Peaaegu pääsesin. Või siis ka mitte.

Esiteks…

raining

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin on meie auväärset Printsi tabanud jorinahood, eriti kui teda magama panna üritada. Näha on, et laps on jumala väsinud, kuid ometigi kostub kisa taevani ja kaua enne kui see silmakene mõneks ajaks kinni vajub.

Samas mulle tundub, et teda on suuremat sorti gaasid tabanud – midagi, mida meil enne niiviisi küll ei olnud, kuid ma loodan, et kui läheb hullemaks, siis varsti kohe läheb jälle paremaks. Ma üritan välja mõelda, kas ma olen enda söömisharjumusi muutnud või hakanud sööma midagi, mis lapsele ei istu. Näiteks viimasel ajal olen rohkem saia söönud kui varasemalt. Mida rohkem ma aga gaaside kohta loen, seda rohkem levib erinevat informatsiooni – üks allikas väidab, et ema söömine ja lapse gaasid on ühenduses, teine jällegi, et pole vahet mida ema sööb gaasid tulevad või ei tule sellele vaatamata.

Oeh… Raske on see emadus.

Üks moodus kuidas last ilma suurema võitluseta magama saada, on minna õue kärutama. Tavaliselt jääb ta vankris magama peaaegu, et kohe kui ma ta sinna panen, mis on vaid pidu minu kõrvadele, kuid teisalt jällegi võtab mõtlema, et kas see siis jääbki niiviisi olema. Pärast muudkui ainult käruta ringi selleks, et laps magaks.

Ma vahepeal mõtlesin, et äkki ta lihtsalt ei taha magama minna, sest maailm muutub iga hetkega järjest huvitavamaks, kuid kui tal endal silmad punased ja võtab nina/silmi/kukalt/kõrvu kratsima, siis kui suur see põnevus olema peab? Teisalt jälle puuksutab ta vahepeal nagu masin, ent isegi kui on suured puuksud enne und ära tulnud, on kisa ikkagi taevani. Kas võib tõesti olla, et tal niipalju gaase sees on?

Jõudes siis tänase hommikuni…

…läksin ma rahumeeli õue jalutama. Muidugi hakkas selleks ajaks jälle uuesti tibutama, kuid hullu polnud ja läksin siiski teele. Sõpruse puiesteele jõudes tuli isegi päike välja ja mul hakkas sigapalav, sest ma olin ennast ikka soojemalt riidesse pannud, kuid Tondile tagasi jõudes tõmbas taevas pilve ning Linnu tee ringi juures hakkas ühtäkki täiega padukat tulema.

Täiega. Padukat.

Ma pole väga pikka aega niiviisi läbimärjaks saanud. Ma ausalt ei mäleta isegi millal ja miks see viimane kord oli. Kui ma lõpuks maja uksest uuesti sisse astusin tundsin ma kuidas vesi küünarnukkideni voolas (kui ma kätt tõstsin) ning kõik mu riided, kaasa arvatud aluspesu olid täiesti märjad. Ilmselgelt kutsusin ma ise selle kurja endale kaela kui ma vihmavarju kaasa ei võtnud, kuid ma olin ju PEAAEGU kodus juba.

Esimest korda üldse jätsin käru autosse pakkimata, sest lapsega oleks väga keeruline olnud autost tuppa saada, kuna… üllatus-üllatus… sadu kestis. Vot nii teile tervislikkust ja jalutamist 😀 Nüüd ma istun mõnusalt diivanil ja joon teed ning vaatan kuidas meie väike Prints mängumatil hullab.

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s