Võrratu Facebook

Kõik kolivad järgemisi muudkui sinna Facebooki ja ega ma ka kehvem tüdruk pole. Tegin enda blogile oma lehekülje, kuhu kõik uued postitused suunata, et mitte oma personaalset seina risustada.

Kes tahab, võib laikida ka (SIIT!), siis on näha palju teid on, kes seda iba siin lugeda viitsib 😀

Advertisements

Tõukoerandusest

Igal ühel on oma hobid ja huvid. Minu ema hobi on näiteks juba mitmeid, mitmeid aastad koerte kasvatamine. Bernhardiinide, kui nüüd täpne olla. Ehk on silma jäänud, kuna ma jagan viimasel ajal väga püüdlikult meie oma kodukootud kutsikate kuulutust (võite vaadata SIIT).

Et ülejäänud perekond käib tööl ja koolis, siis olen ma enda hingeasjaks võtnud kutsikate müügi ja promomise vähemalt Facebooki keskkonnas, sest seda on kõige parem ära kasutada ning mõneti mugavam. Tänapäeval on peaaegu kõik inimesed ju sinna kogunenud, nii et miks mitte. Kuigi… Väike note on see, et müügigruppides ei tohi tegelikult luua müügikuulutusi, kus müüakse loomi. Tavalise niiöelda diskussioonina võib üles panna, aga päris müügikuulutust mitte (teate küll, see kus on hind ja asukoht ja kirjeldus jnejne). Nii… Seoses sellega, et peaaegu kõik vähegi ajaga kaasas käivad inimesed on seal koos, võtab ka minuga igasugust kontingenti ühendust. Enamus küsivad vaid hinda, siis vist salaja minestavad ja kaovad.

Üks vestlus nägi välja selline (hinda oli ta küsinud müügikuulutuse kommentaariumis):

  • Mina:

Tervist,

Kirjutasite bernhardiini kutsikate hinna kohta.

Meil on erinevas hinnaklassis isendeid. Osad, kes on näitusekoera omadustega ning osad, kes sobivad kodukoeraks.

Mis sorti infot te veel sooviks?

Asume Rae vallas, Tallinna külje all. Kindlasti tasub huvi korral kutsikaid vaatama tulla ning koha peal näeb nii ema kui isa.

  • Tema:

Huvi pakub isane kutsikas ja paberid ei pea ilmtingimata olema

Vot see konkreetne juhtum ajendaski mind seda postitust kirjutama.

Miks võtab inimene, kes ilmselgelt tahab endale lihtsalt isast murkat, ühendust tõukoerte müüaga? Kuulutuses on selgelt kirjas, et müüa on tõutunnistustega pikakarvalise bernhardiini kutsikad ja üldse pikk jutt näitustest ja Eesti Kennelliidus registreerimisest ja nii edasi. Teine asi on see, et miks minestatakse tõukoera hinna peale? Isegi varjupaigast ei anna keegi täiesti tasuta loomi ära. Oma kassi eest näiteks pidime maksma 35 eurot, et katta ära tema senised loomaarstipoolsed toimingud (põhimõtteliselt).

Naljakas uskumus selle tõukoera hinna kohta kipub olema see, et kui ostja paberit kaasa ei taha, siis on koer odavam. Justkui oleks see paber see mis maksab. Haha! Naljatilgad! Selleks ajaks kui kasvataja jõuab kutsikate müügini on see paber üks kõige odavamaid asju. Kust tuleb kutsikate hind? Alustame algusest…

Ütleme, et ühel päeval otsustate võtta endale emase bernhardiini kutsika, lihtsalt sellepärast, et nägid kunagi Beethoveni filmi ja oled sellest ajast saadik unistanud, et endal on ka kodus selline. Mõeldud-tehtud. Esimese asjana käid sa välja päris suure summa raha, aga see on see, mida sa tahtsid ja sa oled nõus selle eest maksma. Tahad, et su koer oleks kindlasti Beethoveni moodi ning, et ta oleks terve ja korras.

Mingil hetkel mõtled, et peaks selle näituse värgi ka ära proovima. Näitused pole lihtsalt koerte näitamine, vaid osade tõugude puhul on koerainimesed nagu eraldi kommuun ning sealt võid leida endale mõttekaaslasi või isegi sõpru. Seob teid ju ometigi armastus samade koerte vastu ja koertest võib ju rääkida tunde. Umbes nagu hobustestki ma eeldan, kui viitsid asjasse niipalju süveneda. Kui nüüd näitustest rääkida, siis selleks, et saada Eesti tšempioniks (või Läti või Leedu või ükskõik mis riigi) peab su koer saama 3 serti ehk rosetti. Neid jagatakse oma soo ja vanuseklassi parimale, kuid see veel kui sa saad näituselt “väga hea” hinde ei tähenda veel automaatselt, et sa võidad. Mõnikord võib olla, et 3-4 või kõik ringis osalejad on “väga hea” hinde saajad. Samuti on oluline teada, et kõik 3 serti peavad tulema erinevatelt kohtunikelt. Kui sa võidad uuesti juba kohtunikuga, kellelt sa oled serdi saanud, ei saa sa seda vastu võtta ning sert läheb järgmisele “väga hea” hinde saanule. Vajalikud võidud käes, tuleb tšempionitiitel lasta kennelliidus kinnitada (pole ka jälle mingi niisama nali, eks ju).

Tiitlite vormistamisega seonduv

1027A EST V CH tiitli vormistamine (diplom ja rosett) 20 € / 40 €
1027B EST V CH tiitli vormistamine (diplom) 15 € / 30 €
1080A EST J CH / EST Vet CH tiitli vormistamine (diplom ja rosett) 20 € / 40 €
1080B EST J CH / EST Vet CH tiitli vormistamine (diplom) 15 € / 30 €
1081A BALT J CH / BALT Vet CH tiitli vormistamine (diplom ja rosett) 15 € / 15 €
1081B BALT J CH / BALT Vet CH tiitli vormistamine (diplom) 10 €
1082A BALT CH tiitli vormistamine (diplom ja rosett) 15 € / 25 €
1082B BALT CH tiitli vormistamine (diplom) 10 € / 20 €
1084 Eesti töötšempioni tiitli vormistamine (diplom ja rosett) 20 € / 40 €
1085 Eesti koerte LTU J CH / LTU VET CH / LTU CH tiitlitaotluste vahendamine Leedu Kennelliitu 22 €
1086 Eesti koerte LVA J CH / LVA VET CH / LVA CH tiitlitaotluste vahendamine Läti Kennelliitu 22 €
1087 Eesti koerte POL CH tiitli vahendamine Poola Kennelliitu 30 €
1088 Tiitlitaotluste vahendustasu 3 €

Ühel hetkel otsustad, et su koer on nii ilus, et sa tahaksid teda paaritada, et ta oma geene ja omadusi edasi annaks. Selle jaoks tuleb nüüd leida sobiv isane, eeldades, et sa tahad ikka tõugu edasi arendada, mitte suvalist murkat naabri aiast. Olenevalt isase omanikust on võib olla vajalik läbi mõningate rõngaste hüpata. Näiteks võib olla eeldab isase omanik, et emasel on teatud tiitlid võistlustel võidetud või et seda, et sa oled valmis tema isase pärast reisima (mõned pakuvad ka külmutatud sperma postiga saatmist, et siis emane kunstlikult viljastada), kuid päris kindlasti eeldab isase omanik, et emasel on ära tehtud puusa- ja küünarliigese uuringud, ehk düsplaasia uuringud. Aretuse koha pealt on düsplaasia uuringuid vaja, sest D puusaga ei ole lubatud aretada. A on kõige parem, B on ka väga hea ja C on veel arvestatav ning küünarliigeste puhul on vaja saada 0/0. Põhimõtteliselt vaadatakse selle uuringu käigus väljaarenendud puusa- ja küünarliigestega (umbes 2 aastaselt) koera liigeste nurki ja suhteid ning kui on näiteks juba enne uuringut näha, et koer väga “kükakil” käib, siis on midagi valesti. Düsplaasia uuring loomakiirabi.ee andmetel maksab 90 eurot. Kui emase koeraga reisimiseks läheb, siis läheb kindlasti suurem summa juurde. Oleneb muidugi kui kaugele sõidetakse. Samuti lisandub sinna ka siis paaritustasu, mis olenevalt koera tiitlitest võib erineda.

Terve selle aja jooksul on emast koera söödetud, koolitatud, kasitud, poputatud ja nii edasi, mis kõikide eelduste kohaselt kandub edasi kutsikatele ning seetõttu tulevad kutsikatest ka ühed tublid ja ilusad koerad. Ühe bernhardiini peale kulub kuus umbes üks 20-kilone söögikott, mille hind erineb bränditi ja ka sellest, kas sul on kasvataja soodustused või mitte.

Tiinuse käigus on soovitatav käia loomaarsti juures kontrollis ja röntgenit tegemas, et näha umbkaudu palju neid kutsikaid tulemas on. See on vajalik selleks, et kui poegimine peale hakkab, saab koeraomanik arvestada mitut ta veel ootama peab. Kutsikad ei kuku lihtsalt lups ja lups välja, vaid kutsikate sünni vahel võib olla kõva tund või poolteist vahet ning selleks, et mitte mõnda maha kanda või vastupidi, et emast koera aidata kui ta peaks väljutamisega jänni jääma, selleks on vaja teada palju kutsikaid oodata on.

Mõnikord juhtub nii, et hoolimata planeerimisest, jälgimisest ja ka rahasummadest, mis paarituse alla on pandud, jääb emane sellest hoolimata tühjaks. Siis hakkab kogu ring otsast peale ning samuti tuleb pahatihti ka paarituse eest uuesti tasuda (see oleneb suuresti isase omanikust). Siinkohal mainin ära, et väga ei saa ka planeerida seda, palju kutsikaid tuleb. Väidetavalt tuleb siis vähem kutsikaid, kui paaritada emase koera tippajast natuke hiljem. Samas mõnel koeral on jooksuaeg nii lühike, et seda saabki teada ainult katsetamise teel ning ma olen peaaegu 99.9% kindel, et määrab ka geneetika. Otseloomulikult võib suurematel tõugudel rohkem kutsikaid tulla kui väikestel tõugudel sest no ei kujutaks ju väga Chihuahua’l 13 kutsikat väga ette.

Nagu näha, siis suuremad kulutused tehakse enne seda kui kutsikad isegi sündinud on, seega see paber kogu selle jama lõpus on vaid tunnistus raskest tööst ja vaevast ja sebimisest, mis selle kutsika sünni tarbeks ette on võetud. Kasvataja jaoks pole absoluutselt vahet, kas ta annab selle tühipalja paberi kaasa või mitte (paberi kvaliteet on ka väga palju odavamaks läinud kui siin veel mõned aastad tagasi). Tõukoer on ikka tõukoer, olenemata paberist. Tema tõuomadused jäävad samaks. Töö, mis selle kutsika nimel tehti jääb samaks.

Seal tahaks ma hoiatada, kes ostavad tõukoeri “ilma paberiteta” – tavaliselt on põhjus, miks nendel koertel pole pabereid ning see on piisav põhjus, miks nad Kennelliidus ei kvalifitseeru saama. Mõnikord on asi tervises, mõnikord asi natuke kahtlases kasvatajas. Saate küll odavama koera ning kui näitused ei huvita, siis polegi ju vahet, kas paber on või mitte, sest kes seda ikka kontrollib, kuid kui asi on tervises, siis võib juhtuda, et teie odav kutsu üsna pea kõrvad pea alla paneb. Muidugi ma ei taha siinkohal väita, et paberitega tõukoertel üldse terviseprobleeme pole. Kindlasti on. Igal tõul on välja kujunenud nende nõrgad kohad, mis siis ajapikku alla võivad anda ning sellest kindlasti kasvataja ka räägib.

Tasub kindlasti enne selle tõu kohta uurida, kui ostmiseks läheb, et teaksite valmis olla, mida oodata. Ja palun, kui te tahate lihtsalt mingit murkat, siis ärge minge seda tõukoerte müüa käest küsima, vaid minge vaadake varjupaigast. Teiseks…Tõukoerad ongi kallid, sest nende koerte aretuseks on kulunud palju raha ja aega ja tööd.

Kes nüüd selle jutu peale tunneb, et tal on bernhardiin puudu, siis võtke ühendust 😀

Esimene kuu kahe lapsega

Aeg läks juba enne kiiresti, aga tundub uskumatuna, et Kuningapoja sünnist on juba kuu aega möödas. Sel nädalavahetusel peame katsikupidusid, et väiksekest ametlikult tervitada, mille tõttu tundub, et aega on vähem kui 24 tundi ööpäevas. Ma ausalt ei tea, kuhu see kõik kaob või kas me oleme ainukesed, kellel päevad mööda lendavad.

20160611_152916

Printsi tort

img_20180407_175505527422678.jpg

Kuningapoja tort

Tort sai tellitud taaskord Annely käest, kes tegi meile ka Printsi esimese kuu tordi, kuid seekord tundub kuidagi… vähem vaeva sinna sisse läinud olevat. Võib olla talle on kiire ja ega me ju tegelikult mingeid hulle nõudmisi ette ei andnud, kuid ega me eelmine kord ka ei andnud. Selline väheke “meh”… Maitselt oli hea – tellisime kohupiima-toorjuustu tordi, mistõttu ei olnud üleliia magus ja lastele ka sobilik.

Üldiselt läheb meil veel hästi. Juuksed on mul veel enamvähem peas ja närve pole liigselt kulunud. Muidugi suurest ilmselt seetõttu, et Ste oli terve selle esimese kuu kodus ning esimene üksinda oleku päev oli mul neljapäeval. Prints suhtub uustulnukasse valdavalt ikka armastuse ja hoolega, kuigi vahest kui Kuningapoeg on tema meelest liiga kaua vitsutanud, leiab ta, et on õigem ta emmest eemale lükata 😀 Samas jällegi kui Kuningapoeg pahurdab ja nutab, siis muutub Printsi nägu murelikuks, kommenteeritakse “nuts-nuts” ja osutatakse emmele suund kätte, kust hääl tuleb. Ükspäev kui ma miskit parasjagu tegin ja koheselt ei reageerinud, muutus “nuts-nuts” järjest valjemaks ja nõudlikumaks ja Prints ei saanud aru, miks emme KOHESELT sinna ei tõtta kui väikevennal häda käes.

img_20180322_153750_12109865561.jpg

Siin vahepeal olid juba täitsa ilusad kevadilmad, kuniks päevani mil tuli ühe päevaga 5 päeva jagu lund maha. Tegime selle aasta kõige suuremad “kevadmemmed”, sest tõesti oli lund nii palju.

img_20180402_121514345820719.jpg

Nüüd on jälle täitsa ilus õues ja enamasti tuleb päike ka välja, kuid see 5 päevane lumi jättis maapinna päris niiskeks, mistõttu on Prints paras sopakoll kui õuest tuppa tuleb. Elagu Didriksoni kummiriided, ausõna! 😀 img_20180327_11263287838739.jpg

Sellel kevadel on Prints oma jooksuratta jaoks piisavalt suur. Võib olla oleks pidanud talle kõigepealt väiksema vaatama, kuid nüüd saab ta sellega paremini hakkama. Toas on harjunud oma rongiga ringi rallitama, seetõttu ta seda üks-jalg-korraga lükkamist veel väga ei oska, aga ma arvan et ei lähe kaua aega kui teda enam õues kätte ei saa.

received_102164887694774601596820468.jpeg

Kuningapojal oli oma esimene fotoshoot modellina. Meid kutsuti Little Urby toote pildistamisele, et nad saaksid enda kaartidele reklaami teha. Tegemist on minisünnipäevade ja hetkeemotsiooni kaartidega, mida saab pildistamise ajal kuskile pildi nurka lisada. Saime ühe komplekti kingituseks endale ka, aga ma pean ausalt ütlema, et ega ma endale selliseid asju ise ei ostaks vist, sest noh… peale minisünnipäevade ei näe ma nende kasutamisel mõtet.

received_101562996164948612126959555.jpeg

Nagu meil sellest ühest beebist siin majas vähe on, siis on meil 13 koerabeebit. Prints on väga sillas ning alguses tahtis ta neid muudkui “ops” saada. Millegi pärast nüüd kui koerad suuremad on, ei ole ta neist nii vaimustuses 😀

received_10216281199168332747061274.jpeg

Kes tahab kutsikate käekäigul silma peal hoida, siis kodulehe saab SIIT ja Facebooki lehe saab SIIT. Võib olla on teil kellelgi just üks selline karvik puudu.

 

 

 

Veeren kapist välja 

Viimasel ajal lendavad päevad kohe eriti kiiresti mööda ning ega see kirjutamise soov mind väga tihti ei taba ka, pigem tahaks koguaeg halada. Kes see jaksaks seda meeletut negatiivsust koguaeg ikka lugeda, eks?

Prints on muidu juba täitsa tubli. Saab päris hästi aru, mida talle räägitakse kui selektiivne kuulmine välja arvata, trennis on tubli ja füüsiliselt on juba üle mõistuse osav. Paraku võivad need värskelt avastatud motoorsed oskused kodus paha tujuga natuke kohatuks muutuda, näiteks kui neid oskusi kasutatakse puu klotside emme pihta viskamiseks.

Öösiti magab Prints oma voodis. Vahepeal magas juba terve öö, aga siis hakkas mingi periood, kus ta öösel iga mõne aja tagant teeb vääksu ja väga nõudlikult muudkui “emmeeee” korrutab. Eile öösel nuttis ja kriiskas justkui läbi une, endal silmad kinni. Mul on niigi unehäired, aga siis  kui jälle vääks tuleb, siis on mul kohe pissile vaja, siis on nina kinni ja nii edasi, mistõttu uuesti uinumine on väga vaevaline. Vahest jõuab ta enne uuesti vääksu teha kui ma magama olen jäänud.

Vältimaks seda, et elu mingil hetkel oma tuliahvist Sõnni kasvatades liiga igavaks muutuks sain ma juulis ergastavad uudised. Nimelt on meil märtsis perelisa oodata. Ma olen juba väga pikka aega võtnud, et sellest kirjutada, aga läks lõpuks nii nagu ikka. Oktoobri lõpus saime kinnitust, et meile on lisandumas veel üks Prints – ilmselgelt siit kangest kombost roosasid ei tule 😂.

Hetkel on käimas 27. nädal ning Maim liigutab ennast väga aktiivselt. Muidu on rasedus möödunud samamoodi nagu Printsi oma. Alguses oli koguaeg rõve ja paha ja olin oksendamise piiri peal. Eriti halb oli siis kui ma Printsi kakamähet pidin vahetama – ajas niiviisi öökima, et pidin mõnel korral sinna samasse mähkmesse ropsima.

Algkaal oli seekord ikka kõvasti kõrgem kui Printsiga ning ma ei ole suutnud ennast mingitesse toitumise raamidesse suruda. Otseloomulikult on mul ka see gestatsioonidiabeet uuesti platsis, kuid kuna minu “tavamenüüga” on suhkrud korras, siis pole ma karjuvat vajadust näinud mingite piirangute peale panemiseks. Eks see maksab mulle kunagi kätte kui ma ligi 200 kilo kaalun.

Pere suurenemise tõttu kolisime tagasi Assakule, kus on lastele rohkem ruumi. Magamistuba on küll üks, kuid on aeg ja suur tuba ja… Rohkem inimesi, et seda esimest võrukaela ohjes hoida. Ausõna, mõni päev on tunne, et ma ärkan varsti täiesti halli juuksepahmakaga.

Plaanis on enda kahetoaline üüri panna ja siis endale midagi suuremat kuhugi vaadata. Kuna ma hetkel rahatu, siis tuleb oodata kuniks uus emapalk peale hakkab ja sealt siis edasi minna.

Olgugi,et lõpuni on veel üksjagu aega on mul juba praegu päris raske. Eks oma viga ka. Paks on raske olla, mis teha. Oleks pidanud tõsisemalt seda kaalualandamist ette võtma kui see aeg oli, aga kes oleks osanud arvata, et Maim nii kiirelt ahju saab pandud. Printsiga läks ikka omajagu aega, enne kui kõik ladusalt läks. Vahepeal käisin korra oma kiropraktiku juures, sest kanni lõi koguaeg meeletu valu, et käia normaalselt ei saanud. Praegugi tegelikult pärast aktiivsemat päeva on puusaliigesed õhtul nii valusad, et pane ennast või puusaliigese opile kirja nagu mõni penskar.

Hea on vähemalt see, et suuri oste esialgu teha vaja pole. Printsist on kõik asjad alles, kuid eks talle on oma riideid vaja vaadata ja nipet-näpet veel. Mida üldse teise lapse jaoks ostetakse? Mingit kaheldakse käru ma ilmselt ei muretse, sest Prints kõnnib nii ilusti, et pole otsest vajadust. Nicosse Prints enam lamama ei mahu ning päevased uned on praegu ka tuppa voodisse kolinud. Turvahäll on veel kasutuskõlblik, igasugused soojakotid on ka olemas. Ainuke asi, mida peaks suurendama on auto, aga see jälle suurem ettevõtmine. Jaiks! Tahaks seda aastavahetuse lotovõitu 😁

Vahepeal võite mulle ikka kirjutada ja joonistada, siis võtan ennast ikka kokku ja panen midagi kirja. Ehk. Kui ma suremas pole või närvid viimseni pingul.

Growing pains 

Vaatan täna aknast välja ning vaid need õõtsuvad oksad saadavad külmavärinad mööda selga alla. Vahepeal olid juba nii ilusad ilmad, et laps sai lühikeste pükstega õues ringi joosta, kuid täna näiteks oli tal õues seljas kaks pusa ja vest. Kahjuks ma veel talle kummikuid ostnud ei ole, mistõttu tõmbasin lihtsalt saiakotid nööridega ümber jalanõude 😂 See oli päris hea vaatepilt. Kui keegi teab, kust saab väikese suurusega kummikuid osta, siis andke teada, vaja oleks vist kuskil 21-22 suurust. 

Prints saab muudkui osavamaks ja kiiremaks ja targemaks. Näiteks kodus oskab ta suurepäraselt turvaväravat avada, et ta siis saaks minna kassi krõbinaid sorteerima. Veel on ta õppinud pead raputama kui ta midagi ei taha ja siis väga kirglikult häälitsema kui ta midagi tahab (“jaa”-ni on veel kõvasti aega, sinnani peab leppima “aaaah”-iga), kuid kui ta pole kindel, mida pakutakse on mõistlik siiski pead raputada.” aitäh” tuleb ka iga päevaga järjest ilusamini. Nüüd saab ta suurepäraselt ise püsti nii toas kui õues, kuid ma olen täheldanud, et vanaema juuresolekul kaovad kõik oskused ning vajatava abi kogus suureneb märgatavalt. Magic! 😂 

Üleüldise on Prints kohati üks väike vingats. Näiteks võimlemistrennis käimine on lootusetu, sest seal ta tahaks hoopis teiste lastega seltside ja vabalt ringi jalutada kui et siis emmega mingeid harjutusi teha. Ma tean suurepäraselt, et kodus olles talle harjutused meeldivad ja ta teeb neid päris hästi, kuid seal lihtsalt joriseb ja vingub. Selline pisarateta ving tuleb. Mõnikord kui suuremalt solvub, siis tulevad vihapisarad ka. Täna näiteks trampis esimest korda jonni käigus jalgu, kui ta juba nii väsinud oli. Kahjuks ei oska ta ise veel nendest hoogudest välja tulla ning ma pean leidma midagi, millega ta tähelepanu mujale tõmmata. 
Trennid ja ujumises lõpevad nüüd suveks kohe varsti ära, seega tuleb mingeid uusi tegevusi välja mõelda või siis last rohkem õue kupatada. Meil see majatagune “õu” on hetkel noori vareseid täis, kes veel ei lenda, ent kes Printsile vägagi huvi pakuvad ja keda ta taga ajab, et ma olen olnud sunnitud uusi kohti otsima, kus ta rahulikult olla saaks. Ükspäev hakkas emavares meid jälitama, kui Prints tema lapsele liiga lähedale läks. Lahenduse leidsin üpris lähedalt – Koidu tänava kooli juures on üks aiaga piiratud park. Hetkel on sellel üks värav eest ära ja terve ilm peale liivakasti on liiva täis, kuid seal on kiiged, liumägi ning valdavas enamuses siiski piirdeaed ka. Liikuva ja kärme lapsega kulub see märjaks ära. Seal on ka pargi hooldaja andmed, aga seal üks ema rääkis, kuidas ta on mitu korda ühendust võtnud, aga kasu ei miskit. Teine selline aiaga piiratud park on Politseipark, aga no ma ei hakka iga päev kesklinna minema, lihtsalt selleks, et laps mängida saaks. Eks ta saab Assakul olles ka üks jagu mütata. 
Tasapisi olen hakanud teda ka rinnast võõrutama. Hetkel saab rinda kui ta kodus lõunaund magab, lihtsalt selleks, et ta kiiresti magama jääks ja siis öösel (mõnele hommikul või varahommikul) kell 5, kui ohtralt kisama hakkab. Juba peaaegu kaks nädalat olen ilma õhtuse piimata magama pannud ning tundub, et läheb järjest paremini. Kuigi praegu kui tal silmahambad vist tulevad, esineb öökriiset ka kaks korda öö jooksul, kuid siis ei aita ka söömine. See kriiskamine on nii õudne – viskab muudkui pulgaks ja lihtsalt kriiskas, kussutamine väga ei aita. Nende hammastega seoses oli tal kolm päeva palavik ka. Ilma rohuta oli lausa 39.3, rohuga läks alla, kuid mitte kauaks. Hakkasin juba muretsema, olgugi et laps ei olnud tavalisemast virilam või loium, kuid nii kiiresti kui tal reedel see palavik tõusis, nii kiiresti see ka pühapäeva ööl vastu esmaspäeva ära läks. 

*Appi! Laps magas õues kärus. Enne just mõtlesin, et kas panen rihmad kinni või mitte. Mõtlesin, et äkki rihmadega kinni olles ärkab varem üles, sest miski takistab. Umbes 2 minutit tagasi olin just õue vaadanud, et kas ikka magab. Järsku kuulsin viginat (käru oli õues akna all, ise istusin akna kõrval diivanil) ja vaatasin, et Prints on mingi halli asja käru augu ette ajanud, hakkasin veel meenutama, et mis osa see vankrist selline hall on.. Ja siis tärkas! Tal oli hall vest seljas. Röövik oli ennast vankris ärgates kõhuli keeranud ja hakanud vist pepu ees väljuma ja püsti ajama. No jeesus!*

Ühel pühapäeval käisime loomaaias jalutamas, kui ilus ilm oli. Eriti meeldisid Printsile linnud ja hülged. Need loomad, kes valdavalt magasid teda oluliselt ei köitnud. Kahjuks oli lasteloomaaed kinni – ma nii lootsin, et ta saab neid kitsesid katsuda, aga niiviisi jääb siis järgmiseks korraks ka midagi. 


Üleüldse peaks välja mõtlema mingeid asju, mida nii väikse lapsega teha. Ta tahaks liikuda, aga hüpata ta veel ei oska, tahaks asju teha, kuid mõistus veel väga ju ei võta. Mida teie lastega teete? Kus käite?