666

Lapsevanemaks olemine on raske. Nagu näha pole ma suutnud leida endas motivatsiooni, et peaaegu 4 kuud blogisse midagi kirjutada.

Sa võid arvata, et sa tead, milline inimene sa oled. Mis on su tugevad küljed, mis su nõrgad küljed ning millised nupud sinu puhul toimivad. Siis saad sa lapse. Lapse, kes juba varases nooruses on justkui loodud selleks, et sinu kõiki nuppe vajutada, et teha pihuks ja põrmuks sinu senised uskumused sinu tugevustest ja nõrkustest.

Täiskasvanud inimesena ei mäleta ma absoluutselt, milline ma nii väiksena olin, kuid mu ema väidab, et minuga ei olnud raske. Ilmselgelt Prints on karakter omaette. Ausõna, ma poleks eladeski ette osanud näha kui keerulisteks teemadeks kujunevad söömine ja magamine – kaks minu enda lemmiktegevust, millega pole mul kunagi probleeme olnud (pigem, et ma mõlemat liiga palju teen).

No igatahes… Võib olla te kõik olete juba seda lapsesaamise saadet TV3st vaadanud ja olete juba nagunii otsustanud lapsi mitte saada, aga ma ütlen kohe ära, et see vanemdamine on pagana keeruline ning oleks tervislik endale vist sinna hullarisse ka koht valmis vaadata.

Suve jooksul tulid Printsile kõik tema 16 hammast, mis sellises vanuses lapsel peaks suhu tulema, viimased 4 peaks teadupärast tulema kuskil 2 eluaasta kandis. Sellel perioodil oli ta väheke rahutu ning magamine oli paras needus, sest ta võis öösel kõva paar tundi iga natukese aja tagant lihtsalt igiseda. Pärast hammaste tulekut aga asi laabus ning uned läksid päris heaks. Muidugi siis tulin ma ideele teda lutist võõrutada – nagunii ta päeval lutti ei saanud, kasutasin seda ainult magamapanekuks, kuid kuna ta öösiti ärkas selle peale, et lutt oli vehkat teinud, siis otsustasin ma selle väikese segaja ka eemaldada.

Nädal aega peale võõrutamise alustamist läksime me UKsse Printsi teisele vanaemale ja vanaisale ja onule ja tervele suguvõsale külla ning sellest ajast saadik on mul kodus üks unedeemon. Magamine ise on suhteliselt okei, kuid see magama panek on umbes sama tore nagu kõrvas kudumisvardaga kuulmekilesid torkida. Ta lihtsalt kriiskab, sülle võttes viskab pulka ning ei taha tegelikult midagi, kõige vähem magada, mis sellest, et ise nühib endal silmad peast ära. Kusjuures, kohe kui suu kinni saab jääb peaaegu koheselt magama. Vahepeal ma lausa kartsin seda magamapanekut, sest ma proovisin absoluutselt kõike, kuid ikka sain vastutasuks 1,5-2 tundi kriiskamist ja peavalu.

Wonder Weeksi äpist vaatasin, et tal on praegu ka 10. leap, ehk viimane arengufaas, mis võib ka tormilisust põhjustada. Ma alguses arvasin, et asi oli ajavahes, kuid nüüd kui me juba kõva paar nädalat Eestis tagasi oleme ja asi pole oluliselt paranenud ei ole ilmselgelt siin ajaga miskit pistmist. Ma ei julge loota, et see varsti lõpeks, aga ausalt… kui ei lõpe siis ma hüppan ise varsti aknast alla, sest see on nii kurnav 😀

Kõige hullem on see, et lisaks unerõõmudele on Prints ka haige. Alguses oli nohu, siis mingid päevad hiljem tuli köha ja väike palavik. Nüüd on juba see hingamine parem, aga siin mõned ööd oli asi päris hull, et tema hingamine ja norisemine hoidsid mind ärkvel. Hea oli see ka, et Ste norskas ühelpool ja Harry teisel pool ja siis ma vahtisin lihtsalt lakke, sest ma ei suutnud niiviisi magama jääda.

See pulka viskamine on öösel ka teemaks, kui ta end istukile ajab. Mõnikord aitab kui ta meie voodi peale pikali võtta, sest tundub nagu meeldiks talle meie voodi kõvasti rohkem. Vahepeal mõtlesin, et äkki see tatra madrats talle ikka liiga kõva juba ning ta tahaks midagi mugavamat või magaks mugavama peal väheke paremini, kuid samas ta pole ju nii peene asjaga veel ju harjunud. Mõned korrad meie voodi peal ehk ei tee kurja. Ma ei saagi aru, kas see on tema reaktsioon unenäole või see on reaktsioon magamisele või mis värk sellega on, aga… saatke mulle vaimude väljaajajat. Pliis noh!

Miks ei võiks üks väike aktiivne rahmeldis normaalselt magada? Miks?!

Advertisements

Imetamisest

Ma olen varasemalt meie piimasöömise/mitte söömise tavadest natuke rääkinud ka ning ei ole sellest saladust teinud, et algus oli meie jaoks päris keeruline. Prints on teadupärast väga kannatamatu olevus, kes söögi nimel väga vaeva näha ei viitsinud juba alguses. Minu kui ema kohus on ju ometigi last sööta ja seetõtt olin vist Printsi mustas nimekirjaski. Esimesed 6 kuud küsis ta ise rinnale harva, ikka oli nii, et enne sai 3-4 tundi täis ja siis hakkasin ise pakkuma. Mõned harvad korrad oli, kus ta ikka pahandama hakkas, näiteks ükskord siis kui me empsiga Printsi une ajal temaga Assakult Jüri poole hakkasime jalutama ning tema just sel korral varem ärgata otsustas, sealjuures näljaselt kisama pani.

Umbes sellest ajast, kui ta lisatoitu hakkas saama, vähenes ta huvi piima vastu veelgi. Ikka pidin ise pakkuma ja pinda käima kuni rinnast piima “lahmama” hakkas, enne kui noormees rahus süüa sai. Õnneks oli mul piimavaru päris hea ning tundus, et ma suutsin ta vajadusi rahuldada, mis sest, et kohe sekundipealt hullult voolama ei hakanud.

Tänase päeva seisuga Prints enam rinda ei saa. Ma ise ei andnud ja tema ei küsinud. Alguses jäi kuidagi nii, et andsin talle enne lõunauinakut ja enne õhtu und ja siis ühe korra kuskil 5 ajal hommikul, sest nii oli last hea kerge magama saada. Tasapisi lõpetasin õhtul piima andmise ning kui tal ainult üks uni päevas oli, ei mänginud see piima mittesaamine uinumise juures enam nii suurt rolli. Prints uinus ürpis kiiresti ka ilma piimata. Umber paar nädalat hiljem, kui ma talle enne lõunauinakut rinda pakkusin raputas ta pead. See oli siis kui alles hakkas enda keeles JAHi ja EId kasutama. Ma ikka pakkusin edasi, et mis see nüüd siis on, natuke võta ikka. Võttis ja üritas, aga kuna sealt kohe niipalju ei tulnud, siis tuju läks mustaks ja uni tuli ka peale. Järgmine päev tegi ta täpselt samamoodi. Seekord ei hakanud toppima, panin hoopis luti suhu ja voodisse ning ta jäi umbes 10 minutiga niisamagi magama. Pärast seda pole ma talle lõuna ajal ka andnud ning alles jäi vaid see varahommikune söötmine.

Umbes kaks nädalat pole ma talle ka öösel süüa andnud, vaid vett kui niisama uuesti magama ei jää. Öösiti taidleb küll, ma arvan, et hammaste tuleku pärast, kuid süüa otseselt ei nõua. Ma loodan, et see öine taidlus on hammaste pärast, sest igavesti ma seda teha küll ei suuda. Mõnikord magab ilusti näiteks 4ni hommikul ja siis vajab natuke abi, et uuesti magama jääda, eriti kui ta on ennast istuli ajanud. Mõnikord on vaja juba 1 ajal öösel. Mõnikord ei piisa tagasi külili keeramisest, vaid on vaja kussutada. See istuli ajamine tiheneb hommikupoole, ehk mõnikord jõuab ta ennast alates näiteks kella 4st kolm korda istuli ajada enne kui ta poole kaheksa ajal ärkab. Võib olla oleks mõistlik endal ka näiteks 5st siis juba ärgata, jääks see unega solkimine ära, kuid ma tõesti ei suuda nii vara ennast jalule ajada. Just selle katkendliku unelõpu tõttu olen ma hommikuti nii väsinud.

Aga see selleks… Nüüd on meie laps tissivaba. Praktiliselt täiesti ise lõpetas ja mingit suurt vaeva ma nägema ei pidanud. Oleks see mähkmest vabaks liikumine sama lihtne 😀 .

Kuldkihar

Meie Printsil on sünnist saadik päris hea juuksepahmakas peas olnud, mis vanusega on aina tihenenud ja pikenenud. Kuna varsti-varsti on mu venna pulmad, siis leidsime Stega, et oleks sobilik natuke Printsi metsistunud lakka piirata ja et ikka piltide peal ilus välja näeks, ei tasuks seda vast ise teha. Me ükspäev proovisime ta tukka natuke piirata, kuid see tuli nii kõver 😀

20170606_082053

Meie Karvapea

Rocca Al Mare’s kunagi jalutades jäi mulle silma sealne lastele mõeldud juuksur Juuksik. Arvestades, kuidas ta isegi kodus väga paigal ei tahtnud püsida, siis otsustasin ta viia professionaalide juurde, kes võib olla suudavad ta tähelepanu paremini köita. Hinnakirja vaadates ahmisin korraks õhku, aga mida sa hädaga ikka teed. Kuni 1 aastaste laste juuste lõikamine maksab €8, vanemate juba €15. Tundub väheke uskumatu, et mõne karva lõikamine nii palju raha maksab. Näiteks kesklinna salongis Maribell maksab meeste juukselõikus (või vähemalt mõni aeg tagasi maksis) €16 – sinna sisse kuulub peapesu ja peamassaaž ka. Muidugi on nende müügiartikliks ka see, et maksad tunni aja eest, pool tundi sellest on juukselõikus, ülejäänud pool tundi võib laps nende mängunurgas mängida, mistõttu on nende juuksur justkui ka mängunurga eest.

Aja sain väga kiiresti – eile Printsi une ajal võtsin end kokku ja helistasin, et aega panna ning sain juba õhtul kella 19ks broneeringu. Ilmselt oleks ka varasemaks saanud, kuid ma ei tahtnud Rocca poole tipptunnil sõita.

Kohale jõudes olin ma natuke pettunud. Nende uhkesse mängunurka kuulus ainult üks liumägi, mänguköök, laud millel joonistada ja raudtee. Arvestades, et nad seda niivõrd reklaamivad, ootasin ma ausalt öeldes rohkemat. Muidu olid seal juuksuritoolid nagu ikka, ühel oli tooli asemel auto, kuhu siis laps sai sisse istuda ja seal ajaviiteks nuppe vajutada ja keerata. Kui me läksime istus seal parasjagu üks poiss, kes kohati üpris koledat häält tegi – ma olin kindel, et Prints ehmatab juba selle peale ära. Meie juuksur oli Anu, kes andiski teada, et kahjuks on autoiste juba võetud, kuid kui me kindlalt seda tahame, siis me võime natuke oodata, kui ei taha oodata, siis saab tavalise tooli peale minna. Muidugi oli seal tooli peal kõrgenduseks üks tugevam padi, et laps päris augus ei istuks. Peegli kõrval seina peal oli ekraan, millest näidati multikaid, kuid muidu ma mingeid spetsiifilisi just lastele mõeldud vidinaid ei täheldanud. Seintel oli ka natuke maalinguid, kuid muus osas ei olnud seal minu meelest midagi nii erilist.

img1

Pilt nende kodulehelt

Juuksur ise oli tore ja sõbralik ning Prints ei olnudki väga häbelik. Juuksur proovis talle karva-kaitse lina panna, kuid selle peale pani Prints suu torusse. Egas midagi… Hakkas ilma selleta lõikama. Soovides ennetada tema tooli pealt pagemist panin ma oma telefonist tema lemmik multikad jooksma ja voila – paigal ta seal istus. Pidas väga tublisti vastu, kordagi kisa ei teinud ja väga ei kaevanud ning pärast sai liumäest alla lasta ja seal natuke laamedada.

Samuti, kuna tegemist oli meie esimese juukselõikuse, pakkis administraator meile natuke Printsi lokke ümbrikusse mälestuseks. See on valikuline, kes neid ei taha ei pea võtma, kuid minu meelest on tore, et seda pakutakse. Natuke suuremad lapsed said pärast juuste lõikamist ka kommi 😀 .

20170622_115845-1

Karvapea pärast juuksurit

Üldiselt on siiski nii, et minge kuhu juuksurisse tahes, te peate ikka oma last ise lõbustama. Ega sellele poisile, kes kõrval karjus midagi hullu tehtud – juuksur rääkis sõbralikult, ta sai lausa selles autoistmes istuda, multikad olid ekraani peal saadaval. Kõik eeldused lõbusaks meeleoluks olid olemas, kuid millegi pärast talle ei meeldinud. Kui lõikus läbi sai, siis oli rõõsa ja roosa.

Võib olla ei meeldi lastele ühe koha peal paigal olla, mingi veider hõlst ümber ja keegi kääridega juuste kallal. Last tuleb talle sobilike asjadega lõbustada ning leida selline variant, mis lapsele kindlasti meeldib. Me saime oma multikatega väga hästi hakkama ning rahu jätkus lausa pooleks tunniks, mis on Printsi puhul väga haruldane. Mulle tundub, et talle see juuste kammimine ja nendega mässamine meeldib, ainult kõrvade juurest lõikamise ajal hakkas eemale nõjatuma.

Kes ise ei tihka lapsel juukseid lõigata ja kindlasti tahab esimest toredat kogemust, siis ma julgen küll soovitada. Tuleb ainult meeles pidada seda, et lapse juures tuleb siiski olla ja ise ei saa minema tõmmata. Ikka ju uus ja teistmoodi kogemus. Näiteks kui ma ise väike olin tahtsin ma, et mu ema mul hambaarsti juures varbast kinni hoiaks, niikaua kuni ma seal toolis istusin ja mul suus midagi tehti.

Ja polegi see laps enam nii uus…

“Selleks ajaks kui me vastuvõttu jõudsime oli mul ikka juba väga ebamugav. See pinge ja surumine läksid nii kõvaks, et  raske oli näiteks tooli peal istuda ja oodata – tekkis automaatselt tunne, et tahaks püsti tõusta ja loota, et gaasid või mis iganes väljuvad. Jah, ma arvan, et väga tugev gaasivalu on see, millega võiks tuhusid võrrelda (mitte, et mul gaasivaludega ohtralt kogemust on, aga mõnikord on ikka ette tulnud). Igatahes, kui sünnitajate vastuvõtmisel võiks eeldada mingisugust kiirust või sellist tempokat liigutamist, siis see vanem naisterahvas kes vastuvõtus oli, oli küll äärmiselt rahulik ja küsis oma küsimusi, et pabereid täita. No kurat! Jälle võtsid võimust tumedad mõtted ja ma tahtsin talle pastaka näiteks kaelaarterisse lüüa. Okei, võib olla oleks ma võinud rohkem puhkida ja häälitseda, kuid ma pidasin paremaks ennast ohjeldada ja lihtsalt sügavamalt hingata, ise koguaeg valmis tooli pealt üles kargama. Kui te arvate, et kohe kui paberid korda said, siis tegeleti minuga koheselt edasi, siis te eksite. Seal oli nimelt JÄRJEKORD?! Ma ei tea täpselt, mis vaevus sellel naisel oli, kes enne mind oli, kuid sünnitaja ta polnud. Eks kõik inimesed on tähtsad ja olulised, aga kas sünnitav rase ei peaks olema prioriteet?! Olgu.. tunnistan, et ma EI olnud, vastupidiselt oma emotsioonidele toohetk, suremas ning tegelikult ühes või teises kohas oleks ma ootama pidanud nagunii. Ma mäletan, kuidas ma õudusega mõtlesin, et mis SIIS kui mu emakas on ikka veel ainult 2 sentimeetrit avanenud, nagu tookord ämmaka vastuvõtul. Ja mis veel SIIS, kui mul ei avanegi. Kas ma oleks keisriks valmis? Ja teisalt jälle olin ma nii valmis selle lapse välja pressima/kraapima/ise lõikama, et see lõpplahendus oleks vast täiesti ükskõik olnud, et kuidas ja mis.”

Sellised emotsioonid valdasid mind kell 8 hommikul 11. mail 2016. Kes tahab ja viitsib kas ajaviiteks või meenutuseks täispikki postitusi lugeda võib seda teha kas siit või siit. Ma ise lugesin ka ükspäev ja pean ausalt tõdema, et mõned asjad olid sootuks meelest läinud, samas kui mõned teised asjad on veel eredalt meeles. Näiteks nagu need pärast õmblemiseks tehtavad süstid… Ai!

received_10209826445643528.jpeg

Meie väike nunnu värske tombuke

Naljakas, kuid inimene on alguses nii väike ja jõuetu ja abitu. Ei saa mitte midagi ise tehtud, kui kõva häälega pahandamine välja arvata.

20160518_134551.jpg20160518_055125.jpg

20160520_135420

Isegi see lutt tundub megasuur!

20160527_151622

2-nädalane

Pead hakkas ilusti hoidma juuni lõpust (2016), esimesed alumised hambad tulid novembris, roomamise jättis vahele ja alustas edukalt käputamist 15. detsembril 2016, nädalaga hakkas end juba põlvedele püsti ajama ja detsembri lõpus oli tugede naljal püsti. Viimased oskused tulid kuidagi äärmiselt kiiresti… Iseseisvad esimesed sammud tegi 4. märtsil, täpselt nädal aega enne oma 10. kuu sünnipäeva.

DSC_0048

6-kuune

20170316_110147

10-kuune

20170501_144840_HDR

11-kuune

20170511_085358

Värskelt aastane laps!

Eilse päevaga täienes Printsi oskuste pagas veelgi. Kõndimisele, jooksmisele, kapist asjade välja kiskumisele, mänguasjade viskamisele, vanaema klaasidega ringi jooksmisele, prügikottidega mängimisele, paberi rebimisele ja söömisele, torni ladumisele, palli veeretamisele ja jalaga löömisele, haamri ja teiste mänguasjadega põranda toksimisele, üleliigse vee välja sülitamisele (kui joogijanu on kustutatud), maasikate söömisele, emme telefoni pätsamisele, tõukeautoga sõitmisele, rõngaste toki otsa panemisele, Lego Duplo ehitiste lammutamisele, riiete viskamisele, riiete pesurestilt alla kiskumisele, plastmassist karpide sahtlist välja võtmisele lisandus nüüd ka diivani peale ronimine praktiliselt igast asendist ja sealt alla tulemine. Diivani kaugem nurk oli veel ainuke püha paik, kuhu ma näiteks oma telefoni ja sülearvuti eest ära lükata sain, sest sinna ta ei ulatanud, kuid nüüd puudub seegi pelgupaik. Näiteks on tal kindel rutiin, kuidas võimalikult palju pättust korda saata.

Kõigepealt jookseb Prints turvaväravani, mis meil esiku ukseaugu ees on, et ta kasside kausside kallale minna ei saaks, sealhulgas jalanõudsid lakkuma – loksutab seda niikaua kuni haak lahti kukub ja ta esikusse pääseb. Mina lähen siis talle järgi, tõstan tagasi tuppa ja panen värava kinni. Niikaua kuni ma väravat kinni panen vudib ta diivanini ja ronib diivani peale, hakates kiiruga kõikide klahvide peal vajutama ja hiirega maniakaalselt klikkima, et ikka kõikvõimalikud leheküljed kinni panna. Näiteks suutis ta luua kausta nimega “ssssssssssssss”, kuhu oli salvestatud mitte üks, vaid KAKS veebilehekülge, ka mõlemad nimedega “ssssss”. Tulevane IT spetsialist vist 😀 Otseloomulikult tõmbab ta ka mu telefonilaadija seinast välja, haarab telekapuldi ning jõuab otsapidi pätsatud asjadega põrandale. Jah, see kõik juhtub umbes 10 sekundiga. Mida kõik veel siis korda jõuab saata, kui ma veel vetsu peaks minema… Võib olla olen ma ise lihtsalt aeglane. Trajektoor jääb siiski samaks. Kisub köögis kappe lahti, lähen järgi, tema jookseb otse diivani juurde, ronib otsa ja jõuab väääähemalt telefonilaadija seinast välja tõmmata. Kisub issi lauasahtlit lahti, lähen järgi, jookseb uuesti diivani juurde, seekord klikib hiirega nagu hullumeelne, võimalusel sulgeb terve brauseri.

Täna öösel magas Prints mõnusat und nagu üks suur poiss kunagi. Kella üheksast jäi magama ning süüa tahtis siis alles natuke peale viit. Mõned ööd on möödunud kahe söömisega, kuid eile õhtul andsin õhtul pudru juurde veidi keefiri ja andis vist tunda. Samas ma pead ei anna, sest iga öö on siiski isenäoline ning pahatihti ei ole ma võimeline absoluutselt mingit kindlat seost või toimivat rutiini leidma.

Üks muudatus, mille me sisse viisime oli 2 päevaune asemel ühele unele üleminek ning siiani tundub, et see sobib paremini. Enam ei pea une pärast võitlema ning magama jäämine toimub ka üldiselt 10 minutiga. Jah, laps nõuab küll rohkem mängimist ja tähelepanu kui enam nii värske pole, kuid peab ilusti vastu. Kusjuures, ma ei ütleks, et ta päevane terve uneaeg sellevõrra nüüd väiksem oleks – pigem on allesjäänud uned pikemad ja kvaliteetsemad. Näiteks nüüd ei ärka ta enam kell 6-7, vaid pigem 8 paiku (vähemalt viimased päevad). Kindlasti sõnusin nüüd kõik ära ja homme vahin juba kell 5 lakke 😀 Siiski, siiski… Mulle tundub, et see ühele unele üleminek tegi elu paremaks ja positiivsemaks. Muidugi tuleb nüüd lapsele rohkem tegevust otsida, käruga niipalju enam ringi ei rallita, kuid õues liivakastis käime ikka mängimas ning kiikumine on VÄGA popp ja üks lemmikutest asjadest üldse vist.

Üks tubli nunnupall on ta meil ja iga päevaga läheb järjest asjalikumaks. Täna hommikul kiskus peaaegu, et pisaragi välja – kuidagi nii suur heldimus tuli 😀 Emad, eks ole…

Printsi 10. ja 11. kuu

Vahepeal läks aeg nii ootamatult kiiresti mööda, et kuidagi napakas oli 10. kuu postitust nädal enne 11. sünnipäeva teha, seega otsustasin veel natuke aega oodata. Jälle on nädal aega viimasest sünnipäevast möödas, mistõttu hakkan ma vaikselt kaotama lootust, et ma piisavalt tihti oma kirjutamisetuju üles leian. Ometigi tahaks ju oma väiksest Printsist kõigile rääkida ja kiidelda kui tubli ta meil ikka on.

Täpselt nädal aega enne oma 10. sünnipäeva tegi Prints oma esimesed iseseisvad sammud ning sellest ajast alates paarutab ta julgelt ringi. Tänaseks päevaks on ta äärmiselt vilunud ning liigub kiiremini kui mõnikord oodata oskame, eriti kui mingi pättus meeles mõlgub.

20170406_124519

Õues konarliku pinna peal kõndimine on väheke raske, kuid tal on väga põnev ja uudishimu on suur. Üleüldse tahaks ta väga palju asju ise teha. Näiteks süüa, kuid kuna oskused lusika suhu suunamiseks pole veel piisavad tekitab see temas natuke frustruatsiooni, mistõttu lusikas mitu korda põrandale lendab. Otseloomulikult kui tal endal lusikat käes pole, keeldub ta ühtegi ampsu suu sisse võtmast.

Sööb ta muidu päris hästi ning kakab ikka mehe eest. Ma ei tea kui normaalne see on, et laps 3-4 korda päevas kakab. Ausõna. Kõige haigem on see, et viimasel ajal need Huggies’e püksmähkmed ei pea üldse. Ja tuleb just ÜHEST ja samast jalaaugust välja. Ma ei tea, mis pull see on. Tuleb ilmselt mingeid muid mähkmeid osta, aga ma ei tea milliseid. Püksmähkmed on ses mõttes mugavad, et kui peaks potitamiseks minema, siis neid kergem ära võtta. Njah, kuigi ma olen nii laisk, et pole selle potitamiseni jõudnud. Võiks ju küll natuke proovida.

Päris mitu korda olen ma teda viimasel ajal tabanud üritamast endale salli/jakki/jne sokina jalga tõmmata. Õudne kui kiiresti meie väike tombuke suureks tahab saada ja ise asju tegema. Vaikselt saab ka aru, milline mänguasju on “pall” ja mis on “tuttu” (lutt) ja “vurr-vurr” ja mõni asi veel, samuti olen püüdnud “aitäh”-i igapäevaselt kasutusele võtta ning kohati isegi ütleb ise ka. Sõnavaras on veel “mme” (emme vist), “mämm-mämm”, “ma-ma-ma” (vanaema), “klhhh” (ma ei oska seda häälitsust kirja panna, kuid see käib kassi kohta, kohati ka koerte kohta), “paka-paka” (pole ainugi, mida see tähendab, kuid see on üpris universaalne – ma arvasin, et kappadi-kappadi, kuid see igas olukorras ei sobi), “da-da-daa” (pole jällegi päris kindel, aga ma arvan, et kohati daddy?) ja siis otseloomulikult tema karuhääl ja mõned teravad kilked ja muidugi jorisemine.

Viimasel ajal lähevad igasugused tagaajamise ja peitusemängud rohkem peale. Mänguasjad on põnevad enamvähem kaks minutit, siis on vaja minna sahtlitesse tuuseldama ja pesuresti pealt pesu alla kiskuma või hoopis Lunat sabast sikutama.

Magamisega on jätkuvalt veel nii ja naa. Oleneb ööst ja kindlat reeglit meil magamise kohta ei ole, kui välja arvata see, et ma üritan teda 9st hakata magama panema. Üldiselt jääb ta kuskil poole kümne ajal magama ning ärkab veidi peale 7t. See hommikune ärkamine on viimasel ajal päris kindel ja olenematu sellest mis kell ta magama läheb. Ärkab öösiti hetkel 2 korda, esimene kord kuskil 1-2 ajal ja siis 5-6 ajal. Esimese ärkamise ajal üritan söötmist vältida, kuid teise korra ajal annan süüa ka. Vahepeal kui hambad rohkem haiget tegid, siis andsin ka esimese korra ajal, sest muidu laps korralikult magama ei jäänud ning pidin nagu kuutõbine mööda korterit ringi kõndima – istuda ometigi ei tohtinud, sest siis viskas Prints pulka ja avaldas väga valjuhäälselt oma arvamust kogu asjast. Seda pulga-juku nalja teeb ta praegugi veel – ma ei tea miks, sest kui ma voodisse ta panen, siis pole ta ka rahul. Ise ka ei tea, mida ta tahab 😀 Nagu Kaalud oleks… Jeerum.

Mingi vahe magas ta öösiti päris ilusti, seetõttu olen ma nendest ärkamistest natuke muserdatud ning viimasel ajal saan öösiti kuskil 6-7 tundi katkendlikku und, mis ilmselgelt pole mingi organismi jaoks piisav. Oleks siis, et ta magaks hommikuti kauem, kuid kahjuks seda rõõmu pole. Sellega seoses olen ma ka mõned võimlemistrennid vahele jätnud, sest kella kümneks on ta juba väsinud ja kuri ning siis kipub ta terve trenni kiunuma ja pole mitte ühegi asjaga rahul, mida ma temaga teha tahan – ainult siis on rõõm majas kui ta lihtsalt niisama saab ringi tatsata ja teisi lapsi pähe patsutada. Ma sisimas lootsin, et see magamine muutub paremaks, kui hambad ära tulevad, kuid mulle tundub, et seda ma võin ootama jäädagi. Hetkel on Printsil 7 hammast – kõik pole päris valmis kasvanud, kuid ära lõikunud ometigi. 1 on vist hetkel tulemas, kuid alumine silmahammas (on vist?) on ka punnis ja tundub, et teeb kohati haiget.

Mõõtudest pole mul otseselt aimu, kuid kui ma ta ükspäev kodus kaalu peale seisma panin näitas see 10.5kg ja riietest kannab ta praegu kõike 80-92 suuruses. Enamasti on need talle veel veidi suured, kuid 74 on kindlasti liiga ümber.

20170311_15384920170411_185145

Täiesti uskumatu on mõelda, et juba kohe-kohe saab Printsil täis 1. eluaasta. Kas ma just alles ei käinud sünnitamas? Appi! Sellega seoses tuleb hakata ennast liigutama ja pidu planeerima.

See on uskumatu kui palju rõõmu üks väike mõngel tuua võib. Jah, ta vahest kiunub ja on natuke pahur, kuid enamasti on ta rõõmus ja seda naeratust ei vahetaks mitte kui millegi vastu. Viimasel ajal on pättusele mineku naeratus ka päevakorras ja see on ka nii naljakas 😀 Üleüldse on ta üks väike nunnu naljatilk.

20170331_155313