Kuhu nädalavahetus jäi?

Vähe sellest, et aeg läheb nii kiiresti mööda, et mul pole halli aimugi mis nädalapäev parasjagu on, kütab ka nädalavahetus sekunditega mööda (isegi siis kui ma olen endale teadvustanud, mis nädalapäev parasjagu on). Nüüd kui ma tööl ei käi ei ole mul ka päris neid igapäevaseid pidepunkte, mis tuletaks õige nädalapäeva meelde. Näiteks esmaspäeva õhtuti on ujumine, teisipäeva hommikul on võimlemine ning pühapäevast kolmapäevani ilmub “My Kitchen Rules”-i uus osa, kuid muudest päevadest ei tea ma ei ööd ega mütsi. Tegelikult ongi nii, et kui teisipäev läbi saab, siis ongi järsku juba reede ja siis juba jälle pühapäeva õhtu, kus ma mõtlen, kas on mõtet Printsi vanni panna kui järgmine päev on nagunii ujumine, peale mida tuleb ta klooriveest põhjalikult puhtaks pesta. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, mis on see optimaalne arv kordi nädalas oma väikelast vannis pesta. Kas keegi oskab öelda? Osades kohtades kirjutatakse, et tihti pole kasulik, kuid seda pole öeldud, kui tihti on liiga tihti – ma eeldan, et iga päev on tihti.

Kuna Prints käib toas omal jalal päris kindlalt, siis tahan ma teda järjest rohkem ja rohkem ka õue kõndima lasta. Eks papudega on see toiming kõvasti keerulisem, sest nendega kõndides tuleb hoopis teiste kabariitidega arvestada ja raskemad on nad ju ka. Vähe sellest on maapind pahatihti ebatasane või tuleb mõni läbimatu takistus ette – raske on see väikelapse elu 😀 Laupäeval käisime Stroomi rannas, sest Ste tahtis oma uue lemmikuga lennata ja mina tahtsin, et laps saaks värsket õhtu hingata ja ringi tuiata. Kui päris aus olla, siis ranna ribale me ei jõudnudki, kuid meie Printsiga veetsime aega rannaesisel mänguplatsil. Toppisin lapse nende vedrukiikude peale, aitasin tal liumäest alla lasta ning kõige lõpuks, kui päris kiigud vabanesid, sain ta ka beebikiigu peale panna. Liumägi ja kiikumine talle täitsa meeldisid, kiikumine kohe eriti, mille käigus ta isegi itsitas.. Aga siis kui edaspidi liikus võttis veidi vist õhu kinni või ma ei teagi 😀 Edaspidi liikudes tuli natuke häda nägu, tagasi minnes võttis kilkama… Go figure.

Nende imelike kevadilmade tõttu on vist päris arvukalt igasuguseid haigusi liikvel. Meid tabas lühiajaline nohu, kuid Printsil on praktiliselt koguaeg kõik kohad tatised – hambad vist jätkuvalt. Tahaks juba mõnusaid ilmasid nagu vahepeal juba lubas. Sellega seoses tuleb mul jälle meelde, et ma peaks minema autol rehvid ära vahetama…

Hirmutav on mõelda, et juba aasta lõpus pean ma hakkama mõtlema, mida raha teenimise eesmärgil edasi teha ja kuidas elu planeerida. Eks lihtsaid variante on mitmeid (Viru tänav, kanepikasvatus – you name it), kuid selliseid “projekte” ei saa vist laenuavaldusele kirja panna, kui kunagi asjaks peaks minema 😀 Õnneks (või kahjuks – veel on vara öelda) tabas mind üheaegselt kaks võimalust. Ma ootan hetkel mõlemast kohast tagasisidet, kuid loodetavasti saan ma varsti teada mis ja kuidas ning siis saan vast rohkem rääkida, mis mind tulevikus ees ootab. Ootamine imeb vilinal, nii palju võin ma öelda, kuid vahelduseks võiks mind midagi toredat ka tabada kui lapse magamatus, hambavalu või nohu.

Parem lähen nüüd magama ära, sest ilmselt järgmine äratus on üsna varsti.

Advertisements

Printsi 10. ja 11. kuu

Vahepeal läks aeg nii ootamatult kiiresti mööda, et kuidagi napakas oli 10. kuu postitust nädal enne 11. sünnipäeva teha, seega otsustasin veel natuke aega oodata. Jälle on nädal aega viimasest sünnipäevast möödas, mistõttu hakkan ma vaikselt kaotama lootust, et ma piisavalt tihti oma kirjutamisetuju üles leian. Ometigi tahaks ju oma väiksest Printsist kõigile rääkida ja kiidelda kui tubli ta meil ikka on.

Täpselt nädal aega enne oma 10. sünnipäeva tegi Prints oma esimesed iseseisvad sammud ning sellest ajast alates paarutab ta julgelt ringi. Tänaseks päevaks on ta äärmiselt vilunud ning liigub kiiremini kui mõnikord oodata oskame, eriti kui mingi pättus meeles mõlgub.

20170406_124519

Õues konarliku pinna peal kõndimine on väheke raske, kuid tal on väga põnev ja uudishimu on suur. Üleüldse tahaks ta väga palju asju ise teha. Näiteks süüa, kuid kuna oskused lusika suhu suunamiseks pole veel piisavad tekitab see temas natuke frustruatsiooni, mistõttu lusikas mitu korda põrandale lendab. Otseloomulikult kui tal endal lusikat käes pole, keeldub ta ühtegi ampsu suu sisse võtmast.

Sööb ta muidu päris hästi ning kakab ikka mehe eest. Ma ei tea kui normaalne see on, et laps 3-4 korda päevas kakab. Ausõna. Kõige haigem on see, et viimasel ajal need Huggies’e püksmähkmed ei pea üldse. Ja tuleb just ÜHEST ja samast jalaaugust välja. Ma ei tea, mis pull see on. Tuleb ilmselt mingeid muid mähkmeid osta, aga ma ei tea milliseid. Püksmähkmed on ses mõttes mugavad, et kui peaks potitamiseks minema, siis neid kergem ära võtta. Njah, kuigi ma olen nii laisk, et pole selle potitamiseni jõudnud. Võiks ju küll natuke proovida.

Päris mitu korda olen ma teda viimasel ajal tabanud üritamast endale salli/jakki/jne sokina jalga tõmmata. Õudne kui kiiresti meie väike tombuke suureks tahab saada ja ise asju tegema. Vaikselt saab ka aru, milline mänguasju on “pall” ja mis on “tuttu” (lutt) ja “vurr-vurr” ja mõni asi veel, samuti olen püüdnud “aitäh”-i igapäevaselt kasutusele võtta ning kohati isegi ütleb ise ka. Sõnavaras on veel “mme” (emme vist), “mämm-mämm”, “ma-ma-ma” (vanaema), “klhhh” (ma ei oska seda häälitsust kirja panna, kuid see käib kassi kohta, kohati ka koerte kohta), “paka-paka” (pole ainugi, mida see tähendab, kuid see on üpris universaalne – ma arvasin, et kappadi-kappadi, kuid see igas olukorras ei sobi), “da-da-daa” (pole jällegi päris kindel, aga ma arvan, et kohati daddy?) ja siis otseloomulikult tema karuhääl ja mõned teravad kilked ja muidugi jorisemine.

Viimasel ajal lähevad igasugused tagaajamise ja peitusemängud rohkem peale. Mänguasjad on põnevad enamvähem kaks minutit, siis on vaja minna sahtlitesse tuuseldama ja pesuresti pealt pesu alla kiskuma või hoopis Lunat sabast sikutama.

Magamisega on jätkuvalt veel nii ja naa. Oleneb ööst ja kindlat reeglit meil magamise kohta ei ole, kui välja arvata see, et ma üritan teda 9st hakata magama panema. Üldiselt jääb ta kuskil poole kümne ajal magama ning ärkab veidi peale 7t. See hommikune ärkamine on viimasel ajal päris kindel ja olenematu sellest mis kell ta magama läheb. Ärkab öösiti hetkel 2 korda, esimene kord kuskil 1-2 ajal ja siis 5-6 ajal. Esimese ärkamise ajal üritan söötmist vältida, kuid teise korra ajal annan süüa ka. Vahepeal kui hambad rohkem haiget tegid, siis andsin ka esimese korra ajal, sest muidu laps korralikult magama ei jäänud ning pidin nagu kuutõbine mööda korterit ringi kõndima – istuda ometigi ei tohtinud, sest siis viskas Prints pulka ja avaldas väga valjuhäälselt oma arvamust kogu asjast. Seda pulga-juku nalja teeb ta praegugi veel – ma ei tea miks, sest kui ma voodisse ta panen, siis pole ta ka rahul. Ise ka ei tea, mida ta tahab 😀 Nagu Kaalud oleks… Jeerum.

Mingi vahe magas ta öösiti päris ilusti, seetõttu olen ma nendest ärkamistest natuke muserdatud ning viimasel ajal saan öösiti kuskil 6-7 tundi katkendlikku und, mis ilmselgelt pole mingi organismi jaoks piisav. Oleks siis, et ta magaks hommikuti kauem, kuid kahjuks seda rõõmu pole. Sellega seoses olen ma ka mõned võimlemistrennid vahele jätnud, sest kella kümneks on ta juba väsinud ja kuri ning siis kipub ta terve trenni kiunuma ja pole mitte ühegi asjaga rahul, mida ma temaga teha tahan – ainult siis on rõõm majas kui ta lihtsalt niisama saab ringi tatsata ja teisi lapsi pähe patsutada. Ma sisimas lootsin, et see magamine muutub paremaks, kui hambad ära tulevad, kuid mulle tundub, et seda ma võin ootama jäädagi. Hetkel on Printsil 7 hammast – kõik pole päris valmis kasvanud, kuid ära lõikunud ometigi. 1 on vist hetkel tulemas, kuid alumine silmahammas (on vist?) on ka punnis ja tundub, et teeb kohati haiget.

Mõõtudest pole mul otseselt aimu, kuid kui ma ta ükspäev kodus kaalu peale seisma panin näitas see 10.5kg ja riietest kannab ta praegu kõike 80-92 suuruses. Enamasti on need talle veel veidi suured, kuid 74 on kindlasti liiga ümber.

20170311_15384920170411_185145

Täiesti uskumatu on mõelda, et juba kohe-kohe saab Printsil täis 1. eluaasta. Kas ma just alles ei käinud sünnitamas? Appi! Sellega seoses tuleb hakata ennast liigutama ja pidu planeerima.

See on uskumatu kui palju rõõmu üks väike mõngel tuua võib. Jah, ta vahest kiunub ja on natuke pahur, kuid enamasti on ta rõõmus ja seda naeratust ei vahetaks mitte kui millegi vastu. Viimasel ajal on pättusele mineku naeratus ka päevakorras ja see on ka nii naljakas 😀 Üleüldse on ta üks väike nunnu naljatilk.

20170331_155313