29+1 kuni 30+0

Ja ongi kuidagi kiiresti käes see “juubelihetk” kus 30 nädalat on märkamatult (või siis päris märgatavalt vaadates mu kõhtu) täis tiksunud ning tähtsa päevani on jäänud vaid 10 nädalat. No tõepoolest! Kuhu see aeg küll läks?

20160226_090302.jpg

Pärast piltide tegemist vaatasin, et mul see kõht on küll veidi veidra kujuga, aga mulle tundub, et ta hetkel magab seal kuskil allpool. Ma pean ütlema, et teised rasedad meie beebigrupis küll sellised välja ei näe, nii et ma ei tea, mida kallis Prints seal kõhus korraldab.

Enesetunne ja sümptomid: Enesetundes suuri muudatusi enam ei ole. Ülekuumenenud beebivaala tunne on jätkuvalt ning nüüd on juba rohkem tunda, kuidas näiteks diivanilt või toolilt püsti tõusmine on täitsa arvestatavad jõuharjutused. Voodist ma ei hakka parem rääkimagi. Ainuke mõte on praegu see, et 2 kuud on veel minna ja lootus, et see vaala tunne üle läheb on küll äärmiselt väike.

Võib olla ma kujutan endale asju ette, aga minu sümfüüsivalud on hakanud taanduma ning minu meelest neid suures plaanis praktiliselt enam ei esinegi. Teisipäeval siin käisin jalutamas ja tegin üle pika aja ühe 5,5 kilomeetrise ringi. Pärast olin igati elus ja miski ei valutanud, kuigi üks soe vann oli äääääärmiselt teretulnud. Nimelt suure hurraaga vaatasin, et väljas päike paistab ja peaaegu nagu kevad oleks käes, kuid tegelikkuses hakkas poole ringi ajal lund sadama. Just my luck!

Isud: NopeNüüd tuleb veel eriti oma söömist jälgida. Söömisest rääkides.. Ma küsisin ämmakalt, kas lisavitamiinide võtmine on veel selles staadiumis vajalik ning ta ütles, et tegelikult nad ikkagi pigem soovitavad rõhuda mitmekülgsele toitumisele. Foolhapped ja asjad on vajalikud kuni 16nda nädalani, ehk siis praegu pole neist väga abi. Samas kui on tunda pidevat väsimust, siis võib vitamiinide võtmine aidata küll.

Mul on hetkel nii väsimuse ja toitumisega kõik korras ma usun, niiet enam ma nende vitamiinide pärast ei muretse. Tegelikult pole ma juba päris ammu midagi võtnud, kuid meie beebigrupis tõstatatud teemade tõttu mõtlesin, et uurin järgi, sest äkki ma olen midagi meeletult valesti teinud.

Kaalutõus: Võrreldes eelmise reedega on kaalulisa tulnud 1 kilo. Kokku on siis terve raseduse jooksul tulnud 12kg.

Liigutused: Selle nädala liigutused on minu meelest muutunud teps vähem vägivaldseteks ning pigem asjalikumateks. Ma tunnen, et on rohkem rullimist ja sirutamist, kuid ega ma nendest põiekallistustest ega jalalöökidest ka pääsenud ei ole. Õhtuti on näiteks mega naljakas kui ma oma kõhtu jälgin, sest see lihtsalt liigub ühelt poolt teisele, vahepeal vabiseb ja siis tuleb jälle üks teravam vops. Nagu veider kinoelamus, ainult et mõnikord olen ma täie veendumuse juures, et mu sees on tulnukas.

Küsisin ka ämmaka käest, et kui palju liigutamist on LIIGA palju liigutamist. Kuskilt lugesin, et kui laps muutub liiga rahulikuks või vastupidi liiga aktiivseks, siis tuleks kontrolli pöörduda. Ämmakas ütles, et pigem on see siis kui laps väga ei liiguta, kuid liigutamisele mingit maksimum limiiti küll pandud ei ole. Üldiselt tähendab energiline laps seda, et ta saab piisavalt energiat, et oma käte ja jalgadega ringi vehkida. Kui ta näiteks ei saaks piisavalt energiat ja toitaineid, siis ta prioriteet on eelkõige südametöö ja organite funktsioonid, mis tähendab, et liigutused jäävad teisejärgulisteks. Arvestades mu diagnoosi, siis ilmselt peaks tal olema pigem liiga palju energiat kui liiga vähe.

Maim: Prints peaks tänaseks päevaks olema suure kapsa suurune: 39.9 sentimeetrit pikk ning 1.4 kilogrammi raske. Kõhubeebi peaks olema oma keskkonnast nüüdseks juba väga teadlik ning muutub päris valguse ja tehisvalguse suhtes järjest tundlikumaks. Samuti saab ta juba oma silmamune silmakoobastes liigutada (veidi creepy kui seda nii lugeda).

Nüüdseks on ta paremini helile, maitsele ja lõhnale häälestatud ning ta kopsud töötavad peaaegu optimaalsel tasemel.

Praeguseks hetkeks peaks ma olema võimeline aru saama, kas Prints luksub või lihtsalt liigutab, kuna luksumine on rütmiline “tuksumine”, kuid liigutused pigem mitteregulaarsed.

Advertisements

Rasedusaegse diabeedi nõustamine

Esiteks mainin ära, et GDMi ehk gestatsioonidiabeedi esinemissagedus kasvab iga aastaga kogu maailmas ja on otseses seoses II tüübi diabeedi esinemissageduse suurenemisega. Eestis diagnoositi GDM 2012. aastal 3,5%-l rasedatest, kuid selle levikut on seni alahinnatud. Mina isiklikult arvan, et kuna poes müüdavad toiduained muutuvad järjest töödeldumaks ning sisaldavad valdavas enamuses mingit tüüpi magusainet või suhkrut, siis ongi tulemus käes ning käib räme süsivesikute ületarbimine.

GDM on raseduse ajal tekkinud süsivesikute ainevahetuse erineva raskusega häire, mis on esimest korda tekkinud või diagnoositud raseduse ajal. Raseduse ajal toodab platsenta hormoone, mis põhjustavad insuliiniresistentsust (keha võime insuliinile vastu töötada – kui ma õigesti aru sain), sellepärast tõuseb raseda veresuhkrutase. Kahjuks ei ole sellel haigusel väliselt nähtavaid sümptomeid ja naine ise ei tunneta oma veresuhkrutaset. Ehk siis tegelikult selle järgi, kas mul on pidevalt paha või kas mul pärast GTT testi tegemist oli paha ei määra midagi.

Grupi nõustamise viis läbi Hedi Pajuste, kes rääkis natuke GDMi tagamaadest ja tagajärgedest ning samuti toitumisest ja näitas ära kuidas minu uut parimat sõpra – glükomeetrit kasutada. Ta selgitas minu meelest ka väga hästi ära selle, kuidas kõrge veresuhkur kõhubeebit mõjutab. Nimelt, hoolimata võib olla kellegi senisele arvamusele, ei toimi platsenta nagu filter, vaid kõik mis mul on läheb otse Printsile edasi. Ehk siis kui minu veresuhkru tase on kõrge on seda ka tema oma.

Kõhubeebide kõhunääre on praeguseks juba välja arenenud, kuid kuna tita on alles väike ja arengujärgus, siis on kõrge veresuhkru tase tema kõhunäärmele koormav ning seetõttu ei pruugi ta jõuda kõiki aineid läbi töötada ja lõhustada, mille tagajärjel siis tita uhkelt kasvama hakkab. Veresuhkrut tõstavad teadupärast süsivesikud, mille hulka kuuluvad ka suhkrud ning neid ei tohiks ma praegu tarbida rohkem kui 200-250 grammi päeva jooksul. Ületarbimise vältimiseks anti kaasa ka mõned paberid pildikestega, palju mingisugune toiduaine süsivesikuid sisaldab. Muidugi ei olnud seal kõiki toiduaineid, kuid sellised põhilised toiduasjad ikka. Viskasin kiirelt pilgu ka oma Erik Orgu toitumiskavale ning hingasin kergendatult, sest sealsed süsivesikud lähevad kenasti sinna 200 grammi sisse. Tegelikult ütles ämmakas ka, et seda 200-250 grammi on ikka päris keeruline täis saada, kui just terve päev näiteks sõõrikuid ei söö (see näide on minult, mitte ämmakalt 😀 ). Samas ütles ta ka seda, et isegi kui süsivesikute arv mõnel toiduainel on lubatud piirides, võtame näiteks leiva, siis osadel naistel võibki kõik okei olla, aga mõnel jällegi viskab selle sama leiva sordiga veresuhkru lakke. Suuresti on see veresuhkru jälgimine natuke nagu ka enesetundmise otsiretk, et näha kuidas ja millele minu keha parasjagu reageerib.

Teine asi, mis söömise kohta välja toodi oli see, et koguaeg ei tohiks näksida, vaid tuleks tarbida sööki kindlate aja perioodide tagant. Soovituslik on süüa 2,5-3 tunni tagant, kuid kindlasti iga 4-5 tunni tagant.

Suur oli ka mu rõõm kui meile öeldi, et veresuhkrut ei pea iga päev mõõtma, kes tahab see võib, aga muidu on vaja nädalas teha 3 “profiilipäeva” ehk siis kõigepealt tuleb hommikul mõõta tühja kõhu veresuhkur ning siis terve päeva jooksul 1,5 tundi peale igat söögikorda (1,5 tundi hakkab jooksma pärast viimase ampsu söömist). Kuna mul on esialgses plaanis 4 söögikorda, siis kokku peaks mul päevas olema 5 mõõtmist, mis ei ole tegelikult väga hull.

Alustuseks öeldigi, et kõigepealt sööge täpselt sama moodi nagu te sõite, tehke oma profiilipäev ära ja siis saab näha, kas ja kust on vaja muuta. Minu puhul on ilmselt kõige suurem “ohukoht” see puuviljadest vahepala, mis mul toitumiskavas sees on. Samas võiksin ma oma puuviljad päeva peale ära jaotada, et niiöelda vahepalad koosneksid ainult ühest puuviljast korraga, aga no ma ei tea… Minu eesmärk oleks ikkagi veidi täiskõhutunnet ka saada. Muidugi kui mu veresuhkur esialgse kava peale lolliks läheb tuleb seda ikkagi teha.

Nõustamise käigus tegime ühe proovi mõõtmise ka. Ma kohe üldse ei tahtnud selle torkaja nuppu vajutada – mingi vaime blokk ilmselt, kui seda endale ise peab tegema.

crypleaseno

Aga tegelikult ei olnud see torkamine üldse valuski. Kuna mu viimane amps sai söödud 12.30, siis selleks hetkeks (kuskil 15.40) oli mu veresuhkur langenud juba 4,3 mmol/l kohta, ehk siis oli pääääris madal. Selle peale küsis ämmakas naljatades, et kas ma juba surema ei hakka 😀 Oh ei veel… Võtsin ettenägelikult ühe õuna kaasa ning kui nõustamine lõppes sõin selle kohe ära, töö juures sõin pärast oma ülejäänud puuviljad.

Aparaadiga sai kaasa esialgu 10 nõela ja 10 riba, mis sinna glükomeetrisse käivad, kuid rasedatele kirjutati välja retsept, mille alusel saab 300 riba ja nõela 90% allahindlusega. Muidu võib üks 50ne ribade purk maksta kuskil €20. Täielik röövimine ma ütleks! See 300 riba ja nõela allahindlus kehtib ühe kalendripoolaasta kohta, ehk siis minu retsept oleks kehtiv kuni juuni lõpuni. Kui mu tähtaeg oleks näiteks augustis, siis hakkaks minu puhul veel üks retsept jooksma, mis siis oleks aktiivne kuni aasta lõpuni. Siiski ma arvan, et see 300 on nii suur number, et seda nüüd küll vaja ei lähe. Nõelte kohta öeldi nii, et kui üks inimene torgib, siis ei pea nõela iga jumala kord vahetama. Küll aga öeldi seda, et kui näpuotsad mingi hetk valusaks kisuvad, siis on arvatavasti nõel nüriks läinud ja oleks tarvis kindlasti vahetada. Ma vaatan, kuidas sellega läheb ning vahetan vastavalt vajadusele. Võib olla ostan apteegist ühe purgi nõelu ja ühed ribad valmis ja edasi siis nii kuis tarvis.

Mõõtmise alaselt loeti ka mõned sõnad meile peale. Hommikul enne tühja kõhu veresuhkru taseme mõõtmist tuleks kuskil 10 minutit ringi askeldada, et anda võimalus veresuhkrul stabiliseeruda ja paika loksuda (samuti ka veidi alaneda). Pärast söögikordi tuleb kindlasti mõõta 1,5 tundi peale viimast ampsu ning kui läheb meelest, siis pole hiljem enam ka mõtet seda teha, sest et siis on juba hilisem näit ja ebaoluline selle läbiviidava jälgimise jaoks. Ma mõtlen, et võib olla ma pean hakkama endale meeldetuletusi sättima, et ikka õigel ajal teeks. Viimane on reaalselt suhkru mõõtmise kohta – pärast enda “augustamist” tuleb esimene veretilk ära pühkida, sest see sisaldab koevedelikku ning veresuhkru näit on seal madalam (päris vere konsentraat on väikem), seega tuleb veresuhkru näit võtta teisest korralikust veretilgast. “Profiilipäevadel” tuleb kirja panna ka toitumine ja toitumise kellaajad (kusjuures tuleks ära märkida ka eelmise õhtu toitumine, lihtsalt selleks, et hommikuse tühja kõhu näit selgitust saaks, kui vaja peaks minema). Kui ma Orgu kava järgi talitan, siis õnneks on mul toitumine suht gramm haaval kirjas, pean ainult kellaajad juurde märkima ja probleem lahendatud.

20160226_082409.jpg

Minu uus parim sõber – CareSens NPOP glükomeeter ja tarvikud

20160226_082338.jpg

Veel üks tähtis asi, mida peab koguaeg kaasas kandma

Nüüd siis tuleb hakata selle suhkrujälgimisega peale ning 7ndal märtsil on mul diabeedialane ämmaemanda visiit, kus vaadatakse minu numbrid ilusti üle ning vajadusel korrigeeritakse söömist. Kõige jubedam on muidugi see, et kui toitumise korrigeerimine ei aita, siis tuleb hakata insuliini süstima. Mmm… mõnus. Olen siiski positiivne ning enne mingisugust veresuhkru jälgimist lootuses, et minu piinade põhjustajaks oli see rõve Südameapteegi glükoosilahus, mis oli minu keha jaoks ilmselgelt liiga palju ning normaalselt süües on kõik suurepärases korras.

Teen oma esimese “profiilipäeva” ilmselt laupäeval ja siis kohe pühapäeval, et sellest nädalast ka juba midagi kirja saaks. Järgmise nädala kohta vaatan jooksvalt.

Kellel on küsimusi võib muidugi küsida ja ma vastan niipalju kui oskan 😀 Kellel professionaalset abi vaja on, siis võib vabalt pöörduda ITK ämmaemandate Hedi Pajuste (hedi.pajuste@itk.ee) ja Annaliisa Kruutmanni (annaliisa.kruutmann@itk.ee) poole, sest nemad teavad sellest kõige rohkem.

Ämmaka IV visiit ja GTT tulemused

Esmaspäev oli üks veidi veider päev. Kui ma tavaliselt jõuan igale poole vähe varem, siis esmaspäeval läks nimme kuidagi nii, et jäin igale poole veidi hiljaks. Võib olla ma ise olin ka natuke rohkem hajevil kui muidu, aga mispärast, seda ei oska ma küll öelda.

Tegelikult ämmaka juurde ma hiljaks ei jäänud, pigem jõudsin täpselt. Ma ei tea, kas ma olen ainus, aga mul tekivad alati parakad, et arst on juba käinud ukse taha vaatamas, et kas ma olen kohal, kuid mind siis ei olnud ja nüüd ma istun seal nagu lollakas ja kaalun kas peaks koputama ja teada andma, et ma olen kohal. Samas on kõikide uste peal sildid, et tuleb oodata ning nad kutsuvad ise sisse. Pärast tuli muidugi välja, et oli õige otsus oodata, sest eelmine aeg läks veidi üle ning mina sain sisse alles kuskil 12.40.

Kontroll ise oli täiesti tavapärane – vererõhk on jätkuvalt normis, hemoglobiin on 125 ehk ta täiesti adekvaatne ning uriiniproov oli ka puhas, seekord ei mingeid suhkruid ja kilpnääre on ka korras, mis tähendab et doos jääb praegu samaks. Emakapõhja kõrgus oli 29 sentimeetrit, mis peaks ka ilusti graafikus olema ning Printsi südamelöögid jäid 133-140 löögini minutis. Palusin ämmakal kombata ja vaadata, et mispidi ta mul seal sees elab. Tundub vähemalt, et mul sisetunne ja senine peksukogemus on olnud õiged ning Prints on ilusti peaseisus, mis sellest et vähe diagonaalselt.

Kaalu juurde tulemise kohta ei öeldud ka midagi – praegu on viimasest korrast juurde tulnud praktiliselt 2 kilo, mis peaks olema normi piires ning samuti ei ole mul turseid esinenud.

Nüüd aga see õnnis glükoositaluvustest. Esmane vereproov oli korras ning selle probleeme pole, küll aga ei suuda mu keha enam piisavalt kiiresti ja adekvaatset kõiki kehasse jõudvat suhkrut ladestada ja läbi töötada ning seetõttu olid järgnevad näitajad kõrgemad.

Korras GTT tulemused peaksid olema järgnevates piirides:

Tühja kõhu veresuhkur on alla 5,1 mmol/l

1 tund pärast koormust on alla 10,0 mmol/l

2 tundi pärast koormust on alla 8,5mmol/l

Minu tulemused olid järgnevad:

Tühja kõhu veresuhkur – 4,6 mmol/l

1 tund pärast koormust – 11,11 mmol/l

2 tundi pärast koormust – 10,7 mmol/l

giphy1

Need tulemused tähendavad siis seda, et mul on ametlikult diagnoositud gestatsiooni diabeet ehk rasedusaegne diabeet. Juba hõiskasingi, et rasedus tundub täitsa tore, eks.

Sõber Google andis erinevaid selgitusi ja viiteid selle kohta, mida selline diabeedivorm täpselt tähendab ja mis sellega kaasneb. Näiteks leidsin SELLE lehekülje, kus on rasedusaegsest jälgimisest rohkem juttu.

Gestatsioonidiabeediga (GDM) seotud riskid emale ja lapsele on sarnased riskidega raseduseelse diabeedi korral:
Raseduse katkemine
Enneaegne sünnitus
Preeklampsia
Perinataalne surm, antenataalse surma risk on kõrgeim viimase 4-8 rasedusnädala jooksul
Makrosoomia
Sünnitrauma
Võimalik vajadus sünnituse induktsiooniks või keisrilõikeks
Vastsündinul adaptatsioonihäired
Lapsel hiljem ülekaalulisus ja soodumus süsivesikute ainevahetuse häirete tekkeks

Tundus päris jube, kui ma seda nimekirja läbi töötasin ja juurde uurisin, mida miski asi neist tähendab. Õnneks ämmakas seletas seda natuke leebemale ning tõi välja põhjuse miks enamus neid asju võib tekkida – nimelt võib laps tõsise diabeedi tagajärjel liiga suureks kasvada ning seetõttu ei pruugi ta sünnituskanalist läbi mahtuda, mis omakorda siis võib põhjustada sünnitrauma.

Mis siis edasi nüüd saab?

Kõigepealt on mul vaja neljapäeval minna rasedusaegse diabeedi nõustamisele, kus siis räägitakse toitumisest ning kus määratakse mulle ka oma spetsialistist ämmaemand, kellele ma pean oma veresuhkru mõõtmise tulemusi saatma hakkama. Jah, ma pean ennast regulaarselt ise torkima hakkama ja tulemusi jäädvustama. Iseeneesest on see kindlasti hea teada, aga mulle kogu see nõelapadjaks hakkamise värk väga ei istu. Iga kord kui ma mõtlen sellele kui valus mu käsi pärast 3 nõelatorget on, ei taha ma väga teadagi kui hellaks need näpuotsad lõpuks kisuvad.

Samuti tehakse mulle lisaks 2 ultraheli kontrolli – üks 32. nädalal ja teine 36.nädalal, et Printsi kasvamist ja arengut jälgida. Selle kohta ütles minu ämmakas nii, et kui kõik on normis ja ei ole tulnud mingit suurt kasvuspurti, siis loetakse rasedus taaskord “normaalseks” ning sünnitamiseks valmistumine jätkub tavaliselt. Kui aga täheldatakse kasvamise kiirenemist, siis võib juhtuda a) et sünnitust väga tähtajast üle ei lasta ja kutsutakse esile b) tuleb teha keiser. Hetkel on närv natuke koos, aga ma üritan mitte üle mõelda ja ennast närvi ajada – Printsi jaoks on vaja rahulik püsida ja mitte stressata.

Loodetavasti on mu Erik Orgu toitumiskava piisavalt mitmekesine ja suhkruvaba, et ma mingeid päris imelikke asju sööma hakkama ei pea või täitsa hullunult asju toitumisharjumustest välja jätma. Lihtsalt tuleb nüüd kindlasti jälgida igasuguse rämpsu söömist ja ka šokolaadi ei tohi enam näost sisse ajada.

Eks ma siis jälle kirjutan rohkem kui ma nõustamisel ära olen käinud, sest siis olen kindlasti targem kui praegu. Pöidlad pihku!

28+1 kuni 29+0

Võin nüüd uhkusega vist öelda, et olen lõpuks jõudnud sinnamaale, kus keegi enam ei kahtlusta, et ma jõulude ajal lihtsalt tugeva ülesöömisega tegelesin, vaid selle vaalastumise taga on ka muid põhjusi. Näiteks ükspäev kui tööle läksin, siis meie tegevdirektor küsis kaugel asjad on ja millal siis tähtaeg on – kuuldes, et mai alguses ta praktiliselt avaldas kaastunnet Sõnni puhul ning kommenteeris omalt poolt, et nendega on tükk tööd. Siis alles ükspäev leidis meie humoorikas tegevjuht, et ma olen juurde võtnud. Ma ütlesin selle peale, et süüdi on jõulud ja väga tihe kringlite pakkumine tööjuures. Olgu öeldud, et mõlemad olid mehed, mis on ilmselt selgem selle viimase kommentaari juures 😀 Ma ei lasnud ennast häirida…

20160220_081215.jpg

Enesetunne ja sümptomid: Ma ausalt ei tea, kas kohe kui kolmas trimester hakkas kukkus kuskil mingi kell, aga viimastel päevadel on olnud kohe raskem olla. Võib olla on kõik ka mu peas kinni, kuid veidi vaevalisem on. Veidi vähem on kopsumahtu ja veidi vähem jaksan asju teha. Näiteks üks öö oli kõhus selline veider pinge, mis mul ükskord varem oli veel – nagu mu organid oleks kokku litsutud. Koos nohu ja selle pingega ei saanud ma too öö üldse normaaselt magada ning lõpuks aitas ainult see kui ma ühe padja tihkelt ümber kõhu toppisin. See pinge kestiski too öö ning natuke oli tunda ka järgmine päev, kuid siis see möödus. Minu loogiline järeldus on see, et Prints liigutas ennast kas uude asendisse või siis on ta niipalju kasvanud, et kui ta liigutas, siis pidid organid ennast ümber paigutama. Kui juba kõik uuesti paika sai, siis harjus ka keha oludega ära ning pinge möödus.

Õnneks tundub, et see sümfüüsi valu ei ole enam väga tihe külaline või siis ma olen sellega ära harjunud. Igatahes, kui vähegi ilma ja aega on peaksin mõned jalutuskäigud ette võtma, sest niisama diivani peal lebotada ei ole ka tervislik.

Üks asi tuli veel meelde – mul on koguaeg PALAV! Isegi kui väliselt tundub kehatemperatuur normaalne, siis seesmiselt ma keen. Ausõna. Eriti öösiti. Kui öösel vetsust tulen on korra nagu jahe ja tahaks teki alla, aga kohe kui teki alla saan tahan ära sulada. Kust otsast see normaalne on 😀 ?

Isud: Ma peaksin võib olla selle osa mõneks ajaks välja jätma – kuniks mul mõni eriline isu tekib. Jätkuvalt pean teid kurvastama, sest pole olnud mitte ühtegi naljakat isu või ebameeldivat sööki, mis võiks just rasedusele omane olla. Kurb.

Kaalutõus: Kaal langes võrreldes eelmise nädalaga kilo võrra, mis on hea. Prints tundub aga suurem ja tugevam olevat, seega ma ei näe probleemi enda üldise massi vähendamises. Seda ma luban, et dieeti ma kindlasti ei pea ning püüan pigem jälgida, mida ma suust sisse panen.

Liigutused: Prints on muutunud tuntavalt aktiivsemaks ja tugevamaks. Ma usun, et teda on tunda kuskil iga 1.5 kuni 2 tunni tagant ning enam ei ole tegemist vaid väikeste toksimistega. Enne kui ma alles Facebook‘is rullisin, siis ma reaalselt nägin, kuidas ta liikus kõhu ühelt poolelt teisele poolele. See oli nii veider 😀

Ma olen muidugi ka seda lugenud, et kui beebi liigutused muutuvad kas liiga elavaks või liiga vaikseks, siis tuleks lasta kontrollida. Hetkel ma ei suuda küll hoomata, mis see LIIGA võiks olla, sest praegu on küll kuidas kunagi. Igapäevaselt on teda tunda kindlasti ning üsna palju, nii et mul on süda rahul. Toimetab teine seal omasoodu niikaua ilmselt kuniks tal seal ruumi on.

Maim: Veidrate köögivilja võrdluste juurde tulles annab minu äpp täna teada, et Prints on muskaatkõrvitsa suurune olles umbes 38.6 sentimeetrit pikk ja lausa 1.1 kilo raske. Tema aistmisorganid on hästi arenenud ja tema luuüdi on saanud täieliku kontrolli punaste vereliblede tootmiseks. Samuti peaks ta hakkama ise oma kehatemperatuuri reguleerima ja olema võimeline oma väikeste kopsudega ka õhku hingama. Juba nagu päris! 😀

Prints on saanud veel aktiivsemaks, mis võib väljenduda tugevates jala ja käe löökides (oojaa!) ning peaks liigutama vähemalt 10 korda tunnis. Äpi järgi peaks arstile teada andma kui ta sellest vähem liigutab.

No mina ei tea, kas ta just 10 korda tunnis liigutab – vahepeal võiks nagu puhata ka ju, aga ma usun, et kõik on korras ja muretsemiseks pole põhjust.

Fun fact: Maim pissib umbes pool liitrit päevas, mis otseloomulikult ei lähe kuhugi mujale kui lootevette, mille ta siis pärast uuesti sisse joob. Pole ime, et vaeseke luksub!

Katteta lubadused

Usaldus. Nimisõna.

“Kindel uskumus kellegi või millegi usaldusväärsusesse, tõesse või võimetesse.”

Usaldama. Tegusõna.

“Kellegi või millegi usaldusväärusesse, tõesse või võimetesse uskumine.”

Kõikvõimalikud suhetega seotud kirjandusväljaanded pasundavad, kuid usaldus ja usaldamine on kõige olulisemad suhte komponendid ning ilma nendeta ei ole ka tugevat suhet. Palju vähem on minu meelest meedias kajastatud, kuidas üks inimene usaldama õpib ning kust selliseid oskuseid kaasa saab. On ka väga tihe nähtus, kuidas näiteks petmised ja ringitõmbamised ja mis kõik veel kirjutatakse, kas mommy  või daddy issue‘te taha (loe: emme või issi probleemide – eesti keeles ei olegi vist paremat väljendit või siis ma ise lihtsalt ei tea seda), kuid tundub, et tagamaadele ei mõtle keegi väga.

Tegelikult on ju nii, et laps saab just kodust ja vanematelt oma käitumismallid kaasa ning samuti oma võime usaldada. Seetõttu on minu jaoks oluline see, et lapsele ei lubataks kunagi seda, mille tegemine või täide viimine tegelikult 100% võimalik või kindel ei ole. Juhul kui lubaduse täitmiseks kaasnevad mingid tingimused, näiteks “me lähme homme kelgutama, kui lund on” on normaalne selgitus, sest kui lund ei ole, siis ei saa ka kelgutada. Hoolimata sellest, et laps võib olla väike, on neil siiski hea mälu, eriti kui on lubatud midagi, mis neid eriti rõõmsaks teeb või midagi mida nad pikisilmi ootavad – võib olla endale tundub antud lubadus väike või tühine, kuid lapse jaoks on ju maailm teine. Väike laps, väike maailm, väiksed rõõmud.

See on nüüd moment, kus ma ise pühalikult luban, et ma ei anna kunagi ühtegi katteta lubadust ning vajadusel selgitan millal midagi teha saab (muidugi lapse mõistmisvõime piires) ning annan endast kõik, et kui juba midagi lubatud sai, siis ma selle ka täidan.

Eriti oluliseks muutub selline käitumine mida suuremaks laps saab. Võib olla ta tõesti ei mäleta aega, mil ta kolmeaastasena ei saanud seda pulgakommi, mida lapsevanem lubas, kuid juba seitsmeaastane mäletab kindlasti. Mida suuremaks saab laps, seda suuremaks muutuvad laste soovid ning võib olla ei käi teema enam ümber pulgakommide või kelgutamise. Tänapäeva kärgperedes kipub olema palju ka laste “jagamist”, kus laps võib olla niigi ainult korra kuus näeb oma isa või vastupidiselt ema ning kui viimane siis kohale ei ilmu või midagi tuli vahele võib see olla ka päris meeldejääv sündmus.

Ma olen ise näinud, kuidas selline käitumine inimest mõjutab. Kahjuks või õnneks küll mitte läbi aastate ning pigem olen ma tuttav selle lõpp-produktiga, milleks on tema senine elukogemus ta inimesena vorminud. Mina ise tunnen küll, et tal oleks nagu suur osa üles kasvamisest puudu jäänud ning mulle tundub, et kui ta näeb millised on minu suhted oma perekonnaga, siis saab ta sellest ka ise aru. Õnneks on meil ühised arusaamad, kuidas üks funktsioneeriv pere olema peab ning ma ei usu, et sellest tulevikus mingeid probleeme tekib.

Tegelikult on lubaduste pidamine ju oluline ka täiskasvanute vahel. Pärast seda pikavõitu jorinat tulebki välja minu postituse põhipoint – tahtsin kõigile meelde tuletada, et lubadus on lubadus. Ükskõik kui suur või väike, aga kui juba midagi lubatud sai, siis tuleks seda ka täita.