Katteta lubadused

Usaldus. Nimisõna.

“Kindel uskumus kellegi või millegi usaldusväärsusesse, tõesse või võimetesse.”

Usaldama. Tegusõna.

“Kellegi või millegi usaldusväärusesse, tõesse või võimetesse uskumine.”

Kõikvõimalikud suhetega seotud kirjandusväljaanded pasundavad, kuid usaldus ja usaldamine on kõige olulisemad suhte komponendid ning ilma nendeta ei ole ka tugevat suhet. Palju vähem on minu meelest meedias kajastatud, kuidas üks inimene usaldama õpib ning kust selliseid oskuseid kaasa saab. On ka väga tihe nähtus, kuidas näiteks petmised ja ringitõmbamised ja mis kõik veel kirjutatakse, kas mommy  või daddy issue‘te taha (loe: emme või issi probleemide – eesti keeles ei olegi vist paremat väljendit või siis ma ise lihtsalt ei tea seda), kuid tundub, et tagamaadele ei mõtle keegi väga.

Tegelikult on ju nii, et laps saab just kodust ja vanematelt oma käitumismallid kaasa ning samuti oma võime usaldada. Seetõttu on minu jaoks oluline see, et lapsele ei lubataks kunagi seda, mille tegemine või täide viimine tegelikult 100% võimalik või kindel ei ole. Juhul kui lubaduse täitmiseks kaasnevad mingid tingimused, näiteks “me lähme homme kelgutama, kui lund on” on normaalne selgitus, sest kui lund ei ole, siis ei saa ka kelgutada. Hoolimata sellest, et laps võib olla väike, on neil siiski hea mälu, eriti kui on lubatud midagi, mis neid eriti rõõmsaks teeb või midagi mida nad pikisilmi ootavad – võib olla endale tundub antud lubadus väike või tühine, kuid lapse jaoks on ju maailm teine. Väike laps, väike maailm, väiksed rõõmud.

See on nüüd moment, kus ma ise pühalikult luban, et ma ei anna kunagi ühtegi katteta lubadust ning vajadusel selgitan millal midagi teha saab (muidugi lapse mõistmisvõime piires) ning annan endast kõik, et kui juba midagi lubatud sai, siis ma selle ka täidan.

Eriti oluliseks muutub selline käitumine mida suuremaks laps saab. Võib olla ta tõesti ei mäleta aega, mil ta kolmeaastasena ei saanud seda pulgakommi, mida lapsevanem lubas, kuid juba seitsmeaastane mäletab kindlasti. Mida suuremaks saab laps, seda suuremaks muutuvad laste soovid ning võib olla ei käi teema enam ümber pulgakommide või kelgutamise. Tänapäeva kärgperedes kipub olema palju ka laste “jagamist”, kus laps võib olla niigi ainult korra kuus näeb oma isa või vastupidiselt ema ning kui viimane siis kohale ei ilmu või midagi tuli vahele võib see olla ka päris meeldejääv sündmus.

Ma olen ise näinud, kuidas selline käitumine inimest mõjutab. Kahjuks või õnneks küll mitte läbi aastate ning pigem olen ma tuttav selle lõpp-produktiga, milleks on tema senine elukogemus ta inimesena vorminud. Mina ise tunnen küll, et tal oleks nagu suur osa üles kasvamisest puudu jäänud ning mulle tundub, et kui ta näeb millised on minu suhted oma perekonnaga, siis saab ta sellest ka ise aru. Õnneks on meil ühised arusaamad, kuidas üks funktsioneeriv pere olema peab ning ma ei usu, et sellest tulevikus mingeid probleeme tekib.

Tegelikult on lubaduste pidamine ju oluline ka täiskasvanute vahel. Pärast seda pikavõitu jorinat tulebki välja minu postituse põhipoint – tahtsin kõigile meelde tuletada, et lubadus on lubadus. Ükskõik kui suur või väike, aga kui juba midagi lubatud sai, siis tuleks seda ka täita.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s