Igatsen normaalset ööund ehk kuidas ma jälle imelikke asju unes näen

Ma kipun arvama, et raseduse hormoonidel on jube lõbus mu ajuga ringi mässata ning seda vastavalt vajadusele kuskilt otsast pitsitada, eriti näiteks öösiti. Muidu läheb see magamine mul juba jube hästi ning viimase nädala super ideena otsustasin, et hoolimata oma töö graafikust, hakkan samal ajal magama minema ning enamvähem samal ajal ärkama, et nii enda vaimule kui kehale mingisugusti korrapärasust ja rutiini pakkuda ning teisalt ka sellepärast, et ma enda võrdlemisi laisa kere mingitesse magamaminekueelsetesse traditsioonidesse suudaks lõksu püüda.

Igatahes… Nüüd raseduse ajal olen ma unes näinud üpris veidraid asju, kui aus olla siis kohati ikka väga jaburaid, siis mõningaid seksuaalse alatooniga ja siis isegi mingied action‘i-teemalisi. Mõned mõttes on nagu huvitav ka – kui enda reaalne elu liiga “igavaks” kisub, siis vähemalt unes tuleb uus draama episood peale. Enamasti puudutavad unenäod siiski perekonda, sõpru või lähemaid isikuid, kuid nüüd eelmise öö oma oli küll vääääääga random.

Esiteks nägin, et me olime perega mu vanaema korteris ühel järjekordsel söömal. Kahjuks tähtpäev jäi arusaamatuks, aga see ei olegi oluline. Oluline on see, et me istusime ümber laua ja mina istusin diivanil keskel, ehk siis kahel pool ääres istusid inimesed. Ühtäkki hakkas üks väike laps (oh ei, mitte keegi perekonnast, vaid hoopis blogija Briti laps Eileen) kaeblema, et tal on häda ja vaja vetsu minna. Ma ausalt ei tea, kuidas ta sinna sai, kuid äkki nägin, et Briti abikaasa ise on ka seal, Britti ennast siiski mitte. Laps muudkui hädaldas, aga keegi välja ei teinud ning lapse isa ütles ainult, et mine siis ise vetsu. Laps võttis suuna aga mingil põhjusel koguaeg esikusse, välisukse juurde ja hakkas üha valjema häälega kaeblema. Ma ei suutnud aru saada, et miks keegi last siis vetsu ei juhata – ei võta ju tükki küljest ära ning kui päris aus olla tundus kõigil äärmiselt ükskõik olevat. Lõpuks viskas mul üle ja siis käratasin ka vihaselt, et “eks siis rase naine ronib siit laua tagant nüüd välja ja läheb näitab ise”. Ukerdasin sealt kuidagi välja, mis muidugi võttis ERITI kaua aega ja selle aja jooksul olin kindel, et laps jõuab ennast juba täis lasta. Siiski mitte… Vetsus oli millegi pärast poti kõrval vett täis pesukauss (??) ning mis iganes asja pärast mõtlesin, et tundub olevat hea idee ta poolest kerest sinna sisse panna. Laps ise oli kuigi väga väike, nii et mahtus sinna pesukaussi täpselt ära ka nii et kann vees oli.

Nüüd läheb veits rõvedaks, nii et võite lugemise pooleli jätta 😀

Üsna mõne hetke jooksul selgus, et lapsel oli kõht korrast ära ja see kauss veega osutus päris kasulikuks… või siis ka mitte. Jätsin lapse kaussi ja läksin talle vahetusriideid otsima (jälle jäi selgusetuks miks, sest minu meelest ta püksi ei teinud). Selle aja jooksul kui ma midagi leida püüdsin oli ta ise endale uued püksid jalga saanud, kuid kaussi tagasi roninud – nüüd oli vett ainult niipalju, et püksisääred ja sokid said märjaks, kuid otseloomulikult oli ta kausi põhjas laiutava kaka sisse astunud. Korjasin lapse kausist välja ja üritasin sokke vetsupaberiga puhtaks hõõruda, kuid märjaks jäid nad ikka…

Selleks hetkeks tundus kogu asi nii jabur, et ma vist ärkasin üles ning ma polegi kindel, kuidas see lugu lahenes.

wtf2

Kas ma peaksin unenägude oraakli juurde minema? Mida paganat see ometi tähendas? Ausalt öeldes ma eelistaks mõnusat unenägudeta und, kui mingid veidrat ma-ei-tea-mis-vaimu-häiretega draamat 😀

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s