Peaaegu 3 nädalat emadust

Sõnal “ema” on minu jaoks alati väga suur autoriteet olnud. Ma isegi ei tea miks. Ilmselt sellepärast, et ema on see, kes meid lapsest saadik toetab ja kasvatab ja juhendab.

Tundub nii veider, et mina kuulun nüüd ka “emade” hulka ja et minu kohus on nüüd Printsi toetada ja kasvatada ja juhendada kui aeg käes. Eks seda toetamist ja kasvatamist tuleb juba praegu veidi teha, kuid õnneks hetkel ei nõua see väga palju, sest kui kõht on täis ja pepu kuiv on ka meel üldjuhul hea.

Mul on ka veidi raske uskuda, et Prints on varsti juba 3 nädalat vana ning üsna pea juba kuuajane. Kui aeg nii edasi läheb, siis võtab ta varsti naise ja kolib välja 😀 Selle aja kadumisega tekib väike paanika – beebiaeg möödub kiiremini kui Eesti suvi. Näiteks ma ükspäev avastasin, et need kõige väiksemad beebiriided on juba veidi väiksed või siis lollis suuruses. Osad body’d lähevad pigem laiusesse kui pikkusesse või siis on meie Prints usinalt kasvanud.. Igatahes, kui ma talle neid body’sid selga üritan panna ja alt kinni trukin, siis lähevad õlad paljaks. Veider värk. Muidugi võib ka olla, et see on lihtsalt selline loll lõige, seega vaadake nende ümbrikbody‘dega ette. Samas H&M’i omad, millest üks oli kojutoomiskomplekt ja teine lihtsalt üks nunnukas Winnie Puhhi oma, on normaalse lõikega ning tunduvad olevat kehast pikemad. Vist. Või siis tuleb lihtsalt tõele näkku vaadata ja tunnistada, et meie väike nublu on kasvanud.

Kindlat päevakava meil veel ei ole, kuid üldiselt on nii, et ööunne paneme ta kuskil üheteistkümnest kuni üheni, olenevalt sellest kuidas päev läinud on ja millal ta õhtul viimati magama jäi. Näiteks eile õhtul äratasime ta veidi peale kahtteist öösel, andsin süüa ning jäi taaskord päris kiiresti magama. Ega ta väga palju sel korral ei söönud, seetõttu ega sealt väga pikka und seekord ei tulnud ka. Siis ärkab ta uuesti (olenevalt siis ööune alguse ajast) ajavahemikus kahest neljani, sööb ja tavaliselt kakab ning siis magab kuskil ajavahemikuni seitsmest üheksani. Eile hommikul olin ma ise ka megalaisk ja siis magasime Printsiga koos kuni 12ni päeval – muidugi vahepeal väikeste söögipausidega. Täna andsin talle seitsme ajal süüa ning asusin ise tegudele.

Kõige raskem vist ongi toimetusi planeerida, näiteks nagu söögi tegemist. Ste on muidugi ka päris palju süüa teinud viimasel ajal, kuid kuna ta läks tänasest tööle tagasi, pean ma midagi paremat välja mõtlema. Ilmselt tuleb hakata utiliseerima seda aega, mil Prints magab, kuid ühe uinaku ajal pean ma ilmselt temaga koos magama, sest muidu ma suren lihtsalt maha. Eilse öö kohta ma eriti ei kurda, sest ma sain 5 ja pool tundi päris adekvaatset und – võib olla tuleb millalgi lapsega koos väike uinak teha.

Mis me siis vahepeal teinud oleme? Esiteks ütlen ära, et kodus on ikka nii palju parem olla kui haiglas 😀 Kassid hakkavad ka Printsiga ära harjuma ning öösiti kui ma teda elutuppa söötma tulen, magavad nad õndsat und. Kogu see lapse eest hoolitsemise värk on tulnud nii loomulikult ning ma saan juba aru, kas tegemist on lihtsalt rahulolematuse äginaga või on juba kerge viha pulbitsemas. Üldiselt on meil vaid rahulolematuse äginad, mõnikord aktiveeritakse ka kiledavõitu hädapasun, kuid sellist puhast viha ja pahameelt on ikka väga vähe. Nüüd kui gaasid vist veidi kimbutama on hakanud (vahepeal veidi viskleb ning tundub nagu tahaks midagi välja punnitada, aga ei tule) seda pahameelt, ussikeselaadset vingerdamist ja priginat natuke rohkem tulema, aga väga hullu hetkel veel vähemalt ei ole.

20160517_215240

Esimene vann

Esimene vann võeti vastu väga suure kisaga. Me polnudki kindlad, miks see vann sellise vastuvõtu sai, kuid meile pärast tundus, et võib olla hoolimata minu üritustest täpselt kraanivee kraade mõõta, sai vesi veidi jahe. Samuti kallas meie väga hoolitsev issi üksjagu vett välja, sest ta kuskilt oli lugenud, et vannis peaks natuke vett olema. Etteruttavalt ütlen, et teine kord läks palju paremini 😀

20160518_134551

Esimene vankrisõit

Õnneks on meil väga rahumeelne laps ning ta jääb nii vankris kui ka autos praktiliselt kohe magama. Samuti magab ta ilusti edasi kui me ka koju oleme jõudnud ja igasugune liikumine lõpeb.

20160520_135420

Niisama tudumise pilt

20160525_122449

Jõu ja ilu numbrid

Lugesin, et juba vastsündinut peaks hakkama vaikselt kõhuli panema. Esiteks seetõttu, et mida varem sellega alustada, seda vähem pahameelt uus poos tekitab ning teiseks tuleb ju hakata ometigi vajalikke lihaseid treenima. Teki peal talle seda väga teha ei meeldi, kuid minu rinna pealt lükkab ennast ilusti üles ja vahepeal lausa vaatab otsa. Eks sealt rinna pealt on vähe lihtsam end üles ajada, sest see ei ole nii julmalt horisontaalne pind kui tekk, kuid harjutamine teeb ju meistriks.

Samuti käisime oma esimesel perearsti visiidil, kus kaaluti ja vaadati, kuidas meil läheb. Prints kaalus eelmisel esmaspäeval 4565 grammi, mis tähendab, et ta on nüüd ilusti algkaalu tagasi võtnud ning rohkemgi veel. Mind vaadati ka veidi üle ja võeti näiteks vereproovi. Emakas on mul ilusti tagasi tõmmanud, kuid hemoglobiini tase oli madal – kõigest 89, mistõttu soovitati mul raua tablette võtta. Teise asjana peaksin endale neid rasedavitamiine ostma, sest need pidid ka imetavatele emadele hästi mõjuma. Üldiselt läheb meil kenasti ning järgmine visiit on juuni keskel, kus tehakse järgmine vaktsiin ka.

P.S – täna kontrollkaalumist tehes kaalus Prints mähku ja kerge pidžaamaga 5090 grammi ning pärast maksimaalselt 12-minutilist söötmist 5180 grammi. Holy shit! Ma ei tea, kuidas on võimalik nii kiiresti 90 grammi omastada, aga no näete… Pärast pikka muret söötmise ja söömise pärast. Nojah siis 😀

Muidu on see emaks olemine päris tore. Unevõlga veel tekkinud ei ole, sest öösiti läheb meil siiski päris hästi ning need naeratused, mida mõnikord harva ja lauskogemata näha võib sulatavad südame. Uskumatu, kuidas üks väike inimene võib nii nunnu olla! Ja me tegime ta täitsa ise valmis!

Advertisements

Haiglasolek ja imetamine

Pärast seda, kui ma sünnitustoas 2 tundi taastusin ja minu füüsilist seisukorda jälgiti, viidi meid lõpuks ära perepalatisse. Perepalati soovi andsin Kailile põhimõtteliselt kohe kui me sünnitustuppa saime, kuid tundus, et 11.mai ei olnud nii meeletult populaarne kuupäev, et kõik kohad rahvast täis oleks olnud.

Meie võtsime selle kõige tavalisema perepalati, kus oli kaks voodit, mähkimiskapp, tugitool, 2 tooli ja lauake ning privaatne vets ja duširuum. Järgmise taseme palat oleks sisaldanud ka külmikut ja telekat, kuid me ei pidanud neid eriti olulisteks, sest külmkappi vajavat sööki meil kaasas ei olnud ning telekat me ka ei vaata.

Iseenesest see palatite hinnakiri ei ole väga hirmus ning minu jaoks oli äärmiselt oluline, et Ste saaks meiega haiglas olla just nii palju kui meie jaoks vajalik.

Valikus on järgmised sünnitusjärgsed palatid (infot saab ka SIIT):

  • V korrus

   Perepalat kõigi mugavustega
hind 30 eurot

  • V korrus

   Kõigi mugavustega perepalat köögi- ja puhkenurgaga
hind 60 eurot

  • II korrus

   Perepalat mugavustega 
hind 20 eurot

  •  II korrus

 Perepalat
hind 10 eurot

Kõikides perepalatites saavad süüa nii ema kui isa 3 korda päevas.

  • V korrus

Ema-lapse palat kõigi mugavustega
hind 15 eurot

  • II korrus

Tasuta üldpalat
4 voodikohaga palat emadele ja beebidele

Ka nendes palatites pakutakse 3 korda päevas süüa.

Kui perepalateid olnud ei oleks, oleks ma ema-lapse palatiga ka rahul olnud, kuid kahjuks kehtivad seal külastusajad ka isadele. Õnneks oli seal siiski ruumi piisavalt, nii et me saime ennast mõnusalt sisse seada. Ste läks vahepeal korraks koju, sest otseloomulikult rakendas sõber Muphy oma võimeid ja mu sünnitus algas just sellel päeval kui ma olin Maximast kella 16.00-18.00 ajavahemikuks toidutellimuse teinud. Prints, kes oli ennast suurest karjumisest ära väsitanud jäi korraks magama, mis andis mulle võimaluse puhata ja veidi tukkuda. Selleks ajaks olid mu meeletult tugevad külmavärinad ka juba lõpenud ning hakkas vähehaaval inimese tunne tulema – teerulli alla jäänud inimese, kuid siiski.. inimese.

Kuskil viie paiku tuli üks ämmaemandatest, kes II korruse peal valves oli meid vaatama. Kõigepealt katsus mu kõhtu, et näha kuidas emakas tagasi tõmmanud oli ja siis tegi väikse vastsündinu eest hoolitsemise 101 kursuse. Ega seal midagi keerulist ei olnud, lihtsalt käis üle kuidas puhastada silmi, nina ja naba ning kuna Prints nohises pärast sünnitust veidi kurjakuulutavalt, siis pidi talle ka selle sama füsioloogilise lahuse tilku ninna panema, et veidi olukorda leevendada. Nohisemine pärast sünnitust ja ka toidu välja oksendamine on normaalsed nähtused, sest lootevesi võib natuke aega tema kõhus või hingamisteede pesitseda ja seetõttu natuke ebamugavusi tekitada. Kahjuks ei mõju see füsioloogiline lahus koheselt nagu täiskasvanute puhul tavaliselt ninaspreid seda teeks, vaid see võib aega võtta kuna tegemist on ajapikku toimiva asjaga, mis tähendab, et ta võib nädal-paar nohiseda enne kui korda saab. Etteruttavalt mainin, et nohisemine on tänaseks päevaks juba tugevalt paranenud ning tuleb tagasi siis kui ta näiteks piima ninna tõmbab 😀 .

Kuna mul oli gestatsioonidiabeet, kontrolliti Printsil esimesel päeval 2 korda ka veresuhkru taset. Vaesekest torgati kanna otsa, mis esimesel korral tegi nii palju pahameelt, et läks tükk aega enne kui ta maha rahunes. Õnneks olid mõlemad näitajad korras ning edaspidine torkamine lõpes.

Ega seal haiglas midagi väga äkilist pidevalt ei toimunudki. Nagu sünnitusosakonnas nii ka sünnitusjärgses osakonnas – kell 8 õhtul ja kell 8 hommikul oli koosseisu vahetus, mis tähendas seda, et mõnda aega pärast 8 hommikul ning siis peale 8 õhtul tuli tolle vahetuse ämmaemand meid vaatama ja uuris kuidas läheb. Kontroll sisaldas endas küsimusi lapse söömise kohta, kontrolliti minu emaka seisundit ja uuriti kuidas ma ennast ise tunnen. Hommikuti, kuskil 10-12 vahel tegi lastearst on tiire, kes siis kontrollis beebi tervist ja ka kaalu.

Esimesel õhtul käisid kohe vastsed vanavanemad meid haiglas vaatamas, kuidas me uue elukorraldusega harjume. Prints valdavalt kas magas või siis sõi või üritas süüa. Alguses oli teda väga raske üles saada ja sööma meelitada, sest isegi kui ta tissi otsa sai jäi ta seal suhteliselt ruttu magama ning ükskõik kust teda silitada või kergelt näpistada, temal on äärmiselt ükskõik ja tahtis hoopis edasi magada. See, et laps magada tahab on iseenesest tore, kuid alguses, selleks et soodustada piisavas koguses piima tulekut, peab beebi ka oma osa tegema. Printsi unisusest ja ilmselt ebaaktiivsusest tulenevalt kaalus ta järgmisel hommikul 4060 grammi, mis tähendab, et ta kaalukaotus protsent oli suurem kui 8%, mis on rohkem kui arstile oleks meeldinud. Sain arstilt korralduse Printsi iga kahe ja poole tunni tagant äratada ning sööta 15 minutit ühest ja 15 minutit teisest rinnast.

Idee oli hea, kuid teostus mitte nii väga… Prints oli alguses rindade peale vihane, et ta süüa saamiseks nii palju tööd pidi tegema, kuid siis poole pealt otsustas üleüldse, et kogu asi pole tema aega väärt ja keeras magama. Mis jama see on, et esimesed 9 kuud antakse voolikust süüa ja nüüd peab ise vaeva nägema? Küll ma siis üritasin igate pidi – koorisin lapse paljaks, vahetasin mähkmeid, käisin kraanikausis tagumikku pesemas, et ta ikka üles ärkaks, kuid need mõjud ei kestnud väga kaua.

Neljapäeval tehti ära kohe ka B-hepatiidi ja tuberkuloosi vaktsiinid, mis ajasid väikse ilmakodaniku nutma, kuid õnneks möödus pahameel väga kiiresti.

Reede hommikuks oli Printsi kaal veelgi langenud, 4060 grammilt 4010 grammile ning ma olin juba päris mures ja veidi rahutu, et mu keha ei ole võimeline mu oma last toitma ja poputama. Ämmaemand otsustas lisatoidu kasuks, et vältida kaalu vähenemist veelgi kriitilisema piirini, nii kauaks kuni mul endal rohkem piima tuleb, sest tulemata ta jääda ei tohiks. Lisatoitu sain õnneks anda väiksest ravimitopsist, selle asemel, et kohe meile lutipudelit peale suruda või kästa süstlaga mässata. Samuti soovitati üritada rinda ise lüpsta, et lapse söömist imiteerida ning mulle öeldi, et kui ma suudan vähemalt 20 milliliitrit välja pumbata, siis pole lisatoitu vaja anda.

See kahe näpuga lüpsmine on täielik jama! Või noh… Eks ta ilmselt aitab ka, kuid see on vaevaline ning minu meelest ei suutnud ma küll seal midagi imiteerida. Veidi sain seda välja küll, kuid kaugeltki mitte piisavalt, seetõttu andsin pärast iga rinnaga toitmist Aptamili. Ma olin alguses selle üle pahane, isegi solvunud, et ma pean oma lapsele tehistoitu andma, kuid peagi sain ise ka aru, et see on ainult lapse heaolu huvides ning on äärmiselt oluline, et ta hakkaks juurde võtma ja et me saaks koju minna, kus veidi mugavam ja vabam õhkkond on. Lisatoitu pidi andma iga 3 tunni tagant, mitte varem, mitte hiljem – täpselt iga 3 tunni jooksul, sest selle tehistoidu puhul püsib kõht kauem täis ning pidavat olema äärmiselt lihtne last “lõhki” sööta. Proovisin vahepeal ka välja lüpsta, kuid maksimaalne kogus mis ma pika pühendumise peale suutsin koguda oli vist 5 grammi.

Reedel torgiti lapsekest veelgi ning tehti ära ainevahetushaiguste sõeltestid, mille proovid saadetakse lausa Tartusse testimiseks. Sellega pidi olema nii, et kui kõik on korras, siis ei kuule neist ilmselt enam kunagi, kuid kui miskit välja tuleb, siis võetakse meiega ühendust. Tuleb oodata ja vaadata. Ma ei teagi, kas on võimalik, et nii väikestel võib kilpnäärme jamasid juba esineda või mitte, sest teadupoolest on mul endalgi ju väheaktiivne kilpnääre. Teiseks käidi Printsi kuulmist testimas. Arstil on selline veider masin, millel on üks kõrvaklapp (või ka kõrvatropp), mis pannakse lapsele ühte kõrva, sealtkaugu mängitakse erinevaid helisid ja siis aparaadi ekraan näitab võnkesagedust (ilmselt kõrva reaktsiooni) ja siis tuleb sinna kõrvale skoor. Parem kõrv viskas kohe 8/8 täis ja võnkesagedus oli uhke, kuid vasakul kõrval jäi skoor 2/8 peale, olgugi et võnked olid ilusti olemas. Arst ütles, et 100% on kõik korras, kuid kahjuks aparaat kõike ei näita ja seetõttu tuleb seda testi vasakule kõrvale korrata. Tavaliselt on selline asi tingitud näiteks lootevee jääkidest kõrvas, mistõttu tuleb natuke aega oodata kuni need jäägid hajuvad. Eks ta veidi ärritav oli, kuid sundisin ennast rahulikuks ja keskendusin hoopistükis meie söögiprobleemide peale.

Õhtul kell 22 tegime kontrollkaalumist. Ehk siis kõigepealt kaalud lapse enne söötmist ära ning siis kui kõht täis tuleb minna samades riietes, sama kompleti ja kui ta on miskit püksi teinud, siis ka musta mähkmega, et õige tulemus saada. Meeleheide kasvas mul veelgi kui tuli välja, et pärast minu suuri ponnistusi teda söömas hoida võttis ta süües juurde vaid 2 grammi. Kuidas see üldse töötab?! Ämmaemand otsustas lisatoidu kogust suurendada ning nüüd pidin andma 30 grammi lisatoitu kuni järgmise arsti visiidini.

Kusjuures see öösiti ärkamine polnud üldse nii hull. Palju hullem oli see lapse üles ajamine, sest ta kohe üldse ei tahtnud ärgata. See pani mind muidugi muretsema, et äkki ta on liiga näljane ning lihtsalt ei jaksa enam liigutada ega funktsioneerida. Kohe kui muremõtted pähe tulid üritasin nendega võidelda, sest igasugune stress või mure võib keha mõjutada ning veelgi enam selle piima tekkega jamada.

Laupäeva hommikuks olin ma juba lootust kaotamas. Eeldasin muidugi, et ehk on laps selle lisatoiduga nuumamise peale juurde võtnud, kuid ma ju ei taha talle seda andma jääda. Siiski ei olnud ma veel päris alla andnud, sest rinnad olid läinud raskeks ja kõvaks, mis peaks olema esimene märk sellest, et piima hakkab kogunema. Hommikul tuli uue vahetuse ämmaemand Maie Kalliver meid vaatama ja kontrollima ning arutasime päevaplaani. See oli juba meie kolmas päev haiglas ning me kibelesime hirmsasti koju, kuid enne tuli lastearsti otsust oodata ja vaadata.

(Väikse vahemärkusega mainin ära, et tolle hommiku ämmaemand oli ainuke, keda ma kogu haiglas oldud aja jooksul kaks korda nägin. Muidu oli pidevalt värske kaader kohal.)

Otsustasime ämmaemandaga, et teeme hommikul ühe kontrollkaalumise ja siis vaatame edasi. Üldiselt peaks last söötma 15 minutit ühest ja 15 minutit teisest rinnast, sest väidetavalt pikema aja peale ei päris söömist ei toimu. Laupäeva hommik oli esimene hommik, kus Prints korralikult ja järgemööda imes, küll tasakesi, kuid siiski imes. Ajaliselt läksime küll piirangutest üle ning kokku sõi ta vist kuskil tund aega, kuid õnneks ei olnud Maiel midagi selle vastu ja ütles, et teeme siis eksperimenti ja vaatame mis saab. Tunni aja jooksul võttis Prints juurde 18 grammi, mis oli kõvasti rohkem kui siiani ning valgus hakkas tunneli lõpus järjest heledamalt paistma.

Imetamine on ikkagi veidi nagu tiimitöö ema ja lapse vahel ning mõlemad peavad alguses vähe vaeva nägema, et asi ilusasti jooksma hakkaks. Ma veidi ei saa aru nendest naistest, kes ütlevad, et rinnaga toitmine pole nende jaoks. Võib olla olen ma veidi kiviajast pärit, kuid kas see polegi mitte ema funktsioon? Oma lapsele parimat võimalikku toitu pakkuda? Jah, tänapäeva lisatoidud sisaldavad kõiki toredaid aineid ja vitamiine ja mida kõike veel, kuid rinnapiima pole ju siiani päriselt jäljendada suudetud. Ma ei ütle, et lisatoidu andmine on kurjast – tähtis on ju, et lapsel oleks kõht täis ja ta oleks õnnelik, mis vahet sel siis on kuidas selleni jõutakse, kuid kui emal on korralik piimariiul varnast võtta, siis miks seda mitte kasutada?

Olgu, võib olla mul on lihtsam rääkida, sest mul on tunne, et minu rinnad ja nibud ei ole just kõige tundlikumad ning seetõttu ei ole ma vähemalt siiani mingit megavalu, kipitust, lõhenemist või veel mingeid hädasid kogenud. Valetan! Vahepeal korraks nagu hakkasid ketendama, kuid see läks 2 korra Bepantheni kasutamisega kohe üle. Kõik mis ei tapa teeb tugevamaks – lööge mind nüüd või risti, kuid see on lihtsalt minu arvamus.

Lastearst vaatas meid uuesti üle ning suur oli mu rõõm, kui Printsi kaal oli uuesti tõusnud eelmise päeva 4010 grammilt 4066 grammile, sest 56-grammine kasv on igati tubli tulemus. Arst lubas meid lõpuks ometi koju, tingimusel, et me uue nädala alguses kohe imetamisnõustaja juurde lähme, et vaadata, kuidas meil läheb. Alguses tahtis panna aega kohe esmaspäevaks, kuid kui ma ütlesin, et meil on beebikaal olemas, et kaalul silma peal hoida, siis pani aja hoopis teisipäeva varahommikuks. Igaks juhuks soovitas osta ka pudeli Aptamili valmis kui peaks tarvis minema, et laps nälga ei jääks.

Samuti saadeti meie juurde uuesti see kõrvatesti tegelane, et igaks juhuks enne kojuminekut see parem kõrv üle kontrollida, muidu oleks olnud tarvis selle kontrollimiseks uus aeg planeerida ja tagasi arsti juurde minna. Õnneks tulid sel korral kõik näitajad ilusti tagasi ja skoor viskas ilusti 8/8, mis tähendas, et võisime muretult kodupoole asuda.

Olgugi, et haiglas olid igasugused nõustajad ja abilised kohe varnast võtta, siis koju saamine oli nii mõnus ja kuidagi hoobilt rahustav. Muidugi esimese asjana läksin kohe apteeki rinnapumpa ostma, sest ma olin äärmiselt sihikindel ja täis kurja tahet oma rindadest see pagana piim kätte saada. Sain sõbraks Medela mehaanilise 2-faasilise pumbaga, mida on äärmiselt mugav kokku panna, kasutada ja pärast ära pesta – julgen soovitada küll. Alguses tuli välja kahest rinnast kokku 30 grammi, kuid see oli juba parem kui näiteks hommikul. Õhtupoole kui emps mulle beebikaalu tõi sain teha ka kontrollkaalumist, mille esimene mõõde näitas mulle 4-grammist erinevust, mistõttu andsime talle veel 30 grammi Aptamili lisaks. “Appi,” mõtlesin endamisi, “kas mu rinnad ei võiks tööle hakata?!” Samas ei tundunud jätkuvalt, et lapsel kõht tühjaks oleks jäänud, kuid ilmselt pole see tema magama jäämine mingi eriline näitaja – võib olla oli tal nii vähe energiat, et ta lihtsalt ei jaksanud üleval olla.

Terve pühapäeva hommiku tegin kontrollkaalumisi ning iga korraga tuli juurde ainult 2 grammi või 4 grammi ning ma olin korraks täiesti kindel, et ma peangi jääma lisatoitu andma. Ühtäkki hakkasin ma neid numbreid vaatama, mis ma paberi peale kirja panin ja tahtsin endale kirve pähe lüüa… Täitsa idikas!

Nali nimelt järgmine… Haiglas oli kaalu ekraanil mõõde grammides, ehk siis ekraanil oli 4-kohaline number, kodukaalul oli meil kaal kilodes, ehk siis ekraanil ilmus komakohaga kolm numbrit. Mina, oma äärmiselt värske ema ajuga võtsin arvesse, et viimane number näitab 1 grammi, 2 grammi ja nii edasi, kuid TEGELIKULT oli need ju kümnendikud juba ning 4.120lt 4.160 peale ei ole mitte 4 grammi vaid hoopis 40 grammi. Tuleb välja, et värsked vanemad reageerisid üle ning suurest murest hakkasid oma last toiduga uputama 😀 Püha Jeesus, ma ütlen! Sellepeale võtsin kohe tuure maha, sest lastearst ütles, et päevane kaaluiive võiks olla kuskil umbes 20-30 grammi ning nädalane minimaalselt 150 grammi. Prints võttis selle suure toppimise peale ikka väga ilusti juurde, mistõttu otsustasin ma enam mitte ennast selle kaalumisega hulluks ajada ja lihtsalt teisipäeva hommikul imetamisnõustaja juures vaadata, mis seal saab ja mida mulle öeldakse, kuid söötmisi üritasin ikka teha iga 2 ja poole või 3 tunni tagant, et last sööma ergutada ja et minu keha saaks aru, et piima tuleb juurde toota.

Teisipäeva hommikul võttis meid ITK’s vastu imetamisnõustaja Agnes Sinikas, kes asus kohe uurima, kuidas meil asjad lähevad, kui tihti laps sööb ja nii edasi. Selleks puhuks olin ma hüljanud oma pabermärkmiku ning võtsin pühapäeval kasutusele hoopis ühe laheda äpi – Feed Baby (LINK!), kuhu saab kõik söötmised, kakamised, vannitamised, magamised ja ka näiteks rohud-vaktsineerimised kirja panna. Hommikul kaalus laps koduse kaalu järgi 4.19 kilo, kuid haiglakaal näitas vähe rohkem – 4226 grammi. Samuti pandi mind natukeseks imetama, et näha, kuidas laps võtte selgeks saanud on ja kuidas söömine läheb. Tuleb välja, et minu lihtne rõõm oleks pidanud olema veel suurem, sest kui laps teeb söömise ajal “klõnk-klõnk” häält, siis tuleb piima nii palju korraga, et laps ei jõua piisavalt kiiresti neelata. On täiesti normaalne, et laps sööb niiöelda hääletult, sest see tähendab, et piim voolab ühtlaselt ja lapsele õige kiirusega. Mina eeldasin millegi pärast, et normaalne söömine peabki häält tegema ja laps matsutama, kuid tegelikkus on hoopis midagi muud 😀 Igatahes… Piima oli mul nii palju, et hakkas omasoodu rinnast välja tilkuma ning kui Prints näiteks sahmerdab ja oma põseda mööda mu rinnanibu hõõrub, siis tuleb sealt kohe piima välja ja jookseb igale poole laiali – valdavalt mööda Printsi nägu.

Mure möödas.

Kellel aga on mingeid probleeme imetamisega, siis ma kindlasti soovitan ITK imetamisnõustajaid, sest nad oskavad nii poose kui nippe soovitada, kuidas last sööma keelitada. Näiteks mul soovitati Printsi kukalt, selga, jalgu ja kätt silitada, selleks et teda sööma stimuleerida kui ta juhtumisi peaks tukkuma jääma.

Nagu öeldakse, siis harjutamine teeb meistriks ning tänaseks päevaks ei jää ta enam niisama unelema, ärkab ka ise siis kui kõht tühjaks läheb ning võtab tublisti juurde. Eile viisin lausa beebikaalu tagasi vanemate juurde, et ma ei peaks mõttetult stressama. Kõigile teistele uutele emadele, kes imetamisega kimpus on ja tõesti tahavad seda teha, soovitan ma kannatlikkust ja rahulikuks jäämist. Üldiselt on ikkagi naiste organism sätitud nii, et see piim tuleb, tulemata ta ei jää, lihtsalt mõnikord on tarvis vahepealset abi. Abi saamine ei tähenda seda, et te kuidagi halvemad oleks – oluline on ju lapse tervis ja hea tuju ning kui selleks on vaja natuke aega poetoitu lisaks anda, siis elage see periood üle ja küll ta varsti paika läheb 🙂

Päikest!

 

 

Tema Kõrgeaususe saabumine

Kui eelmine kord oli eetrivaikus tingitud laiskusest, siis nüüdne paus oli tõepoolest tingitud Printsi tulekust. Sünnitus ise kestis 11 tundi ja 55 minutit, mille tulemuseks oli 4414 grammi kaaluv ja 56 sentimeetrit pikk tugevate kopsude ja puhkpilliorkestriga poisipurakas.

photogrid_1463999599667.jpg

Ühtegi valuvaigistit ma sünnituse kestel ei küsinud ning ega tegelikult ka ei surutud ega pakutud. Enne kui asi tõsiseks läks ma küll mainisin, et kui vaja on ja tuleb kasuks mõne valuvaigisti manustamine, siis kätt ette ei pane.

Peamiselt enda jaoks kirjutasin valmis ka päris pika ja detailse sünnitusloo, mis läheb küll parooli alla, ent kel julgust lugeda võib parooli küsida. Need, kes juba sünnitanud on võivad leida mõningaid ühiseid jooni, kuid need kes alles sünnitada plaanivad või mingil hetkel lapsi plaanivad saada võivad natuke selle üle mõelda. Samas… See on kõik elu normaalne osa ning ükski sünnitus ei ole täpselt samasugune. Ise lugesin ma erinevaid sünnitusjutte meelsasti, sest see aitas mul selle koha pealt silmaringi avardada ning pani aru saama, et kunagi ei saa 100% ainult üheks asjaks valmis olla ning peab olema võimalikult paindlik. Seal sünnitustoas võivad asjad totaalselt muutuda vaid mõne minuti jooksul, seega on raske midagi täpset ette ennustada.

Siin on minu sünnituse kulg ja umbkaudne ajajoon:

  • 11. mai kell 2.23 – Ärkasin pissihäda tunde peale, kuid enne kui ma palju kaugemale jõudsin, hakkasin lekkima. Mitte küll palju, aga eeldasin, et osa lootevett tuli ära. Valusid ega midagi veel polnud, läksin magama tagasi.
  • 11. mai kell 3.15 – Ärkasin uuesti pissihäda tunde peale, kuid seekord hakkas ikka kõvasti rohkem lekkima. Lootevesti oli läbipaistev ja ilma halva aroomita, seega haigla poole veel kihutama ei pidanud ning jäin valusid ootama.
  • 11. mai kell 3.45 – Kogesin esimesi emakakokkutõmbeid. Esimesed kaks satsi olid juba 9 minutilise vahega, järgmised olid juba seal 5 minutiliste vahedega, kuid siiski veidi ebaregulaarsed. Aega veel oli ning otsustasin hoopistükis vanni minna. Veega on selline lugu, et kui on õige asi, siis vesi aitab sünnitustegevusele (üldiselt) kaasa, kui on valehäire, siis peaks vesi asja tagasi tõmbama. Muidugi selleks tarbeks ei tohi liiga kuuma vette minna.
  • 11. mai kell 6.45 – Ajasin Ste üles ja ütlesin, et nüüd on minek, sest kokkutõmbed ajasid puhkima ja sügavalt hingama.
  • 11. mai kell 6.56 – Helistasin valveämmaemandale ja kirjeldasin oma hetkeseisu, kes ütles, et ma peaks talitama oma enesetunde järgi, kuid mainis, et kell 8 tuleb uus vahetus ning võib olla on parem senini oodata, kui just asi väga kiirelt ei progresseeru.
  • 11.mai 7.50 – Istusime taksosse ja hakkasime ITK-sse liikuma.
  • 11.mai umbes 8.00 – Jõudsime sünnitajate vastuvõttu, kus loodi minu kohta kaust, sain mõndadele küsimustele vastata ning jäeti mind ootama vastuvõtus oleva ämmaemanda vabanemist.
  • 11.mai umbes 8.20 – Sain läbivaatusele, kus kõigepealt kontrolliti emakakaela avatust ja siis pandi kõhu peale KTG andurid. KTG aparaat on selline uhke värgendus, millel on 2 juhtmega andurit, mis pannakse kõhu peale – üks andur oli minu meelest kuskil seal allpool ja teine oli kõrgemal kõhu peal, eeldatavasti seal kus emakas niiöelda “lõpeb”. Üks andur näitab beebi südametööd ning teine emaka kokkutõmmete intensiivsust. Avatust oli too hetk umbkaudu 4 sentimeetrit ja KTG näitas, et titaga oli kõik korras ja emakatöö oli aktiivne.
  • 11.mai umbes kell 9.00 – Saime sünnitustuppa, kus sain tutvuda erinevate abivahenditega ja ka minu sünnitust vastuvõtva ämmaemandaga. Samuti pidin alla kirjutama anesteesia paberitele, et kui kiirelt peaks olema vaja teha, siis oleks mu nõusolek juba valmis.

Minu sünnitusega tegeles Kaili Nisu ja ma ütlen kohe etteruttavalt ära, et ta oli tõesti väga tore ja asjalik, ilmselgelt kogenud ning julgen kindlasti soovitada ka teistele. Eks ta veidi selline ninnu-nännu oli, aga samas oli tal samuti huumorisoont (khm – ma suutsin seal ikka mõne sarkastilise kommentaari maha panna) ning mis minu jaoks kõige olulisem – me olime ühel lainel ja ta sai aru, mida ma mõtlesin ilma et ma oleks pidanud väga pikalt seletama.

  • 11.mai umbes 10.30 – Kaili kontrollis emakakaela avatust ning pani mind uuesti pooleks tunniks KTG aparaadi külge. Avatust selleks hetkeks umbes 5.5 sentimeetrit. KTG näitas, et kõik läheb ilusti ja Printsiga jätkuvalt kõik hästi.
  • 11.mai 11.00-12.00 – Valutasin erinevates poosides, küll selle jalutuspuki peal, kui duši all. Duši alla soovitan küll kindlasti minna, sest soe vesi on valude ajal lausa jumalik. Samas tuleb meeles pidada, et liiga kuuma vee alla ei läheks.
  • 11.mai umbes kell 12 – Kaili kontrollis uuesti avatust, seekord oli seda juba 7 sentimeetrit (tunne oli pigem ALLES 7 sentimeetrit), kuid emakakaela servad olid veel ees. Seega sain korralduse erinevates poosides olla, et saaks lapse niiöelda “allapoole loksutada” ja ehk sellest emakakaelast läbi juhtida.
  • 11.mai umbes 12.30 – Kehas toimus muutus ning hakkasin esimest korda presse tundma (pressid ehk meeletu tung ja peaaegu, et automaatne keha reaktsioon miskit kehast väljutada, siinkohal last, mõnel juhul näiteks kakat).
  • 11.mai umbes kell 13.00 – Kaili kontrollis emakakaela, kuid kahjuks polnud veel väga suuri muutusi. Nii eesmine kui tagumine serv olid veel sünnitee peal ees ja Prints ei saanud sealt veel läbi. Ämmaemand soovitas uuesti duši alla minna ja vahepeal püsti seista, et gravitatsioon lapse laskumisele kaasa aitaks. Olgugi, et voodis lamada oleks niipalju kordi lihtsam olnud ajasin ennast püsti – lõppude lõpuks tuli ju asjaga üks hetk ühele poole saada.
  • 11.mai umbes kell 13.30 – Kaili pani mind uuesti KTG aparaadi külge. Näidud olid jätkuvalt normis ja muretsemiseks polnud põhjust.
  • 11.mai umbes kell 13.45 – Kaili tuli KTG’d kontrollima, kuid kuna ma kurtsin, et mind ajab koguaeg pidurdamatult pressima, siis otsustas ta asja uurida ja käskis mul külili lebades jala üles tõsta. Tuli välja, et emakakaela tagumine serv oli eest ära nihkunud ning nüüd saaks ämmaemand ehk aidata ka selle eesmise serva eest ära lükata kui järgmine press peale tuleb. Eks ta veidi ebamugav oli, kui keegi samal ajal seal “all korrusel” toimetas kui ma pressida üritasin, kuid õnneks polnud see kuidagi valus ning teisalt oli see vajalik. Eesmärk pühendab abinõu eks ole.
  • 11.mai umbes kell 13.50 – Sain loa pressida kui järgmine laine peale tuleb. Kokku läks umbes 5 või kuus 6 pressi enne kui laps tervenisti välja sai – ma pole enam päris kindel, sest too hetk oli raske millelegi muule keskenduda.
  • 11.mai kell 14.13 – Prints väljus tervelt ja häälekalt 😀 .
received_10153435271291436

Printsi esimene päev väljaspool kõhtu