Täitsa suur mees juba ehk 8 kuud sai täis

Alates 15. detsembrist on meie väike Prints kohutava kiirusega arenenud ning nüüd kui ma teda vaatan, pole väikesest beebist enam haisugi. Valetan. Haisu on ikka päris tihti, eriti pärast lisatoiduga alustamist 😀

Nüüd kui iga kuu arsti juures ei käi ei ole mul päris ametlikku ülevaadet sellest, kui palju Prints päriselt kasvanud on, kuid mulle tundub küll, et ta läheb iga päevaga järjest raskemaks ja pikemaks. Eriti lihtne on seda selle järgi mõõta, kui kaugele ta ennast mähkimislaua peal eemale toksib ja kui osavalt ta mulle jalaga makku suudab virutada. Samas jällegi kui ma teda Assakul ükspäev kaalusin, siis oli ta koos riietega umbes 9 kilo 350 grammi. Eks see kaal näitab ka veidike huvitavaid numbreid, kuid minu meelest on see kaalutõus kuidagi tagasihoidlikum arvestades milliseid mehiseid toiduportsjoneid ta endale sisse ajab. Jah, lõpuks ometi on ta korralikult sööma hakanud, mis on ilmselge märk sellest, et rinnapiim on ainult mingi lurr, mida mõnikord ajaviiteks luristada võib.

Eile sai meie Prints 8 kuuseks ning tal on ette näidata hunnikute viisi uusi oskuseid. Kui ta eelmiseks sünnipäevaks veel ei roomanud ega käputanud, vaid tegi ainult pepunõkse, siis mõned päevad peale sünnipäeva (15.detsembril) tegi ta esimesed edasiviivad käputused. Pärast seda hakkas kutil ikka väga kiire. Boom – ajas ennast voodis pulkade najal põlvili. Boom – lükkas ennast issi sülest täitsa ise püsti. Boom – ajas ennast voodis pulkade najal püsti. Boom – üritas on esimesi samme teha. Tänase päeva seisuga saab Prints päris edukalt püsti ja ka tagasi maha, kuigi see viimane on selline kahtlane värk ning võib juhtuda, et sihtimisega on natuke halvasti, istuma ja istumast ära, diivanilaua ümber tatsata (nurgad on väike hell koht, kuid muidu pole probleemi) ehk siis võib öelda, et meie vääääääike beeeebi oskab toe najal kõndida. Vahepeal pärast mitmeid matse oli ta natuke aega pisut ettevaatlik ja tahtis kas emme või issi kätt julgestuseks, kuid nüüd enamasti liigub päris vilkalt.

wp-image-1207923491jpg.jpg

Tundub, et ta on hakanud ka pisut aru saama, mida tohib ja mida mitte, sest näiteks kohe kui ta võtab suuna koridori poole, kuhu meie kassid on pagendatud (liivakast ja söögi-, jooginõud), siis läheb ta sinna hoopis kiiremini siis kui emme või issi end püsti ajab ja talle järgi hakkab minema. Varsti jookseb eest ära 😀

All on tal kaks täitsa arvestatavat kikut, üleval on praegu veel tühjus, samal ajal kui mul on karvane tunne, et alla on lisa tulemas. Heh.. Ülemine sahtel jääb tühjaks, siis on nagu väike buldog. Hammastest rääkides… Kui ta väga suures näljas ei ole või on kannatamatu ja tahab, et tissist juba kiiremini midagi tuleks, on tal tavaks mind hammustada. Õnneks mitte kõvasti, pigem nagu venitab või nii, kuid siiski… See on päris hell koht. Kui ma ütlen talle, et ei tohi on tal olenevalt tujust kaks erinevat reaktsiooni: a) hakkab nutma (see võib varieeruda lihtsast lõuavõdistamisest kuni kõva häälega karjumiseni) b) hakkab naerma. Hirmutaval kombel on see viimane tihedam. Ma ei tea, mis selles väga naljakat on kui aus olla. Samas mõnikord muutub ta kohe ettevaatlikumaks. Oh well

20170111_184205.jpg

Uued söögikombed

8ndaks sünnipäevaks kinkisid vanavanaema, vanaema ja vanaisa lapsele söögitooli. Ma pean ütlema, et enne kui meil seda ei olnud ei osanud ma selle vajalikkust väga hinnata, kuid alates eilsest õhtust jõudsin ma järeldusele, et see on üks äärmiselt väärt asi. Esiteks pole terve maailm kurgitükke täis ja teiseks jääb söömisest lapsele ikkagi eraldi toimingu mulje. Mulle tundub, et talle endale ka meeldib seal söögitoolis istuda, sest see on nagu ta päris oma troon kohe. Hämmastaval kombel on see söömine muidu väga palju mustemaks muutunud 😀 Süles olles sain veidi paremini sihtida ja teda suunata, nüüd kui ise istub on terve nägu püreed ja manti täis. Seda enam, et ta ise seda vahepeal suust laiali lükkab.

Magamisega on meil nii ja naa. Ma ilmselt kutsun endale praegu häda kaela, kui sellest siin niiviisi avalikult kirjutan, AGA ei saa mitte vaiki olla, sest mõned asjad on läinud kõvasti paremaks. Näiteks on ta viimased mõned päevad väga edukalt oma voodis ise tuttu jäänud. Selle “karmima” unekooli saatsin ma kukele ning nüüd teen nii, et istun tal voodi kõrval kuni magama jääb, kui joriseb teen pai või panen käe talle külje peale. Alguses oli hetki kus ta oli juba nii väsinud, et paitamine ega miski muu ei aidanud, kui ainult sülle võtmine ja kiigutamine. Nüüd on juba kõvasti parem. Alguses ta seal näpib oma jänkut, viimastel päevadel ka oma lutti (näiteks võtab seda eest ära ja üritab tagasi panna, mõnikord on näpp tönts ja siis kaob ära), vahepeal üritab ka kõhuli rullida, kuid siis lõpuks keerab külje peale ja jääb tuttu. Lihtsalt niisama. Selle järgi palju ta päeva jooksul süüa saab võiks ta minu meelest terve öö rahulikult magada, kuid kindel laks on see, et kuskil 12-01 vahel hakkab ta nutma. Korra mõtlesin, et äkki on see õhtupudru gaasidest, sest siis ei aita paitamine ega miski, tuleb sülle võtta ja natuke aega kiigutada ja kussutada enne kui voodisse tagasi magama annab panna. Alguses mõtlesin, et äkki lihtsalt harjumusest tahab süüa, aga eile kui pärast paari puuksukärakat rahulikuks jäi arvasin teisiti. Pärast seda magab kuskil 3, 4 või 5ni, sööb ja magab hommikuni välja. Kui saab 4 ajal süüa, siis kuskil 7 või 7.30 paiku niheleb ja hakkab jälle nutma, annan süüa ja siis venitab headel päevadel kuskil 9ni välja. Vahepeal oli see uni hakitum ja hullem, kuid mulle tundub, et asjad hakkavad väheke paremuse poole liikuma. Pange tähele, lihtsalt sellepärast, et ma nüüd nii kirjutasin on tänane öö kindlasti hullumaja.

Mida aktiivsemaks Prints muutub, seda tegusamad meie päevad on ning seda valvsam pean ma olema, et ta kuskil mingit pättust ei teeks. Hirmsasti tahaks ta mu Harry Potteri raamatuid vist lugeda, sest nendega käib ta päris tihti oma näppe sügamas. Oeh.. Nüüd järgmise asjana tahaks selle raamaturiiuli ära osta, et saaks raamatud vähe kõrgemale panna. Asjade paigutamine on muidugi ise asi 😀

Järgmine arstivisiit on järgmine kuu ja siis saab ametlikud mõõdud ka lõpuks ometi kirja. Ootan juba põnevusega. Kahjuks võetakse järgmine kord verd ka, mis ei saa Printsile just eriti meeldiv olema, kuid oluline ta ju on. Loodetavasti on kõik asjad jonksus, sest liha ja vitamiine peaks ta tublisti saama.

Advertisements

Vihane jõulupäkapikk ja head uut aastat!

Mina ei jaksa enam selle ajaga sammu pidada. Üritan, mis ma üritan, aga lõpuks on tuhat aastat jälle mööda läinud ning kodus on tegelikult palju teisi asju ka teha.

(Haha! Mõtlesin, et kirjutan kiiresti postituse valmis niikaua kuni laps magab, aga läks nii nagu ikka – laps ärkas enne üles. – 28.12.16)

EDIT: Lõpuks sai postitus kirja 01.01.17

Nädal enne jõule sai mul magamatusest siiber ning pärast “Päästke meie uni” lugemist, hakkasin niiöelda “unekooli”katsetama. Just siis kui hakkas nagu mõjuma jäi Prints haigeks ning seetõttu jäi unekool katki. Üleüldse täheldasin ma seda, et kui unekool katki jäi hakkas ta alati nutuga ärkama, isegi siis kui ta oli end välja maganud ning iga kord kui ma hakkasin toast välja minema, hakkas ta nutma. Praegu, kui Prints on juba praktiliselt terve, olen ma suhteliselt kindel, et sellist unekooli ma enam uuesti proovima ei hakka, sest ilmselgelt tekitab see lapses lisastressi.

Ma viimased korrad olen proovinud nii, et istun ta voodi kõrval nähtaval nii kaua kuni uinub. Paar kord on isegi õnnestunud, et jääb ise voodis magama. Mitte küll päris ise, selles mõttes, et olen paitanud ja kõrval seisnud ning mõnikord kätt kõhu või selja peal hoidnud, kuid siiski oma voodis ja ilma kussutamata. Siis jällegi mõnikord hakkab nii haledalt nutma, emotsiooniga, mitte lihtsalt protestist, et siis ma võtan sülle ja natuke kiigutan. See magama panek on keeruline, sest kõigepealt hakkab ta süles pulka viskama ja siplema (olgugi, et tal on uni ja kindel uneaeg). Kui voodisse panen on kaks sekundit rahulik, kuid siis hakkab kätega rapsima, kõhuli keerama, püsti ajama ja mida veel. Ma kahtlustan, et kui need keeramised ja püsti ajamised ära jätaks, siis jääks ta palju kiiremini magama. Samuti olen ma täheldanud, et natuke pärast seda kui ta on lõpuks silmad kinni pannud võpatab ta kaks korda. Ei tea, mida ta unes näeb, kuid mõnikord võpatab niivõrd, et aju käsib kõhuli keerata ja edasi toimetada. Üldiselt päästab sel hetkel lihtsalt tagasi külili keeramine.

Eilne öö oli väga veider. Muidu magas tublisti ning paugud ei häirinud, kuid kuskil nelja ajal öösel kaotas oma luti ära ja kuna ma ei suutnud seda talle aegsasti tagasi toimetada (otsisin igalt poolt, kuni leidsin luti voodi alt – lõpuks!), võttis viha võimust ning ülejäänud öö oli natuke katkendlik ja kurjaks ajav (nii mulle kui lapsele vist). Üritasin tissi pakkuda, kuid selle peale karjus veel rohkem, ka lihtsalt vesi ei aidanud. Ärkas ja jorises kuskil iga tunni aja tagant, kuni lõpuks seitsme paiku soostus sööma ning siis magas mõnda aega edasi (kuigi esines kõhuli keeramist ja luti kaotamist). Tavaliselt magab ta Assakul paremini, kuid seekord oli selline veider öö.

Jõulud möödusid otseloomulikult söömise tähe all ning kiiremini kui nende ootus, kuid see vist on igaaastane nõidus.

dsc_0093

Meie jõulupäka 😀 

Millegi pärast oli Printsile vist kuuse all kõige rohkem pakke ning nüüd meil kodus muudkui kiliseb ja koliseb, laulab ja möliseb 😀 Nimelt sai laps laulukoera ja ühe tegeluskuubiku, mis ka laulab ja õpetab. Üks on eestikeelne, teine ingliskeelne, nii et… Loodetavasti on neist miskit kasu ka. Esialgu ei tundu ta ülemäära suurt rõõmu tundvat.

Alates 30. detsembrist ajab meie jõulupäkapikk ennast kõikvõimalikes kohtades püsti ning ega see enam vast kaugem ole, kui päriselt jalad alla võtab ja ühest nurgast teise hakkab jooksma. Juba praegu on tükk tööd, et kõik ebavajalikud asjad lapse haardest ära päästa ja neile uus koht leida. Peab vist hakkama lae alla asju paigutama.

Vahepeal sai Prints kuidagi märkamatult 7 kuuseks ning tegelikult terendab jubaki 8. elukuu. Õudne kui suur mu väike beebi juba on!

20161211_162238.jpg

Kolme šokolaadi-toorjuustu kook

20161211_183728-1.jpg

Nämm!

Printsi 7ndaks sünnipäevaks tegin lõpuks ise ka torti ning välja tuli pääääris hea. Kellel on huvi, siis retsept on päris “My Kitchen Rules” saatest (lausa sellest hooajast, mida TV3 praegu näeb) – link SIIN.

Kahjuks ei ole meil arstivisiiti plaanis nüüd kuni veebruarini, ehk ajani mil Prints saab 9 kuuseks, kuid vahepeal tuleks vast ikka ise teda mõõta üritada. See saab olema umbes sama huvitav kui näiteks elus kaheksajalga kotti toppida, ma arvan.

Mul on nii palju postitusi, mida ma veel tahaks kirjutada, kuid ma nagu ei jõua nendeni kui õige aeg on ja siis ma tagantjärele enam ei viitsi. Näiteks tahtsin sellest koogitegemisest kirjutada.

Jõulukinkidest võiks ka kirjutada. Vähemalt ühest, nimelt sain endale uue trennisõbra FitBit Charge 2 ning pärast nädalaajast kasutamist olen ma küll väga rahul. Peaks sealjuures kirjutama ka sellest, miks ma oma SmartBandi välja tahtsin vahetada.  Oh well…  Varsti ehk jõuan selleni. Nüüd ei saa Printsi ärkveloleku ajal suurt midagi teha, sest ta vajab pidevat järelvalvet ning kui liiga mitu muhku käes, siis ohtralt tähelepanu 😀 Raske on see lapse elu.

Usinamatel on juba ka aastakokkuvõtted tehtud – ma olen lihtsalt aeglane ja laisk ja kasutan aega valdavalt eneselõbustamiseks või magamiseks. Võib olla jõuan ka seda kunagi teha, sest olgem ausad.. see aasta on üpris ainulaadne võrreldes mu teiste aastatega. Üks blogija kirjutas, et hakkab tegema 30 päeva challenge‘it, mis korraks tundus jube hea mõte, kuid siis mõtlesin jälle, et ma nagunii ei jõua. Võib olla just peaks?

dsc_0089

Jõulupäkapikk

Meie soovime aga teile kõigile head uut aastat ja edukaid kordaminekuid!