Paskaakus Maximus

Viimased paar nädalat on olnud siiani vist kõige raskemad, eelkõige seetõttu, et öine uni oli päris katkendlik, Prints viril ja üleüldse oli meeleolu kuidagi negatiivse võitu. Esiti vist mul endal, sest 9 kuud korrapäratut und on ikka üks paras õudus ning eks ma seetõttu olen vähe järsem ja kergesti ärrituvam.

Kirjutada on päris mitmest asjast, kuid ma lihtsalt ei ole suutnud endast piisavalt jõudu leida, et blogisse kirjutama tulla – selle asemel leian ennast mingeid suvalisi sarju vahtimas ja lihtsalt vegeteerimas.

Nüüd mõned päevad on ööd juba jälle arvestatavamad olnud, isegi ütleks, et head kui ma Muprhy‘t ei kardaks. Aga kardan. Oi, kuidas kardan.

Meie väiksel Printsil on olemas juba kaks alumist hammast, kuid ülemised on ennast pikka aega oodata lasknud. Jaanuari lõpust saadik on tal alumiste hammaste kõrvalt paistes olnud, kuid need pole siiamaani lõikunud. Mul on karvane tunne, et nüüd hakkavad need puuduolevad hambad kõik järjest laekuma. Naljakas on see, et kolmas hammas, mis lõikus ei olnud mitte ülemine esihammas, vaid hoopis selle kõrvalt üks. Ehk siis meie Prints näeb välja nagu väike krokodillipoeg kui hammas suureks kasvab.

11. veebruaril sai meie väike Prints 9 kuud vanaks, mis tähendab, et nüüd on ta sama kaua siin ilmas olnud kui ta mu üsas konutas ja jalgadega tagus.

img_20160505_105429.jpg

40. nädal 😀

20170212_113339-1.jpg

12. veebruar – 9 kuud rõõmu

Nagu näha, siis liigub meie Prints kindlamalt ringi, eelkõige tugede najal, kuid mõnikord kui tal hästi julge tunne peale tuleb, teeb ka paar iseseisvat sammu. Lauanurgad pole enam mõnda aega probleemiks. Üleüldse liigub ta nüüd sama kiiresti kui välk – üks hetk üritab minu püksi säärest kinni hoida, järgmisel hetkel tõmbab raamaturiiulist raamatuid välja ja siis jälle järgmisel hetkel mängib ämbriga. Täna on ta juba mitu korda üritanud rohkem iseseisvaid samme teha.

Enda mänguasjad talle enam väga palju rõõmu ei valmista ning pigem otsib ta tegevust mujalt. Samas eile õhtul mängis mõnda aega köögipõrandal oma pallidega – õppis palli põrgatama ja nalja jätkus mõneks ajaks 😀 Nii naljakas oli kuulata, kuidas ta palli põrkama viskas ja siis ise itsitas. Köögis pole vähemalt karta, et pall kuskile alla peitu läheks ning põrandal on kiviplaadid, kus on kohe eriti hea põrgatada. Samas kui ta pikali peaks kukkuma, siis on mats vähe hullem.

Söömise koha pealt on ta jätkuvalt tubli, kuigi tundub, et tuleb hakata talle uusi maitseid otsima, sest vanad on igavad ning kui kõht juba natuke rohkem täis saab, siis keerab pea ära ja sööb edasi ainult siis kui ta ise ka endale lusika kätte saab. Ilmselt hakkab uus etapp, kus ta tahaks juba ise endale sööki suhu panna – üldiselt ta niiöelda “näputoidust” ei ütle kunagi ära. Kuigi… Kui issi talle täna banaani pakkus, lendas see suhteliselt kohe põrandale.

Üleüldse on tal tekkinud mingi asjade mahaviskamise komme. Ükskõik kas on toit, mida ta ei taha või mänguasi, millest siiber saanud. Eriti olen ma seda täheldanud, et viskamine toimub kellegi süles olles ning naljakas on vaadata, kuidas ta pauku ennetavalt silmad kissi paneb 😀

Üle pika aja käisime ka arsti juures kaalumas ja mõõtmas ning seekord tehti ka vereproov. Hemoglobiini tase on ilusti paigas, seega menüü on korras ning vaikselt võib hakata asju juurde vaatama.

Ametlikud ilunumbrid said siis järgmised:

Kaal: 8660g -> 9750g (+1090g)

Pikkus: 74cm -> 77cm (+3cm)

Peaümbermõõt 45cm -> 46cm (+1cm)

Praktiliselt kolme kuu erinevuse kohta on päris hea tulemus. Lõpuks ometi läheb kaal ka kõvera järgi “normaalselt”, pikkus oli seekord natuke tagasihoidlikum, kuid ega ta ei saagi elu lõpuni nii kiiresti nagu umbrohi kasvada.

Vahepeal ostsime ka turvatooli ära, sest kaua üks väike noormees ühes beebihällis ikka istub. Vaatasin enne pikka aega ringi ja mõtlesin, millist osta. Meie beebigrupis tundus kõige popim Maxi Cosi Pallas, kuid pärast mõningate testivideote vaatamist tahtsin ma kindlalt SSS tooli (seljaga sõidu suunas). Eestis neid millegi pärast väga palju ei ole, mille seast reaalselt valida saaks ning kui on, siis mega hinnaga. Lõpuks osutus valituks Britax Römeri Multi Tech II, mis meie pisikesse autosse ka mahtuma pidi. Turvatoolist teen ma täpsema postituse (vähemalt üritan) ja siis juba muljetest ka.

Oeh, üleüldse on siin paar asja, millest tahaks täpsemalt kirjutada, aga selleks tuleb ennast kokku võtta.

Raske on ühe lennuga postitust valmis kirjutada, kui see väike paskaagist Prints mööda tuba ringi laseb ning kohe kui arvuti sülle võtan, mille siia sääre juurde kiunuma tuleb ja tähelepanu tahab 😀 Praegugi olen ma seda konkreetset postitust vist umbes 4 tundi kirjutanud. Käsi rinnal ei luba, aga ma ausalt üritan rohkem end näole anda kui vähegi magada lastakse ja mõte jookseb.

Advertisements