Growing pains 

Vaatan täna aknast välja ning vaid need õõtsuvad oksad saadavad külmavärinad mööda selga alla. Vahepeal olid juba nii ilusad ilmad, et laps sai lühikeste pükstega õues ringi joosta, kuid täna näiteks oli tal õues seljas kaks pusa ja vest. Kahjuks ma veel talle kummikuid ostnud ei ole, mistõttu tõmbasin lihtsalt saiakotid nööridega ümber jalanõude 😂 See oli päris hea vaatepilt. Kui keegi teab, kust saab väikese suurusega kummikuid osta, siis andke teada, vaja oleks vist kuskil 21-22 suurust. 

Prints saab muudkui osavamaks ja kiiremaks ja targemaks. Näiteks kodus oskab ta suurepäraselt turvaväravat avada, et ta siis saaks minna kassi krõbinaid sorteerima. Veel on ta õppinud pead raputama kui ta midagi ei taha ja siis väga kirglikult häälitsema kui ta midagi tahab (“jaa”-ni on veel kõvasti aega, sinnani peab leppima “aaaah”-iga), kuid kui ta pole kindel, mida pakutakse on mõistlik siiski pead raputada.” aitäh” tuleb ka iga päevaga järjest ilusamini. Nüüd saab ta suurepäraselt ise püsti nii toas kui õues, kuid ma olen täheldanud, et vanaema juuresolekul kaovad kõik oskused ning vajatava abi kogus suureneb märgatavalt. Magic! 😂 

Üleüldise on Prints kohati üks väike vingats. Näiteks võimlemistrennis käimine on lootusetu, sest seal ta tahaks hoopis teiste lastega seltside ja vabalt ringi jalutada kui et siis emmega mingeid harjutusi teha. Ma tean suurepäraselt, et kodus olles talle harjutused meeldivad ja ta teeb neid päris hästi, kuid seal lihtsalt joriseb ja vingub. Selline pisarateta ving tuleb. Mõnikord kui suuremalt solvub, siis tulevad vihapisarad ka. Täna näiteks trampis esimest korda jonni käigus jalgu, kui ta juba nii väsinud oli. Kahjuks ei oska ta ise veel nendest hoogudest välja tulla ning ma pean leidma midagi, millega ta tähelepanu mujale tõmmata. 
Trennid ja ujumises lõpevad nüüd suveks kohe varsti ära, seega tuleb mingeid uusi tegevusi välja mõelda või siis last rohkem õue kupatada. Meil see majatagune “õu” on hetkel noori vareseid täis, kes veel ei lenda, ent kes Printsile vägagi huvi pakuvad ja keda ta taga ajab, et ma olen olnud sunnitud uusi kohti otsima, kus ta rahulikult olla saaks. Ükspäev hakkas emavares meid jälitama, kui Prints tema lapsele liiga lähedale läks. Lahenduse leidsin üpris lähedalt – Koidu tänava kooli juures on üks aiaga piiratud park. Hetkel on sellel üks värav eest ära ja terve ilm peale liivakasti on liiva täis, kuid seal on kiiged, liumägi ning valdavas enamuses siiski piirdeaed ka. Liikuva ja kärme lapsega kulub see märjaks ära. Seal on ka pargi hooldaja andmed, aga seal üks ema rääkis, kuidas ta on mitu korda ühendust võtnud, aga kasu ei miskit. Teine selline aiaga piiratud park on Politseipark, aga no ma ei hakka iga päev kesklinna minema, lihtsalt selleks, et laps mängida saaks. Eks ta saab Assakul olles ka üks jagu mütata. 
Tasapisi olen hakanud teda ka rinnast võõrutama. Hetkel saab rinda kui ta kodus lõunaund magab, lihtsalt selleks, et ta kiiresti magama jääks ja siis öösel (mõnele hommikul või varahommikul) kell 5, kui ohtralt kisama hakkab. Juba peaaegu kaks nädalat olen ilma õhtuse piimata magama pannud ning tundub, et läheb järjest paremini. Kuigi praegu kui tal silmahambad vist tulevad, esineb öökriiset ka kaks korda öö jooksul, kuid siis ei aita ka söömine. See kriiskamine on nii õudne – viskab muudkui pulgaks ja lihtsalt kriiskas, kussutamine väga ei aita. Nende hammastega seoses oli tal kolm päeva palavik ka. Ilma rohuta oli lausa 39.3, rohuga läks alla, kuid mitte kauaks. Hakkasin juba muretsema, olgugi et laps ei olnud tavalisemast virilam või loium, kuid nii kiiresti kui tal reedel see palavik tõusis, nii kiiresti see ka pühapäeva ööl vastu esmaspäeva ära läks. 

*Appi! Laps magas õues kärus. Enne just mõtlesin, et kas panen rihmad kinni või mitte. Mõtlesin, et äkki rihmadega kinni olles ärkab varem üles, sest miski takistab. Umbes 2 minutit tagasi olin just õue vaadanud, et kas ikka magab. Järsku kuulsin viginat (käru oli õues akna all, ise istusin akna kõrval diivanil) ja vaatasin, et Prints on mingi halli asja käru augu ette ajanud, hakkasin veel meenutama, et mis osa see vankrist selline hall on.. Ja siis tärkas! Tal oli hall vest seljas. Röövik oli ennast vankris ärgates kõhuli keeranud ja hakanud vist pepu ees väljuma ja püsti ajama. No jeesus!*

Ühel pühapäeval käisime loomaaias jalutamas, kui ilus ilm oli. Eriti meeldisid Printsile linnud ja hülged. Need loomad, kes valdavalt magasid teda oluliselt ei köitnud. Kahjuks oli lasteloomaaed kinni – ma nii lootsin, et ta saab neid kitsesid katsuda, aga niiviisi jääb siis järgmiseks korraks ka midagi. 


Üleüldse peaks välja mõtlema mingeid asju, mida nii väikse lapsega teha. Ta tahaks liikuda, aga hüpata ta veel ei oska, tahaks asju teha, kuid mõistus veel väga ju ei võta. Mida teie lastega teete? Kus käite? 

Ja polegi see laps enam nii uus…

“Selleks ajaks kui me vastuvõttu jõudsime oli mul ikka juba väga ebamugav. See pinge ja surumine läksid nii kõvaks, et  raske oli näiteks tooli peal istuda ja oodata – tekkis automaatselt tunne, et tahaks püsti tõusta ja loota, et gaasid või mis iganes väljuvad. Jah, ma arvan, et väga tugev gaasivalu on see, millega võiks tuhusid võrrelda (mitte, et mul gaasivaludega ohtralt kogemust on, aga mõnikord on ikka ette tulnud). Igatahes, kui sünnitajate vastuvõtmisel võiks eeldada mingisugust kiirust või sellist tempokat liigutamist, siis see vanem naisterahvas kes vastuvõtus oli, oli küll äärmiselt rahulik ja küsis oma küsimusi, et pabereid täita. No kurat! Jälle võtsid võimust tumedad mõtted ja ma tahtsin talle pastaka näiteks kaelaarterisse lüüa. Okei, võib olla oleks ma võinud rohkem puhkida ja häälitseda, kuid ma pidasin paremaks ennast ohjeldada ja lihtsalt sügavamalt hingata, ise koguaeg valmis tooli pealt üles kargama. Kui te arvate, et kohe kui paberid korda said, siis tegeleti minuga koheselt edasi, siis te eksite. Seal oli nimelt JÄRJEKORD?! Ma ei tea täpselt, mis vaevus sellel naisel oli, kes enne mind oli, kuid sünnitaja ta polnud. Eks kõik inimesed on tähtsad ja olulised, aga kas sünnitav rase ei peaks olema prioriteet?! Olgu.. tunnistan, et ma EI olnud, vastupidiselt oma emotsioonidele toohetk, suremas ning tegelikult ühes või teises kohas oleks ma ootama pidanud nagunii. Ma mäletan, kuidas ma õudusega mõtlesin, et mis SIIS kui mu emakas on ikka veel ainult 2 sentimeetrit avanenud, nagu tookord ämmaka vastuvõtul. Ja mis veel SIIS, kui mul ei avanegi. Kas ma oleks keisriks valmis? Ja teisalt jälle olin ma nii valmis selle lapse välja pressima/kraapima/ise lõikama, et see lõpplahendus oleks vast täiesti ükskõik olnud, et kuidas ja mis.”

Sellised emotsioonid valdasid mind kell 8 hommikul 11. mail 2016. Kes tahab ja viitsib kas ajaviiteks või meenutuseks täispikki postitusi lugeda võib seda teha kas siit või siit. Ma ise lugesin ka ükspäev ja pean ausalt tõdema, et mõned asjad olid sootuks meelest läinud, samas kui mõned teised asjad on veel eredalt meeles. Näiteks nagu need pärast õmblemiseks tehtavad süstid… Ai!

received_10209826445643528.jpeg

Meie väike nunnu värske tombuke

Naljakas, kuid inimene on alguses nii väike ja jõuetu ja abitu. Ei saa mitte midagi ise tehtud, kui kõva häälega pahandamine välja arvata.

20160518_134551.jpg20160518_055125.jpg

20160520_135420

Isegi see lutt tundub megasuur!

20160527_151622

2-nädalane

Pead hakkas ilusti hoidma juuni lõpust (2016), esimesed alumised hambad tulid novembris, roomamise jättis vahele ja alustas edukalt käputamist 15. detsembril 2016, nädalaga hakkas end juba põlvedele püsti ajama ja detsembri lõpus oli tugede naljal püsti. Viimased oskused tulid kuidagi äärmiselt kiiresti… Iseseisvad esimesed sammud tegi 4. märtsil, täpselt nädal aega enne oma 10. kuu sünnipäeva.

DSC_0048

6-kuune

20170316_110147

10-kuune

20170501_144840_HDR

11-kuune

20170511_085358

Värskelt aastane laps!

Eilse päevaga täienes Printsi oskuste pagas veelgi. Kõndimisele, jooksmisele, kapist asjade välja kiskumisele, mänguasjade viskamisele, vanaema klaasidega ringi jooksmisele, prügikottidega mängimisele, paberi rebimisele ja söömisele, torni ladumisele, palli veeretamisele ja jalaga löömisele, haamri ja teiste mänguasjadega põranda toksimisele, üleliigse vee välja sülitamisele (kui joogijanu on kustutatud), maasikate söömisele, emme telefoni pätsamisele, tõukeautoga sõitmisele, rõngaste toki otsa panemisele, Lego Duplo ehitiste lammutamisele, riiete viskamisele, riiete pesurestilt alla kiskumisele, plastmassist karpide sahtlist välja võtmisele lisandus nüüd ka diivani peale ronimine praktiliselt igast asendist ja sealt alla tulemine. Diivani kaugem nurk oli veel ainuke püha paik, kuhu ma näiteks oma telefoni ja sülearvuti eest ära lükata sain, sest sinna ta ei ulatanud, kuid nüüd puudub seegi pelgupaik. Näiteks on tal kindel rutiin, kuidas võimalikult palju pättust korda saata.

Kõigepealt jookseb Prints turvaväravani, mis meil esiku ukseaugu ees on, et ta kasside kausside kallale minna ei saaks, sealhulgas jalanõudsid lakkuma – loksutab seda niikaua kuni haak lahti kukub ja ta esikusse pääseb. Mina lähen siis talle järgi, tõstan tagasi tuppa ja panen värava kinni. Niikaua kuni ma väravat kinni panen vudib ta diivanini ja ronib diivani peale, hakates kiiruga kõikide klahvide peal vajutama ja hiirega maniakaalselt klikkima, et ikka kõikvõimalikud leheküljed kinni panna. Näiteks suutis ta luua kausta nimega “ssssssssssssss”, kuhu oli salvestatud mitte üks, vaid KAKS veebilehekülge, ka mõlemad nimedega “ssssss”. Tulevane IT spetsialist vist 😀 Otseloomulikult tõmbab ta ka mu telefonilaadija seinast välja, haarab telekapuldi ning jõuab otsapidi pätsatud asjadega põrandale. Jah, see kõik juhtub umbes 10 sekundiga. Mida kõik veel siis korda jõuab saata, kui ma veel vetsu peaks minema… Võib olla olen ma ise lihtsalt aeglane. Trajektoor jääb siiski samaks. Kisub köögis kappe lahti, lähen järgi, tema jookseb otse diivani juurde, ronib otsa ja jõuab väääähemalt telefonilaadija seinast välja tõmmata. Kisub issi lauasahtlit lahti, lähen järgi, jookseb uuesti diivani juurde, seekord klikib hiirega nagu hullumeelne, võimalusel sulgeb terve brauseri.

Täna öösel magas Prints mõnusat und nagu üks suur poiss kunagi. Kella üheksast jäi magama ning süüa tahtis siis alles natuke peale viit. Mõned ööd on möödunud kahe söömisega, kuid eile õhtul andsin õhtul pudru juurde veidi keefiri ja andis vist tunda. Samas ma pead ei anna, sest iga öö on siiski isenäoline ning pahatihti ei ole ma võimeline absoluutselt mingit kindlat seost või toimivat rutiini leidma.

Üks muudatus, mille me sisse viisime oli 2 päevaune asemel ühele unele üleminek ning siiani tundub, et see sobib paremini. Enam ei pea une pärast võitlema ning magama jäämine toimub ka üldiselt 10 minutiga. Jah, laps nõuab küll rohkem mängimist ja tähelepanu kui enam nii värske pole, kuid peab ilusti vastu. Kusjuures, ma ei ütleks, et ta päevane terve uneaeg sellevõrra nüüd väiksem oleks – pigem on allesjäänud uned pikemad ja kvaliteetsemad. Näiteks nüüd ei ärka ta enam kell 6-7, vaid pigem 8 paiku (vähemalt viimased päevad). Kindlasti sõnusin nüüd kõik ära ja homme vahin juba kell 5 lakke 😀 Siiski, siiski… Mulle tundub, et see ühele unele üleminek tegi elu paremaks ja positiivsemaks. Muidugi tuleb nüüd lapsele rohkem tegevust otsida, käruga niipalju enam ringi ei rallita, kuid õues liivakastis käime ikka mängimas ning kiikumine on VÄGA popp ja üks lemmikutest asjadest üldse vist.

Üks tubli nunnupall on ta meil ja iga päevaga läheb järjest asjalikumaks. Täna hommikul kiskus peaaegu, et pisaragi välja – kuidagi nii suur heldimus tuli 😀 Emad, eks ole…