Kuhu nädalavahetus jäi?

Vähe sellest, et aeg läheb nii kiiresti mööda, et mul pole halli aimugi mis nädalapäev parasjagu on, kütab ka nädalavahetus sekunditega mööda (isegi siis kui ma olen endale teadvustanud, mis nädalapäev parasjagu on). Nüüd kui ma tööl ei käi ei ole mul ka päris neid igapäevaseid pidepunkte, mis tuletaks õige nädalapäeva meelde. Näiteks esmaspäeva õhtuti on ujumine, teisipäeva hommikul on võimlemine ning pühapäevast kolmapäevani ilmub “My Kitchen Rules”-i uus osa, kuid muudest päevadest ei tea ma ei ööd ega mütsi. Tegelikult ongi nii, et kui teisipäev läbi saab, siis ongi järsku juba reede ja siis juba jälle pühapäeva õhtu, kus ma mõtlen, kas on mõtet Printsi vanni panna kui järgmine päev on nagunii ujumine, peale mida tuleb ta klooriveest põhjalikult puhtaks pesta. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, mis on see optimaalne arv kordi nädalas oma väikelast vannis pesta. Kas keegi oskab öelda? Osades kohtades kirjutatakse, et tihti pole kasulik, kuid seda pole öeldud, kui tihti on liiga tihti – ma eeldan, et iga päev on tihti.

Kuna Prints käib toas omal jalal päris kindlalt, siis tahan ma teda järjest rohkem ja rohkem ka õue kõndima lasta. Eks papudega on see toiming kõvasti keerulisem, sest nendega kõndides tuleb hoopis teiste kabariitidega arvestada ja raskemad on nad ju ka. Vähe sellest on maapind pahatihti ebatasane või tuleb mõni läbimatu takistus ette – raske on see väikelapse elu 😀 Laupäeval käisime Stroomi rannas, sest Ste tahtis oma uue lemmikuga lennata ja mina tahtsin, et laps saaks värsket õhtu hingata ja ringi tuiata. Kui päris aus olla, siis ranna ribale me ei jõudnudki, kuid meie Printsiga veetsime aega rannaesisel mänguplatsil. Toppisin lapse nende vedrukiikude peale, aitasin tal liumäest alla lasta ning kõige lõpuks, kui päris kiigud vabanesid, sain ta ka beebikiigu peale panna. Liumägi ja kiikumine talle täitsa meeldisid, kiikumine kohe eriti, mille käigus ta isegi itsitas.. Aga siis kui edaspidi liikus võttis veidi vist õhu kinni või ma ei teagi 😀 Edaspidi liikudes tuli natuke häda nägu, tagasi minnes võttis kilkama… Go figure.

Nende imelike kevadilmade tõttu on vist päris arvukalt igasuguseid haigusi liikvel. Meid tabas lühiajaline nohu, kuid Printsil on praktiliselt koguaeg kõik kohad tatised – hambad vist jätkuvalt. Tahaks juba mõnusaid ilmasid nagu vahepeal juba lubas. Sellega seoses tuleb mul jälle meelde, et ma peaks minema autol rehvid ära vahetama…

Hirmutav on mõelda, et juba aasta lõpus pean ma hakkama mõtlema, mida raha teenimise eesmärgil edasi teha ja kuidas elu planeerida. Eks lihtsaid variante on mitmeid (Viru tänav, kanepikasvatus – you name it), kuid selliseid “projekte” ei saa vist laenuavaldusele kirja panna, kui kunagi asjaks peaks minema 😀 Õnneks (või kahjuks – veel on vara öelda) tabas mind üheaegselt kaks võimalust. Ma ootan hetkel mõlemast kohast tagasisidet, kuid loodetavasti saan ma varsti teada mis ja kuidas ning siis saan vast rohkem rääkida, mis mind tulevikus ees ootab. Ootamine imeb vilinal, nii palju võin ma öelda, kuid vahelduseks võiks mind midagi toredat ka tabada kui lapse magamatus, hambavalu või nohu.

Parem lähen nüüd magama ära, sest ilmselt järgmine äratus on üsna varsti.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s