Laiskadele söök koju: Wolt

Alguses, kui ma Inglismaal Eestisse tagasi kolisin, olin ma veidi üllatunud, et toidu koju tellimine ei olnud nii popp kui näiteks Inglismaal ning kulleritasud (ilmselt seetõttu) üüratud. Nüüd on internet täis erinevaid variante, telli kas restoranist otse või läbi kolmandate osapoolte. Mul endal on siiani olnud kogemusi Foodhunt‘i ja Mychef‘iga, kuid hiljuti tuli turule Woltkes esialgu toimetab Soomes, Rootsis ja nüüd siis ka Eestis – kahjuks on kaetud ainult mõned üksikud linnad ning Eestis ainult Tallinn, mistõttu kõik toidusõbrad kahjuks süüa koju tellida ei saa.

Woltil on olemas äpp, mida on hea ja lihtne telefonist jälgida ning kui tellimus teele pandud näidatakse sulle reaalajas, kui kaua sinu tellimus võtab. Kuna firma alles alustas Eestis koostööd, siis on restoranivalik mitte just kõige suurem, kuid olemas on nii sushid kui burksid kui hot dogid kui muud asjad.

Mis mind natuke häiris oli see, et sularahas paraku maksta ei saa ning tellimiseks peab sul deebetkaart registreeritud olema ning ilma selleta edasi minna pole võimalik.

Teiseks mis mind väga häiris oli see, et mu tellimuse kohalejõudmisaeg venis ühtäkki hüppeliselt pikemaks ning äpp teavitas mind, et neil on palju tellimusi ning seetõttu on aeg kulleri saabumiseni pikem. Kahjuks ei olnud seda teavitust kuskil näha ENNE kui ma tellima hakkasin, mistõttu ma olin toidu saabumise ajaks juba näljast nii nõrk, et pidin esikusse roomama.

tumblr_o05az0z67a1seoyyho1_500

Nali-nali! Mul tulid selle gifiga praegu täielikud flashback‘id.

Selleks, et neil äri käima läheks on neil selline tore kampaania:

Download Wolt by tapping the link and register using the promo code QS9T. You get €10.00 off your first order! @woltapp http://get.wolt.com/QS9T

Ehk siis… Sellele lingile klikkides on teil võimalik saada €10 väärtuses Wolti krediiti, mida siis rõõmsalt toidu peale kulutada 😀 Mis saab veel parem olla kui tasuta saadud hea söök?

NB! Kahjuks €10 kampaania enam ei kehti – nüüd saab €5 krediiti, kuid see ka parem kui mitte midagi, kas pole?

Elu lapsega ehk viimased 24 tundi

Tavaliselt kommenteerin ma muudkui seda kui kiiresti aeg läheb. Täna tulin ma aga ma sõnu sööma ja tunnistan täitsa ausalt, et viimased 24 tundi on olnud nagu terve nädal. Ausalt.

Et kõik ausalt ära rääkida, alustan ma oma juttu eilsest õhtust. Nagu ma oma eelmistes postitustes maininud olen, siis on meil praegu käes mingi veider periood, kus hoolimata sellest, et silmad vajuvad kinni, laps magama jääda ei taha. Lisaks ohtrale kussutamisele ja mööda tuba ringi käimisele tundub käruga jalutamine veelgi tõhusam, seega oleme me kui vähegi võimalik iga päev 2 korda jalutamas käinud, et nii enda kui ka ehk lapse närve ja häält säästa.

20.06-20.58 – Laps magas edukalt peaaegu terve meie jalutustrajektoori. Win! Koju jõudes vahetasime mähku ära ja tuduriided selga ning siis õhtust sööma.

21.28-22.26 – Programm “Kussuta, jaluta ning kindlasti ära istu” (KJNKÄI) ehk kuidas panna unist last magama, kes ise ei tea, et ta unine on.

22.26 – Siis võis ta lõpuks magama jäänuks lugeda, kuid see õnn kestis mitte rohkem ega vähem kui 4 (!!!) minutit, millele järgnes taaskord programm KJNKÄI. Üllatus-üllatus. Seekord läks pool tundi aega ning noormees kustus seekord tunniks ajaks.

scumbag-baby-meme

00.17-00.26 – Söögipaus, pärast mida ei olnudki enam suurt sõda vaja, et uni uuesti tuleks. See on hetkel veel vähemalt hea, et öösiti kulgeb kõik rahumeelselt.

00.27-03.29 – Esimene korralik ööuni.

03.29-03.40 – Esimene öine söömine ja mähku kontroll.

03.46-07.24 – Ööuni vol 2

07.24-07.35 – Teine öine söömine (minu jaoks) ja mähku kontroll. Ma tean, et mul on vedanud, et mu laps näiteks öösiti iga tunni tagant ei ärka, kuid see iga 3 tunni tagant ärkamine on ka päris ränk. Seetõttu sundisin vaest väiksekest uuesti unne.

07.50-8.55 – Hommikuuni. Varasemalt oli meil ärkamise kellaajaks 10, nüüd on see tund aega varasemale kukkunud ning kipub suht täpne olema. Peale teist korda luti suhu toppimist andsin ma alla ja soostusin lapse riidesse panema 😀

Ma olin täna hommikul nii väsinud, et ma lihtsalt ei jaksanud käruga õue minna ja lootsin hoopis vaikselt kodus kükitada kuni laps magab. Oh what dreams I had… Prints oli kuskil tund aega üleval enne kui ta ohtralt jorisema hakkas ning ükski poos talle enam ei sobinud. See tähendab üldiselt seda, et tal on uni, kuid uni see kurivaim, on nõrkadele. Peale kussutamist ja jalutamist jõudsin võiduka lahenduseni.

10.07-10.37 – Pool tundi õndsust.

10.37-10.47 – Söögipaus, millele järgnes tagasi unele suigutamine. Mis see laps siin ikka müttab, magagu parem, eks 😀

10.55-12.05 – Ennelõunane uni, mille käigus ma ise ka silma looja lasksin. Õnneks oli Stel vaba päev ja ta tegeles Printsiga kui see ärkas.

13.25-13.27 – Väga lühike söögipaus, mille käigus mind ilmselgelt sõimati (täpne sõnastus on teadmata, kuid see tundus väga intensiivne ja vihane). Ilmselt oli laps päris väsinud, kuna ta ju enne ka väga pikalt järjest ei maganud ning üldiselt trumpab meil väsimus söömise. Ei tea küll kelle laps ta on, sest emme-issi eelistavad vist söömist 😀

13.56-14.30 – Lõunauinak? Nii kauaks seda vaikust siis oligi…Vaid 30 minutit. Egas siis midagi. Lapsel nägu naeratas peas kui voodi juurde läksin, seega polnud ta vist väga väsinud. Lasin Printsil “vabalt jooksma” ehk siis natuke aega mängis mati peal ja siis tsillis nii emme kui issiga.

15.28-15.33 – Söögipaus. Kuna istumine ja lamamine on liiga mainstream söömisasendid, siis tema kõrgeauline härra soovis, et teda söödetakse püsti seistes ning samal ajal kiigutades. Ausõna. Tema 7+ kilo juures on sellised ettevõtmised päris huvitavad. Taaskord usun, et süüdi on ka Une-Mati ja vähene magamatus. Pärast 20 minutit kussutamist ja veel ringi kõndimist ja kiigutamist jäi Prints oma lõunaunne (pigem juba pärastlõunasesse unne).

15.50-17.50 – Olge te tänatud! Natuke aega rahu ja vaikust.

17.51-18.02 – Söögipaus. Seekord oli lamamine lubatud ning isegi ropendamist tuli vähem ette. Ma pole 100% kindel, mis selle ropendamisega on, kuid alguses vist ei saa piim vedama ja siis ei saa pidama. Ma olen täheldanud, et tal läheb tissi “käima tõmbamiseks” kuskil 50 sekundit kuni minut, olenevalt ta tujust ja innukuse astmest ning pärast seda kulistab nii et hoia ja keela. Ropendamine kestab üldiselt siis alguses ja pärast seda kui suurem “laine” on mööda läinud ja ta peab natuke ise vaeva nägema. Prints nagu ta on… Hah! Siis kui ise pigistan, lendab piima kahte lehte nii et… Hellik ma ütlen. Kui ta vaid teaks kui kaua tulevikus vesipiibu käima tõmbamiseks aega läheb 😀 …

18.05-19.15 – …või midagi sinnakanti. Laps sai mahti mängida ja natuke võimelda enne kui me jalutama läksime..

19.15-20.32 – Jalutuskäik. Kui tavaliselt on kindel mats see, et Prints esimese 5 minuti jooksul vankris magama jääb, siis täna ei olnud KINDLASTI see päev. Muudkui vahtis ringi, endal silmad punased peas nagu laborirotil (tema märk sellest, et ta on väsinud) ja heitis oma lutti nelja tuule poole. Kahjuks ei lennanud lutt piisavalt kaugele nii et emme abivalmid näpukesed aitasid ta pidevalt suhu tagasi. See ilmselt tekitas furoori, sest tavaliselt järgnes luti suhu panemisele vingerdamine ja kriiskamine. Oh yay! Lõpuks sai mul villand niiet ma mässisin lapse teki sisse nii et nurgake kattis nägu ja lihtsalt kõndisin temaga edasi niikaua kui Ste käru lükkas. Pärast kahte katset jäi ta lõpuks ka vankrisse magama ning magas edukad 35 minutit. Win?

Kui me oma magamata lapsega lõpuks koju jõudsime, oli näha, et ta oli ikka väsinud, mis väsinud. Vahetasin tal riided ära ja pakkusin süüa. Ei, aitäh. No mis mõttes? Juba peaaegu 3 tundi möödas, mis moodi sul nälga pole? Ei taha! No miks sa ei taha, võta ikka! Mmmm… Ainult siis kui sa püsti seisad! Fain!

20.49-20.58 – Jõu ja ilu numbrid selleks, et laps enne magama jäämist kõhu täis sööks. Heh! Tundub, et mu käemusklid hakkavad selle tsirkusega harjuma, sest nad ei läinud isegi valusaks ega krampi. Järgnes lapse magama panek.

21.06 – …. – Hetkel ta veel magab, kuigi varsti saab 3 tundi täis ning ta peaks ehk miskit sööma. Kuni praeguseni olen ma teda 2 korda kussutamas käinud ning vähemalt 5 korda lutti tagasi suhu panemas.

Oeh… Mis küll sellel lapsel on? Arst ütles, et need on kõigest kasvuraskused. Mul on varsti närvivapustus ja unehäired kui see nii edasi läheb 😀 Tahaks oma heatujulist magajat tagasi! Anyone?

Kõikidele rasedatele soovin edu. Kõikidele tulevastele isadele soovin kannatust ja külma närvi, sest kui te lähete närvi lähevad ka emad närvi ja kui emad lähevad närvi, lähevad lapsed närvi – kõik ei ole nii lihtne kui te arvate. Vähemalt mitte edaspidi. Kõikidele emadele saadan tervisi ja neile, kellel selliseid probleeme pole, saadan õnnitlusi.

i-slept-like-a-baby

 

3 kuud armastust ja närvikadu ja 3. arstivisiit

3 kuud on on läinud nagu lennates, kuid endal on ikka veidi veider tunne, et keegi mulle lapse julges kätte anda. Mõnikord kui ma teda pikalt jõllitama jään ja Printsil juba kulm kergelt kortsu tõmbab, sest emps läks peast segi, mõtlen ma endamisi, et kuidas me ometi ühe sellise armsakese valmis treisime.

20160812_123943

Kuna ta meil üks paras siputis on, siis on nägu veidi udune.

Ise ma igapäevaselt ei saagi aru, kuidas laps niivõrd kasvab – ausalt, see on veidi uskumatu.

img_20160813_152349.jpg

1 kuu vs 3 kuud

Enne oli teine vist täitsa vedel ja pidi pead toetama, nüüd on sirge nagu pulk ja jumal hoia kui pea peaks laskuma ja keegi kogemata magama jääma.

Mis ta siis ka oskab?

Printsil on tekkinud suur tahe ennast muudkui üles upitada. Suva sellest keeramisest, peaasi, et saaks emmel või issil käest või näppudest kinni ja muudkui tõmbaks ennast üles. Teda süles hoides peab ette vaatama, et noormees üks hetk sülest peakat ei tee (paar korda on eriti äkiliselt ettepoole end punnitanud – täitsa üllatav oli).

Samuti on ta ennast seljalt küljele keeranud. Eriti leiab selline aktiivne keeramine aset näiteks öösiti (olen teda mitu korda voodis kõhuli leidnud – olgu öeldud, et magama panen ma ta külili) või siis kui ma tahan talle süüa anda ja tema praktiliselt kogu kehaga, eesotsas näoga ennast madratsisse keerab. Ei tea mis sealt leida on?

Alates eelmise nädala esmaspäevast üritab ta väga asjalikult kõiki näo ette jäävaid asju haarata ja otseloomulikult endale suhu toppida. Suu on meil üldse selline Bermuda kolmnurk, kuhu vabalt kõik asjad kaduda võiks, enamik neist aga on kahjuks liiga suured ning otseloomikult tekitab see Printsile parajat meelehärmi.

Kõhuli ta pikka aega väga meelsasti ei ole ning ilmselt ta veel päris ei jaksa ka, kuid vähemalt on pea ilusti püsti, siis kui ta ka kõhuli on.

Täna hommikul käisime arsti juures ka ning meie “ilunumbrid” on järgmised:

Kaal: 6590g -> 7140g (+550g)

Pikkus: 64cm -> 67cm (+3cm)

Peaümbermõõt 41cm -> 42cm (+1cm)

Kaalu pole just väga palju juurde tulnud ning tegelikult ei ole veel midagi hullu, kuid poiste kaalukõvera järgi on ta justkui allapoole normi, samas on tal pikkust ilusti juurde tulnud. Võib olla on ta vahelduseks ka väheke eriline ja mitte oma vanematesse, kes pigem laiusesse juurde võtavad 😀

Rääkisin arstile ka meie magama jäämise murest ja tekkinud gaasidest. Gaaside kohta ütles arst, et mõnel lapsel võivadki gaasid hiljem välja lüüa, seega lisaks gaasirohule võiks juurde anda ka probiootikumi ning enda toitumist jälgida. Kuna see toitumine pruugib/ei pruugi suurelt mõjutada, siis soovitas ta eelkõige proovida. Nali naljaks ja tervislik toitumine tervislikuks toitumiseks, aga gaase võivad põhjustada eelkõige toored juur-ja puuviljad ning ka piimatooted. Otseloomulikult ka kõik magus nagu šokolaadid ja ka pähklid. Põhimõtteliselt KÕIK asjad kui sa ERITI õnnega koos oled. Ajee!

Üritasin väheke meenutada, milliseid muutusi ma enda toitumises võisin teha olnud, et gaasid just nüüd niiviisi välja löövad ning kõige loogilisem järeldus on nektariinid. Vahepeal kui me kõiki asju puuviljakorvis hoidsime, kippusid puuviljad kiiresti pahaks minema ja kärbsed lendasid koguaeg ringi, seega ma eriti palju neid süüa ei jõudnud, kuid nüüd söön ma ikka paar kiivit ja nektariini päevas – värsket juurvilja pigem vähem. Seega on mu esimene proovikivi puuviljade ja tooreste viljade menüüst välja jätmine kuskil nädalaks ajaks, et näha mis ja kus ja kas. Järgmine suur grupp on igasugused piimatooted. IGASUGUSED. Sealhulgas siis piim ise, keefir, juust…  You name it. Kui aga nende toitainete ärajätmine muutusi ei too, siis võib iseenesest selle menüüsse tagasi panna, nii et… Head proovimist mulle.

Magamajäämine on pigem kasvuraskus, kuigi ma ise usun, et need pahad gaasid teevad asja vähe hullemaks.

Täna hommikul ajas Prints ennast kella 10st üles ja uuesti magama ei jäänud. Kuna meil kell 11.40 oli arst, siis ta vaesekene pidi terve selle aja üleval olema. Üle pika aja oli 2 ja pool tundi järjest üleval ja no see kodus magama jäämine oli taaskord veidi “meh”, kuid päris kisa oli vähem, veidi jorises ainult.

Saime ka 2. rotaviirusevaktsiini doosi ning kintsu sutsu ka (mingi pika nime ja “tuhande” haiguse vastane vaktsiin) ning seekord ei tulnudki erilist kisa. Prunt oli ees ja lemmik krõpa käes – silmad läksid veidi suureks pähe, kuid muud väga miskit.

Kuna meil see kaal ei ole just hüppeliselt suurenenud, siis soovitas arst teha vahepeal “proovikaalumise”, et näha kuidas asjad lähevad. Muidu oleks pidanud jälle arsti juurde minema, kuid me leppisime kokku, et ma kaalun ema juures beebikaalu peal ära ja siis helistan. No ma ei tea. See söömine on meil ka nagu sita pilpa peal hoidmine. Mul piima on, kuid laps sööb niipalju kui ta tahab. Samas saab ta iga kord ikka mingi 100ml kätte, lihtsalt ta väga tihedalt ei taha süüa, mingi iga 3 tunni tagant keskmiselt (pigem veidi pikema pausiga kui lühemaga) ning öösiti ma ise ei ärata, kuigi nüüd viimased nii nädal aega on ta ise üles ärganud ning söömise vahed on 3-4 tundi, harvemalt üle 4 tunni. Mis ma siis teen, kui laps tissi nähes karjuma hakkab? Kuidas ma teda sööma sunnin kui ta süüa ei taha? Meil muidugi vahepeal oli seesammunegi tissistreik, kuid ehk nüüd hakkab asi vaikselt stabiliseeruma, eriti kui saab need gaasid ka minema saata. Mulle tundus, et see gaasivalu pärssis ka söögiisu, sest kesse ikka süüa tahab kui sellele valu järgneb. Öösiti lähevad kõik asjad muidugi libedamalt kui ta niigi poolunes on.

Oeh… Muudkui jälgi kõike 😀

 

Peaaegu pääsesin. Või siis ka mitte.

Esiteks…

raining

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin on meie auväärset Printsi tabanud jorinahood, eriti kui teda magama panna üritada. Näha on, et laps on jumala väsinud, kuid ometigi kostub kisa taevani ja kaua enne kui see silmakene mõneks ajaks kinni vajub.

Samas mulle tundub, et teda on suuremat sorti gaasid tabanud – midagi, mida meil enne niiviisi küll ei olnud, kuid ma loodan, et kui läheb hullemaks, siis varsti kohe läheb jälle paremaks. Ma üritan välja mõelda, kas ma olen enda söömisharjumusi muutnud või hakanud sööma midagi, mis lapsele ei istu. Näiteks viimasel ajal olen rohkem saia söönud kui varasemalt. Mida rohkem ma aga gaaside kohta loen, seda rohkem levib erinevat informatsiooni – üks allikas väidab, et ema söömine ja lapse gaasid on ühenduses, teine jällegi, et pole vahet mida ema sööb gaasid tulevad või ei tule sellele vaatamata.

Oeh… Raske on see emadus.

Üks moodus kuidas last ilma suurema võitluseta magama saada, on minna õue kärutama. Tavaliselt jääb ta vankris magama peaaegu, et kohe kui ma ta sinna panen, mis on vaid pidu minu kõrvadele, kuid teisalt jällegi võtab mõtlema, et kas see siis jääbki niiviisi olema. Pärast muudkui ainult käruta ringi selleks, et laps magaks.

Ma vahepeal mõtlesin, et äkki ta lihtsalt ei taha magama minna, sest maailm muutub iga hetkega järjest huvitavamaks, kuid kui tal endal silmad punased ja võtab nina/silmi/kukalt/kõrvu kratsima, siis kui suur see põnevus olema peab? Teisalt jälle puuksutab ta vahepeal nagu masin, ent isegi kui on suured puuksud enne und ära tulnud, on kisa ikkagi taevani. Kas võib tõesti olla, et tal niipalju gaase sees on?

Jõudes siis tänase hommikuni…

…läksin ma rahumeeli õue jalutama. Muidugi hakkas selleks ajaks jälle uuesti tibutama, kuid hullu polnud ja läksin siiski teele. Sõpruse puiesteele jõudes tuli isegi päike välja ja mul hakkas sigapalav, sest ma olin ennast ikka soojemalt riidesse pannud, kuid Tondile tagasi jõudes tõmbas taevas pilve ning Linnu tee ringi juures hakkas ühtäkki täiega padukat tulema.

Täiega. Padukat.

Ma pole väga pikka aega niiviisi läbimärjaks saanud. Ma ausalt ei mäleta isegi millal ja miks see viimane kord oli. Kui ma lõpuks maja uksest uuesti sisse astusin tundsin ma kuidas vesi küünarnukkideni voolas (kui ma kätt tõstsin) ning kõik mu riided, kaasa arvatud aluspesu olid täiesti märjad. Ilmselgelt kutsusin ma ise selle kurja endale kaela kui ma vihmavarju kaasa ei võtnud, kuid ma olin ju PEAAEGU kodus juba.

Esimest korda üldse jätsin käru autosse pakkimata, sest lapsega oleks väga keeruline olnud autost tuppa saada, kuna… üllatus-üllatus… sadu kestis. Vot nii teile tervislikkust ja jalutamist 😀 Nüüd ma istun mõnusalt diivanil ja joon teed ning vaatan kuidas meie väike Prints mängumatil hullab.

 

Kuidas Printsist Deemon sai

Mäletate veel aega, kus ma ütlesin, et meil on nii hea rahulik laps, kes magab nii ilusasti ja peaaegu kunagi ei nuta? Oh Murphy, miks sa mind ometi karistad?  Mõned viimased päevad on äärmiselt piinarikkad olnud ja ma ei tea ausalt, mida teha.

Millegi pärast tabab päevaste unede eel teda totaalne deemonlik kangestumine ja jorin. See jama on kestnud kuskil 4-5 päeva ning kui alguses tuli magamise suunas kerge jorin, siis tänasel päeval on see muutunud full on karjumiseks. Ma just panin ta jälle magama ja ma tunnen, kuidas mu pea uugab. Minu meelest ei saa ta ka alati olla üleväsinud, sest ta on kuskil tund aega üleval, mõnikord vähem, mõnikord kauem ning kõht ei ole ka tühi. Algselt aitas väikestviisi kussutamine, kuid nüüd on see muutunud minu edasi-tagasi mööda tuba käimiseks. Õnneks (ptüi-ptüi-ptüi) see jura öösiti ei käi, sest siis on ta põhimõtteliselt koguaeg kerges unes, ka siis kui ta sööb.

Tänane päev on kohe eriti halb olnud. Enne kui ma teda magama üritasin panna ta lihtsalt röökis mulle näkku ja kõrva. Ei ta taha süüa, ei ta taha olla pikali, ei ta taha olla kõhuli, ei ta taha mänguasjadega mängida ning ei ta taha magada. Ehk siis kui ta väga väsinud on, siis ei taha ta midagi. ERITI magada. Lõpuks sain ta enne magama nii, et panin ta vankri kookonisse ja kiigutasin sellega. Jess!

…kuid…

Lõbu ei olnud just pikaks ajaks, vaid 44 minutiks kui ta uuesti üles ärkas ja seekord süüa tahtis. Andsin süüa lootuses, et äkki jääb uuesti magama. HAH! Enne läheb põrgu vist jäässe. No egas midagi. Mängisime ja võimlesime ja olime mõnda aega ja tuju oli päris hea, kui ühtäkki jälle kõigepeale jorin hakkas tulema. Nüüd ei aidanud ei kussutamine, ei kookonis kiigutamine… Ma mõtlesin, et ma lähen hulluks ja teiseks torkas pähe see, kuidas naabrid varsti lastekaitsesse helistavad, sest meie laps lihtsalt röögib.

Lõpuks mässisin lapse tihedasse kookonisse ja lihtsalt kõndisin temaga edasi-tagasi mööda tuba sel ajal kui tema jätkuvalt röökis ja järjepidevalt lutti suust välja tulistas. Ühtäkki jäi ta lihtsalt vait, pani silmad kinni ja jäi magama nagu oleks keegi järsku “OFF” nuppu vajutanud. Mega veider. Aga ma olin ääretult õnnelik kui mu kõrvad puhkust said. Woo!

Nüüd ma kõnnin mööda tube kikivarvukil, et jumala eest see deemon uuesti ei ärkaks.