25+1 kuni 26+0

Ongi üks tatine nädal kiirelt mööda läinud. Mulle tundub, et kohe kui ilmad sulaks läksid, sulas mu nina ka üles ning vahepeal oli juba tunne, et nohu tuleb suure kaare ja hooga tagasi. See on küll üks asi, mida vaja pole… Samas täna on juba tunduvalt parem ning ei aja kõik asjad aevastama, tänaval saab juba normaalselt kõndida ja asfalt on väljas, kuid mõnes kohas on sellised lombid, et ise ka ei usu.

Week26

Pilt jäi kuidagi veider, aga Ste tahtis enda telefoniga pilti teha, väites et tal parem kaamera. Jätan selle teie otsustada 😀

Kõht kasvab ka suure eduka ning tundub veidi hirmutav teadmine, et ma olen praktiliselt poole peal ja Prints hakkab alles nüüd kasvama. Kuhu ma kõik selle kõhu panen?

Enesetunne ja sümptomid: Enesetunne on päris hea ning valutamist on nüüd ka vähem, sest enam ei pea läbi paksu lume sumpama. Mõnes mõttes on see sulailm isegi kasulik. Who knew? Muid sümpomeid nagu eriti polegi, kui välja arvata üks suur ja võrdlemisi eristatav kõht, mis on vahelduseks päris-päris tore 😀 Ei ole kõrvetisi, ei ole veel tugevaid venitusarme ning enam ei ole ka halb kuidagi pidi. Kas see võiks palun niiviisi jäädagi?

Isud: Jätkuvalt pole väga tungivaid isusid. Olgu, ükspäev kui kinos käisime tahtsin kino kommi näost sisse ajada. Kas see loeb? Tegelikult oleks võinud see ka olemata olla.

Liigutused: Liigutused lähevad jätkuvalt tugevamaks ning teda on nüüd ka väljapoolt vaadates askeldamas võimalik leida. Võib olla küll veel mitte väga tihti, aga siiski tuleb mõni kõhuvabistus ette. Muidugi on ta vähe kaval ka, sest kohe kui Ste käe kõhu peale paneb, siis teeb vaikust nagu poleks kunagi midagi juhtunudki 😀

Kaalutõus: Minu suurimaks rõõmuks on hoopis kaalulangus. Ajee! Olen viimased kaks nädalat üritanud Erik Orgu rasedate söömisplaani järgida ning ma pean ütlema, et see tõesti toimib. Otseloomulikult usun ma ka seda, et mul ei ole mingeid erilisi isusid just tänu mitmekülgsele toidule, kuid mida ma ka tean – võib olla üks hetk tuleb selline isu peale, et siis peab KOHE poodi minema. Ükspäev mõtlesin, et kokkamise asemel oleks palju mõnusam osta päts Kirde pehmet saia, Merevaiku ja Valla juustuvorsti ja lihtsalt seda näost sisse ajada. Oleks päris hea… kui nagu öeldud, siis sellist tungivat soovi mul ei ole.

Maim: Prints peaks tänaseks olema ühe tubli ja tugeva baklažaani mõõtu. Ma ei tea mis geneetiliselt muundatud baklažaaniga tegemist on, mis annab välja 35.6 sentimeetrit. Võib olla ma olen lihtsalt ainult tillukesi siiamaani näinud. Lisaks sellele peaks ta kaaluma juba terve kilo! Kuidas ta küll nii suureks juba sai? Alles oli väike vaarikas.

Printsi silmad peaks olema täielikult arenenud ning avanevad üsna peatselt. Sellega seoses hakkab ta silmi pilgutama ning on võimeline vahet tegema valgusel ja pimedal juba emaka sees olles. Ta õli- ja higinäärmed on samuti funktsionaalsed ning kõigele lisaks võib ta väljast tulevatele helidele reageerida. Siiamaani on ta ära harjunud minu südametuksete, seedetrakti ja teiste keha toimingutega ning peaks ta ka minu häälega harjunud olema. Vaene tema, ei saa sellest just pikaks ajaks rahu 😀 Prints võib isegi muusika taktis liikuda!

Maim jätkab muidugi tublisti kasvamist ja juurde võtmist ja veresoonte kasvatamist. Tema veenid on veel jätkuvalt naha alt nähtavad, kuid ka see peaks varsti muutuma.

Fun Fact: Kaasa peaks olema võimeline Printsi südamelööke kuulma ka läbi kõhu. Kui esineb erakorralisust siis see on normaalne, sest süda on ikka veel arengufaasis.

 

Suhkrust ja toitumisest ja liigutamisest ja niisama

Minu suurim toitumise pahe on vist liigne magusa söömine. Ausalt. Samas pean mainima, et nüüd raseduse ajal ei ole see tung magusat süüa väga tugev ning pigem eelistaks soolast “rämpsu”kui magusat. Siiski pole mu šokolaadiarmastus kuhugi kadunud, seega kui juba magusat süüa, siis midagi šokolaadist kui et sisse toppida mingeid koogikesi või kringleid või asju.

tumblr_mcmnn768xm1r25xgk

Tegelikult on päris õudne, kuidas seda suhkrut absoluutselt igasugustesse asjadesse topitakse ning tegelikult on olenemata poetootest praktiliselt igas asjas mingi kogus suhkrut. Sellepärast eelistan ma ka meie toidud pigem toorainetest ise teha, sest siis ma vähemalt tean mida ja kui palju ma panen. Juhtusin hommikul Briti blogipostitust lugema, kus miski toitumisnõustajast arst ütles, et ta peab hakkama oma alla aastasele suhkrut andma, sest kuidas muidu see laps ikka juurde võtab. Õudneeee! Ma ei ütle, et lapsele ei tohiks mitte midagi magusat anda, kuid ma eelistaks ikka pigem naturaalseid puuviljasuhkruid või siis mett anda, kui et poe jogurteid ja magustatud püreesid. Hetkel vähemalt olen ma ise veendumusel, et hakkan Printsile kodus ise lisatoitu püreestama kui selleks vajadus tuleb ning kommid-šokolaadid võiks tulla vähe kaugemas tulevikus. Ma tunnen juba praegu kergelt, kuidas Saatuse Iroonia minu üle naerab ja mind naiivitariks kutsub, aga las mul olla oma uskumused nii kaua kuni ma vähegi suudan enda eest mõelda ning unetusele alla ei vannu 😀

Viimased paar nädalat olen ma ennast tõsiselt kätte võtnud ning aktiivselt Orgu kava järgi süüa vihtunud teha, selleks et ikka ka ise tervislikult toituda. Samuti on enamvähem edukalt läinud ka vähemalt 2 liitri vee joomine, mida Orgu ka teha soovitab selleks, et tulemused paremad oleks. Nii või teisiti kipuvad need huuled mul kuivaks minema ja kui väline palsamitamine ei aita, siis tuleb hakata rohkem vett jooma. Sellega kaasnevad muidugi ka negatiivsed küljed, näiteks rongi pealt koju turbotamine, et õigel ajal vetsu jõuaks. Tänud, Prints!

Olgugi, et mul raseduse ajal see kehakaalu langetamine ei ole mingi esmaeesmärk, vaid pigem tahan, et Printsil oleks erinevaid vitamiine ja mineraale ja kasulikke asju nagu varnast võtta nii kaua kuni ta mul seal valmib, siis tegelikult on see õigesti toitumine pannud mu kaalutõusule vähemalt hetkel küll punni ette. Selle üle on mul ainult hea meel, sest see kolmekohaline kaalunumber hõljub muidu kui giljotiin pea kohal. Praegu on kaal natuke allapoole vajunud ning võib olla et veidi naiivselt loodan seda, et Printsi suurenev kaal saab kompenseeritud mu enda langeva kaalu poolt, nii et lõpptulemus väga kõrgeks ei kipu.

Tunnistan samas ka üles, et ma päris puhas tüdruk pole olnud ning paar korda selle viimase kahe nädala jooksul on ka patustamist ette tulnud. Eile õhtul näiteks sõin 3 viilu pitsat ja praktiliselt terve paki Dumle Waffers’eid – need on ausalt megahead! Samas… Pärast kõiki neid kordi kui ma patustanud olen on kõhus kohe imelik ja gaasiline ja halb, nii et tegelikult saan ma aru küll, et asi pole seda väärt. Eile õhtul näiteks oli nii hea vahelduseks mitte süüa teha ja lihtsalt pitsat süüa, kuid nauding on vaid lühiajaline. Näiteks praegu mõtlen, et mu tänane lõuna, ühepajatoit sealihaga, oli paaaaalju maitsvam, mis ma täitsa ise tegin ning ilmselt on mul ka veidi hiljem palju parem olla.

Liikuda ma väga palju ei ole suutnud või saanud või tegelikult isegi tahtnud, sest ma üritan seda sümfüüsi valu, või mis iganes ta oli, tugevalt vältida ning seetõttu ma endale suurt koormust peale ei pane. Võib olla kui ma selle vöö endale soetan, siis julgen natuke rohkem liigutada aga seniks olen tasa ja targu. Praegu on vast parem mitte väga palju liigutada nagunii, sest väljas on ülimuslikult libe ja ma kohe päris kindlasti ei soovi kuskil klahve välja kukkuda või veel hullem, kuidagi Printsile häda teha.

Tänane päev ei ole just kõige produktiivsem olnud, kuid vähemalt koristasin ära ühe sahtli, mis vajas ammu juba sorteerimist, võtsin kätte ja imesin tolmu ning panin pesu pesema – nagu üks korralik laupäev kunagi mistõttu on nüüd ainuke õige tegu diivanil lebotamine ja sarjade vahtimine kuniks ma enam midagi eristada ei suuda 😀

Toodles!

 

 

Sony Smartband 2 ehk efektiivne naisejälgimisvõru

Pärast jõule lubasin, et kuskil kuu aja pärast teen ka täpsema arvustuse oma uuest aktiivsusmonitorist ning nagu nalja on kuu aega justkui linnutiivul mööda vuhisenud.

20151228_105545.jpg

20160125_094830.jpg

Ise on see aktiivsusmonitor see väike valge jublakas, mis ilusti silikoonist rihma sisse istub. Laadimiseks on kaasas vaid väike USB juhe, mida siis võib kasutada kas arvutis või kui on seina adapter, siis sinna torgata.

Aktiivsusmonitoril on minu jaoks päris mitu head omadust:

  • mõõdab pulssi;
  • on veekindel – IP68 märgis lubab seadmega ka ujuma minna, mis on kindlasti rohkem kui päris mitmel teisel monitoril, mida ma ise enne jõule nillisin;
  • ühildub telefoniga ning kõik teavitused, nii primaarsed telefonikõne ja tekstisõnumi kui ka erinevate app‘ide teavitused panevad su võru surisema;
  • smart alarm – võru on võimeline tuvastama aja, mil sa oled niiöelda kergemas unes ning ajab sind siis üles;
  • on lihtsasti telefoniga ühenduses Bluetooth‘i kaudu ning kogu info jookseb 2 app‘i;
  • aku laadimine võtab maksimum 2 tundi – olenevalt laadimisviisist.
screenshot_2016-01-25-09-32-55.png

Smartband 2 app

Esimene app, mis niiöelda juhib seda võru ennast on SmartBand 2. Kahjuks ülemine riba ei mahtunud ekraanitõmmise peale ära, kuid seal ülemisel ribal on veel hetke andmed ning hetkepulss, ajalugu ning päeva keskmised jooksevad Lifelog app‘i.

Miinuseks tooksin selle, et kahjuks ei ole võrul ekraani lihtsalt kella jaoks, mis teeks elu veel paremaks ning aku pidavus on vaid 2 ööpäeva. Seda saab pikendada muidugi sellega kui võtta pulsi mõõtmine maha, sest võru mõõdab pulssi automaatselt kuskil iga 6 minuti tagant. Kahjuks ei ole ka võimalik seda intervalli muuta, mis ilmselt aitaks ka aku kestvusele kaasa.

screenshot_2016-01-25-09-33-02.png

Pulsi mõõtmisega on selline asi, et tegelikult ei ole see randme pealt mõõtmine just kõige täpsem, kuid mul ju polegi vaja nii täpselt teada, pigem lihtsalt tervise aspektist. Nüüd rasedusega tundub mul see keskmine pulss vähe kõrgem ka olevat, kuid see on ainult normaalne.

Nagu öeldud siis aku väga kaua “täisvõimsusel” vastu ei pea. Kui ma ei eksi siis enamus aktiivsusmonitore peavad vastu kõva rohkem ning vapramad isegi peaaegu nädala. Siiski, aku laadimine ei võta tegelikult üldse kaua ning mina eelistan ta seinakontakti torgata kui et läbi sülearvuti laadida. Sülearvuti tundub selline vähe ebastabiilsem kui aus olla. Tegelikult peab aku vastu tublid 48h kindlasti, võib olla isegi natuke pikemalt, kuid siinkohal on oma osa ka näiteks kui palju teie võru suriseb ja erinevatest asjadest teavitab. Mul näiteks alguses jooksid nii Facebook Messenger’i, Hangouts’i, emaili, Skype’i kui ka siis telefonikõnede kui sõnumite teavitused, kuid ausalt öeldes viskab see pidev surisemine üle (olenes muidugi päevast ja populaarsusest :D) ning nüüdseks vähendasin seda vähe olulisemate asjade peale nagu telefonikõned, teksisõnumid ja emailid. Teavitamine toimub efektiivselt ning niikaua kuniks Bluetooth ühendatud on – mõistagi ilma selle ühenduseta asi ei toimi. Samuti saate sättida ajavahemiku, mil neid teavitusi läbi ei tule – näiteks selle aja kui te magate.

screenshot_2016-01-25-09-33-13.png

Teine asi, millest ma sügavalt vaimustuses olen, on see smart alarm. Sellega on asi lihtne – võid valida endale kindla kellaaja millal sa ärkama pead ning ta toimib nagu tavaline äratuskell, ainult et pinisemise või helisemise asemel hakkab ta sinu randme peal surisema, mis on ausalt palju parem ärkamise viis. Viimasel ajal see telefoni helisemine justkui ehmatas mind üles. Vibratsioon on üpris tugev niiet minu meelest seda “mitte märgata” pole lihtsalt võimalik. Samuti saate sättida ajavahemiku, mil ta uuesti surisema hakkab kui te peaksite tahtma natuke edasi magada või lebotada. Võrul on üks nupp ning kui te vajutate korraks läheb võru snooze‘i peale ning kui hoida pikalt kuni võru vastab kerge surinaga on äratuskell täielikult maas.

screenshot_2016-01-25-09-33-22.png

Kuna mina üritan endale kindlat päevarutiini luua, siis mul on ärkamisaeg enamvähem ühel ajal. Une sügavusest oleneb siis see, kas alarm hakkab tööle kohe kell 7 või veidi hiljem, samas võib ta hakata ka täpselt 7.30, mis on siis viimane piir. Äratamata ta kindlasti ei jäta, kuid natuke niru on ära taibata mis kell siis päriselt on, kui just telefoni või kella lähedal ei hoia. Mina olen viimasel ajal telefoni täitsa ööseks elutuppa jätnud, sest targad väljaanded väidavad, et igasuguse ekraaniga elektroonika magamistoas hoidmine vähendab une kvaliteeti. Nagu pildi pealt näha on, siis saab panna endale ka täiesti tavalise alarmi ja asi ants, samuti saab muuta ärkamisvahemikku niipalju kui tahad, kuid “algkellaajaks” on see kõige hilisem kellaaeg, mil sa ärgata tahad, ehk siis sellega tuleb arvestada.

screenshot_2016-01-25-09-33-29.png

Need on siis seaded, millega toimetada saab ning kuna app‘id on eelkõige Androidi põhised, siis ühendub võru ka Google Fit rakendusega. Võruga saab näiteks juhtida ka muusika kuulamist, kuid väga palju muid juhtimisvõtteid temaga kui “puldiga” teha ei saa, sest tal on ikkagi vaid üks nupp.

See on siis see Lifelog rakendus, mis kogub kokku kõik informatsiooni ja paneb selle kenasti kokku. Nagu näha, siis mina olen oma Lifelog’i esilehele pannud ainult vajalikud asjad – muu mind ennast väga ei huvita ning ei leia, et tähtis oleks. Muidu saab nendest activities nimistust valida muid asju ka, mida sa oma telefoniga näiteks teed.

Mõlemad rakendused, nii Lifelog kui ka SmartBand 2 jooksevad pidevalt taustal ning neid kinni panna ei saa, lisaks neile on ka Bluetooth pidevalt sees, mille tulemusena pean ma oma telefoni iga päev laadima. Kes tahab võib muidugi sinihamba maha keerata, sest võru on võimeline infot mäletama ning siis hiljem ühekorra üles laadima, kuid siis ei saa ka võru peale neid värinteavitusi. Eks iga üks vaatab, mis talle oluline on.

Kogutud infot saab vaadata nii päeva, nädala, kuu kui ka aasta lõikes ning panengi mõned asjad välja, mille kohta saan võib olla ühtteist juurde rääkida kui tarvis.

screenshot_2016-01-25-09-34-32.png

Üks põhjustest, miks ma endale aktiivsusmonitori tahtsin oli soov (peaaegu) reaalselt ära näha, kuidas ma magan. Viimasel ajal eriti on see uni veidi kergevõitu, kuid mind väga huvitab, kuidas suures plaanis unega lood on. Võru ei hakka uneminuteid lugema kohe esimesest hetkest kui sa pea padjale paned, vaid võtab arvesse ka sinu liigutusi ning ilmselt ka pulssi. Nagu näha, siis minu keskmine ööuni kestab 7 tundi ja 40 minutit, une kvaliteet tundub ka päris okei, sest ma internetist olen uurinud, et see sügava une faas võiks olla 30%-70% vahel. Ilmselgelt 70% läheb aega, kuid mõned ööd on olnud isegi peaaegu pooleks. Samuti annab app vahepeal nõu, kuidas oleks parem asju teha, näiteks soovitab enne magama minekut rahustavaid tegevusi teha (sinna hulka ei kuulu videote vaatamine). Seetõttu ma olengi nüüd üritanud endale mingeid õhtuseid “traditsioone” luua, mis ei ole seotud millegi jõllitamisega või lugemisega. Ma enda uut režiimi olengi kuskil nädal aega proovinud nii et kui kuu alguses oli und kuskil sinna 6 tunni kanti, siis nüüd on ikka rohkem. Win!

Kuu lõikes on ära toodud ka kõrgeim ja madalaim pulss, samuti erinevate stressi tasemete võrdlus. Praegu selle rasedusega mul väga palju seda madalat pulssi ette ei tule ning seetõttu see keskmine sinna 80 kanti ongi. Rääkimata muidugi sellest, et ma olen üpris treenimata 😀

screenshot_2016-01-25-09-34-42.png

Ära on toodud ka kalorite kulu. Tumepunane on siis passiivselt kulutatud kalorid, ehk siis need kalorid, mida kõik inimesed enda keha elus hoidmiseks kulutavad. Selle baaslimiidi määrab siis nii pikkus, kehakaal, igapäevane elustiil (istuv või jalgadel töö) ja nii edasi. Minu passiivse kalorikulu baas on näiteks 1640 kalorit päevas. Helepunane värv tähistab ära kõik kalorid mis on siis niiöelda “ekstra” kulutatud, ehk siis kõik mida ma olen enese liigutamisega ja kõndimisega kulutanud. Nagu näha, siis ma võtan asja rahulikult ja ega tegelikult ma niivõrd lisaks midagi ei teegi – töö on ka istuv. Loodetavasti suvel lähevad need numbrid vähe paremaks ikka.

screenshot_2016-01-25-09-35-00.png

Mis mulle selle võru juures veel head meelt tekitab on see sammulugeja. Enda sammupikkuse saab õigeks sätestada nii käsitsi, kuid saab ka lasta pikkusest sõltuvalt (ma eeldan) automaatse tulemusi ka panna. Muidugi on sammulugejad ju paljudel telefonidel, kuid telefoni sa ikka ju päris igale poole kaasa ei võta.

Ma pole aru saanud, kas võrul on ka enda GPS, kuid ma kahtlen selles. Saad päeva jooksul rakenduses oleva kaardi pealt näha, milline su trajektoor olnud on, kuid ma arvan, et selleks kasutatakse telefoni GPSi. Kindel ma muidugi pole ja karbi pealt ma selle kohta infot välja lugeda ei osanud.

Üldiselt olen mina oma kingiga küll väga rahul ning rallitan võru käe peal edukalt ringi samal ajal enda liikumise ja une ja kalorikulu kohta vähe täpsemalt infot saades. Kahju on ka sellest, et kuna see Smartband ei ole väga popp, siis ta väga paljude teiste rakendustega ei ühildu, kuid väga palju muret sellest pole, sest võrul on endal ka päris head rakendused ning otseselt puudust millestki ei tunne.

Muidu käe peal on ta megamugav ja märkamatu. Välimuselt suhteliselt sportlik, seega hõbekettidega ta kokku ei sobi, kuid mõnikord tulebki kasuks seda käe pealt ära ka võtta 😀 Hooldamist ta palju ei vaja – tuleb lihtsalt rihma seebiga natuke pesta ning samuti kui eriti kõva trenni teha, siis on soovitatav ka kindlaks teha, et nahk selle alt kuiv on, muidu juhtub nii…

20160125_094850.jpg

Nagu näha, siis mul on see rihma pannal natuke hõõrunud, kuid normaalses, kuivas olekus on kõik väga mugav ja hea. Mina käisin sellega lihtsalt ükskord vannis ja pärast seda ei kuivatanud kätt korralikult alt ära.

Kes tahab endale lihtsat, kuid veekindlat aktiivsusmonitori, siis julgen küll soojalt soovitada.

 

Inimesed on ikka parajad s*tak*tid

Kõik teavad, et selle suure hulga lumega kaasneb igasugust jama. Jalakäiad ei saa normaalselt kõndida, autod ei saa normaalselt sõita ning kui igal pool on ära lükatud lumevallid, siis ei saa ka normaalselt kuskil parkida.

Linnas on väga tavaline see, et noh, paraku ei ole sul nimelist parkimiskohta, kuid on nagu elementaarne, et kui sa pargid, siis sa hoiad selle ümbruses oleva lumetaseme enamvähem normipiires või siis omal valikul pargid künka otsa.

Meil on näiteks maja taga hoovis nii, et “regulaarsetel” parkijatel on välja kujunenud suhteliselt kindlad kohad. Muidugi on ka neid, kes siis kui maja ette ei mahu ka ennast sinna maha taha parkima pressivad. Suvel on hea ja okei, sest siis on normaalne igast otsast välja saada ja tõepoolest vahet pole. Aga praegu on nii, et need regulaarsed parkijad on enda parkimiskohad lumest suht-koht puhtaks ajanud või siis kes sama koha peal pargivad, neil on veidi madalam koht sisse sulanud (näiteks nagu minu oma, sest noh.. mul pole lumelabidat ja ma väga ei ole vaeva näinud).

Täna aga kui ma Assakult koju tulin avastasin, et mingi lohh oli sinna kohta parkinud, kuhu mina tavaliselt pargin. Tavaliselt ma pargin sellise suhteliselt väikse ruumi peale kuhu suure autoga inimesed väga ei roni – tagaukse juures asuvat treppi ümbritseva seinakese ette. Ütleme nii, et pika autoga sinna väga parkima ei kiputa ning seetõttu on mul seal hea peesitada. Oh well! Mõtlesin, et mis seal siis ikka ja ajasin ennast ühe teise lumisema koha peale, sest ega ma eriti oma kohaga vaeva pole näinud – loodan, et saan sealt ikka homme veel ka välja, kuid esialgsel testimisel kinni ei jäänud, vaja vaid natuke ukerdada.

Meil on all ühed väga toredad ja aktiivsed naabrid, kes kuuluvad ka sinna regulaarsete maja taha parkijate hulka ning pargivad tavaliselt minu kõrval, kuid siis selle normaalse maja seina vastas. Nemad on minu meelest ikka hulka vaeva näinud ning üksjagu lund ära rookinud nii enda kohtadelt kui ka ümbrusest (seal hulgas ma eeldan, et nemad olid nii toredad ja tegid ükspäev minu auto mõlema poole uste juurde labidaga raja – väga armas neist ausalt!). Neile sadas kaela samasugune õnn nagu mulle ning sellest oli mul küll väga kahju. Ma oleks nende asemel püha viha täis. Esimese korruse naabrimees ilmselgelt ei leinud maja ees kohta ja kui maja taha tuli leidis mõnusa lumest roogitud koha – kas pole mugav, mis?! Nahhaalsus ma ütlen. Ole siis mees ja roogi endale mõni teine koht puhtaks, sest künkaid on seal küll kuhu parkida. Kui labidat pole, siis mõtle midagi muud välja, sest see ei olnud ka väga ilus tegu.

Ma ei tea kust need alt naabrid pühapäeva õhtuti tulevad – ilmselt maalt kogu tavaariga ja väikeste laste ja koertega ja kõige värgiga… Ja nüüd siis õhtul hakkasid seal uuesti täiega kaevandama enne kui auto ära said parkida. Ajasid selle teise koha puhtaks ja asi ants.

Mina taoks sellel esimese korruse naabril kulmu rulli. Lollakas.

tumblr_m809ifccvp1qkb8l8o2_r1_500

Võib olla peaks ma nagu iga teine eestlane lihtsalt õlgu kehitama, aga ma lihtsalt ei saa. Võib olla see on mu rasedushormoon. Võib olla ajan ma mingit mõtetut õigust taga. Võib olla ma olen lihtsalt liiga emotsionaalne inimene, kuid ma leian, et mõnikord on vaja mõnele inimesele küll tappa anda, et mõistus võimaluse korral koju tagasi tuleks.

Edit: HAHA! Nägin just Facebookis head pilti..

12540791_977331978998613_7710669002753665674_n

Mustamäe stiilis koha broneerimine

Võib olla oleks mõistlik seda siin ka teha…

24+1 kuni 25+0 ja III Ämmaka visiit

Viimasel ajal vaatan, et need nädalad libisevad väga kiiresti mööda. Ei tea, kuhu neil nii kiire on, kuid kui nii edasi läheb siis on kohe-kohe juba mai ja ega siis nalja enam pole. Mõnikord ma mõtlen, et on veider küll, et minust ema saamas on – enda meelest ei olegi ju niipalju vanaks saanud ning olgem ausad alles ma ju lõpetasin kooli. Või ei? Kalendrisse vaadates tuleb välja, et nii see vist ikka ei ole ka, sest põhikooli lõpust on kohe varsti juba lausa 10 aastat. Saate aru!? 10!!!

Muidu oli nädal nagu eelmine nädal, ainult et kolmapäeval käisime ennast Ämmakale näitamas. Minuga on kõik tip-top, kaalutõusu kohta ei öeldud ühtegi paha sõna, kuigi endal on küll päris piinlik, et viimasest visiidist praktiliselt 3 kilo juures oli. Samas vahepeal jäid jõulud ja aastavahetus, kus sai ikka üht-teist head ja paremat süüa. Hämmastaval kombel oli ka mu vererõhk pärast lumepudrus sumpamist täiesti normaalne – ise mõtlesin küll, et ilmselt see veri tahab varsti välja tungida, sest kõndides hakkas ikka veri korralikult vemmeldama ja mul oli lausa palav. Muidugi oli ka glükoosi tase uriinis natuke kõrgem, mille peale ämmakas küsis, et kas ma sõin midagi magusat eelmine õhtu. Oh pagan! Raseda aju, here we go. Ma nõnda geniaalse inimesena ei mõelnud pühapäeval selle peale üldse, aga meil oli tol õhtul “viimane patupäev”, kus ma sõin IGASUGUSEID magusaid asju – eriti näiteks Lays Wavy krõpse Vau piparmündi-šokolaadi jäätisega (ma sõin seda enne rasedaks jäämist ka, nii et.. see on ka muidu hea, umbes nagu McDonaldsi friikad nende vanillijäätisega). Go me!

Prints kosub ka ilusti ja jõudsalt ning liigutab aktiivselt. Emakapõhja kõrgust oli 25cm ning nagu ma kunagi kuskilt lugesin (väga täpne ja teaduslik tekst, eks?), siis peakski nüüd kuni lõpuni emaka põhi vastama nädalate arvule. Võib olla panin ise praegu mingi suvalise fakti kokku kõikidest asjadest, mida ma kunagi kuulnud olen, kuid see tundub natuke nagu loogiline ka.. või ei? Südametöö mõõtmise ajaks oli Prints seekord ikka ilusti “koopast” välja roninud ja südant oli ilusti kuulda, naljaviluks lõi Prints ja valju nätakaga piki emaka külge. Noh okei… Ilma selle dopplerita ei oleks nii vali olnud, aga kuna ta ilmselt selle suunas seal toksis tuli see “pop!” kuidagi väga kõvasti 😀 Killuvend juba varakult. Südametöö sagedus jäi vahemikku 148-155 lööki minutis – nagu väiksel linnukesel.

Samuti said hunniku pabereid kõikide vajalike vereproovide ja asjade kohta. Uuesti tuleb ka teha see kauaoodatud glükoositest, mis on neist vist kõige ebameeldivam. Mitte küll selle magusa vedeliku pärast, vaid selle ühte veeni torkimise pärast. Kas nad ei võiks lihtsalt kanüüli panna ja siis sealtkaudu verd võtta? Samal ajal teevad nad ka kilpnäärme kontrolli ning veres leiduvate antikehade kontrolli. Ma enam ei mäleta, kas midagi oli veel, aga vist mitte… Pissiproov on nüüd igal korral kohustuslik ning mul on hea meel, et ma ettenägelikult mitu tükki varuks ostsin.

Ajasime natuke juttu ka dekreedi teemadel ja ämmakas uuris mis plaanid mul on. Endal on plaan dekreeti jääda aprillist, kuid enne seda kasutan ära kõik võimalikud puhkusepäevad, mis mul saada on. Muhahahahaa! Seetõttu nüüd kalendrisse vaadates taipasin ühtäkki, et mul on põhimõtteliselt ainult poolteist kuud tööl käia jäänud. Jaiks! Ämmakas pakkis kaasa ka ITK mingi uue raamatu “9 ilusat kuud” või midagi sellist ja nendepoolse “sünnitusplaani” lehe. Viimases olen ise süüdi, sest ma küsisin, et kas sellise asja peaks koostama või mitte – endamisi mõtlesin, et lõpuks läheb ikka nii nagu läheb. Kui ma seda aga pärast hiljem lugema hakkasin olid seal mingid punktid mille kohta ma ei osanud küll midagi arvata, sest ise neid välja tuua poleks kindlasti osanud. Näiteks kas ma tahan ise sünnituspoosi valida või ma tahan, et mulle soovitataks; kas ma tahan hämaras sünnitada; kas ma tahan muusika saatel sünnitada; kas ma tahan et laps puhtaks pestakse või pannakse lootevõidesena mulle kõhule; kas ma tahan valuvaigisteid või mitte.. Okei, valuvaigistite kohta olen ma mõelnud, kuid muud asjad olid tundusid seda lugedes nii vähetähtsad, et ma ei tulnud tõesti selle pealegi. Samas… Mis iganes selle mugavamaks teeks… Võib olla kui oleks seda varem teinud, saaks nagu mingeid eelistusi kirja panna, kuid esmarasedana ei oska midagi arvata. Peaasi, et kõik ilusti kulgeks.

Aga lähme siis selle nädala juurde ka…

Enesetunne ja sümptomid: Enesetunne on mul jätkuvalt hea ja päris mõnus. Kõndimisega on jätkuvalt nii, et tuleb piiri pidada, kuid see lumepudru teeb asja ikka väga raskeks ning pärast kipub kõht veidi kõvaks ja valusaks, kuid õnneks mitte püsivalt. Normaalsetelgi inimestel on raskusi selle joga sees kõndimisega ning rasedusega on see tunne x2 vähemalt.

Kõhukinnisus on teine vaenlane. Isegi kui te mõtlete, et “ah mis see üks patupäev siin ära pole” või “söön ainult natuke saia”, siis sellel on kohe oma tagajärjed. Veidi rõve teema, aga ma ütlen ausalt.. Raseduse ajal on kõhukinnisus väga, väga ebameeldiv. Õnneks olen suutnud ennast nüüd 4 päeva täiesti ree peal hoida, juua kindlasti päevas vähemalt 2 liitrit vett ning nüüd on juba palju parem. Kõhukinnisus on aga raseduse puhul täiesti loomulik ning kui enam niiöelda “normaalsed” võtted ei aita, siis võib ka mõnda leevendavat rohtu manustada, kuid selle kohta tuleks kindlasti ämmakalt enne üle küsida, et mis rasedatele täpselt sobib.

Isutab: Lihtsalt meeldib süüa, kuigi ruumi söögi jaoks väga enam pole.

Liigutused: Prints on meil aktiivne ning kehakultuuri tunnid muudkui jätkuvad. Hakkasin juba veidi mõtlema, et miks ta ainult seal kõhu sisemustes ringi hängib, kuid siis teisipäeva õhtul pani kaks korda ikka väljapoole ka pauke nii, et terve kõht liikus. Ma veel nende Youtube’i rämedusteni pole jõudnud, pigem oli see kõhu liikumine selline ühtlane ja mitte lokaalselt eenduv 😀

Kaalutõus: Eelmise nädalaga võrreldes jäi kaal samaks. Jehuu!

Maim: Prints peaks selle nädalaga nüüd olema suvikõrvitsa suurune (oleneb kõrvitsast, eks), kuid mõõtudelt umbes 34.6 sentimeetrit pikk ning 680.4 grammi raske. Minu kaalu kõrval tundub see olematu, olgem ausad. Maimu selgroog hakkab oma struktuure moodustama ning kopsuveresooned hakkavad arenema. Naha all hakkavad samuti mõned väiksemad sooned vormuma ning tänu sellele hakkab Printsi nahk roosakamaks minema. Samuti muutuvad luud järjest kõvemaks ning ninasõõrmed avanevad.

Fun fact: Printsil on juba oma sõrmejäljed!