Kuldkihar

Meie Printsil on sünnist saadik päris hea juuksepahmakas peas olnud, mis vanusega on aina tihenenud ja pikenenud. Kuna varsti-varsti on mu venna pulmad, siis leidsime Stega, et oleks sobilik natuke Printsi metsistunud lakka piirata ja et ikka piltide peal ilus välja näeks, ei tasuks seda vast ise teha. Me ükspäev proovisime ta tukka natuke piirata, kuid see tuli nii kõver 😀

20170606_082053

Meie Karvapea

Rocca Al Mare’s kunagi jalutades jäi mulle silma sealne lastele mõeldud juuksur Juuksik. Arvestades, kuidas ta isegi kodus väga paigal ei tahtnud püsida, siis otsustasin ta viia professionaalide juurde, kes võib olla suudavad ta tähelepanu paremini köita. Hinnakirja vaadates ahmisin korraks õhku, aga mida sa hädaga ikka teed. Kuni 1 aastaste laste juuste lõikamine maksab €8, vanemate juba €15. Tundub väheke uskumatu, et mõne karva lõikamine nii palju raha maksab. Näiteks kesklinna salongis Maribell maksab meeste juukselõikus (või vähemalt mõni aeg tagasi maksis) €16 – sinna sisse kuulub peapesu ja peamassaaž ka. Muidugi on nende müügiartikliks ka see, et maksad tunni aja eest, pool tundi sellest on juukselõikus, ülejäänud pool tundi võib laps nende mängunurgas mängida, mistõttu on nende juuksur justkui ka mängunurga eest.

Aja sain väga kiiresti – eile Printsi une ajal võtsin end kokku ja helistasin, et aega panna ning sain juba õhtul kella 19ks broneeringu. Ilmselt oleks ka varasemaks saanud, kuid ma ei tahtnud Rocca poole tipptunnil sõita.

Kohale jõudes olin ma natuke pettunud. Nende uhkesse mängunurka kuulus ainult üks liumägi, mänguköök, laud millel joonistada ja raudtee. Arvestades, et nad seda niivõrd reklaamivad, ootasin ma ausalt öeldes rohkemat. Muidu olid seal juuksuritoolid nagu ikka, ühel oli tooli asemel auto, kuhu siis laps sai sisse istuda ja seal ajaviiteks nuppe vajutada ja keerata. Kui me läksime istus seal parasjagu üks poiss, kes kohati üpris koledat häält tegi – ma olin kindel, et Prints ehmatab juba selle peale ära. Meie juuksur oli Anu, kes andiski teada, et kahjuks on autoiste juba võetud, kuid kui me kindlalt seda tahame, siis me võime natuke oodata, kui ei taha oodata, siis saab tavalise tooli peale minna. Muidugi oli seal tooli peal kõrgenduseks üks tugevam padi, et laps päris augus ei istuks. Peegli kõrval seina peal oli ekraan, millest näidati multikaid, kuid muidu ma mingeid spetsiifilisi just lastele mõeldud vidinaid ei täheldanud. Seintel oli ka natuke maalinguid, kuid muus osas ei olnud seal minu meelest midagi nii erilist.

img1

Pilt nende kodulehelt

Juuksur ise oli tore ja sõbralik ning Prints ei olnudki väga häbelik. Juuksur proovis talle karva-kaitse lina panna, kuid selle peale pani Prints suu torusse. Egas midagi… Hakkas ilma selleta lõikama. Soovides ennetada tema tooli pealt pagemist panin ma oma telefonist tema lemmik multikad jooksma ja voila – paigal ta seal istus. Pidas väga tublisti vastu, kordagi kisa ei teinud ja väga ei kaevanud ning pärast sai liumäest alla lasta ja seal natuke laamedada.

Samuti, kuna tegemist oli meie esimese juukselõikuse, pakkis administraator meile natuke Printsi lokke ümbrikusse mälestuseks. See on valikuline, kes neid ei taha ei pea võtma, kuid minu meelest on tore, et seda pakutakse. Natuke suuremad lapsed said pärast juuste lõikamist ka kommi 😀 .

20170622_115845-1

Karvapea pärast juuksurit

Üldiselt on siiski nii, et minge kuhu juuksurisse tahes, te peate ikka oma last ise lõbustama. Ega sellele poisile, kes kõrval karjus midagi hullu tehtud – juuksur rääkis sõbralikult, ta sai lausa selles autoistmes istuda, multikad olid ekraani peal saadaval. Kõik eeldused lõbusaks meeleoluks olid olemas, kuid millegi pärast talle ei meeldinud. Kui lõikus läbi sai, siis oli rõõsa ja roosa.

Võib olla ei meeldi lastele ühe koha peal paigal olla, mingi veider hõlst ümber ja keegi kääridega juuste kallal. Last tuleb talle sobilike asjadega lõbustada ning leida selline variant, mis lapsele kindlasti meeldib. Me saime oma multikatega väga hästi hakkama ning rahu jätkus lausa pooleks tunniks, mis on Printsi puhul väga haruldane. Mulle tundub, et talle see juuste kammimine ja nendega mässamine meeldib, ainult kõrvade juurest lõikamise ajal hakkas eemale nõjatuma.

Kes ise ei tihka lapsel juukseid lõigata ja kindlasti tahab esimest toredat kogemust, siis ma julgen küll soovitada. Tuleb ainult meeles pidada seda, et lapse juures tuleb siiski olla ja ise ei saa minema tõmmata. Ikka ju uus ja teistmoodi kogemus. Näiteks kui ma ise väike olin tahtsin ma, et mu ema mul hambaarsti juures varbast kinni hoiaks, niikaua kuni ma seal toolis istusin ja mul suus midagi tehti.

Beebide ujumine Nõmmel

Juba peaaegu Printsi sünnist saati olen ma tahtnud, et laps hakkaks ujumas käima. Tänapäeval on neid võimalusi ju rohkem ning hea ju oleks kui laps ennast võimalikult varakult vees mugavalt tunneks või pigem jääks ennast mugavalt tundma (esimesed 9 “elukuud” ulbib ju nagunii vees), kuid mina muudkui venitasin seda kummi kuni 6 kuud nagu nalja mööda lendasid.

Beebi varasematel elukuudel on vist parem sünnitusmajade ja haiglate poolt pakutavatesse beebide individuaal ujutamisesse minna, kuid nendele aegadele on ääretult suur konkurss ning iga järmise kuu ajad lähevad vist eelmise kuu 20. internetti üles. Ma tunnistan, et mul tavaliselt lähevad sellised asjad meelest ära ning ega ma ei viitsi väga tõmmelda ka, seega hakkasin vaatama, mida mujal pakutakse. Beebide ujumise tunnid leiavad aset vist praktiliselt kõikides ujulatega või väikeste basseinidega spordikeskustes, kuid mulle oli oluline ka transport ning parkimine – ei taha ju ujumast tulnud lapsega mööda maailma rännata, mistõttu jäi minu jaoks kõrvale Reval. Kuna ideaalis oleks tore, kui Ste saaks temaga tulevikus ujumas käia, siis vaatasin ka ajaliselt sobivaid kohti, mistõttu kukkus ära Audentes (seal on need tunnid vist kuskil 10 või 11 hommikul).

Lõpuks jäi pinnale selline organisatsioon nagu Päikesetants. Lisaks ujumisele pakuvad nad mitmeidki teisi tunde ja kursusi, näiteks rasedate jooga, beebide jooga, sünnituseks ettevalmistamine jne. Ujumistunnid on mõeldud 3-kuustele kuni 3 aastastele ning leiavad aset nii Nõmme kui Õismäe ujulates.

Esmalt öeldi mulle, et neil rühm päris täis ja pole kindel, kas neil esmaspäeva õhtuseks trennis kohta on, kuid huvi korral pidin jätma oma kontaktdetailid ja nad võtavad minuga ühendust.

Õnneks tekkis koht juba eelmisel esmaspäeval, nii et saime kohe ära proovida, kuidas meil vees läheb.

Päikesetantsu veebilehelt leiab ujumise rühmatundide kohta järgmist informatsiooni:

“Ujutamise rühmatunnid
Rühmatund sobib 3 kuu kuni 3 aasta vanustele lastele koos vanemaga.
Vesi on suurepärane abiline – lõdvestab, rahustab ja teeb liigutamise kergeks ja kiireks. Vees olek iseenesest on hea ja kasulik, aga vees aktiivne tegutsemine on veelgi parem. Lapsed, keda on regulaarselt ujutatud, arenevad kiiremini ja omandavad füüsilisi oskusi kergemini.
Vees ollakse umbes 35 – 40 min. Nõutud on ühekordsed ujumismähkmed või spetsiaalsed imikute ujumispüksid. Vee temperatuur on 33–34 °C. Laps võiks enne basseini tulekut olla kodus harjutanud umbes 34 °C veega.”

Esimesel korral jäin väheke hiljaks ja enamus olid juba riietunud, pesnud ja basseinis, seega oli meil ruumi lahedalt, et ennast valmis sättida. Eile olime aga õigeaegsed, seega oli riietusruum päris täis. Ruum ise ei ole ka väga suur ning kamba peale on vaid üks mähkimislaud, kus last valmis panna, seetõttu on soovitatav kaasa võtta kas turvahäll kui autoga minek või siis näiteks lisarätik, mida siis saab maha panna just beebi või väiksema lapse tarvis kes ise ei istu.

Bassein ise on ka päris väike, aga samas eks ta ju väikelaste jaoks mõeldud ongi. Esimesel korral minnes nägin, et veetemperatuur oli 34 kraadi, eile näiteks oli 32 kraadi – soojalembeseid lapsi võiks kindlasti enne jahedamate temperatuuridega harjutada. Õnneks on Prints üks paras eskimo ning kuuma ta meil nagunii ei kannata.

Eile sattusin istuma basseini äravoolu toru ette (vist) ning iga kord kui ma selja vastu seina toetasin ja selle augu ette jäin, oli selline tunne nagu keegi üritaks mul nahka seljast ära rebida või rämedat maasikat teha 😀 Oih.. Ma loodan, et mõni laps sinna ette ei satu, sest see oleks päris valus.

Treener Kudrun Vellet on ise hästi tore ning üritab seal kõigi vahet liikuda ja neid juhendada, eriti just uusi, et niiöelda suund kätte näidata. Muidu harjutused ja liigutused on enamvähem samad, mida proovida ja teha, et lapsel piisavalt vaheldust oleks nii et järgmistel kordadel on endal ka rohkem aimu mida vaja on.

Huvitav on muidugi see, et kui alguses öeldi mulle, et nad ei tea, kas kohta on, siis pärast esmakordset käimist öeldi mulle, et me saame kenasti jätkata ning võime vabalt maksta kuutasu (novembrikuu tulevaste trennide eest ja siis juba käidud trenni eest). Kuidas see koht siis maagiliselt tekkis? Või panustatakse sellele, et kõik iga esmaspäev nagunii ei käi? Seda ma nüüd ei teagi, kuid vähemalt meil on koht olemas, kus sulistamas käia ja Printsile sajaga meeldib.

Kõverikud sirgeks

Ma olen terve oma elu teadnud, et mu keha on sünnist saadik väheke kõver. Nimelt, ma laisk hing, olin juba oma emast väljudes kõveralt ning seetõttu sain ilmselt kogu sünniprotsessi käigus natuke muljuda. Väiksena käis mu ema minuga massaažis ning asi nagu veidike laabus.

Otseloomulikult pidin ma väheke suuremana hakkama oma keha ekstreemsemalt testima, mistõttu olen ma umbes 16 aastat oma senini meeletust pikast elust (eks ole 😀 ) ratsutanud. Kes vähegi teab, siis tõsisema ratsutamisega kaasnevad teatud ohud ning maaühendus on selline tihe külaline, eriti kui noorte ja tooreste suksudega ratsutada ja üritada neile mingeid teadmisi pähe panna.

Nüüdseks juba mitu aastat tagasi kukkusin ma päris kõvasti oma vasaku puusa peale ja käisin mõnda aega nagu vana sant kunagi. Eks neid kukkumisi on veel olnud, kuid kes vana asja ikka mäletab (sel silm peast välja!) ning tõttöelda on mul (ptüi-ptüi-ptüi) ülejäänud kukkumised päris kerged olnud. Jah, emps, kui see peapõrutusega lõppenud mats välja arvata.

Ma tegelikult ise ei pannud seda üldse tähele, et see mind kuidagi mõjutanud oleks, kuni paar aastat tagasi massöör mulle ütles, et mul on üks seljalihas vähe suurem kui teine (selgroost vasakul-paremal) ning mul oleks kasulik füsioterapeudi juures ära käia ja lasta ennast üle vaadata. Ei pea vist mainima, et ma selle toiminguga päris pikaldane olen olnud…

Raseduse ajal hakkasid igasugused kehalised iseärasused aga välja lööma. Näiteks, kui kõht juba suurem oli, muutus jalgade tõstmine raskeks (noh, kõrgemale kui astumiseks vaja), kuid tajusin, et ma saan vasakut jalga oluliselt vähem tõsta kui paremat. Ja no muidugi see mu lemmik sümfüüsivalu. Õnneks ei ole mul mingeid püsivaid seljavalusid või muid vaevusi tekkinud, lihtsalt ennast häirib see kõverikuks olek.

Pärast Printsi sündi võtsin ennast lõpuks kokku ja panin endale kiropraktiku aja. Sorri, füsioterapeudid on kõik vist nüüd. Sõbranna Kaia soovitas Mikk Pärna, kes toimetab Steliise Erakliinikus, kuid kes on päris popp poiss, sest näiteks praegu on tal esimesed ajad alles veebruaris. Mikk Pärn mudib ja naksutab minu meelest ka Eesti korvpallipoisse, nii et igati tegus mees.

Kuna see oli mu esimene kord tema juures, siis kõigepealt lõin letti oma füüsilise eluloo, ehk miks ma füsioterapeuti vajan ning siis vaatas ta selja tagant asjad üle ka. Küsis muidugi kohe, kas ma kukkusin vasaku puusa peale… Ega ma eriti ei mäleta enam, mäletan ainult, et sigavalus oli päris pikka aega, aga ilmselt see vist vasak puus pidi olema. Samuti pidi ka mu selgroog hoopis teisiti liikuma kui peaks, lisaks mu puusale. Uurisin ka selle imeliku nõksumise kohta, mida ma oma kubeme/puusa piirkonnas tunnen, kui ma mõnikord Printsi kiigutan ning küsisin kas see võiks olla kuidagi sümfüüsiga seotud, kuid tuli välja, et omavahel need seoses ei ole. Raseduseaegne sümfüüsi valu võib ka pärast sünnitust end näole anda ning põhjustada alakõhu valusid ja survet, kuna sümfüüsi luu kokku tõmbumine võib võtta kuni 2 aastat. Seega võib see kõndimisega kaasnev ebamugavustunne/surve/armutu gravitatsioon olla põhjustatud just nimelt minu vanast heast sõbrast tutiluust. Jess! Nõksumine pidi olema täiesti tavaline nähe ning see on seotud vaagnaluudega.

Kuna mu väärareng on mitu tublit aastat küpsenud, siis on seda lahti harutada paras tükk tööd. Kõigepealt pani ta mind selili ja vajutas puusakontide juures mingeid punkte. Valus ei olnud, vahepeal oli kummaline surve nagu oleks mõni närv kinni pigistatud (kindlasti võis täitsa olla ka). Ma ei tea mida ma ootasin. Vist mingit rämedat raksutamist ja nõksutamist ja väänamist, kuid päris nii see ikka päris elus ei käi. Tundub, et miski pole päris elus nii nagu kuskilt filmidest või videotest näidatakse 😀 Touché  Kaks kord nõksusin küll. Ühe korra keeras mu jalad ühele poole ja surus selgroos miskit paika, mis tegi nõksu ja oli ebamugav surumine – pärast oli kuidagi parem ja vaba olla. Teine kord pani mind põlvi kokku suruma ja siis käis ära ka sümfüüsiluu nõks, mida ta alguses kirjeldas. Päris kõva naks käis ja sees oli selline ebamugav tunne nagu miski oleks liigesest välja käinud. Väkk 😀 Ülakehaga ei olevat praegu väga mõtet jännata, sest lapse saamisega kaasnevad rõõmud (tassimised, imetamised jne) teevad meid niikuinii natuke küürakaks ja kõveraks.

Pärast oli vähe veider ja teistmoodi olla. Keha hoidis kuidagi võõralt. Mitte küll meeletult, aga natuke teine tunne oli küll. Mikk ütles, et väheke paremaks sai, selja hoiak muutus sirgemaks ning kui ma jalgu tõstsin oli vähe lihtsam küll.

Väheke õpetussõnu ka siia lõppu. Nimelt… Kui teil on endal kahtlus, et miski teie kehas on kõver, siis käige ENNE rasedaks jäämist, SEST… Kui teil on juhtumisi vaagen kas ettepoole või tahapoole kaldu võib see kaasa tuua erinevaid rasedusaegseid vaevusi (näiteks sümfüüsi valu, surve kas kõhule või vastupidi rohkem seljale) ja probleeme sünnitusel. Näiteks arvas ta, et mul oleks võib olla läinud kogu sünnitus kiiremini, kui mu puusad ei oleks väärakad olnud, sest mul pidid muidu olema üpris avatud puusad.. Ehk siis … Järgmine laps ilmselt kukub välja 😀 😀 (seda ta muidugi ise ei öelnud). Eks muidugi lõpuks võib seal olla mitmeid faktoreid, kuid mu väärarenguga keha võis ka sünnituskulgu mõjutada ning asja raskemaks teha.

Panime mulle järgmise aja ka detsembrisse – veidikese vahega, et näha kas ja kuidas mu keha nende parandustega harjunud on või on kõik kolinal tagasi kukkunud. Endal ka vähe põnev vaadata, et mis saab 😀

 

Käruralli 2016

Eelmisel kuul nägin Facebookis (kus mujal veel eks?) ringi liikumas üht põnevat reklaami motiveerimaks emmesid-issisid “beebi omanikke” oma pampudega mööda Tallinnat ringi kärutama ning tubliduse korral selle eest ka mõne auhinna taskusse pistma. Tundus äärmiselt tore ettevõtmine, mille pani enda poolt podisema Seiklusministeerium. Lisaks Kärurallidele korraldavad nad mitmeid erinevad võistlusi ja orienteerumisi nii et kellel on igav ja tahab midagi ette võtta võib selle lehe pealt ehk midagi leida.

Ootasin selle ralli algust põnevusega ning mõtlesin, et nii mõnus oleks neid pilte jahtides mööda Tallinnat jalutada – ometigi mingisugune lisamotivaator Printsiga õue minekuks, sest sinna peab ju nagunii minema. Seda, mis tegelikult toimuma hakkas ei oleks ma küll oodata osanud. Või kas tegelikult poleks? Võistlust on ikkagi ju võistlus.

Esimene päev läks päris rahulikult ning tolle päeva esimene koht ehk kõige rohkem punkte võitnud tiim jõudis kohale 29 minutiga, kuid sealt edasi läks asi juba täitsa käest ära. Täitsa normaalne, et inimesed jõuavad sihtkohta 5-7 minutiga (sinna sisse kuulub autoga kohale sõitmine, käru kokku panek, pildi tegemine ja saatmine). Mulle lihtsalt EI MAHU PÄHE, kuidas inimesed nii kiiresti kohale saavad ilma siseinfota. Ausalt.

Üks koht kuhu ma oleks võinud potensiaalselt esimesena jõuda, oli A Le Coq Arena, kuid seda juhul kui mul oleks laps riides ja kärus valmis ning mul oleks ainult kõndimise vaev olnud – meie maja juurest läheb sinna mingi paar minutit, kuid igaks juhuks oleks pidanud ikka võib olla autoga minema. Sain kirja aja 10.12, kuna see mobiilneinternet otsustab just meili saatmise korral täielik ihnuskoi olla, mis oli ka meie võistkonna kõige parem aeg.

Kõige HAIGEM aeg, mis teistel tiimidel saadud on, on 10.04, kusjuures kaks tiimi olid mõlemad sellise ajaga 10.04.01 ja 10.04.02, ehk siis WHAT?! Teiseks.. See KUS nad sellise aja said on täielik müstika.

21_09_2016_2emp.jpg

Pilt on tehtud Lennusadamas, sadama kail. Pilt laetakse üles iga päev kell 10.00. Kuidas on võimalik, et keegi sai ajaks 10.04 ilma asukohta ette teadmata. Ma ei taha väga uskuda, et nad nii “igaks juhuks” Lennusadamasse valvesse läksid. See oleks liiga suur õnnemäng.

Seda ei saa jah piirata, et inimesed autodega sihtkohtadesse ei sõidaks, sest võita tahavad ju kõik (kui mitte kõik siis paljud), kuid siseinfot võiks ju mitte edasi anda või mis?

Täna oli viimane päev ning viimane pilt oli tehtud Ülemiste Citys. Otseloomulikult kui mina sinna kuskil veerandi paiku jõudsin, oli seal juba kamp koos ja esimeste pildid juba tuhatkordselt tehtud, kuid ma usun, et saame päris normaalsed puntkid.

Idee oli üritusel tore, kuid ma olen veidi selles korralduses ja läbiviimises pettunud – võimalused võiks ikka ju võrdsed olla. Võib olla olen ma ise nii laisk ja aeglane ning tegelikult oli kõik nii nagu peab, aga küünik nagu ma olen on mul seda äärmiselt raske uskuda.

20160925_104501.jpg

Õhtul selgub, mitmendaks me lõppkokkuvõttes jäime, sest kõik punktid said meil külastatud ning päris arvestatavad punktid saadud. Hetkeseis on meil vist kuskil seal 9. koha juures, mis ei ole üldse mitte paha 😀 Meie tiim oli üldse väga tubli, et me igapäev ikka linnukese kirja saime, eriti veel üks, kes käis igal pool ühistranspordiga!

14449932_1386371464724938_3912095439303358305_n

 

Laiskadele söök koju: Wolt

Alguses, kui ma Inglismaal Eestisse tagasi kolisin, olin ma veidi üllatunud, et toidu koju tellimine ei olnud nii popp kui näiteks Inglismaal ning kulleritasud (ilmselt seetõttu) üüratud. Nüüd on internet täis erinevaid variante, telli kas restoranist otse või läbi kolmandate osapoolte. Mul endal on siiani olnud kogemusi Foodhunt‘i ja Mychef‘iga, kuid hiljuti tuli turule Woltkes esialgu toimetab Soomes, Rootsis ja nüüd siis ka Eestis – kahjuks on kaetud ainult mõned üksikud linnad ning Eestis ainult Tallinn, mistõttu kõik toidusõbrad kahjuks süüa koju tellida ei saa.

Woltil on olemas äpp, mida on hea ja lihtne telefonist jälgida ning kui tellimus teele pandud näidatakse sulle reaalajas, kui kaua sinu tellimus võtab. Kuna firma alles alustas Eestis koostööd, siis on restoranivalik mitte just kõige suurem, kuid olemas on nii sushid kui burksid kui hot dogid kui muud asjad.

Mis mind natuke häiris oli see, et sularahas paraku maksta ei saa ning tellimiseks peab sul deebetkaart registreeritud olema ning ilma selleta edasi minna pole võimalik.

Teiseks mis mind väga häiris oli see, et mu tellimuse kohalejõudmisaeg venis ühtäkki hüppeliselt pikemaks ning äpp teavitas mind, et neil on palju tellimusi ning seetõttu on aeg kulleri saabumiseni pikem. Kahjuks ei olnud seda teavitust kuskil näha ENNE kui ma tellima hakkasin, mistõttu ma olin toidu saabumise ajaks juba näljast nii nõrk, et pidin esikusse roomama.

tumblr_o05az0z67a1seoyyho1_500

Nali-nali! Mul tulid selle gifiga praegu täielikud flashback‘id.

Selleks, et neil äri käima läheks on neil selline tore kampaania:

Download Wolt by tapping the link and register using the promo code QS9T. You get €10.00 off your first order! @woltapp http://get.wolt.com/QS9T

Ehk siis… Sellele lingile klikkides on teil võimalik saada €10 väärtuses Wolti krediiti, mida siis rõõmsalt toidu peale kulutada 😀 Mis saab veel parem olla kui tasuta saadud hea söök?

NB! Kahjuks €10 kampaania enam ei kehti – nüüd saab €5 krediiti, kuid see ka parem kui mitte midagi, kas pole?