Söön, ei söö.

Meie majja on tulnud näljastreik ja hala. Vähemalt täna lõunaajal küll. Lapsel kõht tühi ja meel must, tõmbab paar korda tissist keerab siis selili ja pistab kõigepealt jorisema. Suunan Printsi uuesti otsa peale, kuid jälle kordub sama asi. No tore… Igaks juhuks pigistan ja kontrollin kas piima on. On ju nagu küll.

Kõigepealt mõtlesin, et ju siis laps on liialt väsinud ja kussutasin magama. Mõnikord on tal paha tuju ka siis kui ärkvel oleku aeg liiga pikaks venib ja kui korralikult magada ei ole saanud. Vaikust oli tunniks ajaks ning siis hakkas taaskord toidu nõudmine peale, kuid ega siis noormees ise söögi nimel vaeva näha ei tahtnud ning põlgas Piimariiuli jälle ära.

Ilmselgelt oli asi selles, et eile sai ju pudelist, kust tänu emme idiootsusele tuli piima iseenesest ning Prints ei pidanud absoluutselt tegelikult vaeva nägema. Kunagi ostsin suure hurraaga selle Medela Calma seadme, kuid ega ma ju enne ei uurinud kuidas see töötab. Lolli peaga tegin sinna liiga suure augu, kuhu tegelikult üldse auku teha polnud vaja ning nüüd oma vitsad peksavad.

Kes hakkab endale Medela Calma’t soetama, siis vaadake enne seda videot, et te ei oleks nii rumalad nagu mina:

Igatahes… Eile andis issi lapsele pudelist süüa ja täna nõudis Prints juba samasugust uhket teenust, kust aina piima suhu voolaks.

Kahjuks või õnneks olen ma päris kangekaelne ning ei andnud alla. Ilmselt oleks olnud lihtsam minna ja välja pumbata ja uuesti pudelit anda, kuid kogenumad naised räägivad, et siis kaob ajapikku piim ära. Seda ma ju ometi ei taha ja seetõttu tegin südame kõvaks ja kõrvad kurdiks sellele kuidas Prints muudkui kaebles ja lõpuks sõimas nii, et endal hingamine sassi läks ja vahepeal läkastama hakkas.

Mida siis teha kui lapsel kõht tühi ja karjub nagu ratta peal, ent Piimariiulit absoluutselt ei puutu?

Laps vajas ühteaegu rahustamist ja söötmist, seega istusin voodi ääre peale, võtsin Printsi sülle, lükkasin Piimariiuli talle peaaegu suhu ja hakkasin kussutama. See toimis vaid 2 sekundit, sest siis keeras ta pea kõrvale ja karjus edasi. Olgugi, et nälg hakkas silmanägemist ära võtma ei võtnud ta Piimariiulit suu sissegi. Nojah… Diktaatorlik emme vol 2. Lisaks kussutamisele ja aktiivsele voodi äärel hüpitamisele hoidsin teise käega lapsel pead kinni (ärge nüüd midagi hullu ette kujutage, lihtsalt panin käe põsele ette ja tegin pai), et ta ei saaks seda ära keerata. See toimis päris hästi, sest üle pika aja Prints sõi isukalt. Muidugi aeg ajalt tuli talle meelde, et ta peaks tegelikult sõimama ja emme pole ju üldsegi mitte andnud seda, mida ta tahtis ning siis tuli seda jorinat ikka küll. Näiteks kui ma ta pea lahti lasin sõi ta natke edasi, kuid siis keeras kohe jälle ära ja sõimas vähe veel. Lõpuks suutsin teda võidukalt sööta kokku kuskil 10 minutit, mis on meie niiöelda tavaline taks ja selle jooksul saab vähemalt 100ml täis (oleneb kui aktiivselt ta imeb), endal selg jumala krampis.

Kuna meil on see söömise ajakava enamvähem välja kujunenud, siis üle kolme tunni söömata on kindel nälg ning seetõttu ma enda tahtmist niivõrd peale ajasingi. Ja no muidugi oli näha ka, et lapsel kõht tühi…

Kellel samasuguseid probleeme, siis võib kussutamist proovida. Mu ema soovitas ka mööda tuba ringi kõndimist, kuid näiteks see fitnessi pall või hea vedrustusega voodi äär on ka piisavalt tõhusad – võib olla isegi veel paremad. Kindlasti ei tohiks uuesti pudelit anda, sest siis ta ei pruugigi rinda enam uuesti võtta. Vaja on vaid veidike kannatust ja külma närvi, sest ega laps end üldiselt ju nälga ei jäta ja küll see tissistreik ka mööda läheb.

Tänane päev tundub kohe kuidagi ERITI pikk.

Pärast kolmetunnist päevaund läks see söömine meil juba vähe paremini, kuid alguses tuli seda jorinat siiski veel. Prints nägi, et sellest kaeblemisest ei tule midagi välja ning igasugune jorin lõppes sekundiga. Veider, kuidas beebid mõtlevad 😀 Loodetavasti järgmine kord pole enam mingit sõimamist ja asi läheb uuesti ludinal.

P.S – tellisin endale uue Calma seadme, mida ma seekord ehk pekki ei keera.

 

Beebikino

Kuna beebi ja beebindus on minu elu lahutamatu osa, siis tuleb vahete vahel uusi beebitamise võimalusi otsida. Meil oli sõbranna Heleniga plaan eile miskit ette võtta ning algselt pidime lihtsalt minu juures olema ja süües aega veetma, kuid (ma ei mäleta enam kust) torkas silma Coca Cola Plazas korraldatav “Beebiga Kinno” üritus (järgmise ürituse kohta leiate infot SIIT). Ma pole Printsiga väga palju sellistes tugevalt avalikes kohtades käinud, seega tahtsin teada, kuidas ta ennast üleval peab ja kas ta laseb ennast teistsugusest keskkonnast väga tugevalt häirida või mitte.

“Enne filmi algust on lapsevanematel võimalik fuajees tutvuda erinevate huvitavate toodetega, mis võiksid igapäevaelus kasulikud olla või lihtsalt rõõmu pakkuda. Lisaks on kohal ka lastearst Niina Petruhhina, kes räägib laste tervisest ning vastab huviliste küsimustele. Seansi ajal on saalis heli vaiksem, saal hämaralt valgustatud ning keegi ei pane pahaks kui pisikesed saalisolijad teevad natuke häält ja ekraani ees mängivad.”

Seekord neljapäeval algas beebihommik kell 11.15 ja filmid ise algasid kell 12.15. Muideks kes veel ei teadnud, siis kinopiletiga saab väravast läbi maksimaalselt 1 tund enne filmi algust. Mina enne ei teanud, sest ma kunagi polnud nii vara enne filmi algust kohale saabunud, kuid nüüd ma tean 😀 .

28. juuli sündmuse ajakava:

11.15 – tootetutvustused
11.45 – lastearstile küsimused
12.15 – film Jääaeg: Kokkupõrge vene keeles (5.saalis)
12.15 – film Josephine, rase ja imelineprantsuse keeles, eesti- ja venekeelsete subtiitritega (6.saalis)
12.15 – film Jääaeg: Kokkupõrge” eesti keeles (7.saalis)”

Ma niipalju pole silma peal hoidnud, et kas selline filmide valik on seal tavaline või kuidas sellega on, aga vähemalt seekord oli valikus Jääaeg, mis ilmselt läheb peale nendele lastele, kes natuke suuremad on ja vähe midagi mõikavad ning teine film oli täiskasvanutele, ehk siis neile kel väiksemad lapsed ja kes nagunii filmile väga tähelepanu ei pööra.

Meie valisime seekord prantsuse filmi “Josephine, rase ja imeline”. Mulle sellised “lollikomöödiad” meeldivad ning eriti kuna teemaks oli veel päris värskelt meeles olev rasedus, siis miks ka mitte. Nalja sai päris palju ning mul oli tükk tööd, et oma vappuvat naeru tagasi hoida, sest Prints keeras ennast enne filmi algust magama ja magas kuni me tagasi autoni jõudsime 😀 .

Meie filmi ei olnud väga paljud vaatama tulnud, seega oli meil vabu kohti küllaga. Veidi ajupuudulik nagu ma olen, ei lugenud ma alguses ürituse “juhendit” läbi, mistõttu ostsin ma endale ja Helenile piletid erinevatesse ridadesse. Nimelt… Beebihommikul müüakse pileteid üle ühe koha nagunii, kuid see programm ei ole vist võimeline neid paaris kohti kõrvuti andma ja seetõttu juhendatakse pileteid eraldi transaktsioonidega ostma – kõigepealt ostad endale ja siis sellele, kes kaasa tuleb.

Beebihommiku  piletiostureeglid:

  • Ühele külastajale koos kuni 3-aastase lapsega on pileti hind 4,60 € Pileteid müüakse üle ühe koha, seega on teie kõrval alati 1 vaba koht beebi jaoks.
  • Pileteid on võimalik osta eelmüügist, kino kassast või interneti teel.
  • Alates 3. eluaastast tuleb osta lapsepilet hinnaga 3,40 €.
  • Beebihommikust osavõtvale  issile, vanaemale, sõbrannale või üle 12 aaasta vanusele lapsele kehtib samuti 4,60 € maksev pilet.
  • Kui emme soovib tulla Beebihommikule kahe lapsega, siis tuleb osta üks 4,60 € maksev pilet ning lisaks juurde üks lapsepilet hinnaga 3,40 € ka sel juhul kui teine laps on alla 3- aastane.”

Piletid on veidi soodsama hinnaga ning mis on tore on see, et selle odavama hinnaga pileti saab ka see isa, vanaema, sõbranna, kes beebihommikule kaasa tuleb. Kui laps on veel nii väike, et talle oma istet vaja ei ole, siis pole vaja kohtade pärast väga muretseda ja kõrvuti saab nagunii istuda.

Hea on see, et see beebihommik on üks päris tõsine beebihommik. Kino fuajees oli üles pandud käruparkla, nii et käru pärast ei olnud vaja muret tunda. Meie läksime ennetavalt kõigepealt kandelinaga, kuid kinosaalis mähkisin lapse loomulikult lahti. Samuti olid mõned emad oma maimukesed turvatoolidega saali võtnud –  ma täpselt ei vaadanud, aga tundus, et nad hoidsin oma beebisid terve aja nendes toolides.

Saalidevahelises koridoris olid mänguasjad ning mänguasjad olid paigutatud ka saalis ekraani ette, et natuke juba püsimatud lapsed saaksid vahepeal mängida kui film igavaks kipub minema. Enne filmi rääkis lastearst näpu imemisest ja lutist. Tegemist oli pigem vanakooli arstiga, kes rääkis nii igavalt, et ma mõtlesin, et ma jään ise ka magama. Põhiteema mis jutust välja koorus oli see, et pöialt ei tohiks lasta imeda ning pigem asendada see lutiga, sest lutist saab üks hetk võõrutada, kuid pöidlast nii kergelt lahti ei saa. Samuti ei tasuks lubada magama jäämisel teki ääre või muu sarnase asja lutsutamist, sest see on halb harjumus ning jällegi…seda on raskem võõrutada. Muidugi rääkis ta ka sellest, kuidas ta kuskil välismaal nägi 9-10 aastaseid lapsi ringi jooksmas. No ma ei tea… Ma mõtlen, et kuskil lapse pooleteiseks aastaks või maksimaalselt kaheks aastaks tuleks sellest lutindusest lahti saada. Võõrutamisel soovitas lastearst lastel silmad ja suud täis valetada, mitte lihtsalt niisama lutti minema visata. Ma ei tea, kas seda valetamise osa vaja on, aga tegelikult võib lihtsalt lutil otsa ära lõigata ,sest siis pole seda enam nii tore imeda, kui seal keskel auk on. Arst muidugi ütles, et võib lapsele öelda, et öösel tuli Miki Mouse, kes tahtis ka lutti proovida, kuid kuna tal olid teravad hambad tuli luti sisse auk. Oh well.

Filmi ajal hakkasid nii mõnedki lapsed ja beebid meie saalis inisema, mõni lausa nutma. Seepärast olen ma päris õnnelik, et meie saalis rohkem inimesi ja lapsi polnud, sest kui see helinivoo väga tugevaks oleks läinud, siis oleks ma vist ise minema kõndinud. Jep, lastevihkaja olen ma siiani 😀 Ma lihtsalt ei kannata seda, kui lapsed suuremahuliselt inisevad/karjuvad/nutavad ja vanemad nendega midagi ette ei võta. KUID, ma saan aru olukorrast, kui lapsevanem üritab, aga miski ei mõju. Õnneks Printsi ei kottinud absoluutselt ning tema magas rahumeelselt edasi. Vahepeal suri mul muidugi käsi ära…

Enne filmi saime mähkmeid ja lutipudeleid ja rinnapatju ja sidemeid ja … oleks saanud ka mingit beebiküpsist proovida, kui Prints vähe suurem oleks, kuid seekord pidin rinnapatjadega leppima. Kõige suurem sponsor on vist Libero ning kui loosiõnn naeratab võib sealt ka miskit võita – eks varsti ole kuulda.

Meie beebikino kogemus oli küll positiivne ning mul on hea meel, et on selliseid üritusi, kuhu emad lastega on avasüli oodatud – ei peagi terve imikuea kodus peitma 😀 See on just täpselt selline koht, kus saad vaadata kuidas su laps käitub ja kuidas ta jaksab üleval olla, sest väikese inina peale ei vaata keegi pahasti. Saad natuke niisama nänni ja odavama pileti ja voila. Ma muidugi ei tea, kuidas täisvõimsusel kisakoori peale vaadatakse, aga muidu ei ütle keegi miskit. Ah jaaa… Ja koridoris on ka mähkimislauad, kus saab mugavalt ja kiirelt lapse pepu kuivaks vahetada.

Päikest! 😀

 

 

 

Printsi 2. kuu arstivisiit

Ma olen viimasel ajal oma blogipostitustega nagu tigu kurvis. Tahaks nagu kirjutada, aga kui on vaba hetk, siis pigem lebotan niisama ja vahin internetist sarju. Ma olen peaaegu kõikvõimalikud popid sarjad lõpuni ära vaadanud, eriti need kus on mingi 10 hooaega. Mõned agaramad emad otseloomulikult koristaks ennast segi või teeks ma ei tea mida. Mida inimesed oma ajaga teevad?

Seekordsel arstivisiidil kaaluti ja mõõdeti ning lisaks saime ka Rota viiruse vaktsiini. Ma alguses kaalusin tugevalt, kas lasta seda teha või mitte, sest ma väga ei taha ju oma last mingit jura täis toppida kui ta veel nii “uus” on, kuid pärast perearstiga rääkimist ja teiste emade kommentaare otsustasin siiski teha lasta. Pissi- ja vereproovi tulemused olid mõlemad ilusad (siiamaani hämmastab kui lihtsalt see pissiproovi saamine käis) ja korras, nii et meil on kodus üks tubli poisipurikas.

Samuti saime arstionult kiita, et me nii tublid oleme olnud, eelkõige siiski Prints. Tuleb välja, et oma arengult ja kasvult on ta pigem nagu tubli kolmekuune 🙂 .

Panen siia mõõdud ka kirja, et otseloomulikult oma nunnupalliga kiidelda:

Kaal: 5580g-> 6590g (+710g)
Pikkus: 61cm -> 64cm (+3cm)
Peaümbermõõt 39cm -> 41cm (+2cm)

20160714_115551

Meie kuninglik kosmonaut

Kahekuusena oskab meie Prints päris tublisti pead hoida ning mõnikord mati peal, kui eriti hoolsalt küljele vaadata võib juhtuda, et raske kuppel veab selili tagasi. Samuti jagab ta oma nunnusid naeratusi üpris uhkelt, mistõttu tahaks ma loota, et need tulevad nüüd juba mitte ainult kogemata, vaid sihilikult. Noormees hakkab nüüd juba ka helide allikat otsima, eriti kui emme või issi temaga räägivad ning tasapisi hakkavad ka käed suhu rändama. Ükspäev reisis sinna ka ta kaisujänku, mis on jälle üks samm edasi.

20160711_170643.jpg

11ndal tähistasime sünnipäeva ka väikse vanaema tehtud šokolaadikoogiga. See oli NII HEA! Küll on hea, et Prints veel kooki ei söö 😀

Ei taha küll midagi ära sõnuda, aga kui kõik lapsed tuleksid sellised, siis võiks neid ju lausa rohkemgi saada. Prints sööb ilusti, magab öösiti korralikult ning ilma asjata kisa ei tee. Kindlasti tuleb aeg, mil ma oma sõnu pean sööma, kuid las see jääda tulevikuks. Praegu on Prints parim beebi üldse 😀

Kaal, kaal, see pagana kaal

Igal uuel nädalal ma muudkui mõtlen, et NÜÜD hakkan korralikuks. Hakkan oma Erik Orgu kava korralikult järgima ja muudkui kõnnin ja kõnnin. Noh ja siis muidugi algab see uus nädal ja mina muudkui lasen seda korralikuks hakkamist muudkui üle. Pidevalt. Ma küll käin Printsiga jalutamas, kuid minu meelest üritab universum mulle ikka väita, et trenni pole vaja teha – küll on ilmad nii halvad (näiteks täna on hoopadukas hoopaduka otsa) või siis ostsin ma endale uued kõndimise tossud, aga need hõõrusid nii õudselt, et mul on põhimõtteliselt kannad nüüd aukus.

Muidugi kinkisid Printsi vanaema ja vanaisa tema 2 kuu sünnipäeva puhul vankrile korraliku vihmakile, nii et kui endale mingid normaalsed trenniriided soetaks, saaks tegelikult ju õues kõndida küll. Eriti kui vihm tegelikult ise soe on.

Tegelikult tuleb ennast ikka kokku võtta ja asjaga tegelema hakata. Täna liitusid Facebook‘is Maibeebi emmede vormi ajamise grupiga, kus on õnneks mõni minu mõõtu emme veel. Muidu jäi mulle kõikidest gruppidest mulje, et kõik on peenikesed nagu luuavarred. Ma ausalt ei mäleta, millal ma viimati 49kg kaalusin. Olgugi, et ma olen 168cm pikk ei ole ma kunagi väga sulgkaalus olnud, kui järele mõtlema hakata. No seal on ilmselt siiski süüdi minu rämpsulembus ja kõik on enda süü.

Mõned aktiivsemad on Endomondos challenge‘id ka loonud, ehk siis on hea ennast teistega võrrelda ning ma loodan sellele, et üks hetk hakkab mul teiste eest lihtsalt häbi ja kukun kärutama nii mis kole. Peab ikka reegliks tegema selle, et ma IGA päev ennast Harryga õue ajan. Teadupärast pole ju halba ilma, vaid on halb riietus. Ma arvan, et see kes selle väljendi välja mõtles oli üks vastikult aktiivne spordi fanaatik, keda ei peatanud mitte miski. Samuti PEAN ma hakkama korralikult sööma ja mitte mingit jura näost sisse ajama…

…ütles ta ja läks praadis endale pelmeene.

Ei, tegelikult ei praadinud praegu. Lõunaks küll 😀 Ma pean veel mõtlema, mis ma nüüd õhtuks ette võtan. Ma pidin endaga väga hullult võitlema, et ma Sted tööle viies tagasiteel McDonalds’ist läbi ei läheks ja õnneks jäi minu “dieet” aju tööle.

Võib olla aitaks ka see, kui ma endast aluspesus pilti teeks ja selle pildi igale poole riputaks. Eriti külmkapi peale. Might work!

Kes teab, millega või kuidas mind motiveerida, siis andke tuld 😀

Ma löön need raisad maha!

Mul on viimasel ajal kuidagi väga emotsionaalne periood ja üleüldse on selline “õrnakese” tunne. Ma ei tea mis värk on. Tänane päev on üleüldse kuidagi natuke viltu vedanud. Võib olla on planeetide seis vastav, aga miski on täna jura.

Esiteks oli Printsi teise elukuu täitumine, mida me mu vanemate juures tähistasime, kuid millega me väheke ajahätta jäime, sest just täna oli migratsiooniametis meeletu järjekord – Stel oli vaja oma ID kaarti uuendada, sest ta ajutine elamisluba sai läbi. Hea uudis on muidugi see, et nüüd saab ta alalise elamisloa, mistõttu mõned asjad peaksid natuke lihtsamaks minema ning teda võetakse rohkem kui “kohalikku”.

Teiseks olid Printsil täna päris jubedavõitu gaasid. Ma tean, et osadel lastel on veelgi hullem seis, kuid meie jaoks on seegi juba ebakorrapärane.

Kolmandaks suutsin ma Sted tööle viies Assaku naabri autoust rihtida. No ausõna. Meil on seal kitsas ja käänuline tee ning ma tõesti ei näinud teda kui viimasel minutil, aga ma olen enam kui kindel, et tema tuli sealt ka paraja lauluga, eriti kuuldes mis tümm tal autos käis kui ta ukse lahti tegi. Egas midagi… täitsime pärast kui ma tagasi jõudsin kindlustuspabereid ja jääme ootama, mis edasi saab. Põhimõtteliselt oli see minu süü, kuid ma ei leia, et see AINULT minu süü on.

Neljandaks hakkasin kassid kablutama kui ma koju jõudsin ja Lexi jäi kardinasse kinni, mille tulemusena tõmbas ta kardinapuud kinni hoidva kruvi raksuga tüüblist välja ehk siis meie kardinapuu on kööbakas. Ausõna, ükspäev ma need kassid maha löön. Päris ausalt. Enam ei ole naljakas ka.

Unistan ilusast ja toredast ridaelamuboksist, kus ma saaksin kassid aeg-ajalt õue kupatada. Oleks äärmiselt mõnus. Hakkasime veidi neid laenuvõimalusi uurima, kuid see kõik tundub nii keeruline ja kallis ette võtmine, et ma kohe ei teagi. Lotovõitu oleks tarvis. Ma ei tahaks isegi seda täissummat, kõlbab ka Eurojackpoti 5+1 võit (kuskil 500k). Vahel võiks ju vähe õnne ka olla, eriti kui mõnikord on sellised päevad nagu täna.

Lõpetuseks meie nunnukahekuuse Printsi pilt 😀

20160710_162523.jpg