Söömine on mõttetu ehk muutused minu elus

Poleks arvanud, et minu klaviatuurilt sellised sõnad üldse kunagi tulevad, kuid viimasel ajal on minu maailmapilt muutunud. Üpris võimatu on õhtuti mingit väärtuslikku sööki all hoida, sest see on juba eos kaotatud võitlus.

Eile käisime Vanaema sünnipäeva pidamas. Kõik teavad küll, mis sellise ettevõtmisega kaasneb, eks ju 😀 Kõik kes ei tea… Noh, las ma teen teid oma Vanaemaga tuttavaks ja võtan teid ükskord sellisele üritusele kaasa. Üleüldiselt on mul hea olla kui kõht ei ole liiga täis ega ka liiga tühi – kõlab lihtsalt, kuid minu meelest on sellist keskmist joont väga keeruline saavutada. Enamasti pärast söömist kaldub ikka sinna liiga täis otsa poole, mis annab praktiliselt koheselt tunda ja enesetunne on päris saast.

Igatahes…Vanaema oli viimane inimene läheperekonnast, kes veel uudiseid ei teadnud, kuid praktiliselt kohe kui ma midagi ütlesin, ütles Vanaema, et ta sai kohe aru, kui ta mind nägi. Tore 😀 Kõik väidavad, et see on näost ja kust iganes näha, aga ma ei usu seda. Või noh, usun küll, sest ma olen kindlasti paisunud ja näen välja selline:

Näiteks ütles mu mees mulle ka üks õhtu, et pärast seda kui ma rasedaks jäin, olen ma näost kuidagi teistsugune. Kui ma küsisin, kas paksem, siis ta ütles julgelt ei, kuid ma ei tea, kas ma peaks seda uskuma 😀 Ta ütles, et võib olla on see tingitud sellest, et mul on koguaeg “Ma kohe oksendan” ilme näol. Go figure!

Jep, see võiks küll nii olla. Pluss igasugused rõvedad asjad, millest ma muidu sain vabalt üle olla (näiteks kassikaka hais) annavad nüüd ikka korralikult jalaga makku. Elagu rasedus!

Teine tõsine seiklus on näiteks poest riiete ostmine. Ma nüüd olen laskunud sinna maale (või hoopistükis tõusnud), et ma ostsin endale need rasedapüksid ära. Päris neid teksaseid ei raatsinud, sest no kuulge.. need maksid €60, vaid võtsin hoopis mingid retuusid ja siis sellised venivast materjalist wannabe teksad. Neid on ausalt palju mugavam jalga panna juba praegu – ma ei taha teada kui mul päris kõht ees on. Võib olla peaks palkama mingi inimese mind riietama kui Sted kodus pole. Praegu on mul veidi kõhtu ees, kuid see on siiski 80% ulatuses siiski pekirullist kui lapsest. Lihtsalt Maimuke on mu pekirulli vana koha pealt välja kolinud ning minu rõõmuks saab see suurem ja uhkem paista.

Püksid püksteks, kuid sellist “vabalt langevat” ülemist otsa on ka päris keeruline leida. Enamus neid rasedate riideid vist on tehtud juba nendele uhketele emmedele, kellel rasedakõht on korralikult välja arenenud ja seega võib endale neid viinerikilesid ümber ajada küll ja veel. Emps kutsus neid poes “tuppedeks” – noh, ma nägin sarnasust, aga naljakas oli ikka.

Mina veel selles staadiumis ei ole ning ma usun, et selleni läheb ikka julgelt aega. Lõpuks leidsin ühe sooja kampsuni, mis on seljas megamugav ja siis ühe pluusi ja mingi hõlsti. Kuigi ma perekonnale olen oma “situatsioonist” rääkinud, siis tööl teavad ainult 2 inimest ning üleüldise kodurahu huvides ei ole me planeerinud seda uudist enne uut aastat avaldada. Kes saab aru, saab aru, kuid avalikku “pressiteadet” ei tule veel. Noh muidugi ei saa see väga keeruline arvamine olla, kui ma järk-järgult lihtsalt paksemaks lähen. Ehk ajan lihtsalt kõik jõulude ja külma ilma nahka. Kuuldavasti pidi novembris sooja- ja külmalaineid üksteise võidu tulema, nii et väike (või suur) pekikiht käib asja juurde.

Oh well.. Kes ei ole siiani aru, millest teema käib, siis nüüdseks on avalikuks tehtud ka minu eelmised postitused, mis siiani parooli all olid. Kes ei taha, see ei loe – mõni koht võib vist päris värvikas olla (ma enam ei mäleta, sorri).

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s