Kuidas Printsist Deemon sai

Mäletate veel aega, kus ma ütlesin, et meil on nii hea rahulik laps, kes magab nii ilusasti ja peaaegu kunagi ei nuta? Oh Murphy, miks sa mind ometi karistad?  Mõned viimased päevad on äärmiselt piinarikkad olnud ja ma ei tea ausalt, mida teha.

Millegi pärast tabab päevaste unede eel teda totaalne deemonlik kangestumine ja jorin. See jama on kestnud kuskil 4-5 päeva ning kui alguses tuli magamise suunas kerge jorin, siis tänasel päeval on see muutunud full on karjumiseks. Ma just panin ta jälle magama ja ma tunnen, kuidas mu pea uugab. Minu meelest ei saa ta ka alati olla üleväsinud, sest ta on kuskil tund aega üleval, mõnikord vähem, mõnikord kauem ning kõht ei ole ka tühi. Algselt aitas väikestviisi kussutamine, kuid nüüd on see muutunud minu edasi-tagasi mööda tuba käimiseks. Õnneks (ptüi-ptüi-ptüi) see jura öösiti ei käi, sest siis on ta põhimõtteliselt koguaeg kerges unes, ka siis kui ta sööb.

Tänane päev on kohe eriti halb olnud. Enne kui ma teda magama üritasin panna ta lihtsalt röökis mulle näkku ja kõrva. Ei ta taha süüa, ei ta taha olla pikali, ei ta taha olla kõhuli, ei ta taha mänguasjadega mängida ning ei ta taha magada. Ehk siis kui ta väga väsinud on, siis ei taha ta midagi. ERITI magada. Lõpuks sain ta enne magama nii, et panin ta vankri kookonisse ja kiigutasin sellega. Jess!

…kuid…

Lõbu ei olnud just pikaks ajaks, vaid 44 minutiks kui ta uuesti üles ärkas ja seekord süüa tahtis. Andsin süüa lootuses, et äkki jääb uuesti magama. HAH! Enne läheb põrgu vist jäässe. No egas midagi. Mängisime ja võimlesime ja olime mõnda aega ja tuju oli päris hea, kui ühtäkki jälle kõigepeale jorin hakkas tulema. Nüüd ei aidanud ei kussutamine, ei kookonis kiigutamine… Ma mõtlesin, et ma lähen hulluks ja teiseks torkas pähe see, kuidas naabrid varsti lastekaitsesse helistavad, sest meie laps lihtsalt röögib.

Lõpuks mässisin lapse tihedasse kookonisse ja lihtsalt kõndisin temaga edasi-tagasi mööda tuba sel ajal kui tema jätkuvalt röökis ja järjepidevalt lutti suust välja tulistas. Ühtäkki jäi ta lihtsalt vait, pani silmad kinni ja jäi magama nagu oleks keegi järsku “OFF” nuppu vajutanud. Mega veider. Aga ma olin ääretult õnnelik kui mu kõrvad puhkust said. Woo!

Nüüd ma kõnnin mööda tube kikivarvukil, et jumala eest see deemon uuesti ei ärkaks.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s