Kallis, sa oled kosunud

Juba mitu nädalat vaatan ma üpriski ustavalt TV3 saadet “Kallis, sa oled kosunud” ning iga kord kui järjekordne osa läbi saab olen ma ebameeldivalt üllatunud. Kuidas on võimalik, et tänase päevaga kõik 5 osalejat pole suutnud väga suuri muutusi saavutada? Kui tõesti saade enda poolt KÕIKVÕIMALIKUD abivahendid inimesele annab, siis KUIDAS ometi on võimalik, et kaalu langetada püüdev inimene saab alles 2 kuud hiljem, mil programm juba ammu käimas, teada, et ta ei tohiks pastat süüa või et sardell ei ole tervislik (isegi kui see on veiselihast) VÕI et joogijogurt pole sobilik magustoit?

Terviseuuringud, mida Qualitas pakub tunduvad väga põhjalikud ning on kindlasti täisvõimsusel kaalu langetada püüdvale inimesele vajalikud. Samuti on kogu kompotti seekord lisatud ka põhjalik geeniuuring, mis peaks aitama tulemusi veelgi maksimiseerida. Öelge siis mulle ometigi, et kus urkas need toitumisnõustajad ootavad terve see pool aastat või vähemalt esimesed 2 kuud, enne kui Orgu ja Udeküll inimese juurde lõunale lähevad?

Ma saan aru, et võib olla kõik inimesed, kes sinna saatesse saada tahtsid ei ole just kõige suurema tahtejõuga, kuid kuidas on võimalik, et siiani 5st 5 ei ole ükski väga märkimisväärseid tulemusi saavutanud. Saate alguses on nad kõik väga püüdlikud ja pühendunud olnud – ehh.. kes teab, võib olla see oligi ainult alguses ja ainult saate jaoks. Selle jaoks need inimesed ju saatesse lähevadki, et kelleltki tuge ja torkimist saada, et laiskuse uss korralikult välja kupatada või olen mina asjast valesti aru saanud.

Mul tekib seda saadet vaadates kohe mitu, mitu küsimust. Kui tihti need inimesed “spetsialistidega” ühenduses on? Kui tihti näiteks Orgu trenne vaatamas käib ja inimest aitamas? Kui põhjalikud ja informatiivsed on toitumisspetsialistide poolt antavad juhtnöörid? Kas keegi seletab saates osalejatele tervisliku toidu tagamõtet – a la, et mida vähem töödeldud toiduained, seda kasulikumad? Kas keegi reaalselt AITAB neid inimesi?

No ilmselgelt ei saagi need inimesed kaalu väga palju alla poole, kui nad näost saia, limpsi ja buksi näost sisse ajavad, aga mõne jutu järgi söövadki nad kõiki asju nii nagu peab ja ikka mitte midagi ei muutu. Muidugi siis natukese aja pärast tuleb välja, et nad söövad ikkagi makarone, sest nad ei teadnud, et seda ei tohi…

Võib olla on saate tegijad asjaga natuke laisaks läinud – projekt kestab 6 kuud, millest kõike ei filmita (mul pole halli aimu kui tihti üldse filmitakse), kuid kindlasti näidatakse 2 kuu lõunasööki, siis vist vahepeal midagi ja siis lõpu. See mis vahepeal toimub on müstika ning paneb mõtlema, kas nende inimestega vahepeal üldse midagi tehakse. Visatakse “vette” ja nüüd lastakse endal välja ujuda? Et kui võtad alla, siis võtad? Või on hoopis nii, et alla võtad ainult siis kui sul on tugev enesekontroll ja motivatsioon alla võtta ja teed seda edukalt ka omal käel? Samas… Olgem ausad, selleks ei oleks siis saatesse vaja minna, kui endal tahtejõud piisavalt suur on.

Kui keegi teab kedagi, kes on seal saates osalenud ja oskab natuke lähemalt rääkida, kuidas seal asju tehakse, siis mind küll väga huvitaks. Tahaks teada, kas see saade on tõesti inimeste aitamiseks tehtud või on tehtud ainult selleks, et kedagi pärast Delfil mõnitada oleks. Hetkel tundub, et vaid selle viimase jaoks…

Advertisements

5. arstivisiit

Kalendrit vaadates tundub, et meil on midagi kuskil nihkesse läinud, sest mingil põhjusel on meie arstivisiit põhimõtteliselt pool kuud hiljem kui sünnipäev. Ilmselt üks vaktsiin jäi vähe hilisemaks ja nüüd lähebki nii, sest iga vaktsiini vahel peab olema teatud arv päevi (vähemalt selline mulje on mulle jäänud, sest arst luges eelmistel kordadel visiitidevahelisi päevi).

Tänased ilunumbrid on siis järgmised:

Kaal: 7900g -> 8660g (+760g)

Pikkus: 72.5cm -> 74cm (+1.5cm)

Peaümbermõõt 43.5cm -> 45cm (+1.5cm)

Prints on tublisti arenenud, kasvanud ja kosunud ning arst kiitis meid päris tublisti. Otseloomulikult kohe kui ma ta sinna mähkimislaua peale panin hakkas ta kohaliku niisketesalvrätikute pakiga näperdama ja üritas seda ära süüa. Kuna arstil läks natuke aega enne kui ta meie juurde tuli (alguses said esimesed asjad tehtud pereõega) tahtis ta ennast otsusekindlalt kõhuli keerata.

Vahelduseks oli see aktiivsus hea, sest tavaliselt kui me kuhugi lähme on ta alguses väga tasa ja praktiliselt liikumatu, nii et kui ma kiitlen kuidas ta kodus on äärmiselt aktiivne, jääb minust ilmselt vaimuhaige mulje 😀 Oh well. Täna vähemalt keeras kõhuli ja hakkas seal kohe käputama ja nõksutama ja demonstreerima, kuidas ta ikka kõike hästi oskab. Lisaboonus oli muidugi peegel täpselt tema ees – väheke edev vist :D.

Samuti sai Prints 2 vaktsiinisutsu, kummasegi kintsu üks. Esimene ei olnud üldse hull, korra kortsutas kulmu, kui see B-hepatiidi süst oli päris valus ja selle peale võttis nutu välja küll. Muidugi arst enne hoiatas, et nii võib olla.

20161123_143028.jpg

Meie väike nunnupall

Nagu näha ei ole see puslematt piisavalt huvitav ning raamatud ja lauajalad (???) on palju põnevamad ja nähtavasti ka maitsvamad 😀

Vaadates viimase kuu pikkuse iivet, tundub see tulemus vähe kahtlane ning üha enam tekib mul tunne, et eelmine kord ta vist ei olnud peaga selle ääre vastas. Kuidas võib üks inimeselaps ühe kuuga 5.5cm kasvada? No muidugi hakkab see kasvamine nüüd väheke aeglustuma, kuid… Siiski vähe veider.

Meie Prints saab päevas kuskil ligi 200g lisatoitu. Küsisin arsti käest ka, et mis see maksimum on ning tema ütles, et tegelikult ei olegi piiri – kui on isu, siis võib anda. Mul endal tekib muidugi mure, et äkki siis jääb rinnapiim söömata (ja seetõttu äkki kaob mul piim ära), kuid kui pereõde küsis, et kas ta joob ise oma isu lõpuni või ma lõpetan enne ära (kes nii teeb!!!!) ja ma ütlesin, et ta ikka ise keerab, siis ütleski, et eks see rinnapiima tarbimine jääb natuke väiksemaks.

Järgmine visiit on meie perearstikeskuses alles siis kui ta 9-kuuseks saab. Jeesus.. Tundub nagu terve igaviku taga, aga kui kõik on korras siis pole tihedamini mõtet. Ma pean vist vahepeal ise mõõtma ja kaaluma hakkama, sest ma ei taha küll nüüd 3 kuud teadmatuses elada.

Üks asi veel. Perearst ütles, et kindlasti ei tohiks last enne istuma panna kui ta ise suudab roomamise asendist üles istuma saada. Lihtsalt sellepärast, et tal pole vajalikud lihased seljas ja üldse kehas välja arenenud ning seetõttu võib ta tulevikus kogeda seljavalusid. Veidi hirmutav tegelikult. Isegu kui süles hoida, siis pigem väikse kalde all. Aga no.. Andke andeks, mida ma siis teen, kui ta ise koogutab ja pürgib igale poole? Selle kohta ma nagu päris vastust ei saanudki. Prints on selline aktivist ja koogutaja, et ma olen mitmeid ja mitmeid kordi molli saanud 😀

No ma ei tea.. Eks ma üritan seda last kasvatada nii, et ta ennast vigaseks ei teeks kuidagi. Wish me luck!

Beebide ujumine Nõmmel

Juba peaaegu Printsi sünnist saati olen ma tahtnud, et laps hakkaks ujumas käima. Tänapäeval on neid võimalusi ju rohkem ning hea ju oleks kui laps ennast võimalikult varakult vees mugavalt tunneks või pigem jääks ennast mugavalt tundma (esimesed 9 “elukuud” ulbib ju nagunii vees), kuid mina muudkui venitasin seda kummi kuni 6 kuud nagu nalja mööda lendasid.

Beebi varasematel elukuudel on vist parem sünnitusmajade ja haiglate poolt pakutavatesse beebide individuaal ujutamisesse minna, kuid nendele aegadele on ääretult suur konkurss ning iga järmise kuu ajad lähevad vist eelmise kuu 20. internetti üles. Ma tunnistan, et mul tavaliselt lähevad sellised asjad meelest ära ning ega ma ei viitsi väga tõmmelda ka, seega hakkasin vaatama, mida mujal pakutakse. Beebide ujumise tunnid leiavad aset vist praktiliselt kõikides ujulatega või väikeste basseinidega spordikeskustes, kuid mulle oli oluline ka transport ning parkimine – ei taha ju ujumast tulnud lapsega mööda maailma rännata, mistõttu jäi minu jaoks kõrvale Reval. Kuna ideaalis oleks tore, kui Ste saaks temaga tulevikus ujumas käia, siis vaatasin ka ajaliselt sobivaid kohti, mistõttu kukkus ära Audentes (seal on need tunnid vist kuskil 10 või 11 hommikul).

Lõpuks jäi pinnale selline organisatsioon nagu Päikesetants. Lisaks ujumisele pakuvad nad mitmeidki teisi tunde ja kursusi, näiteks rasedate jooga, beebide jooga, sünnituseks ettevalmistamine jne. Ujumistunnid on mõeldud 3-kuustele kuni 3 aastastele ning leiavad aset nii Nõmme kui Õismäe ujulates.

Esmalt öeldi mulle, et neil rühm päris täis ja pole kindel, kas neil esmaspäeva õhtuseks trennis kohta on, kuid huvi korral pidin jätma oma kontaktdetailid ja nad võtavad minuga ühendust.

Õnneks tekkis koht juba eelmisel esmaspäeval, nii et saime kohe ära proovida, kuidas meil vees läheb.

Päikesetantsu veebilehelt leiab ujumise rühmatundide kohta järgmist informatsiooni:

“Ujutamise rühmatunnid
Rühmatund sobib 3 kuu kuni 3 aasta vanustele lastele koos vanemaga.
Vesi on suurepärane abiline – lõdvestab, rahustab ja teeb liigutamise kergeks ja kiireks. Vees olek iseenesest on hea ja kasulik, aga vees aktiivne tegutsemine on veelgi parem. Lapsed, keda on regulaarselt ujutatud, arenevad kiiremini ja omandavad füüsilisi oskusi kergemini.
Vees ollakse umbes 35 – 40 min. Nõutud on ühekordsed ujumismähkmed või spetsiaalsed imikute ujumispüksid. Vee temperatuur on 33–34 °C. Laps võiks enne basseini tulekut olla kodus harjutanud umbes 34 °C veega.”

Esimesel korral jäin väheke hiljaks ja enamus olid juba riietunud, pesnud ja basseinis, seega oli meil ruumi lahedalt, et ennast valmis sättida. Eile olime aga õigeaegsed, seega oli riietusruum päris täis. Ruum ise ei ole ka väga suur ning kamba peale on vaid üks mähkimislaud, kus last valmis panna, seetõttu on soovitatav kaasa võtta kas turvahäll kui autoga minek või siis näiteks lisarätik, mida siis saab maha panna just beebi või väiksema lapse tarvis kes ise ei istu.

Bassein ise on ka päris väike, aga samas eks ta ju väikelaste jaoks mõeldud ongi. Esimesel korral minnes nägin, et veetemperatuur oli 34 kraadi, eile näiteks oli 32 kraadi – soojalembeseid lapsi võiks kindlasti enne jahedamate temperatuuridega harjutada. Õnneks on Prints üks paras eskimo ning kuuma ta meil nagunii ei kannata.

Eile sattusin istuma basseini äravoolu toru ette (vist) ning iga kord kui ma selja vastu seina toetasin ja selle augu ette jäin, oli selline tunne nagu keegi üritaks mul nahka seljast ära rebida või rämedat maasikat teha 😀 Oih.. Ma loodan, et mõni laps sinna ette ei satu, sest see oleks päris valus.

Treener Kudrun Vellet on ise hästi tore ning üritab seal kõigi vahet liikuda ja neid juhendada, eriti just uusi, et niiöelda suund kätte näidata. Muidu harjutused ja liigutused on enamvähem samad, mida proovida ja teha, et lapsel piisavalt vaheldust oleks nii et järgmistel kordadel on endal ka rohkem aimu mida vaja on.

Huvitav on muidugi see, et kui alguses öeldi mulle, et nad ei tea, kas kohta on, siis pärast esmakordset käimist öeldi mulle, et me saame kenasti jätkata ning võime vabalt maksta kuutasu (novembrikuu tulevaste trennide eest ja siis juba käidud trenni eest). Kuidas see koht siis maagiliselt tekkis? Või panustatakse sellele, et kõik iga esmaspäev nagunii ei käi? Seda ma nüüd ei teagi, kuid vähemalt meil on koht olemas, kus sulistamas käia ja Printsile sajaga meeldib.

Tahaks magada

Ma pole kindel, kas asi on selles väheke veidras ilmas, suhkru võõrutusnähtudes või hakkab see hakitud magamine mulle kuidagi mõjuma, aga olemine on hetkel siin diivani peal väga jõuetu. Helen leidis kuskilt mingi targa väite, et emadel tekib lapse esimese kahe eluaasta jooksul 6-kuune unevõlg. Oh yay!

Nädala algus on meil olnud väga aktiivne: eile käisime teist korda ujumas ning täna hommikul oli meie “tsirkusetrenn”. Hea asi selle aktiivsuse juures on see, et õhtul läks Prints võrdlemisi hästi magama ning täna magas pärast trenni kaks ja pool tundi. Muidugi on tal jätkuvalt komme pärast esimest 40 minutit silmad lahti teha ja voodis väheke siputada, isegi kui ta tegelikult väsinud on. Täna keerasin ta uuesti külje peale, lutt tagasi suhu, tekk peale ja vaatasin mis nägu ta teeb – kui hakkab nagu silmi kinni panema ja jääb rahulikuks ent läbi luti mõmiseb, siis on lootust une jätkuks. Mõnikord ei jää ta üldse rahulikuks ja siis võtan ta üles.

20161120_155403.jpg

Ära raisatud laps

Nüüd panen talle igapäevaselt püree hulka ka aurutatud vasikahakkliha, mille mu ema täitsa ise tegi (hakkliha, mitte vasikat siis 😀 ) ning ausõna, tundub et ta võiks ka selle kausi ära süüa kui ainult lastaks. Siiani pole ma näinud asja, mis talle ei maitseks või mida ta süüa ei tahaks, kuid see on ainult tore. Ehk jätkub selline õnn tulevikus ka ja ei teki toiduga pirtsutamist. Tore on ka see, et varsti saab ehk näputoiduga natuke algust teha ja talle porgandeid või midagi kätte anda, sest meie esimene kiku on saabunud!

Eelmine reede oli selline igapäevane moment, kui Prints mu näppu hammustada üritas. Korduvalt. Kui muidu pole sellest väga midagi, tundsin seekord kerget torget ja ma täitsa ehmatasin 😀 Hulluks läinud siin kodus, ma ütlen. Katsusin siis uuesti, veendumaks et ma päris segi ei ole ja ennäe imet tõesti – näpuotsa alla jäi sakiline serv. Nii tore! Ma pole otseselt täheldanud, et tal palavikku või midagi oleks tekkinud ning kõrvu nühib ta tavaliselt siis kui unine on. Läbi une igisemised ja nutud on olnud küll, kuid ma ei osanud neid millegagi algselt seostada, hammaste tuleku peale nagu ei tulnud. Ehk tulevad järgmised ka samamoodi.

Roomata ta veel jätkuvalt ei oska, kuid mulle tundub, et roomamist kui sellist ei soovi ta ka ära õppida. Pigem üritab pepu maas lahti saada ja siis juba nagu käpuli nõksutada, kuid kuna põrandaga väga tihedat “sidet” ei teki, siis libiseb ta enamasti tagurpidi ringi. Samas kohe kui ma aitan ja oma käe talle taldade alla ette panen, hakkab kohe ennast üles ajama. Peaks vist mingid libisemiskindlad püksid või midagi vaatama, mis aitaks. Teisalt jälle… kui see laps ükskord liikvele saab, ega ta siis peatu – peab hakkama siin asju kõrgemale ära panema. Eriti tuleb midagi selle kasside toidunõuga välja mõelda.

Mh.. Räme uni on. Ma ei julge kunagi siis magama minna kui Prints magab, sest ma kunagi ei tea KAUA ta magab. Mul nimelt hakkab pea valutama kui mu uni liiga häiritud ja lühike on, seega pean paremaks mitte magada. Kui ta väiksem oli ja pidevalt ainult magas või lausa kaisus magas polnud üldse hullu, kuid nüüd on ta ju enda meelest suur mees ning kaisu väga magama ei jää. Pole ammu proovinud ka, kuid süles juba hakkab vingerdama ja tahab “vabadust”.

Tellisin mõnda aega tagasi Ebayst Printsile päkapikukostüümi, millega ta jõulude ajal ringi mütata saaks ja lõppude lõpuks jõudis see kohale. Ma polnud suuruste osas päris kindel, kuid arvestades, et Hiina suurused on tavaliselt väiksemad ja et jõuludeni oli tol hetkel ikkagi 2 kuud aega võtsin 12-18 kuud suuruse, mis Eestis peaks olema kuskil sinna 86 kanti vist. Kohale jõudes oli komplektil ikkagi numbriline suurus 90 ning korraks juba kujutasin ette, kuidas see Printsi seljas nagu kartulikott on, kuid esmasel proovimisel ei olegi väga hullu. Ehk ta kasvab ka veel ning siis saab see isegi paremini istuma.

Kuhu see aeg küll kadus? Kohe on jõulud ukse ees…

 

Ja ongi pool aastat möödas

Kuidas on mõnel emal aega, et koguaeg blogida? Või meiki teha? Kas tõesti on mul vaid üks nõudlik laps või siis olen ma ise nii laisk? Mulle lihtsalt tundub, et aeg läheb nii kiiresti mööda ja mul on enne tuhat teist toimetust kui ma üldse oma blogi peale mõelda jõuan. Samas on teiste omasid palju lihtsam lugeda 😀

Eelmine reede sai meie Prints jälle kuukese vanemaks ja täitsa uskumatult on see juba poole aasta lipuke. Veider on see, et teda vaadates on mul tunne nagu oleks ta meil juba ammu, teisalt jälle on mul nii hästi meeles see öö kui valud hakkasid ja kuidas ma polnud kindel, millal ma haiglasse minema peaks hakkama 😀 Ja no muidugi Ste nägu kui ma ütlesin, et me peame vist haiglasse minema 😀

Nüüdseks on meie Prints juba täitsa aktiivne: keerab mõlemat pidi kõhuli, oskab põrandal end 360 kraadi ulatuses ringi pöörata kui tarvis, liigub tagurpidi (ei saa seda roomamiseks nimetada, sest ta lihtsalt… lükkab ennast tagasi), tõmbab ahvikiirusel sokke jalast ära, haarab mänguasjade järele ning järab neid päris tublisti ilma maha pillamata, süles olles istub juba päris ilusti ning küünitab tema suuruse kohta päris suure jõuga asjade järele, laliseb kõva häälega ning mõnikord peab kõnet, tahab meeletult püsti seista (õnneks veel omal jalal ei jõua).

Kahjuks ta pole veel ära tabanud, kuidas täpselt omal jõul edasi saab. Kui emme või issi tagant taldu toetab, siis saab edasi ka, kuid muidu on tal tehnika vähe mööda, sest ta ajab ennast käte peale üles ning tõstab tagumikku, mille peale ta kohe tagasi libiseb, sest käed on liiga kindlalt maas. Üleüldse tundub talle vist, et roomamine on nõrkadele, sest aeg ajalt üritab ta hoopis käputamise asendit sisse võtta ning end käte peale üles ajamise järel põlved ka kõhu alla tuua. Samuti ei oska ta veel iseseisvalt ennast istuma ajada, kuid ma tunnen, et see kõik pole enam kaugel.

Magamisega on viimasel ajal jälle paremini. Vahepeal oli päris halb ning ma reaalselt ärkasin iga 3 tunni tagant. Nüüd viimased päevad on päris hea ning olgugi, et ta vahepeal teeb öösel häält, sest lutt läks kaduma, on ta ise siiski unes ning tavaliselt aitab luti tagasi panek ja külje peale keeramine. Meie beebigrupis keegi kirjutas, et üldiselt peaks laps päeval oma söögivajadused rahuldama, mistõttu ei peaks beebi sööma 6-8 jooksul peale õhtust magama jäämist. Well… Meil kipub küll kuskil 1-2 ajal sööma ja siis magab jälle edasi. Võib olla ma pole ise ka väga kindlalt proovinud teda lutitada ja olen lihtsalt ise süüa andnud, kuid eks ma siin vaikselt vaatan. Üks öö oli lausa nii hea, et laps magas peaaegu 7 tundi järjest.

Magama jäämine on ka veidi muutunud. Nimelt olen ma vist magamise vahed pikemaks lasknud (kohati, eelkõige õhtul enne ööund on vahet keskmiselt 3 tundi) ja olgugi, et ma võib olla ei tohiks, siis laps magab palju paremini kui ma ta kinni mähin. Muidugi saab ta oma käed sealt öösel lahti, kuid magama jäämine on palju rahulikum ka lapsele endale – kohati mulle tundus, et need vehkivad käed tekitasid lapses hoopistükis stressi ja lõpuks oli ta ise ka vihane, et ta magama jääda ei saa. Mis on tema juures võib olla veider on see, et ega ta mul eriti süles magama jääda ei taha. Kui suurem uni tuleb hakkab ta jorisema ja natuke vingerdama, mille peale ma ta siis voodisse panen ning viimastel päevadel ta seal ilusti magama jääb. Natuke võitu ka 😀

20161112_142431.jpg

Väike tatine sünnipäevaline

Ilunumbrid saame alles järgmine nädal, nii et nii kaua tuleb ainult arvata, kui pikk meie Printsike on. 74 suuruses bodid on talle parajad ning H&Mi 80 üldiselt ka. Muude firmade ja tegijate omad on õlgadest natuke suured üldiselt. Ta on meil pikk, aga mitte väga lai.

Kikusid meil veel ka pole, kuid lisatoitu saab juba üksjagu. Hommikuti saab beebiputru (mingi Hippi oma) ning lõunaks isetehtud köögiviljapüreed, mõnikord harvem ka mõnda poe oma, näiteks Põnni püreesid. Siiani oleme ära proovinud suvikõrvitsa, kartuli, lillkapsa, brokkoli, maguskartuli, ploomi, õuna ning hetkel on sügavas ootel ka mõni ruuduke kõrvitsat. Ma kahtlustan, et kartul oli see kurjajuur, mis lapsel totaalselt kõhu kinni lõi. Porgandit pole ma veel teinud, kuna selle kohta öeldakse ka, et võib gaase tulla. Vasika hakkliha on ka sügavas ootel ning peaks selle ka ükspäev järgi proovima. Põnevad ajad ootavad ees 😀 Nii et.. kui kodus midagi muud süüa pole, siis püreematerjali on ikka. Tuleks enda figuurile ka vast kasuks 😀

Teisipäeviti käime jätkuvalt võimlemas ning eile käisime esimest korda ka ujumas. Sellest ma tahaks eraldi postituse teha, kui ma nüüd siin vahepeal jälle talveunne ei jää.