Restoran Spot: Spot On või pigem A Black Spot? (90 punkti)

restoran-spot (1)Ilmselt osad Facebook‘i sõbrad juba teavad seda, et meil sai Stega eile 6 aastat edukat kooselu täis ning selleks puhuks otsisime kohta kus saaks mõnusalt kõhu täis pugida ja üksteise seltskonda nautida. Alguses oli plaanis minna Lusikasse, kus me juba oma eelmised 2 aastapäeva käinud oleme, kuid siis jäi erinevatel voucheri lehtedel tuulates ette Cherry voucher (LINK! – kiiremad võivad veel endale ka soetada) restorani Spot.
Ajasin enne veidi näpuga järge ka, et kui suur vahe selle voucheriga ikka tuleks, sest mõnikord kipuvad need voucherid olema sellised..noh..nagu poodides peaks soodukate ajal igaks juhuks seda vana hinda vaatama, siis ei tee paha ka enne natuke eeltööd teha. Kolme käigu eest oli voucher igati tubli tegelane ning seetõttu saigi meil sinna lauake reserveeritud ja kaks voucherit ostetud. Hoiatan ette, et see €25 voucher sisaldab 3-käigulist õhtusööki ühele, ilma jookideta.
Restoran Spot (LINK!) asub ise meie ilusas Tallinna vanalinnas Vene tänaval ning alguses võib sellest kergemeelselt mööda kõndida, kui silmi pingsalt lahti ei hoia. Vene tänaval on teadupärast mitu-mitu söögikohta ning  kuna väliselt on tegemist justkui tavalise majaga, siis võib kogemata juhtuda, et jääb teine kahe silma vahele.

Interjöör – 25p

Seest poolt on tegemist ühe äärmiselt viisaka ja hubase restoraniga. Tundub, et seinad ja laed on jäetud originaalseteks ning need siis värskelt üle võõbatud. Mulle lähevad sellised kohad täiega hästi peale ning seda “nostalgilist” sisustust on täpselt nii palju, et ei muutu kuidagi raskeks. Sellepärast ei istu mulle väga need eriti Eesti keskaegsetes “toonides” kohad nagu Olde Hansa ja veel mõned sarnased.

Meie istusime restorani ees osas, praktiliselt ukse kõrval, kus oli vaiksem, sest sealt kaartunnelist edasi minnes oli ka veel üks saal, kus oli mingi suurem seltskond sees. Kohale minnes anti meile valida kahe laua vahel ning kuna mulle väga see teenindajate nina ees istumine ei meeldi, siis valisime pigem kaugema nurga. Olgugi, et uksest käidi vahelduva eduga, siis ei hakanud mul kordagi külm ning temperatuur oli täpselt paras.

Ma küll ei kujuta ette, kuidas see koht päevavalguses välja näeb, kuid õhtupimedas oli seal küll hubane ja mõnus ning laudadel põlesid küünlad. Täpselt selline mõnus koht kuhu kaaslasega minna, aega veeta ning otseloomulikult head-paremat süüa.

Teenindus – 25p

Ilmselt kolmapäev ei ole ka restoranides kõige tegusam päev, siis oma silmaga nägin tööl olevat kahte teenindajat. Võib olla seal tagumises saalis oli neid veel, kuid ausalt öeldes said nad väga efektiivselt oma töö ka kahekesti tehtud.

Kohale jõudsime ilusti seitsmest või isegi mõned minutid peale, sest kesklinnas oli niiiii libe kõndida, ning meid juhatati edasi oma lauda valima. Teenindaja oli tähelepanelik ja sõbralik ning tabas ära selle, et üks menüü peaks olema inglisekeelne ilma et ma oleks pidanud eraldi küsima.

Ma pean kohe ette vabandama, et ma ilmselt ei olnud päris “inspektor Kukeke” valmis ning aega ei võtnud, kuid tundus vähemalt, et meil oli mõistlik aeg menüüd vaadata enne kui ettekandja tagasi tuli ja uuris kas me midagi juua tahame. Tegelikult see esimene checkup peakski olema jookide jaoks, aga kuna me olime ju selleks momendiks valmistunud, siis tellisime kohe ka söögid ära. Huvitav, kas ettekandjal on jube hea mälu või siis on normaalsetele inimestele okei see kahe inimese 3 käiku meelde jätta (ma tunnistan ausalt, et ma praeguses olekus ilmselt ei oleks seda suutnud ja oleks kahtlema jäänud, kas ma ikka mäletasin õigesti), aga tal ei olnudki väikest märkmikku ega midagi. Ilmselt harjutamise asi…

Teenindusega jäime ka väga rahule – ettekandja ei uimeranud ning oli piisavalt tähelepanelik, et mitte tulla pooleli olevat toitu ära korjama, kuid ometi ei jäänud puhtaks söödud taldrikud lauale igaveseks vedelema. Toit tuli ka mõistlike vahedega, nii et suur nälg ei võtnud silmanägemist ära. Muidugi toodi eelroa ja põhiroa kõrvale ka leiba ning maitsevõid, mida me tegelikult juba enne eelroa saabumist mekkima hakkasime.

Söök/jook – 20p

Esimesena proovisime ära siis selle leiba ja maitsevõi. Mul on restorani leibade ja saiade vastu selline nõrkus, et ise ka usu või ei suuda mõista, miks see tung nii suur on. Ma olen kindel, et väiksemad kohad ei tee leiba ise, kuid see ei maitsenud küll nagu ükski poe leib mida ma proovinud olen. Võis oli vist veidi küüslauku ja ma ei teagi mida, aga see kombo oli nii hea! Kahjuks viidi leib koos pearoa taldrikutega minema ning seetõttu viis ettekandja viimase viilu ära enne kui ma sellele küüned taha suutsin ajada. Tegelikult oligi nii parem, sest kõht oli juba selleks ajaks üpris täis 😀

20160203_191539.jpg

Leib koos maitsevõiga

Suure pasteedifännina olen ma vist igast võimalikust restoranist, kus neil vähegi pasteet menüüs on seda ka tellinud. See on parim asi üldse! Pasteet ise oli tummine ja maksane, kuid see oli serveeritud veidi magusama moosikesega? Mu toidualased terminid ei ole ilmselgelt väga head, kuid need on need kollased täpikesed taldriku peal. Terve saia-pasteedi-moosi kombo oli ääretult hea ning viis keele alla! Andsin Stele ka proovida ning ta tunnistas ka õhinaga, et oleks pidanud sama asja tellima. Elagu pasteet!

20160203_192136.jpg

Foie Gras

Nagu minul on omad tavad pasteediga on Stel tekkinud omad tavad kammkarpidega. Pärast seda kui me neid esimest korda Lusikas proovisime, said nad meie mõlemi lemmikuteks, kuid kahjuks on see kammkarp siiski tooremapoolne kala ning minu menüüst ajutiselt väljas. Olgugi, et lillkapsas ei kuulu ta just kõige lemmikumate asjade hulka ja tema hinnangul olid kammkarbid natuke toorevõitu, ütles ta et kokkuvõttes oli hea ning eriti hästi sobisid karbid koos selle moosilaadse tootega, mida ka taldrikuserval näha on.

20160203_192149.jpg

Kammkarbid lillkapsapüreega

Mina tellisin endale pearoaks sisefilee medium küpsusastmega. Alguses kui ma Stega alles tuttavaks sain ei olnud ma veiseliha vist üldse söönud, sest mu ema seda süüa tehes ei kasutanud ning üldse läks see liha minust kuidagi mööda. Esimest korda proovisin veiseliha Birminghamis ja siis sõin ma seda kindlat well done küpsusega, sest veidi roosa liha tundus veider. Aastatega on mu maitsemeeled siiski arenenud ning ma pean üldsusega nõustuma ja tõdema, et kui ikka veis liiga küps on, siis on tal ka vähem maitset.

Minu filee oli just mõnusalt roosa ja mitte liiga verine ehk medium mis medium, veinikaste oli megahea ning köögiviljad maitsestatud ja mõnusad. Kahjuks oli mul kõht juba natuke täis saanud ja seetõttu läksid juurikad minu aeglase söömistempo juures natuke jahedaks.

20160203_194709.jpg

Grillitud veise sisefilee soojade köögiviljade ja veinikastmega

Ste võttis menüüst teise veiseliha roa, mis ideaalist oli suhteliselt sarnane, lihtsalt liha lõik oli erinev. Steik tuli koos ubade, ahjukartulite ja mingi naljaka soolase vahuga (ausalt nägi välja nagu keegi oleks ta taldriku kohal nõusid pesnud). Oad ei olnud just väga vürtsikad ning kui keegi seda rooga hakkab just vürtsi pärast tellima, siis pigem on tegemist erinevate maitseainete kui pippardega, mis ubadele lisatud on. See vaht oli küll päris põnev ning mul on täitsa kahju, et ma ettekandjalt ei tabanud küsida, et mis see täpselt on.

Kahjuks oli Ste steik natuke liiga toores ning lihatükki sisse lõigates tuli ikka sellist vähe verisemat vedelikku välja. Samas oli seetõttu maitse ka vähe tugevam ning taldrik sai peaaegu tühjaks (natuke vahtu ja ube jäi üle ka).

20160203_194724.jpg

Veise steik vürtsikate ubade ja veinikastmega

Enne meie õhtusööki olin ma juba mitu päeva unistanud šokolaadist ja ühest korralikust magustoidust. Orgu ilmselt ei loeks seda väga õnnestunud valikuks, kuid ma lihtsalt pidin selle Kirju Koera ära proovima. Tegemist on kindlasti magusama magustoiduga, mis “tavainimestelt” nõuaks vast kohvi või tee joomist, et seda magusust tasakaalustada. Minu jaoks piisas tasakaalustamiseks ka maasikatest ja jõhvikatest, mis selle võrratus potis peidus olid.

Magustoidu poti põhjas oli šokolaadivaht, mille peal olid Kirju koera tükid ning seal vahel olid maasika tükid ja jõhvikad. Terviklikult on minu silmis küll jälle ühe äärmiselt õnnestunud käiguga.

20160203_201354.jpg

Kirju koer šokolaadi mousse‘i ja jõhvikatega

Ste võttis enda õhtusööki lõpetama vana hea juustukoogi ning see magustoit on pigem nendele, kes liigset magusat ei armasta. Kook oli mõnus ja piisavalt kreemine, mis sobis küpsisepuru ja maasikatega suurepäraselt kokku. Mõnikord võib juhtuda, et juustukook on kuiv ning seda peab ohtra veega alla ajama, kuid siinkohal seda küll karta ei olnud. Tükk ei olnud väga suur, kuidas pärast kahte eelmist käiku oli ta kindlasti piisavalt tummine ja vajas veidi pingutust (tunnistan ausalt, et ma sõin viimase osa Ste koogist ise ära, sest ta enam ei jaksanud).

20160203_201410.jpg

Juustukook

Kokkuvõtteks jäime oma söökidega ikka väga rahule ning julgeme ka teistele soovitada. Kuna mina olen rase ja Ste pole eriline veinigurmaan, siis jookide poolest ei ole meil millegi haruldasega hiilata – pudel vett ja üks Somersby. 

Üldmulje – 20p

Meie jäime oma õhtuga väga rahule ja kindlasti jäävad ka teisedki, kes sealt läbi astuvad. Oma olemuselt ja interjööri poolest ütleks, et see restoran on selline igapäevaselt pidulik (inglise keeles oleks formal yet casual?), ehk siis tegemist ei ole ääretult peene kohaga, kus ettekandjad valgete kinnastega ringi kõnnivad, vaid pigem selline tavalisem koht, kuid siiski mitte mingi tavaline nurgapealne kohvik. Menüü ja joogikaardi poolest paneks mina selle koha Lusikaga samale riiulile, kuid Hermitage’ist jääks ta natuke allapoole. Olgugi, et restoran ise on selline pidulikum ja ka road ise, siis lauanõude valik jäi natuke jälle liiga tavapäraseks. Näiteks minu pearoog ja Ste magustoit tulid valgetel taldrikutel, leib ja minu magustoit puitalustel ning eelroad ja Ste pearoog kummalistel sinisepõhjaga taldrikutel. Minu jaoks on seal natuke vastukäivust, kuid kindlasti pole see midagi äärmiselt traagilist, et sellepärast restoranist välja jalutaks 😀 Neid siniseid nõusid kohtasime eelmisel suvel ka Fabrikus, kuid sealne stiil oli vähe teistsugune kui Spot’is.

Hinnaklass jääb minu meelest pigem sinna keskmisesse kahti. Meil olid küll voucherid, kuid tegelikkuses ei ole need hinnad just väga palju hullemad. Kellel tarvis midagi tähistada, siis ma leian, et see on küll piisavalt soliidne koht, kuhu minna ilma häbi tundmata.

Parkimise koha pealt on natuke nutune, kuid ega vanalinna puhul polegi midagi muud oodata. Meie parkisime Viru parkimismajja, mis võrreldes muude parklatega osutus kauguse ja hinna poolest kõige mõistlikumaks, kuid kellel pole ühistranspordi ja jalutamise vastu midagi, siis saab ju jala kõige paremini ning kohati ka odavamalt ühte head restoranikogemust nautida.

Advertisements

One thought on “Restoran Spot: Spot On või pigem A Black Spot? (90 punkti)

  1. Pingback: Maagiline Google ehk otsingusõnad, millega siia blogisse on jõutud | Sirle maailm

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s