotid nööridega ümber jalanõude 😂 See oli päris hea vaatepilt. Kui keegi teab, kust saab väikese suurusega kummikuid osta, siis andke teada, vaja oleks vist kuskil 21-22 suurust. 

Prints saab muudkui osavamaks ja kiiremaks ja targemaks. Näiteks kodus oskab ta suurepäraselt turvaväravat avada, et ta siis saaks minna kassi krõbinaid sorteerima. Veel on ta õppinud pead raputama kui ta midagi ei taha ja siis väga kirglikult häälitsema kui ta midagi tahab (“jaa”-ni on veel kõvasti aega, sinnani peab leppima “aaaah”-iga), kuid kui ta pole kindel, mida pakutakse on mõistlik siiski pead raputada.” aitäh” tuleb ka iga päevaga järjest ilusamini. Nüüd saab ta suurepäraselt ise püsti nii toas kui õues, kuid ma olen täheldanud, et vanaema juuresolekul kaovad kõik oskused ning vajatava abi kogus suureneb märgatavalt. Magic! 😂 

Üleüldise on Prints kohati üks väike vingats. Näiteks võimlemistrennis käimine on lootusetu, sest seal ta tahaks hoopis teiste lastega seltside ja vabalt ringi jalutada kui et siis emmega mingeid harjutusi teha. Ma tean suurepäraselt, et kodus olles talle harjutused meeldivad ja ta teeb neid päris hästi, kuid seal lihtsalt joriseb ja vingub. Selline pisarateta ving tuleb. Mõnikord kui suuremalt solvub, siis tulevad vihapisarad ka. Täna näiteks trampis esimest korda jonni käigus jalgu, kui ta juba nii väsinud oli. Kahjuks ei oska ta ise veel nendest hoogudest välja tulla ning ma pean leidma midagi, millega ta tähelepanu mujale tõmmata. 
Trennid ja ujumises lõpevad nüüd suveks kohe varsti ära, seega tuleb mingeid uusi tegevusi välja mõelda või siis last rohkem õue kupatada. Meil see majatagune “õu” on hetkel noori vareseid täis, kes veel ei lenda, ent kes Printsile vägagi huvi pakuvad ja keda ta taga ajab, et ma olen olnud sunnitud uusi kohti otsima, kus ta rahulikult olla saaks. Ükspäev hakkas emavares meid jälitama, kui Prints tema lapsele liiga lähedale läks. Lahenduse leidsin üpris lähedalt – Koidu tänava kooli juures on üks aiaga piiratud park. Hetkel on sellel üks värav eest ära ja terve ilm peale liivakasti on liiva täis, kuid seal on kiiged, liumägi ning valdavas enamuses siiski piirdeaed ka. Liikuva ja kärme lapsega kulub see märjaks ära. Seal on ka pargi hooldaja andmed, aga seal üks ema rääkis, kuidas ta on mitu korda ühendust võtnud, aga kasu ei miskit. Teine selline aiaga piiratud park on Politseipark, aga no ma ei hakka iga päev kesklinna minema, lihtsalt selleks, et laps mängida saaks. Eks ta saab Assakul olles ka üks jagu mütata. 
Tasapisi olen hakanud teda ka rinnast võõrutama. Hetkel saab rinda kui ta kodus lõunaund magab, lihtsalt selleks, et ta kiiresti magama jääks ja siis öösel (mõnele hommikul või varahommikul) kell 5, kui ohtralt kisama hakkab. Juba peaaegu kaks nädalat olen ilma õhtuse piimata magama pannud ning tundub, et läheb järjest paremini. Kuigi praegu kui tal silmahambad vist tulevad, esineb öökriiset ka kaks korda öö jooksul, kuid siis ei aita ka söömine. See kriiskamine on nii õudne – viskab muudkui pulgaks ja lihtsalt kriiskas, kussutamine väga ei aita. Nende hammastega seoses oli tal kolm päeva palavik ka. Ilma rohuta oli lausa 39.3, rohuga läks alla, kuid mitte kauaks. Hakkasin juba muretsema, olgugi et laps ei olnud tavalisemast virilam või loium, kuid nii kiiresti kui tal reedel see palavik tõusis, nii kiiresti see ka pühapäeva ööl vastu esmaspäeva ära läks. 

*Appi! Laps magas õues kärus. Enne just mõtlesin, et kas panen rihmad kinni või mitte. Mõtlesin, et äkki rihmadega kinni olles ärkab varem üles, sest miski takistab. Umbes 2 minutit tagasi olin just õue vaadanud, et kas ikka magab. Järsku kuulsin viginat (käru oli õues akna all, ise istusin akna kõrval diivanil) ja vaatasin, et Prints on mingi halli asja käru augu ette ajanud, hakkasin veel meenutama, et mis osa see vankrist selline hall on.. Ja siis tärkas! Tal oli hall vest seljas. Röövik oli ennast vankris ärgates kõhuli keeranud ja hakanud vist pepu ees väljuma ja püsti ajama. No jeesus!*

Ühel pühapäeval käisime loomaaias jalutamas, kui ilus ilm oli. Eriti meeldisid Printsile linnud ja hülged. Need loomad, kes valdavalt magasid teda oluliselt ei köitnud. Kahjuks oli lasteloomaaed kinni – ma nii lootsin, et ta saab neid kitsesid katsuda, aga niiviisi jääb siis järgmiseks korraks ka midagi. 


Üleüldse peaks välja mõtlema mingeid asju, mida nii väikse lapsega teha. Ta tahaks liikuda, aga hüpata ta veel ei oska, tahaks asju teha, kuid mõistus veel väga ju ei võta. Mida teie lastega teete? Kus käite? 

Advertisements

Ja polegi see laps enam nii uus…

“Selleks ajaks kui me vastuvõttu jõudsime oli mul ikka juba väga ebamugav. See pinge ja surumine läksid nii kõvaks, et  raske oli näiteks tooli peal istuda ja oodata – tekkis automaatselt tunne, et tahaks püsti tõusta ja loota, et gaasid või mis iganes väljuvad. Jah, ma arvan, et väga tugev gaasivalu on see, millega võiks tuhusid võrrelda (mitte, et mul gaasivaludega ohtralt kogemust on, aga mõnikord on ikka ette tulnud). Igatahes, kui sünnitajate vastuvõtmisel võiks eeldada mingisugust kiirust või sellist tempokat liigutamist, siis see vanem naisterahvas kes vastuvõtus oli, oli küll äärmiselt rahulik ja küsis oma küsimusi, et pabereid täita. No kurat! Jälle võtsid võimust tumedad mõtted ja ma tahtsin talle pastaka näiteks kaelaarterisse lüüa. Okei, võib olla oleks ma võinud rohkem puhkida ja häälitseda, kuid ma pidasin paremaks ennast ohjeldada ja lihtsalt sügavamalt hingata, ise koguaeg valmis tooli pealt üles kargama. Kui te arvate, et kohe kui paberid korda said, siis tegeleti minuga koheselt edasi, siis te eksite. Seal oli nimelt JÄRJEKORD?! Ma ei tea täpselt, mis vaevus sellel naisel oli, kes enne mind oli, kuid sünnitaja ta polnud. Eks kõik inimesed on tähtsad ja olulised, aga kas sünnitav rase ei peaks olema prioriteet?! Olgu.. tunnistan, et ma EI olnud, vastupidiselt oma emotsioonidele toohetk, suremas ning tegelikult ühes või teises kohas oleks ma ootama pidanud nagunii. Ma mäletan, kuidas ma õudusega mõtlesin, et mis SIIS kui mu emakas on ikka veel ainult 2 sentimeetrit avanenud, nagu tookord ämmaka vastuvõtul. Ja mis veel SIIS, kui mul ei avanegi. Kas ma oleks keisriks valmis? Ja teisalt jälle olin ma nii valmis selle lapse välja pressima/kraapima/ise lõikama, et see lõpplahendus oleks vast täiesti ükskõik olnud, et kuidas ja mis.”

Sellised emotsioonid valdasid mind kell 8 hommikul 11. mail 2016. Kes tahab ja viitsib kas ajaviiteks või meenutuseks täispikki postitusi lugeda võib seda teha kas siit või siit. Ma ise lugesin ka ükspäev ja pean ausalt tõdema, et mõned asjad olid sootuks meelest läinud, samas kui mõned teised asjad on veel eredalt meeles. Näiteks nagu need pärast õmblemiseks tehtavad süstid… Ai!

received_10209826445643528.jpeg

Meie väike nunnu värske tombuke

Naljakas, kuid inimene on alguses nii väike ja jõuetu ja abitu. Ei saa mitte midagi ise tehtud, kui kõva häälega pahandamine välja arvata.

20160518_134551.jpg20160518_055125.jpg

20160520_135420

Isegi see lutt tundub megasuur!

20160527_151622

2-nädalane

Pead hakkas ilusti hoidma juuni lõpust (2016), esimesed alumised hambad tulid novembris, roomamise jättis vahele ja alustas edukalt käputamist 15. detsembril 2016, nädalaga hakkas end juba põlvedele püsti ajama ja detsembri lõpus oli tugede naljal püsti. Viimased oskused tulid kuidagi äärmiselt kiiresti… Iseseisvad esimesed sammud tegi 4. märtsil, täpselt nädal aega enne oma 10. kuu sünnipäeva.

DSC_0048

6-kuune

20170316_110147

10-kuune

20170501_144840_HDR

11-kuune

20170511_085358

Värskelt aastane laps!

Eilse päevaga täienes Printsi oskuste pagas veelgi. Kõndimisele, jooksmisele, kapist asjade välja kiskumisele, mänguasjade viskamisele, vanaema klaasidega ringi jooksmisele, prügikottidega mängimisele, paberi rebimisele ja söömisele, torni ladumisele, palli veeretamisele ja jalaga löömisele, haamri ja teiste mänguasjadega põranda toksimisele, üleliigse vee välja sülitamisele (kui joogijanu on kustutatud), maasikate söömisele, emme telefoni pätsamisele, tõukeautoga sõitmisele, rõngaste toki otsa panemisele, Lego Duplo ehitiste lammutamisele, riiete viskamisele, riiete pesurestilt alla kiskumisele, plastmassist karpide sahtlist välja võtmisele lisandus nüüd ka diivani peale ronimine praktiliselt igast asendist ja sealt alla tulemine. Diivani kaugem nurk oli veel ainuke püha paik, kuhu ma näiteks oma telefoni ja sülearvuti eest ära lükata sain, sest sinna ta ei ulatanud, kuid nüüd puudub seegi pelgupaik. Näiteks on tal kindel rutiin, kuidas võimalikult palju pättust korda saata.

Kõigepealt jookseb Prints turvaväravani, mis meil esiku ukseaugu ees on, et ta kasside kausside kallale minna ei saaks, sealhulgas jalanõudsid lakkuma – loksutab seda niikaua kuni haak lahti kukub ja ta esikusse pääseb. Mina lähen siis talle järgi, tõstan tagasi tuppa ja panen värava kinni. Niikaua kuni ma väravat kinni panen vudib ta diivanini ja ronib diivani peale, hakates kiiruga kõikide klahvide peal vajutama ja hiirega maniakaalselt klikkima, et ikka kõikvõimalikud leheküljed kinni panna. Näiteks suutis ta luua kausta nimega “ssssssssssssss”, kuhu oli salvestatud mitte üks, vaid KAKS veebilehekülge, ka mõlemad nimedega “ssssss”. Tulevane IT spetsialist vist 😀 Otseloomulikult tõmbab ta ka mu telefonilaadija seinast välja, haarab telekapuldi ning jõuab otsapidi pätsatud asjadega põrandale. Jah, see kõik juhtub umbes 10 sekundiga. Mida kõik veel siis korda jõuab saata, kui ma veel vetsu peaks minema… Võib olla olen ma ise lihtsalt aeglane. Trajektoor jääb siiski samaks. Kisub köögis kappe lahti, lähen järgi, tema jookseb otse diivani juurde, ronib otsa ja jõuab väääähemalt telefonilaadija seinast välja tõmmata. Kisub issi lauasahtlit lahti, lähen järgi, jookseb uuesti diivani juurde, seekord klikib hiirega nagu hullumeelne, võimalusel sulgeb terve brauseri.

Täna öösel magas Prints mõnusat und nagu üks suur poiss kunagi. Kella üheksast jäi magama ning süüa tahtis siis alles natuke peale viit. Mõned ööd on möödunud kahe söömisega, kuid eile õhtul andsin õhtul pudru juurde veidi keefiri ja andis vist tunda. Samas ma pead ei anna, sest iga öö on siiski isenäoline ning pahatihti ei ole ma võimeline absoluutselt mingit kindlat seost või toimivat rutiini leidma.

Üks muudatus, mille me sisse viisime oli 2 päevaune asemel ühele unele üleminek ning siiani tundub, et see sobib paremini. Enam ei pea une pärast võitlema ning magama jäämine toimub ka üldiselt 10 minutiga. Jah, laps nõuab küll rohkem mängimist ja tähelepanu kui enam nii värske pole, kuid peab ilusti vastu. Kusjuures, ma ei ütleks, et ta päevane terve uneaeg sellevõrra nüüd väiksem oleks – pigem on allesjäänud uned pikemad ja kvaliteetsemad. Näiteks nüüd ei ärka ta enam kell 6-7, vaid pigem 8 paiku (vähemalt viimased päevad). Kindlasti sõnusin nüüd kõik ära ja homme vahin juba kell 5 lakke 😀 Siiski, siiski… Mulle tundub, et see ühele unele üleminek tegi elu paremaks ja positiivsemaks. Muidugi tuleb nüüd lapsele rohkem tegevust otsida, käruga niipalju enam ringi ei rallita, kuid õues liivakastis käime ikka mängimas ning kiikumine on VÄGA popp ja üks lemmikutest asjadest üldse vist.

Üks tubli nunnupall on ta meil ja iga päevaga läheb järjest asjalikumaks. Täna hommikul kiskus peaaegu, et pisaragi välja – kuidagi nii suur heldimus tuli 😀 Emad, eks ole…

Kuhu nädalavahetus jäi?

Vähe sellest, et aeg läheb nii kiiresti mööda, et mul pole halli aimugi mis nädalapäev parasjagu on, kütab ka nädalavahetus sekunditega mööda (isegi siis kui ma olen endale teadvustanud, mis nädalapäev parasjagu on). Nüüd kui ma tööl ei käi ei ole mul ka päris neid igapäevaseid pidepunkte, mis tuletaks õige nädalapäeva meelde. Näiteks esmaspäeva õhtuti on ujumine, teisipäeva hommikul on võimlemine ning pühapäevast kolmapäevani ilmub “My Kitchen Rules”-i uus osa, kuid muudest päevadest ei tea ma ei ööd ega mütsi. Tegelikult ongi nii, et kui teisipäev läbi saab, siis ongi järsku juba reede ja siis juba jälle pühapäeva õhtu, kus ma mõtlen, kas on mõtet Printsi vanni panna kui järgmine päev on nagunii ujumine, peale mida tuleb ta klooriveest põhjalikult puhtaks pesta. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, mis on see optimaalne arv kordi nädalas oma väikelast vannis pesta. Kas keegi oskab öelda? Osades kohtades kirjutatakse, et tihti pole kasulik, kuid seda pole öeldud, kui tihti on liiga tihti – ma eeldan, et iga päev on tihti.

Kuna Prints käib toas omal jalal päris kindlalt, siis tahan ma teda järjest rohkem ja rohkem ka õue kõndima lasta. Eks papudega on see toiming kõvasti keerulisem, sest nendega kõndides tuleb hoopis teiste kabariitidega arvestada ja raskemad on nad ju ka. Vähe sellest on maapind pahatihti ebatasane või tuleb mõni läbimatu takistus ette – raske on see väikelapse elu 😀 Laupäeval käisime Stroomi rannas, sest Ste tahtis oma uue lemmikuga lennata ja mina tahtsin, et laps saaks värsket õhtu hingata ja ringi tuiata. Kui päris aus olla, siis ranna ribale me ei jõudnudki, kuid meie Printsiga veetsime aega rannaesisel mänguplatsil. Toppisin lapse nende vedrukiikude peale, aitasin tal liumäest alla lasta ning kõige lõpuks, kui päris kiigud vabanesid, sain ta ka beebikiigu peale panna. Liumägi ja kiikumine talle täitsa meeldisid, kiikumine kohe eriti, mille käigus ta isegi itsitas.. Aga siis kui edaspidi liikus võttis veidi vist õhu kinni või ma ei teagi 😀 Edaspidi liikudes tuli natuke häda nägu, tagasi minnes võttis kilkama… Go figure.

Nende imelike kevadilmade tõttu on vist päris arvukalt igasuguseid haigusi liikvel. Meid tabas lühiajaline nohu, kuid Printsil on praktiliselt koguaeg kõik kohad tatised – hambad vist jätkuvalt. Tahaks juba mõnusaid ilmasid nagu vahepeal juba lubas. Sellega seoses tuleb mul jälle meelde, et ma peaks minema autol rehvid ära vahetama…

Hirmutav on mõelda, et juba aasta lõpus pean ma hakkama mõtlema, mida raha teenimise eesmärgil edasi teha ja kuidas elu planeerida. Eks lihtsaid variante on mitmeid (Viru tänav, kanepikasvatus – you name it), kuid selliseid “projekte” ei saa vist laenuavaldusele kirja panna, kui kunagi asjaks peaks minema 😀 Õnneks (või kahjuks – veel on vara öelda) tabas mind üheaegselt kaks võimalust. Ma ootan hetkel mõlemast kohast tagasisidet, kuid loodetavasti saan ma varsti teada mis ja kuidas ning siis saan vast rohkem rääkida, mis mind tulevikus ees ootab. Ootamine imeb vilinal, nii palju võin ma öelda, kuid vahelduseks võiks mind midagi toredat ka tabada kui lapse magamatus, hambavalu või nohu.

Parem lähen nüüd magama ära, sest ilmselt järgmine äratus on üsna varsti.

Printsi 10. ja 11. kuu

Vahepeal läks aeg nii ootamatult kiiresti mööda, et kuidagi napakas oli 10. kuu postitust nädal enne 11. sünnipäeva teha, seega otsustasin veel natuke aega oodata. Jälle on nädal aega viimasest sünnipäevast möödas, mistõttu hakkan ma vaikselt kaotama lootust, et ma piisavalt tihti oma kirjutamisetuju üles leian. Ometigi tahaks ju oma väiksest Printsist kõigile rääkida ja kiidelda kui tubli ta meil ikka on.

Täpselt nädal aega enne oma 10. sünnipäeva tegi Prints oma esimesed iseseisvad sammud ning sellest ajast alates paarutab ta julgelt ringi. Tänaseks päevaks on ta äärmiselt vilunud ning liigub kiiremini kui mõnikord oodata oskame, eriti kui mingi pättus meeles mõlgub.

20170406_124519

Õues konarliku pinna peal kõndimine on väheke raske, kuid tal on väga põnev ja uudishimu on suur. Üleüldse tahaks ta väga palju asju ise teha. Näiteks süüa, kuid kuna oskused lusika suhu suunamiseks pole veel piisavad tekitab see temas natuke frustruatsiooni, mistõttu lusikas mitu korda põrandale lendab. Otseloomulikult kui tal endal lusikat käes pole, keeldub ta ühtegi ampsu suu sisse võtmast.

Sööb ta muidu päris hästi ning kakab ikka mehe eest. Ma ei tea kui normaalne see on, et laps 3-4 korda päevas kakab. Ausõna. Kõige haigem on see, et viimasel ajal need Huggies’e püksmähkmed ei pea üldse. Ja tuleb just ÜHEST ja samast jalaaugust välja. Ma ei tea, mis pull see on. Tuleb ilmselt mingeid muid mähkmeid osta, aga ma ei tea milliseid. Püksmähkmed on ses mõttes mugavad, et kui peaks potitamiseks minema, siis neid kergem ära võtta. Njah, kuigi ma olen nii laisk, et pole selle potitamiseni jõudnud. Võiks ju küll natuke proovida.

Päris mitu korda olen ma teda viimasel ajal tabanud üritamast endale salli/jakki/jne sokina jalga tõmmata. Õudne kui kiiresti meie väike tombuke suureks tahab saada ja ise asju tegema. Vaikselt saab ka aru, milline mänguasju on “pall” ja mis on “tuttu” (lutt) ja “vurr-vurr” ja mõni asi veel, samuti olen püüdnud “aitäh”-i igapäevaselt kasutusele võtta ning kohati isegi ütleb ise ka. Sõnavaras on veel “mme” (emme vist), “mämm-mämm”, “ma-ma-ma” (vanaema), “klhhh” (ma ei oska seda häälitsust kirja panna, kuid see käib kassi kohta, kohati ka koerte kohta), “paka-paka” (pole ainugi, mida see tähendab, kuid see on üpris universaalne – ma arvasin, et kappadi-kappadi, kuid see igas olukorras ei sobi), “da-da-daa” (pole jällegi päris kindel, aga ma arvan, et kohati daddy?) ja siis otseloomulikult tema karuhääl ja mõned teravad kilked ja muidugi jorisemine.

Viimasel ajal lähevad igasugused tagaajamise ja peitusemängud rohkem peale. Mänguasjad on põnevad enamvähem kaks minutit, siis on vaja minna sahtlitesse tuuseldama ja pesuresti pealt pesu alla kiskuma või hoopis Lunat sabast sikutama.

Magamisega on jätkuvalt veel nii ja naa. Oleneb ööst ja kindlat reeglit meil magamise kohta ei ole, kui välja arvata see, et ma üritan teda 9st hakata magama panema. Üldiselt jääb ta kuskil poole kümne ajal magama ning ärkab veidi peale 7t. See hommikune ärkamine on viimasel ajal päris kindel ja olenematu sellest mis kell ta magama läheb. Ärkab öösiti hetkel 2 korda, esimene kord kuskil 1-2 ajal ja siis 5-6 ajal. Esimese ärkamise ajal üritan söötmist vältida, kuid teise korra ajal annan süüa ka. Vahepeal kui hambad rohkem haiget tegid, siis andsin ka esimese korra ajal, sest muidu laps korralikult magama ei jäänud ning pidin nagu kuutõbine mööda korterit ringi kõndima – istuda ometigi ei tohtinud, sest siis viskas Prints pulka ja avaldas väga valjuhäälselt oma arvamust kogu asjast. Seda pulga-juku nalja teeb ta praegugi veel – ma ei tea miks, sest kui ma voodisse ta panen, siis pole ta ka rahul. Ise ka ei tea, mida ta tahab 😀 Nagu Kaalud oleks… Jeerum.

Mingi vahe magas ta öösiti päris ilusti, seetõttu olen ma nendest ärkamistest natuke muserdatud ning viimasel ajal saan öösiti kuskil 6-7 tundi katkendlikku und, mis ilmselgelt pole mingi organismi jaoks piisav. Oleks siis, et ta magaks hommikuti kauem, kuid kahjuks seda rõõmu pole. Sellega seoses olen ma ka mõned võimlemistrennid vahele jätnud, sest kella kümneks on ta juba väsinud ja kuri ning siis kipub ta terve trenni kiunuma ja pole mitte ühegi asjaga rahul, mida ma temaga teha tahan – ainult siis on rõõm majas kui ta lihtsalt niisama saab ringi tatsata ja teisi lapsi pähe patsutada. Ma sisimas lootsin, et see magamine muutub paremaks, kui hambad ära tulevad, kuid mulle tundub, et seda ma võin ootama jäädagi. Hetkel on Printsil 7 hammast – kõik pole päris valmis kasvanud, kuid ära lõikunud ometigi. 1 on vist hetkel tulemas, kuid alumine silmahammas (on vist?) on ka punnis ja tundub, et teeb kohati haiget.

Mõõtudest pole mul otseselt aimu, kuid kui ma ta ükspäev kodus kaalu peale seisma panin näitas see 10.5kg ja riietest kannab ta praegu kõike 80-92 suuruses. Enamasti on need talle veel veidi suured, kuid 74 on kindlasti liiga ümber.

20170311_15384920170411_185145

Täiesti uskumatu on mõelda, et juba kohe-kohe saab Printsil täis 1. eluaasta. Kas ma just alles ei käinud sünnitamas? Appi! Sellega seoses tuleb hakata ennast liigutama ja pidu planeerima.

See on uskumatu kui palju rõõmu üks väike mõngel tuua võib. Jah, ta vahest kiunub ja on natuke pahur, kuid enamasti on ta rõõmus ja seda naeratust ei vahetaks mitte kui millegi vastu. Viimasel ajal on pättusele mineku naeratus ka päevakorras ja see on ka nii naljakas 😀 Üleüldse on ta üks väike nunnu naljatilk.

20170331_155313

Paskaakus Maximus

Viimased paar nädalat on olnud siiani vist kõige raskemad, eelkõige seetõttu, et öine uni oli päris katkendlik, Prints viril ja üleüldse oli meeleolu kuidagi negatiivse võitu. Esiti vist mul endal, sest 9 kuud korrapäratut und on ikka üks paras õudus ning eks ma seetõttu olen vähe järsem ja kergesti ärrituvam.

Kirjutada on päris mitmest asjast, kuid ma lihtsalt ei ole suutnud endast piisavalt jõudu leida, et blogisse kirjutama tulla – selle asemel leian ennast mingeid suvalisi sarju vahtimas ja lihtsalt vegeteerimas.

Nüüd mõned päevad on ööd juba jälle arvestatavamad olnud, isegi ütleks, et head kui ma Muprhy‘t ei kardaks. Aga kardan. Oi, kuidas kardan.

Meie väiksel Printsil on olemas juba kaks alumist hammast, kuid ülemised on ennast pikka aega oodata lasknud. Jaanuari lõpust saadik on tal alumiste hammaste kõrvalt paistes olnud, kuid need pole siiamaani lõikunud. Mul on karvane tunne, et nüüd hakkavad need puuduolevad hambad kõik järjest laekuma. Naljakas on see, et kolmas hammas, mis lõikus ei olnud mitte ülemine esihammas, vaid hoopis selle kõrvalt üks. Ehk siis meie Prints näeb välja nagu väike krokodillipoeg kui hammas suureks kasvab.

11. veebruaril sai meie väike Prints 9 kuud vanaks, mis tähendab, et nüüd on ta sama kaua siin ilmas olnud kui ta mu üsas konutas ja jalgadega tagus.

img_20160505_105429.jpg

40. nädal 😀

20170212_113339-1.jpg

12. veebruar – 9 kuud rõõmu

Nagu näha, siis liigub meie Prints kindlamalt ringi, eelkõige tugede najal, kuid mõnikord kui tal hästi julge tunne peale tuleb, teeb ka paar iseseisvat sammu. Lauanurgad pole enam mõnda aega probleemiks. Üleüldse liigub ta nüüd sama kiiresti kui välk – üks hetk üritab minu püksi säärest kinni hoida, järgmisel hetkel tõmbab raamaturiiulist raamatuid välja ja siis jälle järgmisel hetkel mängib ämbriga. Täna on ta juba mitu korda üritanud rohkem iseseisvaid samme teha.

Enda mänguasjad talle enam väga palju rõõmu ei valmista ning pigem otsib ta tegevust mujalt. Samas eile õhtul mängis mõnda aega köögipõrandal oma pallidega – õppis palli põrgatama ja nalja jätkus mõneks ajaks 😀 Nii naljakas oli kuulata, kuidas ta palli põrkama viskas ja siis ise itsitas. Köögis pole vähemalt karta, et pall kuskile alla peitu läheks ning põrandal on kiviplaadid, kus on kohe eriti hea põrgatada. Samas kui ta pikali peaks kukkuma, siis on mats vähe hullem.

Söömise koha pealt on ta jätkuvalt tubli, kuigi tundub, et tuleb hakata talle uusi maitseid otsima, sest vanad on igavad ning kui kõht juba natuke rohkem täis saab, siis keerab pea ära ja sööb edasi ainult siis kui ta ise ka endale lusika kätte saab. Ilmselt hakkab uus etapp, kus ta tahaks juba ise endale sööki suhu panna – üldiselt ta niiöelda “näputoidust” ei ütle kunagi ära. Kuigi… Kui issi talle täna banaani pakkus, lendas see suhteliselt kohe põrandale.

Üleüldse on tal tekkinud mingi asjade mahaviskamise komme. Ükskõik kas on toit, mida ta ei taha või mänguasi, millest siiber saanud. Eriti olen ma seda täheldanud, et viskamine toimub kellegi süles olles ning naljakas on vaadata, kuidas ta pauku ennetavalt silmad kissi paneb 😀

Üle pika aja käisime ka arsti juures kaalumas ja mõõtmas ning seekord tehti ka vereproov. Hemoglobiini tase on ilusti paigas, seega menüü on korras ning vaikselt võib hakata asju juurde vaatama.

Ametlikud ilunumbrid said siis järgmised:

Kaal: 8660g -> 9750g (+1090g)

Pikkus: 74cm -> 77cm (+3cm)

Peaümbermõõt 45cm -> 46cm (+1cm)

Praktiliselt kolme kuu erinevuse kohta on päris hea tulemus. Lõpuks ometi läheb kaal ka kõvera järgi “normaalselt”, pikkus oli seekord natuke tagasihoidlikum, kuid ega ta ei saagi elu lõpuni nii kiiresti nagu umbrohi kasvada.

Vahepeal ostsime ka turvatooli ära, sest kaua üks väike noormees ühes beebihällis ikka istub. Vaatasin enne pikka aega ringi ja mõtlesin, millist osta. Meie beebigrupis tundus kõige popim Maxi Cosi Pallas, kuid pärast mõningate testivideote vaatamist tahtsin ma kindlalt SSS tooli (seljaga sõidu suunas). Eestis neid millegi pärast väga palju ei ole, mille seast reaalselt valida saaks ning kui on, siis mega hinnaga. Lõpuks osutus valituks Britax Römeri Multi Tech II, mis meie pisikesse autosse ka mahtuma pidi. Turvatoolist teen ma täpsema postituse (vähemalt üritan) ja siis juba muljetest ka.

Oeh, üleüldse on siin paar asja, millest tahaks täpsemalt kirjutada, aga selleks tuleb ennast kokku võtta.

Raske on ühe lennuga postitust valmis kirjutada, kui see väike paskaagist Prints mööda tuba ringi laseb ning kohe kui arvuti sülle võtan, mille siia sääre juurde kiunuma tuleb ja tähelepanu tahab 😀 Praegugi olen ma seda konkreetset postitust vist umbes 4 tundi kirjutanud. Käsi rinnal ei luba, aga ma ausalt üritan rohkem end näole anda kui vähegi magada lastakse ja mõte jookseb.