Taaskord imetamisest

Ma mõtlen, et vähemalt korra nädalas mõtleb iga värske ema, et ta teeb midagi valesti ja ta laps lõpetab halbade sõpradega kuskil halvas linnaosas tehes halbu asju. Okei, võib olla nii kaugele ette ei mõtle ja võib olla mitte nii tihti, aga ma ise küll. Vähemalt korra nädalas, kui mitte tihedamini leian end mõttelt, et kas see või teine on ikka hea idee ja võib olla saaks kuidagi paremini teha või siis lihtsalt tunnen ennast täiesti läbikukkununa.

Juba mitu nädalat mõtlen ma ikka ja jälle, kas Prints saab piisavalt süüa ning paranoia ja muud toredad mõtted käivad käsikäes. Arvestades, et meil on järgmine nädal perearsti visiit, kus peale uue vaktsiini saab ka uued ilu ja jõu numbrid, siis tekkis pärast eelmise korra visiiti väike mure, et mis seal ikka öelda võidakse. Seetõttu otsustasin, et käin igaks juhuks imetamisnõustaja juures, et Printsi söömiskäitumisest rääkida ja üldse maailma asju arutada.

Esiteks öeldi kohe ära, et Prints on väga aktiivne ja väljanägemiselt terve ja tubli tükk ning sugugi mitte mingi näljarott. Jee! Igaks juhuks kaaluti laps üle ka enne kui seal süüa hakkasin andma ning sealne kaal näitas 7725 grammi, mis tähendab, et 16. augustist on Printsi kaal kasvanud 585 grammi. Arvestades, et nelja kuuga on Prints juurde võtnud 3705 grammi, mis teeb umbes 926 grammi kuus on tulemus igati hea ning mida vanemaks laps saab, seda vabamalt seda nädalast ja kuist juurde võtmist võetakse. Muidugi kui alla hakkab võtma on ka paha, kuid võttes arvesse seda, kui aktiivne laps meil on – keerab kõhuli ja koogutab süles istudes ning vaatab ringi ja huvitub palju rohkem muudest asjadest kui söömine, siis on tegemist väga normaalse kaalukasvuga.

Kohapeal olles sõi ta mõlemast rinnast põhimõtteliselt minut aega, ehk siis kaks minutit kokku, kuid selle aja jooksul kummutas ta 80 grammi. Pärast seda tal lihtsalt ei olnud kõht piisavalt tühi, et veel tissi otsas rippuda. Nõustaja ütles ka, et kuna ta on ikkagi tublisti juurde võtnud, siis las ta väike väänik olla. Päevas peaks olema ikkagi vähemalt 6 toidukorda, hea muidugi kui rohkem, kuid kui ma seletasin, et siis käib üks nokkimine ja mida tihedamalt ta sööb, seda vähem ta korraga sööb, siis ütles ta et las ta siis olla. Võib muidugi proovida seda, et enne süüa ei anna kui laps päriselt küsib, kuid mul on tunne, et enne läheb põrgu jäässe 😀 Ta pole meil söögi osas nagu väga nõudlik – kui ta just näiteks 5 tundi järjest maganud pole.

Lisatoidu jaoks ta veel vajadust küll ei näinud, sest laps kosub hetkel ilusti ning pigem oodata sellega kuni laps istuma hakkab, ehk kuskil 6 kuuni. Kuigi mulle tundub, et kõik meie beebigrupis juba annavad, siis kavatsen ma veel asjaga oodata. Kiiret ju veel pole 😀 Las see beebiaeg jääda nüüd natukeseks seisma ka, et see laps liiga kiiresti ei kasvaks.

Igatahes.. Minu närvid said rahustust ning meil on kõik nii nagu olema peab, ehk muretsemiseks pole põhjust. Samas on mul endal hea meel, et ära käisime 😀

Käruralli 2016

Eelmisel kuul nägin Facebookis (kus mujal veel eks?) ringi liikumas üht põnevat reklaami motiveerimaks emmesid-issisid “beebi omanikke” oma pampudega mööda Tallinnat ringi kärutama ning tubliduse korral selle eest ka mõne auhinna taskusse pistma. Tundus äärmiselt tore ettevõtmine, mille pani enda poolt podisema Seiklusministeerium. Lisaks Kärurallidele korraldavad nad mitmeid erinevad võistlusi ja orienteerumisi nii et kellel on igav ja tahab midagi ette võtta võib selle lehe pealt ehk midagi leida.

Ootasin selle ralli algust põnevusega ning mõtlesin, et nii mõnus oleks neid pilte jahtides mööda Tallinnat jalutada – ometigi mingisugune lisamotivaator Printsiga õue minekuks, sest sinna peab ju nagunii minema. Seda, mis tegelikult toimuma hakkas ei oleks ma küll oodata osanud. Või kas tegelikult poleks? Võistlust on ikkagi ju võistlus.

Esimene päev läks päris rahulikult ning tolle päeva esimene koht ehk kõige rohkem punkte võitnud tiim jõudis kohale 29 minutiga, kuid sealt edasi läks asi juba täitsa käest ära. Täitsa normaalne, et inimesed jõuavad sihtkohta 5-7 minutiga (sinna sisse kuulub autoga kohale sõitmine, käru kokku panek, pildi tegemine ja saatmine). Mulle lihtsalt EI MAHU PÄHE, kuidas inimesed nii kiiresti kohale saavad ilma siseinfota. Ausalt.

Üks koht kuhu ma oleks võinud potensiaalselt esimesena jõuda, oli A Le Coq Arena, kuid seda juhul kui mul oleks laps riides ja kärus valmis ning mul oleks ainult kõndimise vaev olnud – meie maja juurest läheb sinna mingi paar minutit, kuid igaks juhuks oleks pidanud ikka võib olla autoga minema. Sain kirja aja 10.12, kuna see mobiilneinternet otsustab just meili saatmise korral täielik ihnuskoi olla, mis oli ka meie võistkonna kõige parem aeg.

Kõige HAIGEM aeg, mis teistel tiimidel saadud on, on 10.04, kusjuures kaks tiimi olid mõlemad sellise ajaga 10.04.01 ja 10.04.02, ehk siis WHAT?! Teiseks.. See KUS nad sellise aja said on täielik müstika.

21_09_2016_2emp.jpg

Pilt on tehtud Lennusadamas, sadama kail. Pilt laetakse üles iga päev kell 10.00. Kuidas on võimalik, et keegi sai ajaks 10.04 ilma asukohta ette teadmata. Ma ei taha väga uskuda, et nad nii “igaks juhuks” Lennusadamasse valvesse läksid. See oleks liiga suur õnnemäng.

Seda ei saa jah piirata, et inimesed autodega sihtkohtadesse ei sõidaks, sest võita tahavad ju kõik (kui mitte kõik siis paljud), kuid siseinfot võiks ju mitte edasi anda või mis?

Täna oli viimane päev ning viimane pilt oli tehtud Ülemiste Citys. Otseloomulikult kui mina sinna kuskil veerandi paiku jõudsin, oli seal juba kamp koos ja esimeste pildid juba tuhatkordselt tehtud, kuid ma usun, et saame päris normaalsed puntkid.

Idee oli üritusel tore, kuid ma olen veidi selles korralduses ja läbiviimises pettunud – võimalused võiks ikka ju võrdsed olla. Võib olla olen ma ise nii laisk ja aeglane ning tegelikult oli kõik nii nagu peab, aga küünik nagu ma olen on mul seda äärmiselt raske uskuda.

20160925_104501.jpg

Õhtul selgub, mitmendaks me lõppkokkuvõttes jäime, sest kõik punktid said meil külastatud ning päris arvestatavad punktid saadud. Hetkeseis on meil vist kuskil seal 9. koha juures, mis ei ole üldse mitte paha 😀 Meie tiim oli üldse väga tubli, et me igapäev ikka linnukese kirja saime, eriti veel üks, kes käis igal pool ühistranspordiga!

14449932_1386371464724938_3912095439303358305_n

 

Beebide võimlemine

Ma ootan juba pikka aega, et saaks see laps ükskord nii asjalikuks, et saaks teise rakkesse panna. Varakult tööle, mis see laps siin niisama vedeleb ja sööb, eks ole.

Hakkasin juba mõnda aega tagasi uurima, et mida oleks üldse sünnis nii väikse lapsega teha ning pinnale jäi tegelikult kaks asja, mis mulle endale ka huvi pakkusid:

  • beebide võimlemine
  • beebide ujumine

Kuna ma ise väga suur vee fänn ei ole, siis minu meelest on see selline asi, mida Prints oma issiga teha võiks ning mulle jääks siis see võimlemine. Tuulasin vähe internetis ringi ning hästi palju kiidetakse seda Vello Vaheri tsirkusekooli. Asukoha poolest valisin selle, mis Tere Spordiklubis aset leiab ning mõeldud tehtud.

Täna siis käisime esimest korda proovimas, et mis masti me siis kah oleme. Oeh… Mina olen küll täiesti kasutut masti 😀 Ütlen kohe etteruttavalt ära, et nii mina kui Prints olime pärast läbi kui Läti rahad.

Soojenduseks panime kõigepealt lapsed selili mati peale ja alustasime “jooksmisest”, puusaringidest ja muudest sellistest rahulikest ja tavapärastest harjutustest, mida nagunii kodus peaks tegema. Edasi läks juba vähe ägedamaks asi, kus tuli last üle ühe ja siis teise õla heita, ühe puusa pealt teise peale kiigutada või jällegi pigem heita, laps kukile panna, lennukit teha, lapsega kõhulihased treenida, lapsega teerulli mängida JA NII EDASI. Ma olin trenni lõpuks punane nagu peet, mis sellest et eriti nagu midagi ei olnud teinud. Vist. Või siis läks kõik nii märkamatult mööda.

Printsile enamus asjad tundusid meeldivat. Kuna ta eriti palju enne tundi maganud ei olnud (nii kuskil pool tundi), siis hakkas ta üks hetk kiiresti väsima, mistõttu need harjutused, kus meil üksteisega silm sidet ei olnud, muutsid lapse natuke kurvaks ja virilaks. Teisalt jälle need, mis olid kontaktis tundusid igati meeldivat.

Täitsa kadedalt vaatasin, kuidas treener Printsi endale käe peale juba praegu seisma sai, tehes asja näiliselt nii lihtsalt – kui ise proovisin, siis oli ikka üks paras käkerdus. Eks harjutamise ja enesekindlusega muutub see lihtsamaks, aga praegu ei ole ma ise küll üldse pädev. Tegelikult ega see seismine pole päris seismine, pigem on see vastu lükkamise reaktsioon ja laps püsib niiviisi vaid mõne sekundi.

Ma arvan, et kui mõned korrad veel käia ja harjutused käppa saab, siis pean hakkama kodus lisaks tegema, sest muidu olen ma trennis üks paras wuss ja ei saa eriti midagi tehtud. Ärgem unustagem, et minu laps on üks noorimaid ja teised kaaluvad nii 9+ kilo 😀 JA nad saavad kõik asjad tehtud. JA nad on peenikesed. Võeh 😀

baby-exercises-lifting-do-you-even-lift-kid-1359484866a

Pärast oli laps ikka ERITI kutu-piilu ja magas mul rõõmsalt peaaegu kaks tundi jutti. Jehuuu!

4 kuud emmendust

Ma koguaeg tahan muudkui siia kirjutada, aga millegi pärast ma ei tee seda. Nüüd on juba Printsi sünnipäevast tegelikult nädal möödas, kuigi tunne on, nagu oleks pidu olnud alles eile. No tõesti! Andke mulle aega hingata eks!

Mis siis see kuu uut on? Päevane magamine on jätkuvalt üks paras koll ning ma tunnen, kuidas mul endal on nende magamapanemiste suhtes juba kerge hirm tekkinud. Muidugi ma viimasel ajal olen selle une ja magamise kohta palju lugenud ja videosid vaadanud ning jõudnud järeldusele, et võib olla laseme me lapsel liiga üleväsida, mistõttu see magama jäämine on üks kisa ja kära. Viimased paar päeva olen üritanud last lähedalt jälgida ning kohe kui oma kõrvu ja silmi hakkab sügama panen magama – või vähemalt üritan. Samuti soovitatakse igal pool õhtust magamapaneku rutiini, mida meil siiani nagu väga põhjalikult ei olnud, kuid tudukad panime ikka igal õhtul selga. Nüüd on vann, söömine, 2 x mõmmilaulu (kuigi ta süles hakkab täiega vingerdama), telefon mingit Bachi unelaulu pinistama ja laps külje peale voodisse. Selili ei uinu ta meil vapsee. Need 2 õhtut, mis ma seda teinud olen, on asi päris kenasti mõjunud. Eile muidugi võttis natuke rohkem aega kui päev enne seda, kuid siiski ilma suurema kisata. Kahjuks ei ole tal ühtegi sellist kindlat asja, mis kindlasti mõjuks.

Päevased uned on vähe keerulisemad, sest siis nii pikka “unetantsu” enne ei tee ja seetõttu on see üks paras katsetamise ja feilimise periood. Pahatihti saab voodis magamajäämisest süles kussutamine, sest selle aja peale on laps juba üleväsinud ja 2+ tundi üleval olnud. Ehk siis kui ta selle õhtuse unega juba sina peal on, on ka päevased uned vähe kergemad. Ilmselt tuleb ka õigel ajal peale sattuda, et laps liiga ära ei väsiks.

(P.S – just panin lapse ühte oma päevaunedest täitsa oma voodisse ja ilma suurema kisata! Winning!!)

dsc_0006

Meie 4-kuune Printsipoiss

Prints keerab seljalt kõhule mõlemale poole juba äärmiselt vilkalt. Üks hommik piirasin ma ta oma mati peal diivanipatjadega sisse, et ma saaks rahulikult hommikusööki teha 😀 Üllatus-üllatus! Saime täitsa kisavabalt ning laps järas usinalt oma Sophie kabjakest.

dsc_0037

Nämmmm

Arstivisiit on meil alles oktoobri alguses, ehk siis päris ehtsaid ilunumbreid ei saa ma veel anda, kuid Assakul beebikaaluga kaaludes oli Printsi “tühimass” 7750 grammi viimane kord. Mulle muidugi tundub, et see kaal ja see mis arsti juures on näitavad veidi erinevaid asju, nii et… põnevus kestab 😀 Näljas see laps kindlasti pole, sest vats on pärast söömist ees nagu vanameeste õllekõht ning mõnikord on veel materjali ka 2 tundi peale söömist oksendada.

Härra sinivereline

Elu on üks ilus lill küll, eriti viimasel ajal, sest meie Prints saab muudkui vanemaks ja osavamaks ning eluke  lapseke muudkui veereb. 2. septembri hommikul tõestas Prints ametlikult ja äärmiselt osavalt, kuidas ta nüüd oskab mõlemale poole seljalt kõhule keerata. Viimastel päevadel on tavaks saanud see, et peale hommikusööki kui ma ta oma tegelusteki peale oma mänguasju lutsutama jätan, keerab ta hoopistükis kõhuli ja 99% tõenäosusega oksendab matile. Veidi aja pärast hakkab niisama kõhuli olles igav ja siis on vaja üritada edasi pürstida, kuid kõht ja pea on maas kinni ja väga kuhugi ei liigu. Kujutate ette, kui frustreeriv see ühele noorele uudishimulikule hingele on? Igatahes… Tekib sealt üks suur hädaldamine ja vandumine, mistõttu ma oma hommikuputru keetes pean seda last umbes 4-5 korda tagasi selja peale keerama. Otseloomulikult teeb see minust veel suurema rahvavaenlase, sest MIKS ma ometi ei lase lapsel teha seda, mida ta hing ihaldab?

Kuupäevad muudkui vahetuvad ning ise ma suurt ei tee, ainult laps magab, sööb ja kasvab vahetpidamata 😀 Näiteks teisipäeval käisime Printsi ja Printsi vanaemaga riidevarusid täiendamas, kuna ma suure kurvastusega tõdesin, et see suur kotitäis riideid, mis mul varutud olid, olid enamus suuruses 62-68 ja isegi 68 on hakanud vaest last pitsitama. Vanaema aga kandis hoolt selle eest, et vaesel vanemateta lapsel oleks ikka miskit selga panna ning seekord võtsime H&M’ist 74 suuruses asju. Ühed valged pikkade varrukatega bodid said suuruses 80, kuid kui nad 74 suurusega kõrvuti panna, siis ei olnud see kehapikkuse vahe just väga suur. Prints on meil pikk, aga võrdlemisi peenike, mistõttu paljud asjad on nagu kartulikotid tal seljas.

20160908_091756.jpg

Siit pildi pealt on näha, et varrukates ja püksisäärtes on kasvamiseks ikka veel vähe ruumi. Ehk on nüüd natuke aega jälle hea rahulik, kuid mulle tundub, et see laps kasvab sama kiiresti kui umbrohi peale vihma 😀

P.S – ta kujutab ette, et iga kord kui me pilti teeme on ta üks väike ninja.

Tatti voolab meil ka meeletult. Selle tarbeks oleme siiani tavalisi froteepõllesid kasutanud, kuid need saavad umbes 5 minutiga läbimärjaks ja siis on ka bodi selle all läbimärg. Nüüd võtsime poest komplekti päris tatipiirajaid, et ikka elu ilusam oleks ning need peavad märksa paremini vastu – vähemalt bodi ei olnud eile nii märg, vaid veidi niiske.

20160828_1514092.jpg.jpg

Näppudega tehakse ohtrat suu operatsiooni – siiani pole midagi veel välja opereeritud, kuid ega seal vist kaua enam ei lähe.

20160906_170340.jpg

Haiglapakist saime sellise kombe – pole kindel, kas see peaks olema mõmmik või kollane jõehobu, kõrvad jätavad asja väheke segaseks, kuid see on meile täitsa paras 😀 Suurus peaks olema 74.

Ma ei taha nüüd ära sõnuda, kuid mulle tundub, et see magamise ja söömise probleem on natuke paremaks läinud. Paaril viimasel päeval tundub küll, et isu oleks justkui kasvanud ning kui mõistlik ärkveloleku aeg tekitada, siis vajub päris magusasti unne ja ilma suurema probleemita. Nüüd ongi ta meil kuskil 1.5 kuni 2 tundi korraga üleval ja siis magab.

Vahepeal vaatasin ise ajaviiteks Game of Thrones’i. Jep. Ma ütlesin, et ma ei hakka seda kunagi vaatama, aga kuna mul kõik teised sarjad said otsa, siis mõtlesin, et no mis see siis ära ei ole. Ma jõudsin just viimase hooaja lõpuni, kuid ma pole siiani kindel, kas see sari meeldib mulle. Ma jaotaks selle tegevuse seal kaheks: 50% ajast käib seal porno ja pano ning teine 50% ajast on megarämedad verised ja detailsed võitlused. Ja ma muidugi ei saa aru, kuidas mõni inimene saab niipalju sitta keerata.

Kui aus olla, siis enamus asju on Cersei süü ja kõik suuremad sündmused saavad tegelikult alguse sellest, kui Cersei ja Jaime Bran’ile oma keppimisega vahele jäävad ja Jaime Brani tornist alla lükkas. Oleks võinud selle Cersei juba keegi varem maha lüüa oleks umbes pooled tegelased siiani elus. Ja Jofferey ka. Poleks uskunud, et ta inimestel nii kaua aega läks aru saamaks milline debiilik ta on.

Ma ei tea, kas ma plaanin seda edasi vaadata kui uued osad tulevad või mitte. Õnneks mida suuremaks laps saab, seda vähem aega mul on selliste asjadega tegeleda. Ja no meie nunnupall on kohe ERITI nunnukas 😀