Printsi 5 kuud ja 4. arstivisiit

Minu meelest 4. ja 5. elukuu vahel oli ainult silmapilgutus. Kuhul sellel ajal küll nii kiire on? Ma just ükspäev mõtlesin, et tore oleks kui Prints roomama hakkaks, aga samas jälle ma ei taha, et ta nii kiiresti suureks saab. Kuhu mu väike Maimuke jäänud on?

Tasase tombukese asemel on mul üks tahtmist täis valjuhääleline aktivist, kes süles istudes ennast koheselt asjade poole koogutama hakkab. Kõik mis käe ulatusse satub käib suhu, eriti tore on sinna näiteks emme kätt pista, kui ta parasjagu miskit tähele ei pane. Hambaid meil õnneks ka veel pole, kuid sellegi poolest suudab ta oma igemetega päris kõvasti näpistada kui vaja.

Prints jälgib ümbrust päris tublisti ning järjest rohkem hakkavad talle kassid huvi pakkuma, mõnikord tahaks isegi katsuda. Samuti suudab ta väga edukalt üle pea vaadata, ehk siis kui kas emme või issi temast mööda kõnnib, siis saab ta suurepäraselt täpselt järgi vaadata, kuhu nad ikka koguaeg lähevad. Selili ta üldiselt väga olla ei viitsi, tahaks ikka juba kaugustesse näha, seega on esimeseks lahenduseks ennast kahe sekundiga kõhuli keerata ning kui see ära väsitab või kui on vaja kõrgemat vaateplatvormi, siis tuleb üks ving niikaua kuni keegi sülle võtab. Üldiselt on enne kõige suurema “alarmi” tööle hakkamist mõni minut aega – veidi sellises valjenevas vormis käib meil asi 😀

Muidu kassid hoiavad eemale, aga Luna on hakanud kohati ikka lähenema. Ta on vist otsustanud, et kui adekvaatsed täiskasvanud talle niipalju tähelepanu ei pööra, siis tuleb ekstreemsemate oludega leppida. Huvitav on see, et oma pead ta Printsi haardeulatusse eriti ei usalda, kuid tagumiku vabalt. Mulle tundub, et talle isegi meeldib selline “karmim” paitamine või siis ta võtab kõik mis pakutakse 😀

Vahepeal läksid ilmad õues külmemaks. Tellisin Printsile vankri soojakoti ka ära – mõnusa lambanahaga, kuid ma ei tea, millal ma sellele jalutuskäru osale üle peaks minema. Ausalt öeldes, ega tal seal selles kookonis enam väga ruumi ei ole, eriti nüüd kui ma talle suure kombe selga ajasin. Samuti ei mahu kookonisse väga palju tekke ega asju juurde panema, nii et mingi otsus tuleb vastu võtta.

20161008_154830.jpg

Uus tutimüts

20161012_163605.jpg

Meie talvekombe

Muideks, see kombekas on 68 suuruses, kuid ruumi on maa ja ilm.

Eelmine nädal oli meil ka arstivisiit, kus ta sai sutsu ning üle pika aja kaaluti ja mõõdeti ka.

Seekordsed ilunumbrid on siis järgmised:

Kaal:  7140g  -> 7900g (+760g)

Pikkus: 67cm -> 72.5cm (+5.5cm)

Peaümbermõõt 42cm -> 43.5cm (+1.5cm)

Pikkuse ja peaümbermõõduga teeb ta arsti kõveratele silmad ette, kuid kaaluga jääb jällegi kõverale alla. Samas ei näe ma mureks põhjust, sest pikkust viskab nagu nalja. Arst soovitas lisatoiduga alustada ning ütles, et 6. elukuul peaks menüüs juba ka liha olema ehk siis chop-chop. Sööb see laps nii nagu ikka, ehk siis lühidalt ent efektiivselt ning isu lõpeb enne kui piimavarud. Las laps teeb, mis laps tahab – ega ta meil kasvamata jäta.

Viimaseks sünnipäevaks kinkisid vanavanemad ja vanavanaema riideid- uskuge või mitte, aga meil on praegu varuks juba 80 suurus, väiksemaid pole nagu eriti mõtet osta, sest Härra Umbrohi kasvab mühinal. Kui nii edasi läheb, siis on juba järgmine etapp ka kõik olemas, mis on iseenesest väga mugav 😀

Magamisega lähevad lood nagu natuke paremaks, aga samas mõnikord mõtlen, et kuidas ma ometi ta magama pean panema. Kui ma ta teki sisse rullin, hakkab ta kangutama ja vigisema, et ma ta kinni seon. Kui ma ta käed välja jätan, vehkleb ta nagu vana ninja ja lõpuks kisub lutti koguaeg välja, ehk siis ta niiviisi ka magama ei jää.  Eks ma siis proovin iga päev nagu mingi mõistatuste lahendaja, et milline viis meile sel päeval sobib 😀

Advertisements

Elu (kaktuse)õied

Andke keegi mulle kannatust. Tõesti. Või super skille  lapse magama saamiseks. Mulle tundub, et pärast seda pikka ootamist on meid õnnistatud lapsega, kellel on 3 lapse jagu iseloomu või sarvi või kõike, mida ühel lapsel olla saab. Nimi, muideks, tundub olevat väga sobilik tema Härra Kõrgeaususele.

Eelmised poolteist nädalat möödusid nii ilusti. Piisavalt ilusti, et mul tekiks rõõm ja uhkus selle üle, kuidas ma lapse kussutamise voodis magama jäämisega asendasin ilma väga suure närvikaduta. Well… Nothing is what it seems. Viimased 2 päeva on see magamapanek jälle üks kemplemine ja paras porr. Ainuke koht, kus ta normaalselt uinub on vanker, kuid see on ka sellepärast, et toimub liikumine ehk siis… Ma üritan vankrit vältida kui vähegi saab, et taaskord voodis magamapanekut harjutada. Õues on ka muidugi oluline käia, aga no ma tõesti ei tea. Peaks leidma kõigepealt tasakaalu vist.

Kui ma teda kella poole kahe paiku magama panin, keerasin kõigepealt ta tekirulli sisse nii nagu alati (inglise keeles swaddling), panin ühe külje peale, luti suhu ja Baby Sounds äpist merekohina mängima. Paar hetke oli rahu, siis hakkas mingi nühkimine käima. Ma panen talle tavaliselt barrikaadid ümber, näiteks selja taha, et ta niisama selili ei vajuks, aga Prints on selle ära õppinud ning nüüd teeb ta mingid peputõmbe liigutusi, nii et ta eemaldub barrikaadist ja siis on hea lihtne ennast selili keerata. Nii me seal siis kemplesime, kuni ta vihastas, et ma teha külili tahan keerata, mis peale ma ta rullist välja võtsin, nii sama külili keerasin ja selle tekikese nutsaka talle nina ette pistsin. Nimelt on tal hullem näperdamise kalduvus, mis kihiti lutile muudkui lähemale pürgib, ehk siis kõigepealt näperdas ta seda tekki, siis jõudis oma tudujänkuni ja kõige lõpuks oli seal luti ees ta tatikalts. Nende teiste kihtide näperdamisest ei ole midagi, aga paraku kui ta lutini jõuab tõmbab ta selle suust välja ja siis õiendab, et keegi on ta vara pihta pannud ning ta kohe EI SAA MITTE KUIDAGI ilma lutita magama jääda. Õnneks panin kogu kupatuse talle uuesti nina ette ja kuna ta oli selleks hetkeks juba päris väsinud, siis jäi magama.

Nüüd aga… meie pärastlõunane uni, mis pidi algama kella 4 paiku algas hoopistükis kell 5. Siin said kinnitust mõned minu äärmiselt rumalad ja naiivsed uskumused:

  • Avastasin suurepärase magamajäämise viisi, mis kindlasti edaspidiselt koguaeg toimib.
  • Isegi kui ta ennast selili keerab jääb ta lõpuks ju ikka magama, sest tal on uni.
  • Ehk on tal lihtsam magama jääda, kui ma ta täiesti üksi magamistuppa jätan.

Kuna eelmise une ajal oli rullimine probleemiks, alustasin kohe sellest variandist, mille abil ta magama jäi, kuid seekord ta muudkui näperdas ja näperdas ja näperdas… ja näperdas ja tõmbas muudkui seda lutti välja ja keeras end muudkui selili ja lalises ja hädaldas kordamööda. See komejant kestis niikaua kuni mul veidi enne kella 5 üle viskas, ma ta lihtsalt uuesti teki sisse rullisin, voodis külili panin ning meeletult tekki talle pepu alla toppisin, nii et ta ei saaks sealt ära vingerdada, tekinurga näo peale panin ja luti ette. Ühe korra ajas luti välja ja hädaldas, kuid siis jäi ikka magama.

14528359_10211074284278714_702245757_n

Meie kaval kratt. Kindlasti haub plaane, kuidas emme ja issi närvidel mängida.

Kui keegi teab ühte suurepärast lapse magamapaneku valemit, siis palun andke teada. Facebookis nägin mingit uneteemalist loengut ka kuhu võiks tegelikult ju minna, sest see teave kulub ilmselt marjaks ära 😀