Protected: “Ma ei saa aru, mida nad seal filmides karjuvad” – ilmselgelt sellepärast, et pagana valus on?!

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Advertisements

Tema Kõrgeaususe saabumine

Kui eelmine kord oli eetrivaikus tingitud laiskusest, siis nüüdne paus oli tõepoolest tingitud Printsi tulekust. Sünnitus ise kestis 11 tundi ja 55 minutit, mille tulemuseks oli 4414 grammi kaaluv ja 56 sentimeetrit pikk tugevate kopsude ja puhkpilliorkestriga poisipurakas.

photogrid_1463999599667.jpg

Ühtegi valuvaigistit ma sünnituse kestel ei küsinud ning ega tegelikult ka ei surutud ega pakutud. Enne kui asi tõsiseks läks ma küll mainisin, et kui vaja on ja tuleb kasuks mõne valuvaigisti manustamine, siis kätt ette ei pane.

Peamiselt enda jaoks kirjutasin valmis ka päris pika ja detailse sünnitusloo, mis läheb küll parooli alla, ent kel julgust lugeda võib parooli küsida. Need, kes juba sünnitanud on võivad leida mõningaid ühiseid jooni, kuid need kes alles sünnitada plaanivad või mingil hetkel lapsi plaanivad saada võivad natuke selle üle mõelda. Samas… See on kõik elu normaalne osa ning ükski sünnitus ei ole täpselt samasugune. Ise lugesin ma erinevaid sünnitusjutte meelsasti, sest see aitas mul selle koha pealt silmaringi avardada ning pani aru saama, et kunagi ei saa 100% ainult üheks asjaks valmis olla ning peab olema võimalikult paindlik. Seal sünnitustoas võivad asjad totaalselt muutuda vaid mõne minuti jooksul, seega on raske midagi täpset ette ennustada.

Siin on minu sünnituse kulg ja umbkaudne ajajoon:

  • 11. mai kell 2.23 – Ärkasin pissihäda tunde peale, kuid enne kui ma palju kaugemale jõudsin, hakkasin lekkima. Mitte küll palju, aga eeldasin, et osa lootevett tuli ära. Valusid ega midagi veel polnud, läksin magama tagasi.
  • 11. mai kell 3.15 – Ärkasin uuesti pissihäda tunde peale, kuid seekord hakkas ikka kõvasti rohkem lekkima. Lootevesti oli läbipaistev ja ilma halva aroomita, seega haigla poole veel kihutama ei pidanud ning jäin valusid ootama.
  • 11. mai kell 3.45 – Kogesin esimesi emakakokkutõmbeid. Esimesed kaks satsi olid juba 9 minutilise vahega, järgmised olid juba seal 5 minutiliste vahedega, kuid siiski veidi ebaregulaarsed. Aega veel oli ning otsustasin hoopistükis vanni minna. Veega on selline lugu, et kui on õige asi, siis vesi aitab sünnitustegevusele (üldiselt) kaasa, kui on valehäire, siis peaks vesi asja tagasi tõmbama. Muidugi selleks tarbeks ei tohi liiga kuuma vette minna.
  • 11. mai kell 6.45 – Ajasin Ste üles ja ütlesin, et nüüd on minek, sest kokkutõmbed ajasid puhkima ja sügavalt hingama.
  • 11. mai kell 6.56 – Helistasin valveämmaemandale ja kirjeldasin oma hetkeseisu, kes ütles, et ma peaks talitama oma enesetunde järgi, kuid mainis, et kell 8 tuleb uus vahetus ning võib olla on parem senini oodata, kui just asi väga kiirelt ei progresseeru.
  • 11.mai 7.50 – Istusime taksosse ja hakkasime ITK-sse liikuma.
  • 11.mai umbes 8.00 – Jõudsime sünnitajate vastuvõttu, kus loodi minu kohta kaust, sain mõndadele küsimustele vastata ning jäeti mind ootama vastuvõtus oleva ämmaemanda vabanemist.
  • 11.mai umbes 8.20 – Sain läbivaatusele, kus kõigepealt kontrolliti emakakaela avatust ja siis pandi kõhu peale KTG andurid. KTG aparaat on selline uhke värgendus, millel on 2 juhtmega andurit, mis pannakse kõhu peale – üks andur oli minu meelest kuskil seal allpool ja teine oli kõrgemal kõhu peal, eeldatavasti seal kus emakas niiöelda “lõpeb”. Üks andur näitab beebi südametööd ning teine emaka kokkutõmmete intensiivsust. Avatust oli too hetk umbkaudu 4 sentimeetrit ja KTG näitas, et titaga oli kõik korras ja emakatöö oli aktiivne.
  • 11.mai umbes kell 9.00 – Saime sünnitustuppa, kus sain tutvuda erinevate abivahenditega ja ka minu sünnitust vastuvõtva ämmaemandaga. Samuti pidin alla kirjutama anesteesia paberitele, et kui kiirelt peaks olema vaja teha, siis oleks mu nõusolek juba valmis.

Minu sünnitusega tegeles Kaili Nisu ja ma ütlen kohe etteruttavalt ära, et ta oli tõesti väga tore ja asjalik, ilmselgelt kogenud ning julgen kindlasti soovitada ka teistele. Eks ta veidi selline ninnu-nännu oli, aga samas oli tal samuti huumorisoont (khm – ma suutsin seal ikka mõne sarkastilise kommentaari maha panna) ning mis minu jaoks kõige olulisem – me olime ühel lainel ja ta sai aru, mida ma mõtlesin ilma et ma oleks pidanud väga pikalt seletama.

  • 11.mai umbes 10.30 – Kaili kontrollis emakakaela avatust ning pani mind uuesti pooleks tunniks KTG aparaadi külge. Avatust selleks hetkeks umbes 5.5 sentimeetrit. KTG näitas, et kõik läheb ilusti ja Printsiga jätkuvalt kõik hästi.
  • 11.mai 11.00-12.00 – Valutasin erinevates poosides, küll selle jalutuspuki peal, kui duši all. Duši alla soovitan küll kindlasti minna, sest soe vesi on valude ajal lausa jumalik. Samas tuleb meeles pidada, et liiga kuuma vee alla ei läheks.
  • 11.mai umbes kell 12 – Kaili kontrollis uuesti avatust, seekord oli seda juba 7 sentimeetrit (tunne oli pigem ALLES 7 sentimeetrit), kuid emakakaela servad olid veel ees. Seega sain korralduse erinevates poosides olla, et saaks lapse niiöelda “allapoole loksutada” ja ehk sellest emakakaelast läbi juhtida.
  • 11.mai umbes 12.30 – Kehas toimus muutus ning hakkasin esimest korda presse tundma (pressid ehk meeletu tung ja peaaegu, et automaatne keha reaktsioon miskit kehast väljutada, siinkohal last, mõnel juhul näiteks kakat).
  • 11.mai umbes kell 13.00 – Kaili kontrollis emakakaela, kuid kahjuks polnud veel väga suuri muutusi. Nii eesmine kui tagumine serv olid veel sünnitee peal ees ja Prints ei saanud sealt veel läbi. Ämmaemand soovitas uuesti duši alla minna ja vahepeal püsti seista, et gravitatsioon lapse laskumisele kaasa aitaks. Olgugi, et voodis lamada oleks niipalju kordi lihtsam olnud ajasin ennast püsti – lõppude lõpuks tuli ju asjaga üks hetk ühele poole saada.
  • 11.mai umbes kell 13.30 – Kaili pani mind uuesti KTG aparaadi külge. Näidud olid jätkuvalt normis ja muretsemiseks polnud põhjust.
  • 11.mai umbes kell 13.45 – Kaili tuli KTG’d kontrollima, kuid kuna ma kurtsin, et mind ajab koguaeg pidurdamatult pressima, siis otsustas ta asja uurida ja käskis mul külili lebades jala üles tõsta. Tuli välja, et emakakaela tagumine serv oli eest ära nihkunud ning nüüd saaks ämmaemand ehk aidata ka selle eesmise serva eest ära lükata kui järgmine press peale tuleb. Eks ta veidi ebamugav oli, kui keegi samal ajal seal “all korrusel” toimetas kui ma pressida üritasin, kuid õnneks polnud see kuidagi valus ning teisalt oli see vajalik. Eesmärk pühendab abinõu eks ole.
  • 11.mai umbes kell 13.50 – Sain loa pressida kui järgmine laine peale tuleb. Kokku läks umbes 5 või kuus 6 pressi enne kui laps tervenisti välja sai – ma pole enam päris kindel, sest too hetk oli raske millelegi muule keskenduda.
  • 11.mai kell 14.13 – Prints väljus tervelt ja häälekalt 😀 .
received_10153435271291436

Printsi esimene päev väljaspool kõhtu

 

Mõnus nädalavahetus

Tundub, et mõningane vaikus mu blogis on tekitanud ärevuslaineid ja lootust, et ehk ma olen juba lõpuks sünnitama jõudnud. Ei ole. Uskuge mind, kui teie ei jõua ära oodata, siis ei jõua mina enam ammugi, sest ma võin vanduda, et kõht jätkuvalt kasvab (või ta lihtsalt vajub koguaeg allapoole), jalad paistetavad üles, koguaeg on palav ja kükitamisest või asjade maast üles korjamisest võib üsna pea ilmselt und näha.

20160509_094327.jpg

Fiona isiklikult

See on õudne! Õnneks ei ole mul kuidagi valus kõndida ega midagi ning kuna on soojad ilmad, siis võin ma vabalt baleriinadega ringi käia, mis kergelt jalga lähevad ja mida ei ole vaja tuhat aastat jalga toppida nagu tosse. Pükse jalga panna on vaevaline, kuid tehtav, kuid ära võtta.. not so much. Kõht pressib reitele ja jalad ei paindu absoluutselt, seega jääb mulle arusaamatuks kuidas mõned lõpurasedad saavad püsti seistes pükse jalga panna. Täna näiteks üks kurtis, et kuna tal nüüd tuli tutiluu valu, siis ta ei saa ühe jala peal seistes pükse enam jalga. What?! Ma pole seda saanud umbes.. Ma enam ei mäletagi. VÄGA pikka aega ning tundub, et ma riietan ennast juba TERVE ELU istudes. Võib olla see on peenikeste rasedate rõõm, kellel ühe jala peal seismisega probleeme ei ole.

Laupäeva õhtul sai mul kodus ootamisest siiber, seega otsustasin, et on aeg ametliku grillihooaeg avada.

img_20160507_213336.jpg

Meil on Assakul tavaks lahtise tule peal grillida ning ausõna…kannatamatule rasedale on see kõige parem viis, sest liha saab kiiresti valmis ning keerama peab ka päris tihedalt, et liha ära ei kõrbeks. Kes pole varem seda varianti proovinud, siis ma küll soovitan. Maitseb ka hästi. Lihatükkidest endist soovitaks kana kintsuliha, sest see jääb mõnusalt mahlane ja pehme. Mina olin küll kui seitsmendas taevas.

Lootsin ma, mis ma lootsin, kuid emadepäeva kingitust mulle see aasta ei tulnud. Ma ei tea, kas Prints üldse plaanib mu üsast lahkuda, sest nähtavasti on tal seal päris mugav ja mõnus ning ma ei pane talle pahaks, et ta eelistab kellegi pool ringi kandmist 😀 Kui Ste viitsiks mind millegagi ringi kanda või kärutada oleks ma ka päris rahul, sest ise kõndimine on päris raske.

Igatahes.. Me otsustasime, et me võtame rahulikult ning ei oota pinevalt. Järgmine arstiaeg on kolmapäeval ning eks siis ole näha mis saab. Kui tuleb varem, siis tuleb. Ostsin muidu pissiproovi topsiku ära ja ootan Murphy’t, aga meie kavalpea ei lase ennast sellest vist kõigutada.

Hoidke pöidlaid, et selle nädalaga saaks asja ikka ühele poole 😀

39+1 kuni 40+0 ja Ämmaka viimane visiit

Ausalt öeldes üllatas mind ennast ka, et ma nii kaugele omadega jõudsin. Tundsin ka väikest kahetsuse torget, sest ma lootsin, et Prints on ennast nüüdseks näole andnud, aga ei ole teisest veel kippu ega kõppu. Kippu mõnikord nagu oleks, kõppu aga küll mitte.. Vähemalt ma ise ei saa aru, et oleks.

Tänasega on siis 40 nädalat täpselt täis ning tähtaeg on kukkunud. Iseenesest on Printsil aega kuni südaööni, et “ballile jõuda”, pärast seda tuleb hakata teda taga otsima nagu Tuhkatriinut ja tema klaaskingakest. Noh, mitte just päris, kuid siis algab see ootamine ja vaatamine, kas noormees suvatseb enne järgmist arsti aega väljuda või mitte. Ma leian, et oleks õige aeg, sest ilmad on ka ilusad ning õues oleks lausa lust ringi kärutada. Ma ei jõua ära oodata, mil ma jälle normaalselt kõndida saan, et rohkem aega õues veeta. Eks ma olen üritanud ikka jalutamas ka käia, et Printsi sinna allapoole suunata ja rohkem pinget tekitada, kuid tundub, et teda absoluutselt ei heiduta.

img_20160505_105429.jpg

Nädal 40

Panen siia viimase “ametliku” fotosüüdistuse ka, et ma siis pärast saaks näpuga järge ajada KUI suureks ma ikka paisusin.

Eile oli mu viimane ämmaka visiit ning lõpuks ometi nägin on päris ämmakat – viimasest korrast on nüüd vist juba kuu või rohkem küll möödas. Hullu pole, aga lihtsalt oli vahelduseks kuidagi kodusem. Alustasime tavalistest asjadest nagu emakapõhjakõrgus, südametöö ja vererõhk ning sealt läks siis edasi väikseks aruteluks ja lasin teha ka “sisekontrolli”. Emakapõhjakõrgus oli 39 sentimeetrit, mis on tsipa väiksem kui nädalate järgi olema peaks (40cm), kuid vähemalt ei ole massiivne, mis võiks viidata suurele beebile. Südametöö oli ka ilusti korras ja regulaarne, kuid esimest korda kõlasid südamelöögid teistsuguse tooniga. Ämmakas ütles, et see oleneb sellest, kust kõhu kandist need kajavad ja mis pidi laps parasjagu on, seega ma eeldan, et Prints oli ennast kuhugi kõhuõõnsusesse keeranud.

Hämmastaval kombel oli minu ülemine vererõhk veidi kõrgem kui tavaliselt. Vasakult käelt tuli 140/70 ja teiselt 130/60 mis ei ole küll nüüd väga hull, kuid nagu näha, siis minu kohta ebatavaline. Mind väga ei üllata, sest teisipäeva õhtul oli mul kodus ka megapalav ja pea hakkas valutama, mistõttu ma arvan, et vererõhk võis siis ka kõrge olla. Mitte midagi hullu ei ole, aga ämmakas ütles, et kui ikka pea väga valutab ja kõvasti rohkem turseid tuleb ja maksapiirkonnas kõht valutama hakkab, siis tasuks tulla koheselt erakorralisse kontrolli.

Okei.. Nüüd järgnev võib sisaldada rohkem informatsiooni kui te saada lootsite, aga.. Ma lihtsalt pean selle ka kirja panema. Ma pole kunagi sellele väga palju mõelnud, ometigi olen ma ju bioloogia tunnis naise kehaehitusest miljoneid pilte näinud. Ma tean, et kõigepealt on tupp ja siis on emakas, kuid et tupe osa tegelikkuses nii lühike on oli küll veidi üllatav. Ma ei tea ausalt, mida ma ootasin. Ilmselt oli mul jälle mingi blond hetk, aga… Mul tekkis tugev küsimus, et kuhu pagan see peenis siis vahekorra ajal läheb? Tungib otsapidi koguaeg emakasse? Mis siis veel kui mehel peaks eriti hea varustus olema?

Kui ämmakas pakkus välja, et ta kontrollib mu emaka kaela, et näha kaugel asjad on, siis olin ma muidugi nõus oodates ise vist ma ei tea mis aparatuuri. Tegelikkuses sai ta selle kontrollitud ainult 2 sõrme sisse pannes. It’s all it takes. Ütles, et emakakael on pehme ja veidi lühenenud ning praegu mahub 1 sõrm avausest sisse, peaaegu kaks aga mitte veel, ehk siis avatust on praegu juba 1+ sentimeetrit või nii ja lapse pea on sealsamas (!!!!! – saate nüüd aru, mis ma selle vahekorra kohta mõtlesin?). Ta tundis lapse pead! Püha Jeesus!

Väike šokk kõrvale jätta, siis jäin ma asjade käiguga päris rahule. Kuna emakakael tundub küpse olevat, siis ämmakas arvas, et kui esile kutsumiseks läheb pole tarvis muud teha kui looteveed avada ja muu loksub ehk ise paika. Lootevete avamine võtab ära selle mõnusa vahepadjakese, mille peal Prints praegu hõljuda saab ning seejärel hakkab ta oma raskusega vajalike kohtade peale suruma ja neid parimal juhul venitama, mida ju ongi sündimiseks tarvis. Järgmine arstiaeg on 11. mai, kuid ma loodan sügavalt, et Prints soostub enne tulema, sest ma ausõna ei suuda veel ühte uriiniproovi anda 😀 Hommikune uriin peab olema vähemalt 4 tundi “kogunenud”, aga kuidas ma seda ometi kogun, kui mõni mul koguaeg põie peal sitsib ja seda pigistab ning ma öö jooksul mõnikord 5 korda vetsus pean käima?

Enesetunne ja sümptomid: Enesetunne on sama nagu reumahaigel emaelevandil. Istuda saab, püsti tõusta ei saa. Lamada saab mõnda aega enne kui üks pool hakkab ära surema. Pärast püsti ei saa. Kõndida saab, aga ainult limiteeritud arvu samme enne kui jalg hakkab otsast ära kukkuma – millegi pärast on ebamugavus hakanud vasakpoolsesse puusaliigesse lööma. Kõht jääb koguaeg ette ning ma olen endale vist 10 000 korda sahtliga piki kõhtu tõmmanud. See kõik peaks tähendama seda, et kõht on natuke allapoole laskunud, millega ma veel harjunud ei ole.

Üldiselt on ju rasedus siiski hästi läinud. Õnneks ei ole ma pidanud ei haiglas olema, ega mingi väga täpse jälgimise all. Jah, mul diagnoositi küll gestatsioonidiabeet, kuid tegelikkuses on mul veresuhkrud siiski korras olnud ning ehk sellel ikka mingeid päris tagajärgi ei ole ega tule.

Kaalutõus: Tänase päeva seisuga olen ma selle rasedusega juurde võtnud 23 kilogrammi. Kill me now! Ma loodan sügavalt, et vähemalt 10 jääb haiglasse.

Liigutused: Prints ikka keerutab ja lennutab seal kõhus. Ehk seal ühtegi üllatuslikku linalakk-neidu ei ole… Osad räägivad, et kui asjaks läheb, siis laps on tol päeval vaiksem. Ma vist jään sellisel juhul jõuludeni ootama, sest Prints ikka rullib ja askeldab. Tahaks teda juba näha!

Ma eile üritasin talle auku pähe rääkida, et ta ikka tulema hakkaks, aga esialgu püsib ta kangekaelselt oma soojas urus.

38+1 kuni 39+0

Jah, ma jätkuvalt paterdan. Ei, ma veel ei ole sünnitama läinud. Ei, ma ei tea, millal minu kord kätte jõuab, kuna Prints selle koha pealt väga sõna ei ole võtnud.

59737744

Enesetunne ja sümptomid: Olukord on üldiselt minu meelest sama. Vahepeal öösiti vetsust tulles on tunda veidi nagu seda päevadeaegset krambitamist, kuid muidu pole viga. Mulle endale tundus, et ta vist vajus kuskile madalamale või siis on ta hakanud aktiivsemalt mu põit kallistama. Igatahes… Nüüd on päris raske vetsu jõuda ilma ennast mingil määral täis laskmata kui pissihäda peale tuleb. Ehk siis, kui on vaja minna, siis on vaja KOHE minna, muidu lõpeb halvasti. Samas tunduvad need käigud nii mõtetud, sest tuleb lõpuks ikka ainult mingi sortsuke. Ma siin juba õudusega mõtlen, kuidas ma järmine nädal seda pagana pissiproovi ITKsse viin, kui mul ainult sortsude kaupa tuleb ning kindlasti käin pissil tihedamini kui iga 3 tunni tagant. Tegelikult see vist oleneb ka päevast…või ööst. Täna öösel näiteks käisin kokku ainult 2 korda – ei teagi, mis ime see oli.

Pikemat aega kõndimine on nüüd veelgi raskendatum, sest mõne aja pärast hakkab iga samm alaselga päris toredaid närvivalusid saatma. Nagunii ma praktiliselt paterdan, mitte enam ei kõnni nagu normaalne inimene, kuid see teeb asjad mõne võrra hullemaks.

Vähemalt ei ole mul paha olla või muud moodi valus 😀

Kaalutõus: Kaal püsis sama, mis eelmine nädal. Ajee!

Liigutused: Liigutusi on ikka veel igal pool tunda nii et ma ei tea, kas ta ikka on nii alla vajunud kui ma arvan. Teine variant on muidugi see, et ta ajab lihtsalt oma jalgu mulle ribidesse ja igale poole mujale ning venitab kuis jaksab. Ah, kes see nendest beebidest aru saab.

Maim: Viimaks ometi arvab äpp, et beebi võiks olla mini-arbuusi mõõtu ning seega olla kuskil 50.8 sentimeetrit pikk ja kaaluda umbes 3.3 kilogrammi.

Praeguseks peaks ta väikestest karvakestest puhas olema, millega seoses neelab ta selle kõik alla, mis temast vahepeal irdunud on. Näiteks nagu need samad karvakesed, surnud naharakud ja seedetraktirakud, millest saab beebi esimese kaka koostis (nämm!).

Printsil peaks olemaplatsentast tulev pidev antikehade tagavara, mis aitab tal esimestel kuudel igasuguste haigustega võidelda. Esimene piim ehk ternespiim on samuti antikehasid täis ning imetamine üleüldse aitab beebi immuunsüsteemi vajalike ainetega toetada.

Prints kogub jätkuvalt kaalu, kuid nüüd juba natuke aeglasemalt. Tema liigutused muutuvad aeglasemaks, sest tal pole enam piisvalt ruumi, et meeletult põtkida.

Fun fact: Minu keha poolt toodetud rasedushormoonid võivad lapse genitaalid teha suuremaks kui tegelikult. Nende mõõtmed lähevad normaalseks tagasi pärast sünnitust kui laps pole enam otseselt minu vereringesse ühendatud. Need samad hormoonid võivad alguses isegi põhjustada beebi nibude piima väljutamist (super weird!). Kõik see on normaalne ning üldiselt läheb see ära mõni päev pärast sündi.

Ma hakkan järjest rohkem arvama, et Prints ootab viisakalt oma päris tähtajani, aga kindel ei saa kunagi ju päriselt olla. Tavaliselt lööb siin sisse Murphy ning ma kipun arvama, et kindlasti tuleb beebi lõpuks siis kui tollele päevale kõige rohkem asju on planeeritud 😀 Elame-näeme.