20+1 kuni 21+0 ja II Ämmaka visiit

Viimasel ajal lähevad need nädalad eriti kiiresti mööda, mis kohati on veidi hirmutav, kuid palgapäeva on alati tore kohata, mis sellest, et rõõmu tollest päevast on vaid veidikeseks või kuni kõik arved ja kohustused makstud saavad 😀

Muidu kulgeb meie elu suhteliselt ühesuguselt, kuid selle nädalaga kaasnesid ka jõulud ja palju söömist, mida ma olen kindel, et ma järgmised mõned nädalad kahetsen. Samuti käisin Ämmaka vastuvõtul, kus käisime üle kõik analüüside tulemused ja ultraheli tulemused ja Prints sai üle mõõdetud ja kuulatud, aga kõigest järgemööda.

Algselt seda aega kinni pannes mõtlesin, et mis see kell 8 hommikul siis ikka ära ei ole, nagunii lähen 9ks tööle ja ongi hea mugav asjad järjest ära ajada. Hommikul kodust väljudes tundus nagu oleks tegelikult kell näiteks 12 öösel, sest väljas oli nii kott pime, et mitte miski ei andnud aimu, et võiks normaalsete inimeste hommik olla. Ma ausalt enam ei mäleta, kuidas me kunagi kella 8ks hommikul kooli läksime ja seda praktiliselt iga päev. Õudne!

Glükoositesti tulemused olid kõik korras, kuid halb uudis on see, et ma pean seda 28. nädalal uuesti tegema. See polnud tõesti nii hull kui ma arvasin, kuid ma ei igatse seda ühte kohta torkimist ja 2 tundi passimist. Samas annab see võimaluse oma beebiraamatuga ehk ühele poole saada 😀 Samuti olid korras nii kilpnäärme näitajad kui ka pissiproov, kuid järgmiseks korraks peab viimast uuesti andma. Ma ise mõtlesin seda, et peaks koju vist väikse varuga neid pissitopse ostma, sest ma iga kord ei viitsi ainult selleks apteeki küll minna. Ära kuluvad need nii kui nii.

Emakapõhja kõrgust on 22cm ja Printsi süda lõi seekord 145 korda minutis, mida on rohkem kui eelmine kord, kuid
ma kahtlustan seda, et ta eelmine kord lihtsalt magas. Väike Prints on ta juba praegu, sest ega talle see torkimine üldse ei meeldi ning päris mitu korda ujus sellel masinal eest ära – olid südamelöögid, üks hetk ei olnud südamelööke. Naljakas tegelane.

Tänapäeval on kõik rasedad leidnud endale väljundi, kus nad saavad kõiki rasedusega seotud asju arutada ning selleks on Facebookis loodud erinevad beebigrupid. Eks seal arutletakse kõikide asjade üle, kuid viimane teema, mis mind ennast häirima jäi oli nimelt see, palju keegi kaalu juurde on võtnud selle esimese poole ajaga. Kohati võttis mind ikka muretsema küll, sest mul on praeguseks kokku tulnud 7kg, samas kui mõni hoopistükis on kaotanud 5kg. Olgu, see kaotamine mind väga ei morjenda, sest see polegi praegu eesmärk, kuid üldiselt võtavad teised naised keskmiselt 2kg. Küsisin siis oma Ämmaka käest ka, et kuidas sellega seis on ja kas ma peaks söömise lõpetama. Tema aga hoopis lohutas mind ja ütles, et kuna mu kaaluiive külastuste vahel ei ole midagi jubedat, esimest korda oli 3kg, teine kord nüüd 1.1kg (vist), siis see ongi normaalne. Kuna ju kõht kasvab, rinnad kasvavad, kõik vedelikud ja asjad, siis peabki see kaal ju kuskile minema. See aitas mind päris palju ning nüüd on jälle rahulikum süüa 😀 Kuigi ma luban, et nüüd kui need pühad läbi saavad ma näen söögi tegemisega rohkem vaeva.

Rääkisime ka mu “tutivalust” ja mida sellega teha saaks. Ämmakas soovitas hakata bandaaže vaatama, kuid ütles ka, et üks hea asi, mida paljud rasedad pooldavad on hoopis kinesioteip. Ma arvan, et osad inimesed on seda näinud näiteks sportlaste peal, kus teatud lihased või kohad on sinise teibiga üle kaetud. Kinesioteibi eelis on see, et kuna ta on üsna peenike, võrreldes näiteks bandaaži endaga, siis on ta mugav, ent siiski toetab, kuna ta on täpselt vajalikku kohta tõmmatud, samuti ei tule seda näiteks istumiseks maha võtta. Miinuseks on muidugi see, et ta tuleb mõne ajaga maha ja pikalt ei püsi. Ämmakas pakkus välja, et me võime seda järgmine kord proovida, sest ka ta ise on selle koolituse läbi teinud.

Teine delikaatne teema, mille kohta ma lihtsalt pidin küsima on raseduseaegne kõhukinnisus. Jah, see on jälle üks nendest teemadest, millest keegi väga kõva häälega ei räägi, kuid mida suuremaks kõht kasvab ja mida rohkem Prints seal kõhus rullima hakkab, seda ebamugavamaks täis sooled on. Tundub rõve, aga selline on paraku elu. Igatahes, ämmakas soovitas juua palju vett – vähemalt 2 liitrit päevas, mis nendele, kes siin toitumiskavasid (näiteks nagu ma ise) jälginud on peaks olema nii või teisiti tavaline taks, aga ütles ka kui päris hulluks läheb võib võtta näiteks Duphalac’i, kuid hoiatas ka, et see võib natuke aega võtta enne kui mõjuma hakkab ning ei tohiks vastupidist effekti ka päris luua. Kolmas soovitus oli kasutada Eva/Q küünlaid, mis tuleb sinna sammusesse lükata ning kus see küünal siis mikromulle hakkab eraldama, mis omakorda masseerivad soolte seinu ja lihtsustavad kogu “tühjendusprotsessi”. Kõhukinnisus on ääretult tavaline kaasus ning kahjuks või õnneks (pigem ikka kahjuks ma pakun, kellele ikka meeldib käia ringi tundega nagu oleks kivid kõhus) läheb raseduse lõpupoole järjest hullemaks, sest sooltele jääb aina vähem ruumi tegutsemiseks.

Järgmine visiit jääb nüüd uude aastasse ning õnneks vahepeal mingit torkimist ei ole, mul on vaja vaid mingi hetk enne ämmaka visiiti pissiproov ära viia ja siis ma olen jälle omadega mäel. Veidi kurb, et nüüd ei näe Printsi enne kui ta üks kord välja soostub tulla, kui just vahepeal veel ühte tasulist ultraheli teha ei lase. Eks me näe…

20151226_102822.jpg

Enesetunne ja sümptomid: Hea uudis on see, et uusi sümptomeid ei ole ning vanadega õpin igapäevaselt elama. Kokkuvõttes on elu päris hea ja mõnus ning ei ole veel liiga raske, kuigi kohati võtab juba ägisema küll. See tekitab mõneti isegi hirmu, et mida ma siis päris lõpus tegema hakkan, kui poole peal juba raske on.

Isutab: Juustu võiks süüa lõpmatuseni!

Ei isuta: Null asja. Söömine on tore ja mõnus!

Kaalutõus: Eee.. Ma sellest see nädal ei räägiks, kuna ma südamest loodan, et see kaalu number on ajutine ning tingitud tugevast jõulusöögist!

Maim: Selle nädalaga peaks Maim 26.7cm pikk ning lõpuks ometi mõõdetakse teda kui päris inimest, ehk siis pealaest jalatallani ning raskust peaks tal olema tervelt 297.7 grammi. Nagu eelmine nädal ultrahelis kinnitati oleme me kaaluga veidi ees, kuid kõik on normis ja muretsema ei pea.

Maimu seedesüsteem on piisavalt arenenud, et hakata looteveest omandama vett ja suhkruid, kuid enamus toiteainetest tuleb ikkagi platsentast. Samuti on beebi luuüdi piisavalt arenenud, et vererakkude tootmises kaasa lüüa. Praeguse hetkeni on selle töö eest vastutanud beebi maks ja põrn, kuid maks toodab uusi vererakke kuni veel mõni nädal enne sündi, põrn lõpetab oma panustamise kuskil 30ndal nädalal.

Sel nädalal arenevad välja ka nähtavad kulmud, ripsmed ja juuksed, nii et võib vast kõrvetisi oodata.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s