Growing pains 

Vaatan täna aknast välja ning vaid need õõtsuvad oksad saadavad külmavärinad mööda selga alla. Vahepeal olid juba nii ilusad ilmad, et laps sai lühikeste pükstega õues ringi joosta, kuid täna näiteks oli tal õues seljas kaks pusa ja vest. Kahjuks ma veel talle kummikuid ostnud ei ole, mistõttu tõmbasin lihtsalt saiakotid nööridega ümber jalanõude 😂 See oli päris hea vaatepilt. Kui keegi teab, kust saab väikese suurusega kummikuid osta, siis andke teada, vaja oleks vist kuskil 21-22 suurust. 

Prints saab muudkui osavamaks ja kiiremaks ja targemaks. Näiteks kodus oskab ta suurepäraselt turvaväravat avada, et ta siis saaks minna kassi krõbinaid sorteerima. Veel on ta õppinud pead raputama kui ta midagi ei taha ja siis väga kirglikult häälitsema kui ta midagi tahab (“jaa”-ni on veel kõvasti aega, sinnani peab leppima “aaaah”-iga), kuid kui ta pole kindel, mida pakutakse on mõistlik siiski pead raputada.” aitäh” tuleb ka iga päevaga järjest ilusamini. Nüüd saab ta suurepäraselt ise püsti nii toas kui õues, kuid ma olen täheldanud, et vanaema juuresolekul kaovad kõik oskused ning vajatava abi kogus suureneb märgatavalt. Magic! 😂 

Üleüldise on Prints kohati üks väike vingats. Näiteks võimlemistrennis käimine on lootusetu, sest seal ta tahaks hoopis teiste lastega seltside ja vabalt ringi jalutada kui et siis emmega mingeid harjutusi teha. Ma tean suurepäraselt, et kodus olles talle harjutused meeldivad ja ta teeb neid päris hästi, kuid seal lihtsalt joriseb ja vingub. Selline pisarateta ving tuleb. Mõnikord kui suuremalt solvub, siis tulevad vihapisarad ka. Täna näiteks trampis esimest korda jonni käigus jalgu, kui ta juba nii väsinud oli. Kahjuks ei oska ta ise veel nendest hoogudest välja tulla ning ma pean leidma midagi, millega ta tähelepanu mujale tõmmata. 
Trennid ja ujumises lõpevad nüüd suveks kohe varsti ära, seega tuleb mingeid uusi tegevusi välja mõelda või siis last rohkem õue kupatada. Meil see majatagune “õu” on hetkel noori vareseid täis, kes veel ei lenda, ent kes Printsile vägagi huvi pakuvad ja keda ta taga ajab, et ma olen olnud sunnitud uusi kohti otsima, kus ta rahulikult olla saaks. Ükspäev hakkas emavares meid jälitama, kui Prints tema lapsele liiga lähedale läks. Lahenduse leidsin üpris lähedalt – Koidu tänava kooli juures on üks aiaga piiratud park. Hetkel on sellel üks värav eest ära ja terve ilm peale liivakasti on liiva täis, kuid seal on kiiged, liumägi ning valdavas enamuses siiski piirdeaed ka. Liikuva ja kärme lapsega kulub see märjaks ära. Seal on ka pargi hooldaja andmed, aga seal üks ema rääkis, kuidas ta on mitu korda ühendust võtnud, aga kasu ei miskit. Teine selline aiaga piiratud park on Politseipark, aga no ma ei hakka iga päev kesklinna minema, lihtsalt selleks, et laps mängida saaks. Eks ta saab Assakul olles ka üks jagu mütata. 
Tasapisi olen hakanud teda ka rinnast võõrutama. Hetkel saab rinda kui ta kodus lõunaund magab, lihtsalt selleks, et ta kiiresti magama jääks ja siis öösel (mõnele hommikul või varahommikul) kell 5, kui ohtralt kisama hakkab. Juba peaaegu kaks nädalat olen ilma õhtuse piimata magama pannud ning tundub, et läheb järjest paremini. Kuigi praegu kui tal silmahambad vist tulevad, esineb öökriiset ka kaks korda öö jooksul, kuid siis ei aita ka söömine. See kriiskamine on nii õudne – viskab muudkui pulgaks ja lihtsalt kriiskas, kussutamine väga ei aita. Nende hammastega seoses oli tal kolm päeva palavik ka. Ilma rohuta oli lausa 39.3, rohuga läks alla, kuid mitte kauaks. Hakkasin juba muretsema, olgugi et laps ei olnud tavalisemast virilam või loium, kuid nii kiiresti kui tal reedel see palavik tõusis, nii kiiresti see ka pühapäeva ööl vastu esmaspäeva ära läks. 

*Appi! Laps magas õues kärus. Enne just mõtlesin, et kas panen rihmad kinni või mitte. Mõtlesin, et äkki rihmadega kinni olles ärkab varem üles, sest miski takistab. Umbes 2 minutit tagasi olin just õue vaadanud, et kas ikka magab. Järsku kuulsin viginat (käru oli õues akna all, ise istusin akna kõrval diivanil) ja vaatasin, et Prints on mingi halli asja käru augu ette ajanud, hakkasin veel meenutama, et mis osa see vankrist selline hall on.. Ja siis tärkas! Tal oli hall vest seljas. Röövik oli ennast vankris ärgates kõhuli keeranud ja hakanud vist pepu ees väljuma ja püsti ajama. No jeesus!*

Ühel pühapäeval käisime loomaaias jalutamas, kui ilus ilm oli. Eriti meeldisid Printsile linnud ja hülged. Need loomad, kes valdavalt magasid teda oluliselt ei köitnud. Kahjuks oli lasteloomaaed kinni – ma nii lootsin, et ta saab neid kitsesid katsuda, aga niiviisi jääb siis järgmiseks korraks ka midagi. 


Üleüldse peaks välja mõtlema mingeid asju, mida nii väikse lapsega teha. Ta tahaks liikuda, aga hüpata ta veel ei oska, tahaks asju teha, kuid mõistus veel väga ju ei võta. Mida teie lastega teete? Kus käite? 

Advertisements

Kuhu nädalavahetus jäi?

Vähe sellest, et aeg läheb nii kiiresti mööda, et mul pole halli aimugi mis nädalapäev parasjagu on, kütab ka nädalavahetus sekunditega mööda (isegi siis kui ma olen endale teadvustanud, mis nädalapäev parasjagu on). Nüüd kui ma tööl ei käi ei ole mul ka päris neid igapäevaseid pidepunkte, mis tuletaks õige nädalapäeva meelde. Näiteks esmaspäeva õhtuti on ujumine, teisipäeva hommikul on võimlemine ning pühapäevast kolmapäevani ilmub “My Kitchen Rules”-i uus osa, kuid muudest päevadest ei tea ma ei ööd ega mütsi. Tegelikult ongi nii, et kui teisipäev läbi saab, siis ongi järsku juba reede ja siis juba jälle pühapäeva õhtu, kus ma mõtlen, kas on mõtet Printsi vanni panna kui järgmine päev on nagunii ujumine, peale mida tuleb ta klooriveest põhjalikult puhtaks pesta. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, mis on see optimaalne arv kordi nädalas oma väikelast vannis pesta. Kas keegi oskab öelda? Osades kohtades kirjutatakse, et tihti pole kasulik, kuid seda pole öeldud, kui tihti on liiga tihti – ma eeldan, et iga päev on tihti.

Kuna Prints käib toas omal jalal päris kindlalt, siis tahan ma teda järjest rohkem ja rohkem ka õue kõndima lasta. Eks papudega on see toiming kõvasti keerulisem, sest nendega kõndides tuleb hoopis teiste kabariitidega arvestada ja raskemad on nad ju ka. Vähe sellest on maapind pahatihti ebatasane või tuleb mõni läbimatu takistus ette – raske on see väikelapse elu 😀 Laupäeval käisime Stroomi rannas, sest Ste tahtis oma uue lemmikuga lennata ja mina tahtsin, et laps saaks värsket õhtu hingata ja ringi tuiata. Kui päris aus olla, siis ranna ribale me ei jõudnudki, kuid meie Printsiga veetsime aega rannaesisel mänguplatsil. Toppisin lapse nende vedrukiikude peale, aitasin tal liumäest alla lasta ning kõige lõpuks, kui päris kiigud vabanesid, sain ta ka beebikiigu peale panna. Liumägi ja kiikumine talle täitsa meeldisid, kiikumine kohe eriti, mille käigus ta isegi itsitas.. Aga siis kui edaspidi liikus võttis veidi vist õhu kinni või ma ei teagi 😀 Edaspidi liikudes tuli natuke häda nägu, tagasi minnes võttis kilkama… Go figure.

Nende imelike kevadilmade tõttu on vist päris arvukalt igasuguseid haigusi liikvel. Meid tabas lühiajaline nohu, kuid Printsil on praktiliselt koguaeg kõik kohad tatised – hambad vist jätkuvalt. Tahaks juba mõnusaid ilmasid nagu vahepeal juba lubas. Sellega seoses tuleb mul jälle meelde, et ma peaks minema autol rehvid ära vahetama…

Hirmutav on mõelda, et juba aasta lõpus pean ma hakkama mõtlema, mida raha teenimise eesmärgil edasi teha ja kuidas elu planeerida. Eks lihtsaid variante on mitmeid (Viru tänav, kanepikasvatus – you name it), kuid selliseid “projekte” ei saa vist laenuavaldusele kirja panna, kui kunagi asjaks peaks minema 😀 Õnneks (või kahjuks – veel on vara öelda) tabas mind üheaegselt kaks võimalust. Ma ootan hetkel mõlemast kohast tagasisidet, kuid loodetavasti saan ma varsti teada mis ja kuidas ning siis saan vast rohkem rääkida, mis mind tulevikus ees ootab. Ootamine imeb vilinal, nii palju võin ma öelda, kuid vahelduseks võiks mind midagi toredat ka tabada kui lapse magamatus, hambavalu või nohu.

Parem lähen nüüd magama ära, sest ilmselt järgmine äratus on üsna varsti.

Vihane jõulupäkapikk ja head uut aastat!

Mina ei jaksa enam selle ajaga sammu pidada. Üritan, mis ma üritan, aga lõpuks on tuhat aastat jälle mööda läinud ning kodus on tegelikult palju teisi asju ka teha.

(Haha! Mõtlesin, et kirjutan kiiresti postituse valmis niikaua kuni laps magab, aga läks nii nagu ikka – laps ärkas enne üles. – 28.12.16)

EDIT: Lõpuks sai postitus kirja 01.01.17

Nädal enne jõule sai mul magamatusest siiber ning pärast “Päästke meie uni” lugemist, hakkasin niiöelda “unekooli”katsetama. Just siis kui hakkas nagu mõjuma jäi Prints haigeks ning seetõttu jäi unekool katki. Üleüldse täheldasin ma seda, et kui unekool katki jäi hakkas ta alati nutuga ärkama, isegi siis kui ta oli end välja maganud ning iga kord kui ma hakkasin toast välja minema, hakkas ta nutma. Praegu, kui Prints on juba praktiliselt terve, olen ma suhteliselt kindel, et sellist unekooli ma enam uuesti proovima ei hakka, sest ilmselgelt tekitab see lapses lisastressi.

Ma viimased korrad olen proovinud nii, et istun ta voodi kõrval nähtaval nii kaua kuni uinub. Paar kord on isegi õnnestunud, et jääb ise voodis magama. Mitte küll päris ise, selles mõttes, et olen paitanud ja kõrval seisnud ning mõnikord kätt kõhu või selja peal hoidnud, kuid siiski oma voodis ja ilma kussutamata. Siis jällegi mõnikord hakkab nii haledalt nutma, emotsiooniga, mitte lihtsalt protestist, et siis ma võtan sülle ja natuke kiigutan. See magama panek on keeruline, sest kõigepealt hakkab ta süles pulka viskama ja siplema (olgugi, et tal on uni ja kindel uneaeg). Kui voodisse panen on kaks sekundit rahulik, kuid siis hakkab kätega rapsima, kõhuli keerama, püsti ajama ja mida veel. Ma kahtlustan, et kui need keeramised ja püsti ajamised ära jätaks, siis jääks ta palju kiiremini magama. Samuti olen ma täheldanud, et natuke pärast seda kui ta on lõpuks silmad kinni pannud võpatab ta kaks korda. Ei tea, mida ta unes näeb, kuid mõnikord võpatab niivõrd, et aju käsib kõhuli keerata ja edasi toimetada. Üldiselt päästab sel hetkel lihtsalt tagasi külili keeramine.

Eilne öö oli väga veider. Muidu magas tublisti ning paugud ei häirinud, kuid kuskil nelja ajal öösel kaotas oma luti ära ja kuna ma ei suutnud seda talle aegsasti tagasi toimetada (otsisin igalt poolt, kuni leidsin luti voodi alt – lõpuks!), võttis viha võimust ning ülejäänud öö oli natuke katkendlik ja kurjaks ajav (nii mulle kui lapsele vist). Üritasin tissi pakkuda, kuid selle peale karjus veel rohkem, ka lihtsalt vesi ei aidanud. Ärkas ja jorises kuskil iga tunni aja tagant, kuni lõpuks seitsme paiku soostus sööma ning siis magas mõnda aega edasi (kuigi esines kõhuli keeramist ja luti kaotamist). Tavaliselt magab ta Assakul paremini, kuid seekord oli selline veider öö.

Jõulud möödusid otseloomulikult söömise tähe all ning kiiremini kui nende ootus, kuid see vist on igaaastane nõidus.

dsc_0093

Meie jõulupäka 😀 

Millegi pärast oli Printsile vist kuuse all kõige rohkem pakke ning nüüd meil kodus muudkui kiliseb ja koliseb, laulab ja möliseb 😀 Nimelt sai laps laulukoera ja ühe tegeluskuubiku, mis ka laulab ja õpetab. Üks on eestikeelne, teine ingliskeelne, nii et… Loodetavasti on neist miskit kasu ka. Esialgu ei tundu ta ülemäära suurt rõõmu tundvat.

Alates 30. detsembrist ajab meie jõulupäkapikk ennast kõikvõimalikes kohtades püsti ning ega see enam vast kaugem ole, kui päriselt jalad alla võtab ja ühest nurgast teise hakkab jooksma. Juba praegu on tükk tööd, et kõik ebavajalikud asjad lapse haardest ära päästa ja neile uus koht leida. Peab vist hakkama lae alla asju paigutama.

Vahepeal sai Prints kuidagi märkamatult 7 kuuseks ning tegelikult terendab jubaki 8. elukuu. Õudne kui suur mu väike beebi juba on!

20161211_162238.jpg

Kolme šokolaadi-toorjuustu kook

20161211_183728-1.jpg

Nämm!

Printsi 7ndaks sünnipäevaks tegin lõpuks ise ka torti ning välja tuli pääääris hea. Kellel on huvi, siis retsept on päris “My Kitchen Rules” saatest (lausa sellest hooajast, mida TV3 praegu näeb) – link SIIN.

Kahjuks ei ole meil arstivisiiti plaanis nüüd kuni veebruarini, ehk ajani mil Prints saab 9 kuuseks, kuid vahepeal tuleks vast ikka ise teda mõõta üritada. See saab olema umbes sama huvitav kui näiteks elus kaheksajalga kotti toppida, ma arvan.

Mul on nii palju postitusi, mida ma veel tahaks kirjutada, kuid ma nagu ei jõua nendeni kui õige aeg on ja siis ma tagantjärele enam ei viitsi. Näiteks tahtsin sellest koogitegemisest kirjutada.

Jõulukinkidest võiks ka kirjutada. Vähemalt ühest, nimelt sain endale uue trennisõbra FitBit Charge 2 ning pärast nädalaajast kasutamist olen ma küll väga rahul. Peaks sealjuures kirjutama ka sellest, miks ma oma SmartBandi välja tahtsin vahetada.  Oh well…  Varsti ehk jõuan selleni. Nüüd ei saa Printsi ärkveloleku ajal suurt midagi teha, sest ta vajab pidevat järelvalvet ning kui liiga mitu muhku käes, siis ohtralt tähelepanu 😀 Raske on see lapse elu.

Usinamatel on juba ka aastakokkuvõtted tehtud – ma olen lihtsalt aeglane ja laisk ja kasutan aega valdavalt eneselõbustamiseks või magamiseks. Võib olla jõuan ka seda kunagi teha, sest olgem ausad.. see aasta on üpris ainulaadne võrreldes mu teiste aastatega. Üks blogija kirjutas, et hakkab tegema 30 päeva challenge‘it, mis korraks tundus jube hea mõte, kuid siis mõtlesin jälle, et ma nagunii ei jõua. Võib olla just peaks?

dsc_0089

Jõulupäkapikk

Meie soovime aga teile kõigile head uut aastat ja edukaid kordaminekuid!

Hambad, need hambad

Viimane nädal on olnud raskem kui kõik senised vist kokku ning ma arvan, et just sellest nädalast tekibki suur osa minu 6-kuulisest unevõlast. Ilmselgelt olen ma senimaani saanud ilusat elu elada oma võrdlemisi mõnusa unekogusega ning selleks, et ma ikka saaksin “päris” lapsevanemaks võttis elu kätte ja otsustas mind õpetada.

Alguses ei osanud ma midagi arvata sellest, kui Prints muudkui rahutumalt öösiti magama hakkas. Kõigepealt sahmerdas niisama ja siis hakkas täpselt 3 tunni tagant ärkama, mis tal muidu öösiti kavas ei olnud. Kirjutasin kõik uue arenguetapi arvele kuniks ta mind ükspäev näpust “hammustas” oma pisitillukese kikuga. Nüüd on tal teine kikualge veel, mis õnneks suuremate hädadeta lõikusid, kuid mulle tundub, et ega see hammaste kasvatamine ka mingi meelakkumine pole. Kui ma enda tarkusehammaste tuleku peale mõtlen, siis tunnen väikesele lapsele kaasa – vähemalt tal ei ole vaja teepealt miskit eest ära lükata või lõualuusse endale ruumi vaja teha. P.S – mulle tundub, et mu tarkusehambad pole ikka veel oma täit potensiaali täis kasvatanud.

Iga kord kui ma mõtlen, et enam hullemaks minna ei saa, siis üritab keegi mulle tõestada kuivõrd rumal ja naiivne ma olen ja kingib mulle veelgi “parema” kogemuse. Võib olla oleks aeg lõpetada igasuguste positiivsete asjade välja hõiskamine, et negatiivset vähemalt mitte ise kohale kutsuda. 

Näiteks hetkel ma mõtlen, et tänane öö oli vist kõige jubedam siiamaani. Esiteks läks eilne uni natuke nihkesse ning ta magas õues peaaegu tund aega vähem kui oleks võinud, seega panin Printsi vanni juba veidi peale seitset ning süles jäi magama kuskil 19.37. Ma ei tea,  kas varase ööune tõttu või hammaste või jumal teab mille pärast oli laps aga rahutu ning iga kord kui kergema une tsükkel kätte jõudis hakkas ta jorisema ja suplema ja ajas ennast üles. Mitte küll täiesti üles, aga piisavalt et silmad lahti (osadel kordadel) lutti taga otsida. Ma arvan, et poole ühtteistkümneks olin ma käinud vähemalt 4-5 korda lutti tagasi panemas. 

Veidi enne poolt kahtteist andsin talle uuesti süüa, lootuses et ta nüüd jääb paremini magama. Veidi mõjus vist ka, ma enam ei mäleta täpselt kas ma vahepeal käisin ka lutti tagasi panemas, aga 02.50 ärkas ta kindlast. Andsin süüa ning kuna mähe oli päris märg otsustasin selle ka ära vahetada. Suur viga. 

Mähkme vahetamine oli iseenesest vajalik, aga see äratas ta niivõrd üles, et ma istusin tund aega enne kui magama jäi. Panin voodisse, ronisin ise teki alla sooja… Ja hakkas järsku kingi karate seal  Printsi voodis käima. Vähkres ja sirutas ja siis hakkas igisema. Võtsin siis uuesti üles ja läksin elutuppa tagasi. Nii kordus kuni kuskil viieni, mil ma otsustasin, et kui magama jääb siis võtan enda kõrvale kaissu. Kahjuks ta lihtsalt niisama kaisus magama ei jää – uinumisega käib meil kaasa mingi unesõnumine, ma ei tea kas see on hea või halva tooniga aga kõlab nagu laulaks karumõmm  endale unelaul. 

Siis lõpuks kella viie aeg sain ma natuke tukkuda. Tukkuda, mitte magada. Võib olla poolenisti magasin, aga nitt  sügavalt, sest päris ebamugav oli. Üks käsi oli kuidagi padja all, sest muidu poleks teda kuhugi panna ja siis laps magas kõrval. Nii saime poole kaheksani oldud, sest ma vahepeal ei julgenud teda voodisse panna kartuses, et ta ärkab kohe üles. Andsin siis süüa ja kussutasin uuesti sügavamale unele. See oli vist esimene kord kus ta mõnda aega oma voodis magas. Ärkas muidugi üheksa ajal niiet ma sain kuskil tund aega korralikku und. 

Tänane hommik oli üldse päris õudne. Magamata ja seetõttu mornis tujus suutsin ma kausi Printsi hommikupudruga põrandale kildudeks pillata. Täna hommikul tahtsin just neid riisihelbeid Hippi kaerajahu asemel katsetada, seega võttis pudru tegemine rohkem aega kui muidu. Oh seda kisa siis, sest ta niikuinii nõudis juba putru. Egas midagi, tegin siis purust hoopis ikkagi. Kausi asemel võtsin nüüd selle Väikese Tallinlase kausi kasutusele, mis on natuke ebamugavam kui see eelmine. 

Õhtul on veel ujumine ka.. Ma ei tea kuidas ma jaksan. Ausalt. 

Praegugi üritan seda patsaani magama panna, kuid tema ainult keerab kõhuli ja itsitab. 

Kuidas ometi normaalsed inimesed oma aktiivsed lapsed ilma kinni sidumata magama saavad?

Oeh.. Nüüd saab aru ise ka, et tal uni on ja nutt on kõva. Aga no mida on vaja siis kõhuli keerata kui ma ta selili olen pannud? 

Kallis, sa oled kosunud

Juba mitu nädalat vaatan ma üpriski ustavalt TV3 saadet “Kallis, sa oled kosunud” ning iga kord kui järjekordne osa läbi saab olen ma ebameeldivalt üllatunud. Kuidas on võimalik, et tänase päevaga kõik 5 osalejat pole suutnud väga suuri muutusi saavutada? Kui tõesti saade enda poolt KÕIKVÕIMALIKUD abivahendid inimesele annab, siis KUIDAS ometi on võimalik, et kaalu langetada püüdev inimene saab alles 2 kuud hiljem, mil programm juba ammu käimas, teada, et ta ei tohiks pastat süüa või et sardell ei ole tervislik (isegi kui see on veiselihast) VÕI et joogijogurt pole sobilik magustoit?

Terviseuuringud, mida Qualitas pakub tunduvad väga põhjalikud ning on kindlasti täisvõimsusel kaalu langetada püüdvale inimesele vajalikud. Samuti on kogu kompotti seekord lisatud ka põhjalik geeniuuring, mis peaks aitama tulemusi veelgi maksimiseerida. Öelge siis mulle ometigi, et kus urkas need toitumisnõustajad ootavad terve see pool aastat või vähemalt esimesed 2 kuud, enne kui Orgu ja Udeküll inimese juurde lõunale lähevad?

Ma saan aru, et võib olla kõik inimesed, kes sinna saatesse saada tahtsid ei ole just kõige suurema tahtejõuga, kuid kuidas on võimalik, et siiani 5st 5 ei ole ükski väga märkimisväärseid tulemusi saavutanud. Saate alguses on nad kõik väga püüdlikud ja pühendunud olnud – ehh.. kes teab, võib olla see oligi ainult alguses ja ainult saate jaoks. Selle jaoks need inimesed ju saatesse lähevadki, et kelleltki tuge ja torkimist saada, et laiskuse uss korralikult välja kupatada või olen mina asjast valesti aru saanud.

Mul tekib seda saadet vaadates kohe mitu, mitu küsimust. Kui tihti need inimesed “spetsialistidega” ühenduses on? Kui tihti näiteks Orgu trenne vaatamas käib ja inimest aitamas? Kui põhjalikud ja informatiivsed on toitumisspetsialistide poolt antavad juhtnöörid? Kas keegi seletab saates osalejatele tervisliku toidu tagamõtet – a la, et mida vähem töödeldud toiduained, seda kasulikumad? Kas keegi reaalselt AITAB neid inimesi?

No ilmselgelt ei saagi need inimesed kaalu väga palju alla poole, kui nad näost saia, limpsi ja buksi näost sisse ajavad, aga mõne jutu järgi söövadki nad kõiki asju nii nagu peab ja ikka mitte midagi ei muutu. Muidugi siis natukese aja pärast tuleb välja, et nad söövad ikkagi makarone, sest nad ei teadnud, et seda ei tohi…

Võib olla on saate tegijad asjaga natuke laisaks läinud – projekt kestab 6 kuud, millest kõike ei filmita (mul pole halli aimu kui tihti üldse filmitakse), kuid kindlasti näidatakse 2 kuu lõunasööki, siis vist vahepeal midagi ja siis lõpu. See mis vahepeal toimub on müstika ning paneb mõtlema, kas nende inimestega vahepeal üldse midagi tehakse. Visatakse “vette” ja nüüd lastakse endal välja ujuda? Et kui võtad alla, siis võtad? Või on hoopis nii, et alla võtad ainult siis kui sul on tugev enesekontroll ja motivatsioon alla võtta ja teed seda edukalt ka omal käel? Samas… Olgem ausad, selleks ei oleks siis saatesse vaja minna, kui endal tahtejõud piisavalt suur on.

Kui keegi teab kedagi, kes on seal saates osalenud ja oskab natuke lähemalt rääkida, kuidas seal asju tehakse, siis mind küll väga huvitaks. Tahaks teada, kas see saade on tõesti inimeste aitamiseks tehtud või on tehtud ainult selleks, et kedagi pärast Delfil mõnitada oleks. Hetkel tundub, et vaid selle viimase jaoks…