24+1 kuni 25+0 ja III Ämmaka visiit

Viimasel ajal vaatan, et need nädalad libisevad väga kiiresti mööda. Ei tea, kuhu neil nii kiire on, kuid kui nii edasi läheb siis on kohe-kohe juba mai ja ega siis nalja enam pole. Mõnikord ma mõtlen, et on veider küll, et minust ema saamas on – enda meelest ei olegi ju niipalju vanaks saanud ning olgem ausad alles ma ju lõpetasin kooli. Või ei? Kalendrisse vaadates tuleb välja, et nii see vist ikka ei ole ka, sest põhikooli lõpust on kohe varsti juba lausa 10 aastat. Saate aru!? 10!!!

Muidu oli nädal nagu eelmine nädal, ainult et kolmapäeval käisime ennast Ämmakale näitamas. Minuga on kõik tip-top, kaalutõusu kohta ei öeldud ühtegi paha sõna, kuigi endal on küll päris piinlik, et viimasest visiidist praktiliselt 3 kilo juures oli. Samas vahepeal jäid jõulud ja aastavahetus, kus sai ikka üht-teist head ja paremat süüa. Hämmastaval kombel oli ka mu vererõhk pärast lumepudrus sumpamist täiesti normaalne – ise mõtlesin küll, et ilmselt see veri tahab varsti välja tungida, sest kõndides hakkas ikka veri korralikult vemmeldama ja mul oli lausa palav. Muidugi oli ka glükoosi tase uriinis natuke kõrgem, mille peale ämmakas küsis, et kas ma sõin midagi magusat eelmine õhtu. Oh pagan! Raseda aju, here we go. Ma nõnda geniaalse inimesena ei mõelnud pühapäeval selle peale üldse, aga meil oli tol õhtul “viimane patupäev”, kus ma sõin IGASUGUSEID magusaid asju – eriti näiteks Lays Wavy krõpse Vau piparmündi-šokolaadi jäätisega (ma sõin seda enne rasedaks jäämist ka, nii et.. see on ka muidu hea, umbes nagu McDonaldsi friikad nende vanillijäätisega). Go me!

Prints kosub ka ilusti ja jõudsalt ning liigutab aktiivselt. Emakapõhja kõrgust oli 25cm ning nagu ma kunagi kuskilt lugesin (väga täpne ja teaduslik tekst, eks?), siis peakski nüüd kuni lõpuni emaka põhi vastama nädalate arvule. Võib olla panin ise praegu mingi suvalise fakti kokku kõikidest asjadest, mida ma kunagi kuulnud olen, kuid see tundub natuke nagu loogiline ka.. või ei? Südametöö mõõtmise ajaks oli Prints seekord ikka ilusti “koopast” välja roninud ja südant oli ilusti kuulda, naljaviluks lõi Prints ja valju nätakaga piki emaka külge. Noh okei… Ilma selle dopplerita ei oleks nii vali olnud, aga kuna ta ilmselt selle suunas seal toksis tuli see “pop!” kuidagi väga kõvasti 😀 Killuvend juba varakult. Südametöö sagedus jäi vahemikku 148-155 lööki minutis – nagu väiksel linnukesel.

Samuti said hunniku pabereid kõikide vajalike vereproovide ja asjade kohta. Uuesti tuleb ka teha see kauaoodatud glükoositest, mis on neist vist kõige ebameeldivam. Mitte küll selle magusa vedeliku pärast, vaid selle ühte veeni torkimise pärast. Kas nad ei võiks lihtsalt kanüüli panna ja siis sealtkaudu verd võtta? Samal ajal teevad nad ka kilpnäärme kontrolli ning veres leiduvate antikehade kontrolli. Ma enam ei mäleta, kas midagi oli veel, aga vist mitte… Pissiproov on nüüd igal korral kohustuslik ning mul on hea meel, et ma ettenägelikult mitu tükki varuks ostsin.

Ajasime natuke juttu ka dekreedi teemadel ja ämmakas uuris mis plaanid mul on. Endal on plaan dekreeti jääda aprillist, kuid enne seda kasutan ära kõik võimalikud puhkusepäevad, mis mul saada on. Muhahahahaa! Seetõttu nüüd kalendrisse vaadates taipasin ühtäkki, et mul on põhimõtteliselt ainult poolteist kuud tööl käia jäänud. Jaiks! Ämmakas pakkis kaasa ka ITK mingi uue raamatu “9 ilusat kuud” või midagi sellist ja nendepoolse “sünnitusplaani” lehe. Viimases olen ise süüdi, sest ma küsisin, et kas sellise asja peaks koostama või mitte – endamisi mõtlesin, et lõpuks läheb ikka nii nagu läheb. Kui ma seda aga pärast hiljem lugema hakkasin olid seal mingid punktid mille kohta ma ei osanud küll midagi arvata, sest ise neid välja tuua poleks kindlasti osanud. Näiteks kas ma tahan ise sünnituspoosi valida või ma tahan, et mulle soovitataks; kas ma tahan hämaras sünnitada; kas ma tahan muusika saatel sünnitada; kas ma tahan et laps puhtaks pestakse või pannakse lootevõidesena mulle kõhule; kas ma tahan valuvaigisteid või mitte.. Okei, valuvaigistite kohta olen ma mõelnud, kuid muud asjad olid tundusid seda lugedes nii vähetähtsad, et ma ei tulnud tõesti selle pealegi. Samas… Mis iganes selle mugavamaks teeks… Võib olla kui oleks seda varem teinud, saaks nagu mingeid eelistusi kirja panna, kuid esmarasedana ei oska midagi arvata. Peaasi, et kõik ilusti kulgeks.

Aga lähme siis selle nädala juurde ka…

Enesetunne ja sümptomid: Enesetunne on mul jätkuvalt hea ja päris mõnus. Kõndimisega on jätkuvalt nii, et tuleb piiri pidada, kuid see lumepudru teeb asja ikka väga raskeks ning pärast kipub kõht veidi kõvaks ja valusaks, kuid õnneks mitte püsivalt. Normaalsetelgi inimestel on raskusi selle joga sees kõndimisega ning rasedusega on see tunne x2 vähemalt.

Kõhukinnisus on teine vaenlane. Isegi kui te mõtlete, et “ah mis see üks patupäev siin ära pole” või “söön ainult natuke saia”, siis sellel on kohe oma tagajärjed. Veidi rõve teema, aga ma ütlen ausalt.. Raseduse ajal on kõhukinnisus väga, väga ebameeldiv. Õnneks olen suutnud ennast nüüd 4 päeva täiesti ree peal hoida, juua kindlasti päevas vähemalt 2 liitrit vett ning nüüd on juba palju parem. Kõhukinnisus on aga raseduse puhul täiesti loomulik ning kui enam niiöelda “normaalsed” võtted ei aita, siis võib ka mõnda leevendavat rohtu manustada, kuid selle kohta tuleks kindlasti ämmakalt enne üle küsida, et mis rasedatele täpselt sobib.

Isutab: Lihtsalt meeldib süüa, kuigi ruumi söögi jaoks väga enam pole.

Liigutused: Prints on meil aktiivne ning kehakultuuri tunnid muudkui jätkuvad. Hakkasin juba veidi mõtlema, et miks ta ainult seal kõhu sisemustes ringi hängib, kuid siis teisipäeva õhtul pani kaks korda ikka väljapoole ka pauke nii, et terve kõht liikus. Ma veel nende Youtube’i rämedusteni pole jõudnud, pigem oli see kõhu liikumine selline ühtlane ja mitte lokaalselt eenduv 😀

Kaalutõus: Eelmise nädalaga võrreldes jäi kaal samaks. Jehuu!

Maim: Prints peaks selle nädalaga nüüd olema suvikõrvitsa suurune (oleneb kõrvitsast, eks), kuid mõõtudelt umbes 34.6 sentimeetrit pikk ning 680.4 grammi raske. Minu kaalu kõrval tundub see olematu, olgem ausad. Maimu selgroog hakkab oma struktuure moodustama ning kopsuveresooned hakkavad arenema. Naha all hakkavad samuti mõned väiksemad sooned vormuma ning tänu sellele hakkab Printsi nahk roosakamaks minema. Samuti muutuvad luud järjest kõvemaks ning ninasõõrmed avanevad.

Fun fact: Printsil on juba oma sõrmejäljed!

 

Advertisements

2 thoughts on “24+1 kuni 25+0 ja III Ämmaka visiit

  1. Ka minu jaoks on see glükoosi test kõige ebameeldivam alati, aga selle tühja kõhuga istumise pärast, sest kes see rase ikka tahab tühja kõhuga olla, paha hakkab ju ja siis veel joo seda jäledust ka peale väkk!
    Need sünnitusplaani küsimused tunduvad ka minule vähetähtsad, ma arvan et ei ole väga keeruline muusika sisse lülitada sünnituse ajal kui isu tuleb et on vaja seda ette teatada. Ja sama ka nende sünnitamispoosidega, kui hetk tuleb siis lased neil soovitada ja valid selle mis kõige mugavam tundub. Peavad siis kõik nii keeruliseks tegema!
    Kõhukinnisus on küll üks igavene “pain in the ass” otseselt 😀 Eelmiste rasedustega oli see probleem lõpu poole, aga nüüd hakkas pihta juba enne seda kui sain teada et rase olen. Plaanin omale neid mingeid kiutablette osta, loodame et aitavad. Jube on see, et vee joomine ajas mul südame nii pahaks veel nädal tagasi, nüüd suudan veidi rohkem juua õnneks.

    • Veega on mul tegelikult isegi täitsa okei. Joon seda meelsasti – ema soovitas mul kiivisid süüa, praegu on poodides päris head ka müügil, ehk siis ilmselt lähen seda rada pidi.

      Oh jah.. Saaks need analüüsid juba varsti tehtud 😀

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s