Mina ja Meie

wpid-wp-1424546115664.jpegKes ma olen?

Mina olen Sirle – üks äärmiselt tore ja andekas ja humoorikas põline tallinlane, kellel vanust juba hetkeseisuga veerand sajandit. Oma varase nooruspõlve veetsin Mustamäel, käisin Tallinna 32. Keskkoolis ning juba 8-aastaselt leidsin suure armastuse hobuste näol. Kirjutamine on olnud minu elus alati olulisel kohal ning traditsioonilisi päevikuid olen pidanud praktiliselt vist algkooli ajast. Mulle meeldib oma mõtteid ja tundeid kirja panna ning minu meelest tuleb see mul kõvasti paremini välja, kui näiteks mõtteid ja tundeid sõnadega kirjeldada või kellelegi välja öelda – nii nagu eestlastele kohane. Samas aastatega on ka mu eneseväljendusoskus paranenud, ehk siis kurta väga ei saa.

Miks ma blogin?

On tõsi, et ma võiksin ka praegu interneti asemel hoopis sahtlipõhjas asuvasse päevikusse kirjutada, kuid ma leian, et lisaks väikesele edevusele on blogimine lihtsam viis inimestega ühenduses olla. Kooli ajal oli lihtne – kõik sõbrad ja tuttavad olid koguaeg praktiliselt iga päev käeulatuses, samuti trennikaaslased, kuid mida aeg edasi, seda rohkem tuleb ju asjatoimetusi ning aega kui resurssi lihtsalt ei ole nii palju, et suudaks kõigiga kas näost näkku kokku saada ja pidevalt nende käekäiguga kursis olla. Blogimise kaudu olen päris mitme “kadunud sõbraga” uuesti joonele saanud ning ise loen ka lähedaste blogisid suurima hea meelega.

Minu elu siiani?

Sündisin Tallinnas, elasin esimesed 12 aastat Mustamäel, käisin Mooniõite lasteaias ja siis hiljem seal samas kõrval 1936719_114566386435_41305_n32. Keskkoolis, kus lõpetasin alates 3ndast klassist kuni 9nda klassini kiituskirjadega.

2002. aastal kolisime Assakule, kuhu mu isa praktiliselt oma kätega maja püsti pani ning millega kaasneb palju toredaid lapsepõlve (või pigem noorpõlve) mälestusi.

Gümnaasiumisse läksin Gustav Adolfisse, mille lõpetasin 2009 aastal tublisti neljade ja viitega.

Gümnaasiumi viimasel aastal otsustasime sõbranna Siiriga, et kolime 2009 aasta sügisest Inglismaale Birminghami, kus võtsime jalge alla ülikooli tee. Ma leian, et see eluperiood oli minu jaoks kõige suurema tähtsusega, kuna esimest korda elus olin ma kodust kaugel ning lihtsalt pidin oma asjadega hakkama saama. Mulle tegelikult on koguaeg meeldinud asjadega kursis olla, et kuidas miski töötab ja kuidas millegagi toimetama peaks, kuid Inglismaal elades oli vaja ennast majandada, arveid maksta, ülikoolis käia ja ka emotsionaalselt kasvada. Lõpetasin ülikooli 2011 aastal, pannes kotti Fda Entertainment Management‘i diplomi, millele Eestis vist otsest vastet pole, kuid põhimõtteliselt on see programm üks aasta lühem kui bakalaureus. Miks ma 3 aastat täis ei teinud? Sellepärast, et ma tundsin, et mulle üldse ei meeldi see ala ning ma olin 100% kindel, et ma ei teeks sellega edasi midagi. Sellegi poolest oli see kogemus minu jaoks oluline ja aluseks minu elu edaspidiseks kujunemiseks.

Kolisin tagasi Eestisse 2011 juuli, tagataskus ülikooli diplom, peatäis uusi tarkusi ja iseseisvust ning käeotsas elukaaslane Steven. Lisaks muidugi hunnik asju ja täis tuubitud kohvrid. Kui te siiani arvasite, et kolimine on raske, siis katsuge kolida ühest riigist teise!

20150907_113802

2011. aasta augustis alustasin tööd Transcomis, kust hiljem kolisime üle Cash On Go Ltd alla ning olen seal firmas töötanud siiani. Viimased paar aastat olen seal olnud kvaliteedi spetsialistina, kus saan maksimaalselt oma inglise keele oskust ja kogemust ära kasutada.

2014. aastal ostsustasime Steveniga, et meie elud on piisavalt stabiilsed, töökohad piisavalt head ning kõik head kasvutingimused on olemas, seega oleks aeg mõelda järelkasvu peale. Septembris 2015 saime triibulised uudised ning praegu ootamegi oma esimest Printsi.

Kuidas me elame?

Kohmakuse Printsess Lexi

Oleme oma pesa sisse seadnud Tallinnas, Kristiine linnaosas, võrdlemisi väikses kahetoalises korteris. Kodu pole ikka päris kodu ilma koduloomadeta, seega jagame korterit kahe armsa (suhteline mõiste) kassiprintsessiga. Üks on Kohmakuse Printsess Lexi ja teine on Graatsia Printsess Luna.

Ausalt, pole olemas kassi kes jookseks või hüppaks suuremate mütsatustega kui Lexi. Okei, ilmselt on ikka ja see on ainult kerge liialdus, kuid Lunaga võrreldes madistab ta ikka päris korralikult ning kuna ta ei suuda oma kabariitide ja kiirusega arvestada, siis võib juhtuda, et laualt või muust maandumiskohast lendab asju kahte lehte. Samuti mainiks ma ära, et Lexi on järjepidevalt ära söönud kõik mu jõulutähed (ilma kahjustuste või muret tekitavate tagajärgeteta, kui mullani ära näritud taime könt välja arvata), mis sest et kuulduste järgi peaks need mürgised olema. 
Graatsia Printsess Luna

Graatsia Printsess Luna

Luna on loomult vaikne endine varjupaiga kass, kes meie juurdes sattudes justkui digimuutus ning arglikust kassist sai paimaias nurrmootor.

Samuti on meil üks väike tubli kollane Peugeot 206, kes meid siiani ustavalt ringi on vedanud.

Pere täienedes ja kasvades tuleb ilmselt uut elamist vaadata, kuid hetkel koome oma pesa paremaks ja mugavamaks siin edasi.