Vahest läheb hästi ka

Viimased plaanid on vahelduseks hästi ka läinud ning tundub, et õnn oleks justkui meie õuel. Vähemalt mõne asja koha pealt.

Eile õhtul käis lõpuks paigaldaja ka ära ning pani üles meie pikalt puudu oleva õhupuhasti ja kaks viimast riiulit. Kogu saagast räägin eraldi postituses, kuid nüüd on puudu ainult üks iluliist, mille ta jätkuvalt suutis kas maha jätta või seda ei olnud. No ma tõesti ei tea, kuidas nii saab tööd teha, aga mida iganes. Mind see iluliist ei häiri ning võtku nad või terve igavik. Minul rohkem midagi pakilist pole ning seega ma ei viitsi neid ise taga hakata ajama, seda enam, et nad peaks minu käest veel mingit raha ka tahtma.

Teiseks suutsin ma meie kott-tooli maha parseldada ning sain sellest täna juba lahti. Õhupuhasti (LINK!) ja gaasipliit (LINK!)on ikka veel enampakkumisel – ehk on kellelgi vaja odava raha eest? Müügis on nad selles grupis (LINK!), kus müüakse või antakse ära erinevat mööblit ja kodumasinaid. Osad asjad on päris kobedad nii et kui teil just õhupuhastit või gaasipliiti vaja pole, siis äkki on miskit muud tarvis ja leiate sealt.

Keldris ootamas veel ootamas üks tolmukotita tolmuimeja (LINK!) ja veeretatav kassi liivakast, mis meie kahele kassile lihtsalt väikseks jäi, kuid muidu oli igati mugav (LINK!). Panin need ka just sinna samasse müügigruppi üles ning esimese mõne minutiga on tekkinud tolmuimejale juba 4 tahtjat. Tolmuimejad on vist mingi defitsiit 😀 Igatahes, ma nõustusin esimesele kirjutajale kuni reedeni kinni hoidma, mis tähendab seda, et reedeks lähen ma kindlasti sünnitama, sest Murphy ütleb nii.

Kolmandaks suutsime me ilma kalli abita mu auto keskluku ja alarmi korda teha, mis oli minu jaoks selle nädalavahetuse kõige suurim võit. Enne kui ma autot kuskile tehniku juurde viima hakkasin otsustasin veidi guugeldada ja vaadata, mis “eneseabi” variante on. Leidsin auto24 foorumist järgneva teema (LINK!), kus anti mõningaid näpunäiteid uuesti sünkroomiseks.

Esiteks proovisin autos istudes puldi kahte nuppu all hoida, kuid midagi ei juhtunud. Eeldasin siis, et ilmselt on patarei veidi nõrk, sest kui aus olla pole ma oma alarmi pulti kasutanud nüüdseks vist juba 2 aastat. Piinlik on, kuid nüüd tuli lõpuks ikka asi kätte võtta. Ostsin uued patareid ja proovisin Assakule jõudes uuesti. Ikka mitte midagi. Isa abiga leidsime kapoti alt signaali vastuvõtja, mis oli kuskile auto sügavustesse kukkunud. Ma ei tea, kas see oli reaalne probleem või mitte, sest alguses selle liigutamine ei aidanud. Millega siis alarm lõpuks tööle hakkas?

cobra-remote-case1

Suurem nupp (A), väiksem nupp (B)

Ma tegin järgmist:

  • Panin patarei sisse ja vajutasin kahte nuppu korraga oodates pulditulukese vilkuma hakkamist. Puldi tuluke põles järjekindlalt ühtlaselt, vilkumist ei tekkinud.
  • Võtsin patarei välja ja kordasin eelnevat punkti. Jätkuvalt jäi tuluke põlema.
  • Võtsin uuesti patarei välja ja ootasin natuke aega (umbes 20 sekundit). Seekord jäi tuluke kohe põlema kui patarei sisse panin. Vajutasin suuremat nuppu (A) ja tuluke kustus ära, seega proovisin uuesti mõlemat nuppu. Win! Nüüd hakkas tuluke vilkuma, mis tähendab et mõlemat nuppu tuleb all hoida kuni tuluke vilkumise lõpetab (umbes 10 sekundit). Kui tuluke kustub tuleb nupud lahti lasta, mille tagajärjel läheb puldi tuluke jälle põlema, misjärel tuleb mõne hetke all hoida suuremat nuppu (A) kuni tuluke vilgub ja siis kustub. Mina vist lihtsalt vajutasin seda suuremat nuppu, kui päris aus olla…
  • Nüüd kui uuesti suurt nuppu vajutada, siis läksid auto uksed lukku ja alarm läks peale. Jee! Töötas!

Põhimõtteliselt on nii, et kui sellise juramise peale ikka sünkroonida ei õnnestu, siis võib juhtuda, et peab minema mõne spetsialisti juurde. Seda, kas sünkroonimine peaks õnnestuma, võib kontrollida ka immobilisaatori pulgakesega (peaks tulema koos pultidega). Nimelt on autos üks koht (minul näiteks on see kohe autoust lahti tehes roolist vasakul, ukse kõrval armatuuris, nii et kui autouks on kinni, siis selleni üldse ei pääsegi) kus on väike metallist ringike, mis on juhtmetega kogu alarmikupatusega seotud. Kui panna pulgakese metallist otsa vastu seda ringikest läheb alarm peale (sellest annab tunnistust tavaliselt kuskil esiklaasi külge kinnitatud punane tuluke ning tavaliselt vilguvad paar korda ka suunatuled – seda peab keegi teine vist kontrollima, kui ise parasjagu autos istuda) ning kui uuesti puudutada peaks alarm maha minema.

Pulgakese trikk näitab ära selle, kas alarm on veel adekvaatne ja muidu toimib või mitte. Iseenesest võikski ka ainult näiteks auto võtit ja pulgakest kasutada, kuid sellega kaasneb (kuidas kellegi jaoks) piinlik moment, kus auto ust avades auto alarm kisendama hakkab, enne kui sa oma pulgakesega ringini jõuad. Mulle häguselt meenub, et ma vist katsetasin seda kunagi…

Igatahes, kui muidu alarm toimib, siis tasub selle patarei ja puldiga natuke jaurata. Ah jaa! Võib ka juhtuda, et autos istudes jääb saatja natuke kaugeks, seetõttu võib proovida hoopis auto kapoti juures seismist, sest tegelikkuses on kogu alarmblokk seal ning saatja sellisel juhul puldile lähemal.

Vot selline õnnestunud laupäev ja ma olen megarahul! Päikest!

38+1 kuni 39+0

Jah, ma jätkuvalt paterdan. Ei, ma veel ei ole sünnitama läinud. Ei, ma ei tea, millal minu kord kätte jõuab, kuna Prints selle koha pealt väga sõna ei ole võtnud.

59737744

Enesetunne ja sümptomid: Olukord on üldiselt minu meelest sama. Vahepeal öösiti vetsust tulles on tunda veidi nagu seda päevadeaegset krambitamist, kuid muidu pole viga. Mulle endale tundus, et ta vist vajus kuskile madalamale või siis on ta hakanud aktiivsemalt mu põit kallistama. Igatahes… Nüüd on päris raske vetsu jõuda ilma ennast mingil määral täis laskmata kui pissihäda peale tuleb. Ehk siis, kui on vaja minna, siis on vaja KOHE minna, muidu lõpeb halvasti. Samas tunduvad need käigud nii mõtetud, sest tuleb lõpuks ikka ainult mingi sortsuke. Ma siin juba õudusega mõtlen, kuidas ma järmine nädal seda pagana pissiproovi ITKsse viin, kui mul ainult sortsude kaupa tuleb ning kindlasti käin pissil tihedamini kui iga 3 tunni tagant. Tegelikult see vist oleneb ka päevast…või ööst. Täna öösel näiteks käisin kokku ainult 2 korda – ei teagi, mis ime see oli.

Pikemat aega kõndimine on nüüd veelgi raskendatum, sest mõne aja pärast hakkab iga samm alaselga päris toredaid närvivalusid saatma. Nagunii ma praktiliselt paterdan, mitte enam ei kõnni nagu normaalne inimene, kuid see teeb asjad mõne võrra hullemaks.

Vähemalt ei ole mul paha olla või muud moodi valus 😀

Kaalutõus: Kaal püsis sama, mis eelmine nädal. Ajee!

Liigutused: Liigutusi on ikka veel igal pool tunda nii et ma ei tea, kas ta ikka on nii alla vajunud kui ma arvan. Teine variant on muidugi see, et ta ajab lihtsalt oma jalgu mulle ribidesse ja igale poole mujale ning venitab kuis jaksab. Ah, kes see nendest beebidest aru saab.

Maim: Viimaks ometi arvab äpp, et beebi võiks olla mini-arbuusi mõõtu ning seega olla kuskil 50.8 sentimeetrit pikk ja kaaluda umbes 3.3 kilogrammi.

Praeguseks peaks ta väikestest karvakestest puhas olema, millega seoses neelab ta selle kõik alla, mis temast vahepeal irdunud on. Näiteks nagu need samad karvakesed, surnud naharakud ja seedetraktirakud, millest saab beebi esimese kaka koostis (nämm!).

Printsil peaks olemaplatsentast tulev pidev antikehade tagavara, mis aitab tal esimestel kuudel igasuguste haigustega võidelda. Esimene piim ehk ternespiim on samuti antikehasid täis ning imetamine üleüldse aitab beebi immuunsüsteemi vajalike ainetega toetada.

Prints kogub jätkuvalt kaalu, kuid nüüd juba natuke aeglasemalt. Tema liigutused muutuvad aeglasemaks, sest tal pole enam piisvalt ruumi, et meeletult põtkida.

Fun fact: Minu keha poolt toodetud rasedushormoonid võivad lapse genitaalid teha suuremaks kui tegelikult. Nende mõõtmed lähevad normaalseks tagasi pärast sünnitust kui laps pole enam otseselt minu vereringesse ühendatud. Need samad hormoonid võivad alguses isegi põhjustada beebi nibude piima väljutamist (super weird!). Kõik see on normaalne ning üldiselt läheb see ära mõni päev pärast sündi.

Ma hakkan järjest rohkem arvama, et Prints ootab viisakalt oma päris tähtajani, aga kindel ei saa kunagi ju päriselt olla. Tavaliselt lööb siin sisse Murphy ning ma kipun arvama, et kindlasti tuleb beebi lõpuks siis kui tollele päevale kõige rohkem asju on planeeritud 😀 Elame-näeme.

Moving during pregnancy is healthy they said… It will be fun they said…

Mulle tundub, et kõik, kes seda öelnud on ei olnud tol hetkel viimast kuud rasedad. Kuigi eilne ilm oli hommikul päris mitte midagi ütlev, siis päeva peale tuli isegi päike välja ja olek läks päris mõnusaks. Kuna Ste võttis endale nõuks hakata uuesti aktiivseks ja tervislikuks, mis siis kätkeb endas igahommikust õietolmu söömist ja jalutamist, siis mõtlesin, et lähen ka selleks ajaks paterdama, kui tema “päris” sporti teeb. Ma ütlesin talle kohe, et ta jõuab selle ajaga, mis mina oma seda 4 kilomeetrist ringi teen vabalt selle suurema 6 kilomeetrise ringi ära teha ja võib olla rohkemgi veel, aga ta mõtles, et ta kohe ei hakka suurelt ette võtma.

Igatahes võin ennast äärmiselt tubliks lugeda, sest ma suutsin oma hiiglasliku kõhuga oma ringikese ära teha, aga kõigel on oma hind. Vähemalt siis kui rase olla. Kuskil poole tee peal hakkas keegi mulle iga sammu pealt noaga alaselga pussitama nii et ma mõnikord mõtlesin, et mu jalad ei pea enam vastu. Samuti oli selle valu tõttu raske korralikke samme teha, seetõttu lohistasin vahepeal jalgu nagu ma ei tea mis oleks viga.

2504.JPG

Üldine tempo oli väga rahulik ja keskmine pulss ei olnud ka väga kõrge. Ma pole muidugi kindel kui täpne see on, aga pärast viimast uuendust saan ma oma Sony Smartband 2 kasutada kui “pulsivööd” või siis “pulsikäevõru”. Samas see annab aeg ajalt teada, et ta ei olnud võimeline mu pulssi kätte saama. Ma pole jälginud, mida see lõppkokkuvõttes üldpildile teeb, et kas tõmbab pulsi madalamaks või siis jääb üks number lihtsalt vahele ja keskmist seetõttu väga tugevalt ei mõjuta. Päris idiootne oleks muidugi kui ta sinna ühe 0 vahele viskaks ja mind surnuks tunnistaks kui pulssi kätte ei saa 😀

Koju jõudmise hetkeks olin juba päris vigane, kuid soe vann tegi asja ikka paremaks. Öösel see-eest oli koguaeg selline tunne, et järgmise liigutuse või keeramisega jään ma lihtsalt igavesti halvatuks. Ühel korral kui ma voodist välja hakkasin ronima käis alaseljas konkreetne klõps läbi ja nii valus oli. Nagu väeti vanainimene…Võib olla ei aita see lamamine ka väga kaasa, sest raske kõht tirib selja kõveraks ning voodi on piisavalt pehme, et selgroole väga tugevat pinda ei paku. Muidugi võib olla ka see, et ma lihtsalt ise olengi nii kõver ja nüüd rasedusega tuleb see rohkem esile.

Mul on tulevikuks kindel plaan kiropraktiku juurde minna ja lasta ennast sirgu tõmmata. Seda, et mul üks selja lihas rohkem eenduv on, seda tean ma juba mõnda aega, aga millegi pärast siis kui veel võimalik oli, ma kiropraktiku juurde ikkagi ei läinud ja nõnda ta läks. Samuti olin ma sündides kõver, pärast mida käis mu ema minuga massaažides ja asjades, et mind ikka sirgemaks saada.

Iseenesest peaks täna ka jalutama minema, sest mis ma siin kodus ikka passin kui isegi mees ennast välja veab, aga ma veidi kardan, et ma tulen tagasi veel suurema sandina, kui ma praegu olen. Decisions, decisions. Ilm on ka veidi jama, nii et võib olla jätan ma tänase käigu vahele, kuid… eks ma siis vaatan.

Teised mitterasedad, kes te mu blogi loete – ärge võtke kunagi oma veatut liikumisvõimet iseenesestmõistetavalt. Ma luban pühalikult, et kui ma olen ära sünnitanud ei vingu ma enam selliste asjade üle KUNAGI, sest ma tean, mis tunne see on kui liikumine on niivõrd piiratud ja raskendatud, et kohati ongi halvatu tunne.

Päikest!

Ettevalmistused

Lõpuks ometi olen ma rahul sellega, kuidas korter nüüd välja näeb. Eks muidugi on veel nipet näpet teha, näiteks nagu põrandaliistud ära värvida ja laes olevad mahla laigud üle värvida (ärge isegi küsige), kuid üldpilt on päris ilus ja hele. Täna tahaks kardinapuud ja uue kirjutuslaua tooli osta, mis hakkaks tulevikus ka minu imetamise tooli kohta täitma, sest diivani peal on veidi nadi.

Uskuge või mitte, aga meie köök pole IKKA veel 100% valmis, kuid loodetavasti selle nädalaga saab korda. Põhimõtteliselt on köök olemas, puudu on vaid 2 riiulit kappidest ja õhupuhasti, mis kogemata kõigepealt vales suuruses telliti. Selle jura kohta teen ma eraldi postituse siis kui kõik saab paika, sest selle kohta on ikka ühtteist sajatada.

Kuna ma palju järjest ära teha ei jõua, siis olen ma siin nokitsenud üks päev ühe asja teine päev teise asja kallal. Näiteks pakkisin ma lõpuks ära haiglakoti, kuid mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem ma hakkan arvama, et võib olla peaks ma veel mingeid asju võtma. Esialgu on kotis järgnev:

  • MoliMedi hügieenisidemed – Viimane kord ütles ämmakas, et tegelikult saab esmased haiglast ning siis võib kasutada neid samu, mida näiteks ööseks päevade ajal kasutatakse. Nojah, mul juba need olemas, ehk siis tuleb need ära kasutada. Pealegi ei tea ju kunagi, mis seisus see all ots täpselt on ning kui “kanget” kraami tegelikult vaja läheb. Pigem karta kui kahetseda.
  • Rinnapadjad – Igaks juhuks pakkisin kaasa, äkki kukuvad “kraanid” haiglas lahti.
  • 2 komplekti riideid – Kaasas on 2 paari liibukalaadseid pükse ja 2 imetamise pluusi. Ämmakas ütles muidugi, et võib juhtuda, et ma tahan hoopis midagi lohvakat kanda, sest rinnad võivad imetamisest tundlikuks muutuda. Rebel nagu ma olen, siis võtan hoopis liibuvad asjad, mis vähemalt venivad ja tunduvad hetkel mugavad. Kui väga hulluks läheb saan alati lasta Stel kodust midagi asemele tuua.
  • 5 paari aluspükse – Paljud naised ostavad apteegist spetsiaalsed võrkpüksid, kuid mina eelistan mugavust. Pakkisin kaasa mingid sellised, mis venivad mõnusalt ja ei pigista ning millest ei ole ka kahju kui miskit juhtuma peaks.
  • Imetusrinnahoidjad – 2 tükki.
  • Plätud – Vahetusjalatsid, mis ilmselgelt haiglas olles paha ei tee.
  • Rätikud – Panin vist nii suure rätiku kui ka väikse (ei mäleta enam täpselt, kas mõlemad, kuid suur on kindlasti). Ma olen kindel, et haiglas on ka mingisugused, kuid igaks juhuks võtsin enda oma kaasa.
  • Pähklisegu – Mis hetkel on praktiliselt tühjaks söödud ning vajab asendamist (ups 😀 )
  • Beebi kojutoomiskomplekt – Nunnu Siilikese komplekt, mille mu ema juba ääretult ammu valmis ostis ja kollane õuekombe, mis peaks meie “kevadistele” ilmadele paras olema. Igaks juhuks pakkisin kotti ka ühe beebiteki.

Veel panemata:

  • Hügieenitarbed – Deodorant, dušigeel, šampoon+palsam, föön (äkki läheb tarvis), mõned meigiasjad, juuksehari, huulepalsam, hambahari ja -pasta.
  • Dokumendid – Viimase hetke asjad.
  • Vesi – Seisab hetkel külmkapis (pange tähele, raudselt unustan sootuks).
  • Arvuti, telefon ja laadijad.

Asjad, mille kohta ma pole veel otsustanud:

  • Riided beebile – Küsisin viimane kord ämmakalt ka, mille jaoks päriselt vajadus on, sest kes see ikka sinna haiglasse päris “kolida” tahab. ITKs saab kõik lapsele vajalikud asjad haigla poolt ning mu ema ütles ka, et alguses on niiviisi ehk mugavamgi, sest siis ei pea pesemise peale ise mõtlema. Tundub mugav tõesti 😀 Samuti ei kavatse ma mähkmeid ega mingeid niiskeid lappe kaasa võtta, kuid kui vajadus peaks tekkima, siis olen ma kindel, et keegi saab tuua.
  • Hommikumantel – Minu hommikumantel on igati suur ja karvane, kuid ma kardan, et mul hakkab seal haiglas palav. Kui kaks riiete komplekti on olemas, siis ma ei usu, et midagi väga hullu on. Pluss haiglast saab vajadusel koha pealt ka.
  • Bepanthen – Osad naised siin pakivad nibukreeme juba haiglasse kaasa, kuid kuna ma ei tea, mida oodata, siis ei suuda otsustada, kas peaks.

Kui keegi oskab midagi veel soovitada, mis siin nimekirjas pole, kuid on varasemalt vajalikuks osutunud, siis kuulan hoolega.

Eile hullasin suures osas beebi voodiga (LINK!) ja panin ilusti voodipesu peale. Nüüd on kohe selline hubasem tunne ja nagu “päris”.

20160424_160849.jpg

Samuti on meil olemas turvahäll ja vanker ja mähkimisalus ja vann ja… ma arvan, et kõik hädavajalikud asjad.

full

Chicco Autofix

Chicco (LINK!) kasuks otsustasime tegelikult ainult sellepärast, et kunagi ammu-ammu (tundub meeletult ammu, aga tegelikult võis see olla kuskil jaanuaris?) ostsime me megahea diiliga Chicco Arctic käru, mille raamile saab selle sama turvahälli ilma lisaadapteriteta kinnitada. Tundus mugav, iseasi palju me seda kasutame. Aga jah.. Pluss on tegemist hea firmaga ning nägi ilus välja ka.

20151123_164643.jpg20151123_164649.jpg

Kaasas on tal ka vihmakile (minu meelest oli ka putukavõrk), beebitarvete kott, väiksemad keerlevad rattad, kookon ja miskisugune kate. Kahjuks ei ole tal seda päris vankrikorvi, kuid ma arvan, et selle kookoniga saab ka alguses hakkama. Imikuaeg läheb nagunii kiiresti mööda, enamus sellest on suvi ning ei ole teada, kas ja kuidas ta talvel selles magama hakkab. Selle vankrikorvi saab alati lisaks osta ning probleemi olla ei tohiks.

Magamine on muutunud väga pealiskaudseks ning kohati tunnen kerget päevade valu, mis ei ole megavalus, kuid häiriv. Lisaks sellele avastas Luna, kuidas magamistoa ust ka elutoast lahti teha, mis tähendab seda, et nad üritasid kella viiest alates 3 korda meie magamistuppa tungida. Kahjuks ei tule nad lihtsalt meie juurde magama, vaid kui nad koos sinna lasta, siis hakkavad nad uudistama ja pahatihti ka kaklema. Ste muidugi ei kuulnud midagi 😀 Lõpuks mul viskas üle, seetõttu tegin natuke MacGyver’it ning voltisin papilipakast kiilu. Toppisin selle ukse ja uksepiida vahele ning nüüd kui Luna lingi peale hüppas (meil käib uks magamistoa poole lahti), jäi uks ikkagi kinni. Oi, kui tüütu see oli kui ta lingiga loksutas, aga lõpuks vähemalt andis alla. Teine variant on keerata link ülespidi käivaks, mis peaks ka mõjuma. Ma tegelikult loodan seda, et kui ta mitu korda üritab ja see enam ei õnnestu, siis äkki ta lõpuks jätab järele ja me ei pea üldse linki ringi keerama 😀 Kassid, ma ütlen…

Ma loodan, et vähemalt selle köögivärgiga saab see nädal ühele poole, sest ma räägin, pärast seda kui Prints kohale jõuab, ei taha ma siia küll kedagi laamendama. Fingers crossed!

37+1 kuni 38+0 ja Ämmaka VI visiit

Ma pean tunnistama, et ma olen kirjutamise koha peal viimasel ajal väga laisk olnud. Teemasid, millest kirjutada ju oleks, kuid kuna need kõik puudutavad hetkel miskit otsast rasedust ja lapse saamist, siis ma ei ole tahtnud kõiki asju päris niiviisi järjest üles tulistada.

Päevad lähevad jätkuvalt väga kiiresti mööda ning tegelikult olen ma üpris toimekas olnud. Nagu ma rääkinud olen, siis on raske leida energiat, et kõiki asju ära teha, ehk siis ma võtan kohati hoogu ning mõni asi veidi ootab. Kõik tita ettevalmistused peaks nüüd küll tehtud olema ja täna just panin voodipesud ja asjad pesema ja kuivama, et saaks voodi ära teha. Väga varakult sellega alustada siin majas ei saa, sest muidu võtavad meie karvased printsessid kõik mugavad kohad üle. Näiteks Luna suutis ennast esimese 5 minutiga (mil ma korraks teise tuppa läksin) turvatooli mugavalt magama sättida.

Tundub tõesti, et sel aastal on meeletult palju lapsi tulemas või siis on minu enda ämmakas ääretult popiks saanud – igatahes, kahjuks ei olnud tema juurde sobivat aega ning seetõttu käisin sel korral jälle Kärt Raadiku juures. Kõigepealt hoidsin hinge kinni kui ta mu käest kaalu kohta küsis, sest ma pean häbiga tunnistama, et viimase kuu aja jooksul on juurde tulnud 5.5 kilogrammi. Õudne! Jah, ma olen nüüd saanud ilusti süüa teha, kuid mulle on terve mu täiskasvanud elu jooksul kilod mega kergelt külge hakanud, ehk siis kohe kui ma mingisugust jama söön, siis ma paisun peaaegu hetkega. Nüüd siis saigi selle käiguga +20 kilogrammi raseduse algusest, mis tähendab, et minu helesinisest unistusest jääda sinna kuskile 15 kiloni ei tulnud midagi välja ning see kolmekohaline kaalunumber hingab ka rämedahäälselt kuklasse.

Muud näitajad olid igati normis, mis oli ääretult tore. Vähemalt oma vererõhule saan alati kindel olla, sest see on üks asi, mis läbi terve raseduse on normis püsinud ning nüüd kui ma ikka värskeid uriiniproove ära viin, siis on ka need näitajad korras. Mis sa oma rasedaajuga ikka peale hakkad, eks? Emakapõhjakõrgus vastab ilusti nädalatele, mis ei viita hiiglase sünnile, kuid keegi seda 100% kindlalt öelda nagunii ei oska. Uurisin ka ämmaka käest järgi, et kui viimases ultrahelis ennustati kuskil 3100 grammi lapse kaaluks, siis kui palju see umbes sünnituse hetkeks (tähtajaks) võib tõusta. Minu üllatuseks ütles ämmakas, et mida hiljem neid ultrahelisid tehakse, seda ebatäpsemad need mõõdud olla võivad ning peamine rõhk on kontrollida lapse kaalu ja lootevee suhet ning seda, kas kõik paistab ikka korras. Eksimisprotsent pidi olema lausa nii suur, et nad võivad lausa kiloga mööda panna.

Esimese asjana mõtlesin kohe, et “OH! Äkki on ikkagi normikaalus!”, kuid siis mõtlesin ka vastupidise variandi peale. Mis siis kui 4 kilose lapse asemel tuleb peaaegu 5 kilone?! Ma küll ausalt ei taha seda uskuda ning kas siis ei peaks kõht suurem olema või siis lootevee ja lapse suhe paigast ära, sest kuhu see laps siis ära mahtuma peaks kui ta nii suur on?

Viimase nädala jooksul olen täheldanud ka seda, et jalalabad ja sääred on veidike tursesse läinud, mida kuni nüüd siia lõpunsirgeni näha ei olnud. Ämmakas veidi pigistas ja katsus ka, kuid ütles, et niikaua kuni ei ärka hommikul üles tugevate tursetega näos, sõrmedes ja jalgades, siis ei ole hullu midagi. Hull on siis nähtavasti see, kui sõrmed on nagu paksud sardellid, mida kõverdada ei saa. Olgugi, et see jalgade värk on mul terve päeva, siis muud kohad ei ole nagu paiste läinud ning sõrmused käivad jätkuvalt lebolt sõrme.

Kuna ma siin ükspäev hakkasin ITKst antavat sünnitusplaani lehekest läbi töötama, siis seoses sellega tekkis mul ka mõningaid küsimusi. Ämmakas muidugi küsis, kas ma mõnes Perekooli loengus ka käinud olen, kuid ma pidin häbiga tunnistama, et tegelikult…ei olnud. Meil oli Stega plaan minna sinna inglisekeelsetesse loengutesse, kuid kahjuks ei mänginud see ajaliselt välja ning siis ma lõpuks lihtsalt andsin alla ja mõtlesin, et kui naised põldude vahel hakkama said, siis saan mina ka. Pluss kui tõesti kellegi käest küsida ei ole, siis aitab üliagaralt ka sõber internet.

Nagu ma siin varem ka mainisin on mul siis järgmine planeeritud ämmaka aeg 4. mail ning kui Prints veel tulema ei hakka või tulla ei plaani on mul 11. mail Šzirko juurde arsti aeg. Väga pikalt ei taha nad mul lasta “kannatada” ning ilmselt kui selleks ajaks Prints ise tulema ei hakka, hakatakse sünnitust esile kutsuma. Selleks ajaks on täpselt 41 nädalat täis ning ilmselt olen ma tol hetkel juba valmis teda ise läbi kõhunaha välja kraapima 😀

Kõik, kes ITKs nüüd arvel on, saavad sellise väikese raamatukese, kuhu on hea kõik asjad kirja panna, et meelest ei läheks. Kuna ta on aga väiksem kui ma alguses arvasin, siis ega seal tegelikult väga palju ruumi pole, kuhu mälestusi heietada. Esimeses veerandis on raseduse iga kuu jaoks oma leht ning pärast seda siis juba leht sünniloo jaoks ning sealt siis tulevad igakuised lapse arengu kokkuvõtte kohad. Ma pole veel päris täpselt otsustanud, kas ma hakkan sinna ka veel eraldi asju kirja panema või mitte, kuid ilmselt blogisse midagi mingil määral ikka panen. Seda raamatut on ka poes müügil, kuid ma kipun nüüd arvama, et ilmselt poes on see “päris raamatu” suurusega ning ilmselt saab sinna rohkem sisse kritseldada.

img_20160423_125117.jpg

Enesetunne ja sümptomid: Suur kõht, tursed, tihe pissimine ja kerge magamatus. Diivani pealt peab end hooga püsti ajama ning kui ma midagi istudes maha pillan, siis pean samuti ennast “kiiktooli” taktikas kiigutama, et maha kukkunud asja üles võtta. Kükitades on kordades kergem põrandani küündida ainult, et sellisel juhul võib tulemuseks olla kiire käik vetsu (olgugi, et välja tuleb ainult paar tilka).

Magada üldiselt normaalselt ei anna. Kõht on nii suur ja jalge vahele lööv tutiluu valu külge keerates on piisavad abimehed, et ma ikka iga kord selle peale üles ärkaks. Mõni öö on jällegi parem, kuid ma ausalt ei tea, millest see oleneb. Hah! Lõpuks nägin mina ka esimest korda sünnitama minekut unes. Mitte küll täielikult, kuid ma nägin, et ma läksin haiglasse, mis sest et mul üldse valus ei olnud. Esimene arst viis mind kuhugi imelikku palatisse, kus oli ainult üks suur voodi ning kindlasti ei olnud tegemist sünnitustoaga ja ütles väga kindlalt, et ma pean nüüd sinna jääma ja ootama kuni ta tagasi tuleb. Natukese aja pärast tuli teine arst, kes küsis mida ma seal teen kui mul isegi veel valus ei ole ning neil on seda tuba vaja, sest haigla on sünnitajaid täis. Selle jutu peale ärkasin ma hoopistükis üles ning ma ei saanudki teada, kuidas asjad edasi läksid. Kurb 😦

Viimasel tabavad mind pärast pissil käimist päevadelaadset krambikesed, mis pole nüüd just valusad, vaid lihtsalt nagu…pinge. Tüütu aga mitte nii tüütu, et uuesti magama ei jääks. Samuti on viimased kaks hommikut parem nibu natuke nagu paistes (?) olnud. Ma ei oska seda kuidagi kirjeldada. Valus ei ole, aga see nibu “rõngas” tundub kuidagi isasem, kuid päeva jooksul siiski taandub. Veidi tuleb rindadest miskit vedelikku ka, aga õnneks veel ojadena ei voola. Kui kellegi on selle kohta mingit infot või kogemusi võib mulle vabalt kirjutada, sest otseloomulikult tabas see mind pärast seda kui ma juba ämmaka juures ära olin käinud.

Mulle tundub ka, et mu limakorgikene hakkab irduma, sest viimased nädal või nii on pesukaitsmel natuke värvikest ka. Limakork ise nagu ma aru saan on emakasuudmele tekkinud limakogumik (natuke nagu see samblakork, mille karud endale talve tulles sammalt sisse süües moodustavad 😀 ), mis siis sünnituse lähenedes või lausa alates eest ära tuleb, et kõik see muu pidu sealt välja saaks hakata tulema. Üldiselt on lima nagu lima ikka, ei ole tal spetsiifilist värvust, kuid pigem on ta valkjas, kus võib esineda vereniidikesi. Jah, te kõik mitte rasedad, kes te mu blogi loete – another fun fact millest keegi ENNE rasedaks jäämist ei räägi, eks.

Kaalutõus: Ametlikult siis 20 kilogrammi täis. Võeh! Parem oleks kui vähemalt pool sellest haiglasse jääks 😀

Liigutused: Rahulikud ent järjepidevad ning kohati kõhunahka läbistavad. Jõudu ja energiat tundub meie Printsil olevat küllaga ning loodetavasti peab ta plaani, kuidas ta sealt kõhust kõige tõhusamalt välja saab.

Maim: “Jehuu! Viimaks ometi on Prints umbes selleri puhma suurune.” – said nobody ever. Ma ei suuda enam isegi mingisugust loogilist seost siin leida. Prints peaks siinkohal olema umbes 49.8 sentimeetrit pikk ja kuni 3.2 kilogrammi raske, ehk siis nagu päris laps juba. Meie puhul on see kaal vist veidi kõrgem, kuid seda ei tea ju kindlalt nii kui nii öelda.

Fun fact: Beebi harjutab pissimist ja hingamist, et tähtsaks momendiks valmis olla ja samuti suudab ta nüüd oma väikeste sõrmekestega tugevalt haarata.

Weird fact: Uskuge või mitte, kuid Prints võib olla juba oma esimese rohe-musta kaka ehk mekooniumiga ühelepoole saanud. Esmalt säilitab ta seda oma soolestikus, kuid võib juhtuda, et ta väljutab selle enne, mis tähendab seda, et järgneva perioodi jooksul peab ta selles hulpima. Ausalt öeldes on see päris rõve, kuid teisalt ma eeldan, et see on siis see põhjus miks looteveed mõnikord rohekad võivad olla?

Mu emps arvas, et mu kõht on veidi allapoole vajunud küll, kuid mitte veel nii alla, et võiks Printsi saabumist liiga aktiivselt ootama hakata. Eks ole näha mis saab. Järgmisest esmaspäevast jääb Ste puhkusele ning siis ongi kõigest poolteist nädalat tähtajani veel minna. Kes tahab võib hakata panuseid tegema, kas Prints tuleb enne tähtaega, tähtajal või hoopistükis hiljem 😀