37+1 kuni 38+0 ja Ämmaka VI visiit

Ma pean tunnistama, et ma olen kirjutamise koha peal viimasel ajal väga laisk olnud. Teemasid, millest kirjutada ju oleks, kuid kuna need kõik puudutavad hetkel miskit otsast rasedust ja lapse saamist, siis ma ei ole tahtnud kõiki asju päris niiviisi järjest üles tulistada.

Päevad lähevad jätkuvalt väga kiiresti mööda ning tegelikult olen ma üpris toimekas olnud. Nagu ma rääkinud olen, siis on raske leida energiat, et kõiki asju ära teha, ehk siis ma võtan kohati hoogu ning mõni asi veidi ootab. Kõik tita ettevalmistused peaks nüüd küll tehtud olema ja täna just panin voodipesud ja asjad pesema ja kuivama, et saaks voodi ära teha. Väga varakult sellega alustada siin majas ei saa, sest muidu võtavad meie karvased printsessid kõik mugavad kohad üle. Näiteks Luna suutis ennast esimese 5 minutiga (mil ma korraks teise tuppa läksin) turvatooli mugavalt magama sättida.

Tundub tõesti, et sel aastal on meeletult palju lapsi tulemas või siis on minu enda ämmakas ääretult popiks saanud – igatahes, kahjuks ei olnud tema juurde sobivat aega ning seetõttu käisin sel korral jälle Kärt Raadiku juures. Kõigepealt hoidsin hinge kinni kui ta mu käest kaalu kohta küsis, sest ma pean häbiga tunnistama, et viimase kuu aja jooksul on juurde tulnud 5.5 kilogrammi. Õudne! Jah, ma olen nüüd saanud ilusti süüa teha, kuid mulle on terve mu täiskasvanud elu jooksul kilod mega kergelt külge hakanud, ehk siis kohe kui ma mingisugust jama söön, siis ma paisun peaaegu hetkega. Nüüd siis saigi selle käiguga +20 kilogrammi raseduse algusest, mis tähendab, et minu helesinisest unistusest jääda sinna kuskile 15 kiloni ei tulnud midagi välja ning see kolmekohaline kaalunumber hingab ka rämedahäälselt kuklasse.

Muud näitajad olid igati normis, mis oli ääretult tore. Vähemalt oma vererõhule saan alati kindel olla, sest see on üks asi, mis läbi terve raseduse on normis püsinud ning nüüd kui ma ikka värskeid uriiniproove ära viin, siis on ka need näitajad korras. Mis sa oma rasedaajuga ikka peale hakkad, eks? Emakapõhjakõrgus vastab ilusti nädalatele, mis ei viita hiiglase sünnile, kuid keegi seda 100% kindlalt öelda nagunii ei oska. Uurisin ka ämmaka käest järgi, et kui viimases ultrahelis ennustati kuskil 3100 grammi lapse kaaluks, siis kui palju see umbes sünnituse hetkeks (tähtajaks) võib tõusta. Minu üllatuseks ütles ämmakas, et mida hiljem neid ultrahelisid tehakse, seda ebatäpsemad need mõõdud olla võivad ning peamine rõhk on kontrollida lapse kaalu ja lootevee suhet ning seda, kas kõik paistab ikka korras. Eksimisprotsent pidi olema lausa nii suur, et nad võivad lausa kiloga mööda panna.

Esimese asjana mõtlesin kohe, et “OH! Äkki on ikkagi normikaalus!”, kuid siis mõtlesin ka vastupidise variandi peale. Mis siis kui 4 kilose lapse asemel tuleb peaaegu 5 kilone?! Ma küll ausalt ei taha seda uskuda ning kas siis ei peaks kõht suurem olema või siis lootevee ja lapse suhe paigast ära, sest kuhu see laps siis ära mahtuma peaks kui ta nii suur on?

Viimase nädala jooksul olen täheldanud ka seda, et jalalabad ja sääred on veidike tursesse läinud, mida kuni nüüd siia lõpunsirgeni näha ei olnud. Ämmakas veidi pigistas ja katsus ka, kuid ütles, et niikaua kuni ei ärka hommikul üles tugevate tursetega näos, sõrmedes ja jalgades, siis ei ole hullu midagi. Hull on siis nähtavasti see, kui sõrmed on nagu paksud sardellid, mida kõverdada ei saa. Olgugi, et see jalgade värk on mul terve päeva, siis muud kohad ei ole nagu paiste läinud ning sõrmused käivad jätkuvalt lebolt sõrme.

Kuna ma siin ükspäev hakkasin ITKst antavat sünnitusplaani lehekest läbi töötama, siis seoses sellega tekkis mul ka mõningaid küsimusi. Ämmakas muidugi küsis, kas ma mõnes Perekooli loengus ka käinud olen, kuid ma pidin häbiga tunnistama, et tegelikult…ei olnud. Meil oli Stega plaan minna sinna inglisekeelsetesse loengutesse, kuid kahjuks ei mänginud see ajaliselt välja ning siis ma lõpuks lihtsalt andsin alla ja mõtlesin, et kui naised põldude vahel hakkama said, siis saan mina ka. Pluss kui tõesti kellegi käest küsida ei ole, siis aitab üliagaralt ka sõber internet.

Nagu ma siin varem ka mainisin on mul siis järgmine planeeritud ämmaka aeg 4. mail ning kui Prints veel tulema ei hakka või tulla ei plaani on mul 11. mail Šzirko juurde arsti aeg. Väga pikalt ei taha nad mul lasta “kannatada” ning ilmselt kui selleks ajaks Prints ise tulema ei hakka, hakatakse sünnitust esile kutsuma. Selleks ajaks on täpselt 41 nädalat täis ning ilmselt olen ma tol hetkel juba valmis teda ise läbi kõhunaha välja kraapima 😀

Kõik, kes ITKs nüüd arvel on, saavad sellise väikese raamatukese, kuhu on hea kõik asjad kirja panna, et meelest ei läheks. Kuna ta on aga väiksem kui ma alguses arvasin, siis ega seal tegelikult väga palju ruumi pole, kuhu mälestusi heietada. Esimeses veerandis on raseduse iga kuu jaoks oma leht ning pärast seda siis juba leht sünniloo jaoks ning sealt siis tulevad igakuised lapse arengu kokkuvõtte kohad. Ma pole veel päris täpselt otsustanud, kas ma hakkan sinna ka veel eraldi asju kirja panema või mitte, kuid ilmselt blogisse midagi mingil määral ikka panen. Seda raamatut on ka poes müügil, kuid ma kipun nüüd arvama, et ilmselt poes on see “päris raamatu” suurusega ning ilmselt saab sinna rohkem sisse kritseldada.

img_20160423_125117.jpg

Enesetunne ja sümptomid: Suur kõht, tursed, tihe pissimine ja kerge magamatus. Diivani pealt peab end hooga püsti ajama ning kui ma midagi istudes maha pillan, siis pean samuti ennast “kiiktooli” taktikas kiigutama, et maha kukkunud asja üles võtta. Kükitades on kordades kergem põrandani küündida ainult, et sellisel juhul võib tulemuseks olla kiire käik vetsu (olgugi, et välja tuleb ainult paar tilka).

Magada üldiselt normaalselt ei anna. Kõht on nii suur ja jalge vahele lööv tutiluu valu külge keerates on piisavad abimehed, et ma ikka iga kord selle peale üles ärkaks. Mõni öö on jällegi parem, kuid ma ausalt ei tea, millest see oleneb. Hah! Lõpuks nägin mina ka esimest korda sünnitama minekut unes. Mitte küll täielikult, kuid ma nägin, et ma läksin haiglasse, mis sest et mul üldse valus ei olnud. Esimene arst viis mind kuhugi imelikku palatisse, kus oli ainult üks suur voodi ning kindlasti ei olnud tegemist sünnitustoaga ja ütles väga kindlalt, et ma pean nüüd sinna jääma ja ootama kuni ta tagasi tuleb. Natukese aja pärast tuli teine arst, kes küsis mida ma seal teen kui mul isegi veel valus ei ole ning neil on seda tuba vaja, sest haigla on sünnitajaid täis. Selle jutu peale ärkasin ma hoopistükis üles ning ma ei saanudki teada, kuidas asjad edasi läksid. Kurb 😦

Viimasel tabavad mind pärast pissil käimist päevadelaadset krambikesed, mis pole nüüd just valusad, vaid lihtsalt nagu…pinge. Tüütu aga mitte nii tüütu, et uuesti magama ei jääks. Samuti on viimased kaks hommikut parem nibu natuke nagu paistes (?) olnud. Ma ei oska seda kuidagi kirjeldada. Valus ei ole, aga see nibu “rõngas” tundub kuidagi isasem, kuid päeva jooksul siiski taandub. Veidi tuleb rindadest miskit vedelikku ka, aga õnneks veel ojadena ei voola. Kui kellegi on selle kohta mingit infot või kogemusi võib mulle vabalt kirjutada, sest otseloomulikult tabas see mind pärast seda kui ma juba ämmaka juures ära olin käinud.

Mulle tundub ka, et mu limakorgikene hakkab irduma, sest viimased nädal või nii on pesukaitsmel natuke värvikest ka. Limakork ise nagu ma aru saan on emakasuudmele tekkinud limakogumik (natuke nagu see samblakork, mille karud endale talve tulles sammalt sisse süües moodustavad 😀 ), mis siis sünnituse lähenedes või lausa alates eest ära tuleb, et kõik see muu pidu sealt välja saaks hakata tulema. Üldiselt on lima nagu lima ikka, ei ole tal spetsiifilist värvust, kuid pigem on ta valkjas, kus võib esineda vereniidikesi. Jah, te kõik mitte rasedad, kes te mu blogi loete – another fun fact millest keegi ENNE rasedaks jäämist ei räägi, eks.

Kaalutõus: Ametlikult siis 20 kilogrammi täis. Võeh! Parem oleks kui vähemalt pool sellest haiglasse jääks 😀

Liigutused: Rahulikud ent järjepidevad ning kohati kõhunahka läbistavad. Jõudu ja energiat tundub meie Printsil olevat küllaga ning loodetavasti peab ta plaani, kuidas ta sealt kõhust kõige tõhusamalt välja saab.

Maim: “Jehuu! Viimaks ometi on Prints umbes selleri puhma suurune.” – said nobody ever. Ma ei suuda enam isegi mingisugust loogilist seost siin leida. Prints peaks siinkohal olema umbes 49.8 sentimeetrit pikk ja kuni 3.2 kilogrammi raske, ehk siis nagu päris laps juba. Meie puhul on see kaal vist veidi kõrgem, kuid seda ei tea ju kindlalt nii kui nii öelda.

Fun fact: Beebi harjutab pissimist ja hingamist, et tähtsaks momendiks valmis olla ja samuti suudab ta nüüd oma väikeste sõrmekestega tugevalt haarata.

Weird fact: Uskuge või mitte, kuid Prints võib olla juba oma esimese rohe-musta kaka ehk mekooniumiga ühelepoole saanud. Esmalt säilitab ta seda oma soolestikus, kuid võib juhtuda, et ta väljutab selle enne, mis tähendab seda, et järgneva perioodi jooksul peab ta selles hulpima. Ausalt öeldes on see päris rõve, kuid teisalt ma eeldan, et see on siis see põhjus miks looteveed mõnikord rohekad võivad olla?

Mu emps arvas, et mu kõht on veidi allapoole vajunud küll, kuid mitte veel nii alla, et võiks Printsi saabumist liiga aktiivselt ootama hakata. Eks ole näha mis saab. Järgmisest esmaspäevast jääb Ste puhkusele ning siis ongi kõigest poolteist nädalat tähtajani veel minna. Kes tahab võib hakata panuseid tegema, kas Prints tuleb enne tähtaega, tähtajal või hoopistükis hiljem 😀

Advertisements

4 thoughts on “37+1 kuni 38+0 ja Ämmaka VI visiit

  1. Ma ei mäletanud enam, kui kaugel sa olid asjaga nii, et oletasin juba, et oled sünnitama läinud, et oled ära kadunud siit 😀 Mul on selline tunne, et selle kaalu koha pealt me ei saagi suurt midagi teha, minul oli mõlemaga lõppkaal sama, kuigi teisega alustasin 7kg raskemalt. Youtube’s on üks emme, kes ootab oma 8ndat ja ta olevat ka alati samas kaalus lõpetanud hoolimata sellest, kust ta alustas, et keskmiselt on võtnud alati 22kg. Mul polegi kaalu kodus seekord ja õnneks vist, sest mul pole aimugi palju olen juurde võtnud.

    Ei käinud ka mina enne esimest kusagil beebikursusel ja ei tundud küll, et miskit puudu oli peale lapse sündi, pigem muretsesin enne, et äkki ma ei oska. Esimesed lapsed kipuvad tavaliselt ajast veidi üle minema, minul oli ka juba aeg kinni pandud haiglas 41 nädalaks, kui ise ei tule, aga siis tuli mingi paar päeva varem ise õnneks.

    Aga jõudu ja kannatust sulle nendeks viimasteks nädalateks! 🙂

    • Mul jookseb blogis väike countdown ka – tänase seisuga on tähtajani 12 päeva 😀 Tundub nagu need viimased päevad lähevad eriti kiiresti.
      See kaalu teema on päris huvitav ja natuke kurb ka, sest kui väga paljud naised meie beebigrupis võtsid alguses pigem alla, siis minule seda rõõmu küll ei jagunud.
      Nende kursustega on selline asi, et mu õde sündis kui ma olin 12, ehk siis mitte kõige väiksem nii et ma ühtteist nägin kõrvalt ka. Ei ole vähemalt 100% beebivõõras 😀 Aga ega need loengud suuda seda päris kogemust nii või teisti anda ning lõpuks tuleb ikka oma beebi peal katsetada.

      Loodetavasti ta ikka väga hilja ei tule, sest kui niiviisi edasi läheb peab mind hakkama kraanaga voodist välja tõstma 😀

  2. Ma just ükspäev mõtlesin selle üle, kuidas Beebi saab 2 nädalat suurem olla kui epk vastab ilusti täpselt nädalatele.. Aga no küsida ma muidugi unustasin.

    • Ilmselt seal mingid võimalused on. Äkki oskab ennast hästi mahutada või siis tõesti.. on ehk vett vähem ja beebit nii öelda rohkem?
      Eks varsti ole näha, mis välja tuleb ja mis siis rohkem täppi läks 😀 …loodetavasti.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s