Laps, kus tormad?

Juba mõnda aega on Prints väga aktiivselt oma sabaotsa harjutusi teinud, kuid viimastel päevadel on ta märkamatult ülimalt tubliks hakanud ning pigeva tagurpidi käigu asemel liikus ta mõned korrad täitsa õiget pidi.

Täna hommikul kui me voodis veel lebotasime (loe: mina lebotasin, laps oli kõhuli ja üritas käputada), oli ta äärmiselt püüdlik ja muudkui nõksutas. Voodi peal on suhteliselt hea pidamine – ei libise tagasi, kuid väga edasi ka lihtsalt ei saa, mistõttu sai ta mõned korrad täitsa sinna suunas tüürida, kuhu ta ise tahtis. Suur asi, sest tavaliselt kipub ta hoopis vastupidises suunas minema, mis tihtilugu suure pahameele majja tõi.

Õhtul aga, kui Ste koju tuli, oli ju issile vaja näidata ometigi, mida ta päev otsa harjutanud oli ja lõpuks ometi (loe: issand jumal kui kiiresti aeg läheb) neljakäpukil edasi sai. Võin vist julgelt nüüd öelda, et roomamise osa jäigi meil vahele, aga pole häda, sest maailm on lapsele jälle valla ja emme-issi asjad riiulitest ja sahtlites ootavad.

Järgmise asjana üritas ta ennast muidugi meie baaritooli jalatoe abil ennast üles tõmmata – õnneks ei ole käed piisavalt tugevad ning jalad ei saa veel aru, mis otstarve neil selles ülesandes on, seega jäi see üritus poolikuks. Mulle tundub, et keegi oleks nagu laudavärava lahti löönud ja nüüd müdistavad kõik erinevad pudulojused uksest välja ehk siis… kõik asjad tulevad korraga. Hambad, käputamised, püsti ajamised… Ma ei tea, mis kõik veel.

Magada ma jätkuvalt ei saa ning ma tahaks hea meelega need hambad maapõhja needa, kuid loogiliselt võttes oleks ju hea kui lapsel mõni rehapulk ikka suus oleks, et järgmine aasta koduaia õuna mekkida või magusat maasikat näksata. Väiksekesest on kahju, sest 6-7 aastaselt hakkavad ju piimahambad uuesti välja vahetuma ja siis lõpuks tulevad tarkusehambad ka, mis on üks paras piin. Tundub, et see hammaste jura ei lõpe mitte kunagi…

Hipp-hipp, hurraa!

Advertisements

Hambad, need hambad

Viimane nädal on olnud raskem kui kõik senised vist kokku ning ma arvan, et just sellest nädalast tekibki suur osa minu 6-kuulisest unevõlast. Ilmselgelt olen ma senimaani saanud ilusat elu elada oma võrdlemisi mõnusa unekogusega ning selleks, et ma ikka saaksin “päris” lapsevanemaks võttis elu kätte ja otsustas mind õpetada.

Alguses ei osanud ma midagi arvata sellest, kui Prints muudkui rahutumalt öösiti magama hakkas. Kõigepealt sahmerdas niisama ja siis hakkas täpselt 3 tunni tagant ärkama, mis tal muidu öösiti kavas ei olnud. Kirjutasin kõik uue arenguetapi arvele kuniks ta mind ükspäev näpust “hammustas” oma pisitillukese kikuga. Nüüd on tal teine kikualge veel, mis õnneks suuremate hädadeta lõikusid, kuid mulle tundub, et ega see hammaste kasvatamine ka mingi meelakkumine pole. Kui ma enda tarkusehammaste tuleku peale mõtlen, siis tunnen väikesele lapsele kaasa – vähemalt tal ei ole vaja teepealt miskit eest ära lükata või lõualuusse endale ruumi vaja teha. P.S – mulle tundub, et mu tarkusehambad pole ikka veel oma täit potensiaali täis kasvatanud.

Iga kord kui ma mõtlen, et enam hullemaks minna ei saa, siis üritab keegi mulle tõestada kuivõrd rumal ja naiivne ma olen ja kingib mulle veelgi “parema” kogemuse. Võib olla oleks aeg lõpetada igasuguste positiivsete asjade välja hõiskamine, et negatiivset vähemalt mitte ise kohale kutsuda. 

Näiteks hetkel ma mõtlen, et tänane öö oli vist kõige jubedam siiamaani. Esiteks läks eilne uni natuke nihkesse ning ta magas õues peaaegu tund aega vähem kui oleks võinud, seega panin Printsi vanni juba veidi peale seitset ning süles jäi magama kuskil 19.37. Ma ei tea,  kas varase ööune tõttu või hammaste või jumal teab mille pärast oli laps aga rahutu ning iga kord kui kergema une tsükkel kätte jõudis hakkas ta jorisema ja suplema ja ajas ennast üles. Mitte küll täiesti üles, aga piisavalt et silmad lahti (osadel kordadel) lutti taga otsida. Ma arvan, et poole ühtteistkümneks olin ma käinud vähemalt 4-5 korda lutti tagasi panemas. 

Veidi enne poolt kahtteist andsin talle uuesti süüa, lootuses et ta nüüd jääb paremini magama. Veidi mõjus vist ka, ma enam ei mäleta täpselt kas ma vahepeal käisin ka lutti tagasi panemas, aga 02.50 ärkas ta kindlast. Andsin süüa ning kuna mähe oli päris märg otsustasin selle ka ära vahetada. Suur viga. 

Mähkme vahetamine oli iseenesest vajalik, aga see äratas ta niivõrd üles, et ma istusin tund aega enne kui magama jäi. Panin voodisse, ronisin ise teki alla sooja… Ja hakkas järsku kingi karate seal  Printsi voodis käima. Vähkres ja sirutas ja siis hakkas igisema. Võtsin siis uuesti üles ja läksin elutuppa tagasi. Nii kordus kuni kuskil viieni, mil ma otsustasin, et kui magama jääb siis võtan enda kõrvale kaissu. Kahjuks ta lihtsalt niisama kaisus magama ei jää – uinumisega käib meil kaasa mingi unesõnumine, ma ei tea kas see on hea või halva tooniga aga kõlab nagu laulaks karumõmm  endale unelaul. 

Siis lõpuks kella viie aeg sain ma natuke tukkuda. Tukkuda, mitte magada. Võib olla poolenisti magasin, aga nitt  sügavalt, sest päris ebamugav oli. Üks käsi oli kuidagi padja all, sest muidu poleks teda kuhugi panna ja siis laps magas kõrval. Nii saime poole kaheksani oldud, sest ma vahepeal ei julgenud teda voodisse panna kartuses, et ta ärkab kohe üles. Andsin siis süüa ja kussutasin uuesti sügavamale unele. See oli vist esimene kord kus ta mõnda aega oma voodis magas. Ärkas muidugi üheksa ajal niiet ma sain kuskil tund aega korralikku und. 

Tänane hommik oli üldse päris õudne. Magamata ja seetõttu mornis tujus suutsin ma kausi Printsi hommikupudruga põrandale kildudeks pillata. Täna hommikul tahtsin just neid riisihelbeid Hippi kaerajahu asemel katsetada, seega võttis pudru tegemine rohkem aega kui muidu. Oh seda kisa siis, sest ta niikuinii nõudis juba putru. Egas midagi, tegin siis purust hoopis ikkagi. Kausi asemel võtsin nüüd selle Väikese Tallinlase kausi kasutusele, mis on natuke ebamugavam kui see eelmine. 

Õhtul on veel ujumine ka.. Ma ei tea kuidas ma jaksan. Ausalt. 

Praegugi üritan seda patsaani magama panna, kuid tema ainult keerab kõhuli ja itsitab. 

Kuidas ometi normaalsed inimesed oma aktiivsed lapsed ilma kinni sidumata magama saavad?

Oeh.. Nüüd saab aru ise ka, et tal uni on ja nutt on kõva. Aga no mida on vaja siis kõhuli keerata kui ma ta selili olen pannud?