Kõverikud sirgeks

Ma olen terve oma elu teadnud, et mu keha on sünnist saadik väheke kõver. Nimelt, ma laisk hing, olin juba oma emast väljudes kõveralt ning seetõttu sain ilmselt kogu sünniprotsessi käigus natuke muljuda. Väiksena käis mu ema minuga massaažis ning asi nagu veidike laabus.

Otseloomulikult pidin ma väheke suuremana hakkama oma keha ekstreemsemalt testima, mistõttu olen ma umbes 16 aastat oma senini meeletust pikast elust (eks ole 😀 ) ratsutanud. Kes vähegi teab, siis tõsisema ratsutamisega kaasnevad teatud ohud ning maaühendus on selline tihe külaline, eriti kui noorte ja tooreste suksudega ratsutada ja üritada neile mingeid teadmisi pähe panna.

Nüüdseks juba mitu aastat tagasi kukkusin ma päris kõvasti oma vasaku puusa peale ja käisin mõnda aega nagu vana sant kunagi. Eks neid kukkumisi on veel olnud, kuid kes vana asja ikka mäletab (sel silm peast välja!) ning tõttöelda on mul (ptüi-ptüi-ptüi) ülejäänud kukkumised päris kerged olnud. Jah, emps, kui see peapõrutusega lõppenud mats välja arvata.

Ma tegelikult ise ei pannud seda üldse tähele, et see mind kuidagi mõjutanud oleks, kuni paar aastat tagasi massöör mulle ütles, et mul on üks seljalihas vähe suurem kui teine (selgroost vasakul-paremal) ning mul oleks kasulik füsioterapeudi juures ära käia ja lasta ennast üle vaadata. Ei pea vist mainima, et ma selle toiminguga päris pikaldane olen olnud…

Raseduse ajal hakkasid igasugused kehalised iseärasused aga välja lööma. Näiteks, kui kõht juba suurem oli, muutus jalgade tõstmine raskeks (noh, kõrgemale kui astumiseks vaja), kuid tajusin, et ma saan vasakut jalga oluliselt vähem tõsta kui paremat. Ja no muidugi see mu lemmik sümfüüsivalu. Õnneks ei ole mul mingeid püsivaid seljavalusid või muid vaevusi tekkinud, lihtsalt ennast häirib see kõverikuks olek.

Pärast Printsi sündi võtsin ennast lõpuks kokku ja panin endale kiropraktiku aja. Sorri, füsioterapeudid on kõik vist nüüd. Sõbranna Kaia soovitas Mikk Pärna, kes toimetab Steliise Erakliinikus, kuid kes on päris popp poiss, sest näiteks praegu on tal esimesed ajad alles veebruaris. Mikk Pärn mudib ja naksutab minu meelest ka Eesti korvpallipoisse, nii et igati tegus mees.

Kuna see oli mu esimene kord tema juures, siis kõigepealt lõin letti oma füüsilise eluloo, ehk miks ma füsioterapeuti vajan ning siis vaatas ta selja tagant asjad üle ka. Küsis muidugi kohe, kas ma kukkusin vasaku puusa peale… Ega ma eriti ei mäleta enam, mäletan ainult, et sigavalus oli päris pikka aega, aga ilmselt see vist vasak puus pidi olema. Samuti pidi ka mu selgroog hoopis teisiti liikuma kui peaks, lisaks mu puusale. Uurisin ka selle imeliku nõksumise kohta, mida ma oma kubeme/puusa piirkonnas tunnen, kui ma mõnikord Printsi kiigutan ning küsisin kas see võiks olla kuidagi sümfüüsiga seotud, kuid tuli välja, et omavahel need seoses ei ole. Raseduseaegne sümfüüsi valu võib ka pärast sünnitust end näole anda ning põhjustada alakõhu valusid ja survet, kuna sümfüüsi luu kokku tõmbumine võib võtta kuni 2 aastat. Seega võib see kõndimisega kaasnev ebamugavustunne/surve/armutu gravitatsioon olla põhjustatud just nimelt minu vanast heast sõbrast tutiluust. Jess! Nõksumine pidi olema täiesti tavaline nähe ning see on seotud vaagnaluudega.

Kuna mu väärareng on mitu tublit aastat küpsenud, siis on seda lahti harutada paras tükk tööd. Kõigepealt pani ta mind selili ja vajutas puusakontide juures mingeid punkte. Valus ei olnud, vahepeal oli kummaline surve nagu oleks mõni närv kinni pigistatud (kindlasti võis täitsa olla ka). Ma ei tea mida ma ootasin. Vist mingit rämedat raksutamist ja nõksutamist ja väänamist, kuid päris nii see ikka päris elus ei käi. Tundub, et miski pole päris elus nii nagu kuskilt filmidest või videotest näidatakse 😀 Touché  Kaks kord nõksusin küll. Ühe korra keeras mu jalad ühele poole ja surus selgroos miskit paika, mis tegi nõksu ja oli ebamugav surumine – pärast oli kuidagi parem ja vaba olla. Teine kord pani mind põlvi kokku suruma ja siis käis ära ka sümfüüsiluu nõks, mida ta alguses kirjeldas. Päris kõva naks käis ja sees oli selline ebamugav tunne nagu miski oleks liigesest välja käinud. Väkk 😀 Ülakehaga ei olevat praegu väga mõtet jännata, sest lapse saamisega kaasnevad rõõmud (tassimised, imetamised jne) teevad meid niikuinii natuke küürakaks ja kõveraks.

Pärast oli vähe veider ja teistmoodi olla. Keha hoidis kuidagi võõralt. Mitte küll meeletult, aga natuke teine tunne oli küll. Mikk ütles, et väheke paremaks sai, selja hoiak muutus sirgemaks ning kui ma jalgu tõstsin oli vähe lihtsam küll.

Väheke õpetussõnu ka siia lõppu. Nimelt… Kui teil on endal kahtlus, et miski teie kehas on kõver, siis käige ENNE rasedaks jäämist, SEST… Kui teil on juhtumisi vaagen kas ettepoole või tahapoole kaldu võib see kaasa tuua erinevaid rasedusaegseid vaevusi (näiteks sümfüüsi valu, surve kas kõhule või vastupidi rohkem seljale) ja probleeme sünnitusel. Näiteks arvas ta, et mul oleks võib olla läinud kogu sünnitus kiiremini, kui mu puusad ei oleks väärakad olnud, sest mul pidid muidu olema üpris avatud puusad.. Ehk siis … Järgmine laps ilmselt kukub välja 😀 😀 (seda ta muidugi ise ei öelnud). Eks muidugi lõpuks võib seal olla mitmeid faktoreid, kuid mu väärarenguga keha võis ka sünnituskulgu mõjutada ning asja raskemaks teha.

Panime mulle järgmise aja ka detsembrisse – veidikese vahega, et näha kas ja kuidas mu keha nende parandustega harjunud on või on kõik kolinal tagasi kukkunud. Endal ka vähe põnev vaadata, et mis saab 😀

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s