Growing pains 

Vaatan täna aknast välja ning vaid need õõtsuvad oksad saadavad külmavärinad mööda selga alla. Vahepeal olid juba nii ilusad ilmad, et laps sai lühikeste pükstega õues ringi joosta, kuid täna näiteks oli tal õues seljas kaks pusa ja vest. Kahjuks ma veel talle kummikuid ostnud ei ole, mistõttu tõmbasin lihtsalt saiakotid nööridega ümber jalanõude 😂 See oli päris hea vaatepilt. Kui keegi teab, kust saab väikese suurusega kummikuid osta, siis andke teada, vaja oleks vist kuskil 21-22 suurust. 

Prints saab muudkui osavamaks ja kiiremaks ja targemaks. Näiteks kodus oskab ta suurepäraselt turvaväravat avada, et ta siis saaks minna kassi krõbinaid sorteerima. Veel on ta õppinud pead raputama kui ta midagi ei taha ja siis väga kirglikult häälitsema kui ta midagi tahab (“jaa”-ni on veel kõvasti aega, sinnani peab leppima “aaaah”-iga), kuid kui ta pole kindel, mida pakutakse on mõistlik siiski pead raputada.” aitäh” tuleb ka iga päevaga järjest ilusamini. Nüüd saab ta suurepäraselt ise püsti nii toas kui õues, kuid ma olen täheldanud, et vanaema juuresolekul kaovad kõik oskused ning vajatava abi kogus suureneb märgatavalt. Magic! 😂 

Üleüldise on Prints kohati üks väike vingats. Näiteks võimlemistrennis käimine on lootusetu, sest seal ta tahaks hoopis teiste lastega seltside ja vabalt ringi jalutada kui et siis emmega mingeid harjutusi teha. Ma tean suurepäraselt, et kodus olles talle harjutused meeldivad ja ta teeb neid päris hästi, kuid seal lihtsalt joriseb ja vingub. Selline pisarateta ving tuleb. Mõnikord kui suuremalt solvub, siis tulevad vihapisarad ka. Täna näiteks trampis esimest korda jonni käigus jalgu, kui ta juba nii väsinud oli. Kahjuks ei oska ta ise veel nendest hoogudest välja tulla ning ma pean leidma midagi, millega ta tähelepanu mujale tõmmata. 
Trennid ja ujumises lõpevad nüüd suveks kohe varsti ära, seega tuleb mingeid uusi tegevusi välja mõelda või siis last rohkem õue kupatada. Meil see majatagune “õu” on hetkel noori vareseid täis, kes veel ei lenda, ent kes Printsile vägagi huvi pakuvad ja keda ta taga ajab, et ma olen olnud sunnitud uusi kohti otsima, kus ta rahulikult olla saaks. Ükspäev hakkas emavares meid jälitama, kui Prints tema lapsele liiga lähedale läks. Lahenduse leidsin üpris lähedalt – Koidu tänava kooli juures on üks aiaga piiratud park. Hetkel on sellel üks värav eest ära ja terve ilm peale liivakasti on liiva täis, kuid seal on kiiged, liumägi ning valdavas enamuses siiski piirdeaed ka. Liikuva ja kärme lapsega kulub see märjaks ära. Seal on ka pargi hooldaja andmed, aga seal üks ema rääkis, kuidas ta on mitu korda ühendust võtnud, aga kasu ei miskit. Teine selline aiaga piiratud park on Politseipark, aga no ma ei hakka iga päev kesklinna minema, lihtsalt selleks, et laps mängida saaks. Eks ta saab Assakul olles ka üks jagu mütata. 
Tasapisi olen hakanud teda ka rinnast võõrutama. Hetkel saab rinda kui ta kodus lõunaund magab, lihtsalt selleks, et ta kiiresti magama jääks ja siis öösel (mõnele hommikul või varahommikul) kell 5, kui ohtralt kisama hakkab. Juba peaaegu kaks nädalat olen ilma õhtuse piimata magama pannud ning tundub, et läheb järjest paremini. Kuigi praegu kui tal silmahambad vist tulevad, esineb öökriiset ka kaks korda öö jooksul, kuid siis ei aita ka söömine. See kriiskamine on nii õudne – viskab muudkui pulgaks ja lihtsalt kriiskas, kussutamine väga ei aita. Nende hammastega seoses oli tal kolm päeva palavik ka. Ilma rohuta oli lausa 39.3, rohuga läks alla, kuid mitte kauaks. Hakkasin juba muretsema, olgugi et laps ei olnud tavalisemast virilam või loium, kuid nii kiiresti kui tal reedel see palavik tõusis, nii kiiresti see ka pühapäeva ööl vastu esmaspäeva ära läks. 

*Appi! Laps magas õues kärus. Enne just mõtlesin, et kas panen rihmad kinni või mitte. Mõtlesin, et äkki rihmadega kinni olles ärkab varem üles, sest miski takistab. Umbes 2 minutit tagasi olin just õue vaadanud, et kas ikka magab. Järsku kuulsin viginat (käru oli õues akna all, ise istusin akna kõrval diivanil) ja vaatasin, et Prints on mingi halli asja käru augu ette ajanud, hakkasin veel meenutama, et mis osa see vankrist selline hall on.. Ja siis tärkas! Tal oli hall vest seljas. Röövik oli ennast vankris ärgates kõhuli keeranud ja hakanud vist pepu ees väljuma ja püsti ajama. No jeesus!*

Ühel pühapäeval käisime loomaaias jalutamas, kui ilus ilm oli. Eriti meeldisid Printsile linnud ja hülged. Need loomad, kes valdavalt magasid teda oluliselt ei köitnud. Kahjuks oli lasteloomaaed kinni – ma nii lootsin, et ta saab neid kitsesid katsuda, aga niiviisi jääb siis järgmiseks korraks ka midagi. 


Üleüldse peaks välja mõtlema mingeid asju, mida nii väikse lapsega teha. Ta tahaks liikuda, aga hüpata ta veel ei oska, tahaks asju teha, kuid mõistus veel väga ju ei võta. Mida teie lastega teete? Kus käite? 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s