Häbi, häbi ja niisama loba

Alates eelmisest kolmapäevast ei ole see toitumine just plaanipäraselt kulgenud. Tegelikult on see vale. Plaanipäraselt kulges ta küll, kuid kahjuks mitte toitumiskava plaani päraselt 😀 Eelmine kolmapäev oli meil aastapäev, siis me sõime vist lihtsalt rämpsu, reedel käisime McDonaldsis ning laupäeva õhtul pidasime perega Ste sünnipäeva, ehk siis oli jällegi pitsa-šokolaadikook-singirullid ja kõrvale oli kana Caesari salat (omalooming), millest viimane oli see ainumas “tervislik” väljalase. Otseloomulikult päädis see söögiorgia sellega, et ma täna hommikul kaalule minna lihtsalt ei julgenud. Ma olen enam kui kindel, et praegu vaataks mulle vastu vähemalt 90kg ja see pole küll meeldiv ehk siis ma eelistan pigem mitte teada, mis seis praegu on ja lihtsalt korralikkusele tagasi pöörduda. Loodetavasti reede hommikul astun ma juba natuke parema enesetundega kaalu peale.

Eile oli mul korraks haiguse tunne ka – koguaeg oli nii palav ja kuum, ometigi ei tohiks need radikad mul kodus nii tugevalt pealekeeratud olla. Samas oli mul palav ja kuum ka igal pool mujal kus ma käisin ning praegu tööl on ka suhteliselt palav. Kraadisin ennast muidugi ka, kuid see ei näinud küll midagi. Mul on loomupoolest ka suhteliselt kõrge kehatemperatuur, mis istub 36.9 piiril 24/7. Või siis on mul koguaeg midagi viga 😀 Võib ka vabalt olla…

Mulle nii meeldib see loendur, mis ma blogi lehele üles panind, sest iga päevaga näitab see järjest väiksemat numbrit. Tunnistan ausalt, et see peaaegu 5 aastat ühes kohas töötamine on päris suur saavutus ning mõneks ajaks on küll sellest tööst natuke kopp ees. Mõni inimene vahetab tööd iga poole aasta tagant, mõni mitte nii tihti, aga ma vist ei tea väga paljusid inimesi, kes ühes firmas 5 aastat juba olnud oleks. Võib olla ma lihtsalt ei tea eriti palju inimesi?

5 aastat ühe noore inimese kohta on ikka päris pikk aeg. Ma just mõtlesin seda, et ma olen peaaegu terve oma täiskasvanu elu ühes kohas töötanud, samuti olen ma peaaegu terve oma täiskasvanu elu Stega koos elanud. Veider. Mul on raske meenutada aegu, mil ma temaga koos ei elanud või seda aega mil ma teda ei teadnud. Kas see on imelik? Tundub nagu ta oleks alati siin olnud 😀

Ma kõlan nüüd tõesti juba nagu heietav vanamutt, kuid aeg läheb nii kiiresti! Uskumatu! Küll see Prints ka varsti 18 saab, ega temalgi aega rohkem antud pole. On hämmastav, kuidas mõned bussijuhid on juba 40 aastat ühe ameti peal olnud, kuidas paaridel saab täis 25 aastat abielu ja nii edasi.

Nädalavahetusel lappasin meie senist beebiriiete varu – hetkel ei ole seda veel palju, aga meie saareriigipoolne vanaema läks vahepeal veidi hulluks ning seetõttu peaks meieni jõudma varsti kohver beebiriietega. See selleks… Igatahes leidsime me endid mõttelt, et kuidas üks inimene saab ometi nii väike olla, et nendesse ära mahub. Teine asi on see, et kui ta nii väike on, siis on ta ka kindlasti väga õrn ja kuidas ma saan kindlaks teha, et ta katki ei lähe? Pärast nii pikka ootamist ei taha ju kohe teist traumeerida kuidagi pidi. Ootusärevus on suur, aga no samas muidugi võtab mõnikord mõtlema, et kas ma ikka saan hakkama ja oli see ikka õige otsus. Praegu on vist veidi hilja 😀

giphy

Mis ma siin nii pikalt ikka halan. Ükspäev pean ette võtma ka meie köögimööbli postituse, kuid ma sellega nüüd natuke aega ootan kuniks mõõtjatega saab asi kokku lepitud ning siis vaatame edasi. Siis võiks ma reklaamida ka meie vankrit, mis on juba ma ei tea mis ajast olemas, kuid ma olen lihtsalt liiga laisk olnud. I’m sorry.

Kui kellegi millegi vastu suurem huvi on võite alati küsida 😀 Muidu soiun siin niisama ja näitan ainult oma kõhu pilte.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s