16+1 kuni 17+0 ehk närvid täitsa läbi

Ööd lähevad pikemaks, õhk jahedamaks ja kõht järjest suuremaks. Täitsa uskumatu, kuid juba on 17 nädalat täis ja kõigest 3 nädala pärast olen nii kaugel, et pool aega on ametlikult läbi. Appi!
20151128_151737.jpg
Pilt ei ole kõige parem, sest mul läks hommikul meelest ära ja telefon ei tee hämaruses väga häid pilte. Pluss ma ise olen nagu viimseni ära piinatud 😀
Enesetunne ja sümptomid: Kui nüüd aus olla, siis tegelikult on enesetunne päris hea. Õhtuti enam ei iivelda ja ei ole ka seda refluksi asja, kui ma just ise endal kõhtu kuhjaga täis ei söö. Eks ma üritan rohkem oma söömist ka jälgida, sest kaal annab natuke häbeneda.
Hea uudis on ka see, et mu unetuse probleem on julgelt taandunud. Osad ööd olen üle tugevalt üle poole ajast ühes asendis maganud, eks hommikupoolikul peab jälle pissile minema, aga muidu on päris elatav. Tundub, et Stele on nüüd see rasedus mõjuma hakanud, sest tema uni on ka kõvasti kergem kui enne oli ja minu liigutamise peale liigutab tema ka. Näiteks täna hommikul oli just juhtum, kui ma läksin pissile ja ta ärkas üles ja küsis mis kell on. Vaene tema… Pole see tulevase isa elu ka kerge 😀
Tüütum vaevus, mis on mulle külge jäänud on valu. Võeh! Pole just mu kõige suurem lemmik. Kui ma eelmine nädal veel arvasin, et tegemist oli toonuses emakaga, siis seekord saan ma järjest rohkem aru, et valu ei tule mitte seest poolt, vaid jookseb jutina kubemest kintsude ülaosasse. Samasugune jutt jookseb ka üle puusa, kanni kohale. Ämmakas arvas ka, et tegemist on lihtsalt närvivaluga ja kuna see tegelinski seal kasvab, siis arvatavasti pressib närvide peale, mis siis omakorda tunda annavad.
Muidu lamades ja lihtsalt istudes pole üldse hullu, aga kui hakkan ennast näiteks püsti ajama või tahan kõndida, siis on põhimõtteliselt selline tunne nagu emakas tahaks jalge vahelt välja kukkuda, samal ajal kui keegi jalaga sinna sammusesse peksab 😀 Veidi on hirmus see, et kui juba praegu selline pinge närvidega mängib, siis mis veel hiljem saab kui Maimuke kõvasti suuremaks kosub? Hakkan ratastooliga liikuma?
Isutab: Spetsiifiliselt nagu mitte miski. Pigem tahaks süüa soolast, aga kui ma nägin, et Rimis on räimed soodukaga, siis tahtsin küll seda vana head praetud muna-jahu kattega räime. Nämm!
 
Ei isuta: Ma ei teagi.. Taaskord, spetsiifiliselt pole nagu midagi.
 
Kaalutõus: Tegin avastuse, et tegelikult sai rasedakaardi peale märgitud raseduse alguse kaaluks 79kg, mis tähendab, et hetkeseisuga on juurde tulnud 5.9kg. Jeerum! Üritan nüüd, kus enam õhtuti üles ei viska jällegi rohkem on toitumist jälgida ning liigutamise ja aktiivsusega ehk suudan neid juurde tulevaid kilosid veidi talitseda.
 
Maimuke: Appi kohaselt on ta nüüd sibula suurune – ma loodan, et siis ühe korraliku sibula, sest kui ta eelmine nädal pidi olema avokaado suurune, siis on siin toimunud küll tagasiminek. Mõõtude järgi peaks olema kuni 12.7cm pikk ja 99.2 grammi raske. Maimuke hakkab endale naha alla rasva koguma, mis siis hiljem on temperatuuri hoidmiseks ja tasakaalukalt toimiva ainevahetuse aluseks. Maimukese liigutused muutuvad tugevamateks ja tihedamateks ning ma pean ütlema, et ma olen vahepeal päris kindlasti väikseid toksimisi tundnud. 
 
Fun fact I: Sünni ajaks moodustub 2-6% beebi kaalust just see sama rasv.
Fun fact II: Valjud hääled emaka piirkonnas võivad beebit ehmatada. Ilmselt mõni natuke kiuslikum ema või isa võib niiviisi oma Maimukest liikuma ergutada 😀

 

Teine Ämmaka Visiit

Esmaspäeval käisin ämmaemandal teist korda üle. Sain oma muredest kaevata, kuid kahjuks ei olnud ämmakal ka mingeid võlu soovitusi anda, kuid teisalt jälle kinnitas, et kõik on normaalne ja muretsemiseks pole põhjust. Siiski unetuse jaoks soovitas mul võtta oma magneesiumitablette õhtul enne magama minekut. Võite kolm korda arvata, kas mul on olnud meelest seda õhtuti teha või mitte. Ühe korra võtsin, teised korrad olen unustanud, aga õnneks on see olukord taltunud ja unega päris sõjajalal ei ole.
Samuti käis ämmakas üle vereproovide ja skriiningu tulemused, mis olid kõik ilusad, kuid ettevaatuse mõttes pean uuesti tegema vereproovi, et kilpnääret kontrollida ning samuti glükoositaluvustesti, kuna mu emal on I tüübi diabeet. Vereproovide vastu ei ole mul kõige vähematki, aga see glükoositest ei “isuta” mind absoluutselt. Käisin eile seda lahust ostmas ja no tohhoo tillae… See läga maksab €8+. Muidugi võib olla oma osa ka sellel, et ma käisin Ülikooli Apteegis, mis tundub olema kõige kallim apteek üldse, kuid ma tundsin ennast küll röövituna. Esiteks pean ma mingit jubedust jooma ja teiseks ma maksan ennast hingetuks.
Lisaks arutlemisele võeti mind ka voodile pikali, et mõõta emaka kõrgust ja kuulata Maimukese südamelööke. Seekord oli ämmakal ka Sabarakk – ilmselt mõni õppur, kes siis selle mõõtmisega tegeles. Seda oli veidi naljakas jälgida, sest ta toimetas seal sellise tõsise näoga, eriti kui ta südamelööke otsis. Ei tea, kas see on neil töökirjelduses sees, et nad ei tohi oma tegelikke emotsioone välja näidata või mis, aga Sabarakk sai korraks südamelöögid kätte, aga siis need kadusid ära. Eks ta seal veidi aega juras.. Ma korraks unistasin sellest, kuidas ma võiksin reageerida nagu meie kliendid – “Ma tahan su ülemusega rääkida!” või “Sa ei ole kompetentne! Ma tahan kellegi teisega rääkida!”, kuid hea inimesena ma lihtsalt ootasin.
Eks korraks võttis veidi muretsema ka, et mis värk on, aga siis tuli ämmakas ise, pressis selle aparaadi natuke rohkem naha vastu ja naha lohku ning seal need olid – tugevad ja  regulaarsed südamelöögid. Arvatavasti ronis kratt kõhu sügavustesse magama ja ei tahtnud, et teda torgitakse. Ainult “Do not disturb!” märk oli puudu 😀
Järgmine ämmaemanda külastus on meil 23. detsember, enne seda on 16. detsember looteanatoomia ultraheli, ehk siis see on see aeg, mil loetakse üle kõik kopsud ja südamed ja neerud ja ma ei tea mida kõike seal loendada saab. Kui hästi läheb ja kratt jälle peitu ei roni, siis ehk saab teada ka, kas tulevad roosad uudised või sinised uudised 🙂
Vahepeal siis ootab see glükoositaluvustest, vereproov ja pissiproov. Fun times ahead! 

15+1 kuni 16+0 ehk magamine on nõrkadele

Ma saan täitsa aru, et mu blogi muutub üha rohkem ja rohkem rasedusemeelseks, aga ma lihtsalt ei ole jaksanud vahepeal millestki muust veel juurde kirjutada. See nädal pole ma üldse mitte midagi jaksanud teha, korter on jälle nagu seapesa ja Luna lasi jälle kott-tooli täis, sest KEEGI on unustanud kasside liivakasti puhastada. Mis ma siin ikka pikalt sonin…Hakkame siis peale!

wpid-20151120_095731.jpg

Ma küll täiega planeerisin seda, et ma teen iga nädal samades riietes pilti, aga ma ei suutnud seda halli toppi kuskilt leida, seetõttu pidin teisega leppima. Ma ise ei saa väga aru, aga kui ma kaks pilti kõrvuti panen, siis vist on kõht suurm küll. Kui seda kombata, siis on kõht veidi “tummisemaks” muutunud, ehk siis ei ole enam tegemist vaid mu pekivoldiga 😀 Good times!

Enesetunne ja sümptomid: Õhtune iiveldus on nüüd möödunud ja selle üle olen ma päris õnnelik. Samas, meie beebigrupi juttu lugedes leidsin ma sarnasusi ühe teise rasedusaegse hädaga. Nimelt õhtuti pärast sööki kui ma lihtsalt rahulikult olen, ajab mingi aja hullult krooksuma. Kahjuks pole need ainult “puhtad” krooksatused, vaid ma tunnen (nii füüsiliselt kui ka noh maitse järgi), kuidas söök seal söögitorus veel aega parajaks teeb ning mitte ei taha maos edasi istuda ja oma aega oodata. Tuleb välja, et see pole ainult rasedate fantaasia, vaid selle nimi on raseduseaegne refluks. Osad soovitavad Gefiluse keefiri, teised täispiima, samuti möödub see mõne aja jooksul või siis kui magama jääd (nagu enamus rõvedaid asju).

Eelmise nädala sümptomitest jätkuvad närvivalud tuhara piirkonnas ja eelkõige sain seda ükspäev poes tunda, kui ma sättisin kogu tasakaalu vasakule puusale, et midagi riiulist võtta ja siis kui ma pärast sirgeks hakkasin ajama, ma lihtsalt ei suutnud. Valuuuuuus! Meil käib tööl iga kahe nädala taganst massöör ka, kes teeb meile toolimassaaži, kuid minu suureks kahjuks ta ütles, et raseduse ajal ta ei saa midagi teha, sest see närv saab alguse alaseljast ja seda ta töödelda ei tohi. Jeerum, järgnevad 5 kuud tunduvad järjest lõbusamad.

women-are-all-pregnancy-is-such-a-beautiful-experience-and-im-over-here-like-say-that-shit-again-and-ill-cut-you-f7842

Pole ka kuhugi kadunud see pinge kõndimise ajal. Beebigrupist arvati, et on emakas on toonuses, mis on ääretult normaalne ning selle jaoks võib võtta magneesiumi, mis aitab igasuguste krampide vastu. Teoreetiliselt see ju emaka toonus ongi – kasvamise käigus tõmbab krampi ja võib olla veidi ebameeldiv. Kui alguses mulle tundus, et see aktsioon toimub emakas või kuskil seal kandis, siis kaks päeva tagasi hakkasin ma selles kahtlema. Ma tunnen seda jätkuvalt kõndides, kuid see tundub nagu oleks jalgade liigutamine konkreetselt sellega seotud. Näiteks ka siis kui ma pükse ära võtan ja ühe jala peal tasakaalu hoian on “tutiluu” piirkonnas valus. Ma olen sellest “tutiluu” valust lugenud, aga mulle tundub nagu veidi vara olevat, et miski sinna võiks suruda. Eks ma esmaspäeval ämmaka käest küsin, et mis ja kuidas ja kas ma peangi ennast koguaeg tundma nagu oleks rong minust üle sõitnud 😀

Ja nüüd minu kõige suurem lemmik – magamatus! No tule taevas appi! Asi pole selles, et ma ei jääks magama. Oh ei, sellega pole probleemi. Pigem on suur probleem une säilitamisega. Jälgin seda, et ma liiga enne magama minekut ei sööks ning üleüldiselt olen rahumeelne, kuid see ei aita absoluutselt. Esiteks näen ma mingeid imelikke unenägusid (nagu täiega imelikke) ja siis ärkan iga kergema hääle peale üles – eriti mehe norskamise näiteks, kuid ka kasside elutoas mängimine võib mõjuda. Mis võib.. Hah! Mõjubki. Mul on lihtsalt vaja, et keegi mind põhjalikult nokki lööks, sest mul on vaja magada! Emps ütles, et keegi oli soovitanud enne magama minekut kummeliteed juua. Eks ma siis nüüd nädal aega proovin seda.. Teeme nii, et see aitab, eks.

 

Isutab: Empsi tehtud kana-klimbisupp. Lisaks sellele, et see on hea, tundub see refluksi värk ka veidi tagasihoidlikum olevat, kui ma põhimõtteliselt ainult vedelikku tarbin. Pasteet läheb ka väga hästi peale 😀

Ei isuta: Koogid ja šokolaad. Kes oleks arvanud, et see päev tuleb? Ärge saage valesti aru, kui keegi pakub ja niisama antakse, siis ma ära ei ütle, kuid viimastel kordadel poes käies pole käsi ise võtma tõusnud ning näiteks Fazeri piimašokolaad popkorni tükkidega püsis meil kokku 3 päeva. Kes mind paremini teab, võib kalendrisse risti teha või võtta seda kui maailma 8ndat imet.

Kaalutõus: Thank heavens, see on õnneks praegu sama mis eelmine nädal. Pange tähele, et jalutama pole ma ikka jõudnud ning ausalt nende vaevustega on veidi raske. Võib olla jällegi teeks liigutamine selle paremaks, kuid ma ei taha enne ämmaka visiiti midagi teha, kuniks ma tean, et see ongi normaalne ja nii peabki olema.

Maimuke: Targad allikad väidavad, et Maimuke on nüüd avokaado suurune ning ta kasvab megakiiresti, mis tekitab ka mulle suuremat ja aktiivsemat kaalutõutu (ma südamest loodan, et mitte – ülejääk võiks nüüd tulla mu ülekaalu arvelt). Ta lihased arenevad selle punktini kus ta suudab oma pead sirgjooneliselt üleval hoida ja näolihased suudavad erinevaid ilmeid moodustada.

Arenevad küüned ning ta tühjendab oma põit kuskil iga 40-45 minuti järel, mis tähendab seda, et mina jooksen nagu lollakas vetsu vahet.

Weird fact: Maimukese kõrvad liiguvad ta kaelalt pea külge. Say what?!

Natuke naljakas on see, et ta on avokaado suurune. Ma ei suuda vist terve oma ülejäänud elu jooksul avokaadosid ja avokaadodega seonduvat tõsiselt võtta, sest ühe oma töökaaslase Austraaliasse saatmise peol ma kuulsin ühte lugu ja nägin videot, mida ei saa tagasi võtta ja mitte mäletada.

Palun, teile ka midagi 😀

 

14+1 kuni 15+0 ehk Maimuke vihkab und

Üleüldises plaanis ei ole vist väga palju muutunud. Kõht on natuke rohkem eendunud ning need, kes mind vähegi lähedalt jälginud on, hakkavad vist vaikselt aru saama, et miskit toimub.

Tegelikult ei ole ju mul väga viga eriti midagi, võiks olla hullem ma arvan, kuid nende muutustega kohanemine on raske. Raskem kui võiks arvata.

wpid-20151113_085911.jpg

Kuna ma ise ei saa endast pilti teha, siis peab Ste neid tegema ja noh… ta tegi mulle imelikke nägusid, ehk siis don’t mind the face.

Enesetunne ja sümptomid: Mis puutub hilisõhtusesse südamepahasse, siis kahjuks ei ole see veel kuhugi läinud. Eriti raske oli seda nädalavahetusel kontrolli all hoida, kui toimus üks sünnipäevapidu teise otsa. Ma ei tea, millal see taandub, aga ma tahaks, et varsti.

Selleks, et mitte iga õhtu oksendada üritan ma ennast enne suurt lainet magama sättida, mis toob mind ühe uue asjani. Kui ma lähen kell pool üksteist magama, ärkan ma lihtsalt kell 3-4 öösel üles, uni täiesti läinud. Ma olen veendunud, et Maimuke vihkab und ja ei taha, et ka mina aega nii igavalt veedaks. Ausõna… Ma olen suremas. Kui selline asi jätkub, siis ma varsti ei jaksa enam midagi. Mõnel korral olen veidi hiljem uuesti magama jäänud, kuid see uni ei ole enam kvaliteetne ning vähkren lihtsalt ühelt küljelt teisele. Olen mitmeid kordi kaalunud, et võib olla peaks palderjani ostma või midagi ja ennast nokki lööma enne magama minekut, aga siiani pole selleni jõudnud.

Lisandunud on ka minu uus lemmik närvivalu. Seda pole koguaeg, kuid kui ma näiteks ühele poole rohkem pööran, lööb puusapiirkonda keegi noa sisse. See on päris ebameeldiv ma pean ütlema. Samuti toimub kõndides midagi, mida ma väga hästi seletada ei oska, kuid tunne on umbes selline, nagu Maimuke oleks mu emakaga maadelnud ja järgmis(t)el päeval on lihased valusad. Umbes nagu pärast trennis käimist, ainult et ma pole trennis käinud… Ma ise arvan, et tegemist on emaka venimisega, et kiiresti kasvavat tulnuklast ära mahutada, aga ma pole muidugi 100% kindel. 23.november on ämmaka vastuvõtt, siis saan täpsemalt selle kõige kohta küsida. Võib olla peaks lihtsalt rahulikumalt võtma? Ah ma ei tea… Kui keegi teab, võib nõu anda.

Isutab: Jällegi, otseselt ei isuta miski, kuid vahepeal tundus, et kirsstomatid ei ole mitte niisama head, vaid aitavad võidelda õhtuse südamepahaga. Ma ei tea mis loogika seal on, kuid mõnda aega aitab. Kahjuks ei ole need poes müüdavad tomatid enam nii head 😦 Empsi kanasupp oli ka päris hea.

Ei isuta: Otseselt midagi uut ei ole ning üldiselt jälgin neid samu ideid, mida eelmine nädalgi.

Kaalutõus: See muutub juba päris piinlikuks, aga võrreldes eelmise nädalaga on kuskil kilo jälle juures, ehk siis praegu juba on kogu kaalutõus 6.3kg. 100kg ei tundugi enam nii kaugel! Seda peab muutma, ausalt!

Maimuke: Maimuke kasvab mühinaga ning see nädal peaks ta olema ühe korraliku õuna suurune (10.2cm). Praeguseks on arenenud ta nahk, kuid see on peaaegu läbipaistev, et veresooned on kõik näha (veits väkk). Luustik ja lihased arenevad veelgi ning Maimuke muutub järjest aktiivsemaks.

Fun fact: Tekivad ka peenikesed karvad, mis katavad ta näo ning lõpuks terve keha, kuid need kukuvad enne sündi maha.

Julmad kassidepiinajad ehk kasside tervislikum toitumine

Üks nädalavahetus, kui ma emaga lemmikloomapoes käisin sain sealt suurepärase innustava idee. Kuna ma olen äärmiselt armastav ja hooliv kasside omanik, siis ma ei soovi, et mu kassid ülemäära paksuks läheks ning söögiga liiba vabalt ümber ei käiks. Eriti arvestades, kuidas ma enda kasvamise ja suurenemise vastu väga midagi teha ei saa, siis tuleb ju ometigi kaitsta neid, kes ise sellest aru ei saa, kuidas ülekaalulisus neid negatiivselt mõjutab.

Mõeldud, tehtud. Ostsin Bosse poest kassidele mõeldud toidupalli. Võtsin alustuseks mõned paremad snäkid ka, et Luna ja Lexi asjadele pihta saaks, enne kui ma selle kuivtoitu täis laen. Ma ei tea, kas mul on äärmiselt geniaalsed kassid, kuid umbes paari esimese minutiga pärast ette veeretamist said nad asjale pihta ning mängisid sellega üpris usinalt. Heast-paremast söögist ei ütle nad ju kunagi ära ning eks seetõttu loosi läkski. Samal õhtul tegin juba nii, et lisaks nende maiuste jubinatele, panin palli ka nende kuivtoitu ning rohkem kaussi midagi ei pannud.

wpid-20151113_093624.jpg

Avaust ennast saab teha kas suuremaks või väiksemaks, aga suuremaks kui pool sellest liikuvast osast ei saa. Oleneb mis sorti asju sinna palli sisse vaja panna on, kuid meie Royal Canin’i kuitoit mahub sinna lahedalt ära ning selleks, et korraga liiga palju välja ei kukuks hoian seda avaust üpris väikse peal.

Kassid ise ei ole asjade käiguga absoluutselt rahul. Hommikuti panen neile kaussidesse veidi konservi ning palli täidan kaks korda päevas – arvestades neid soovituslikke Royal Canin’i nõuandeid paki pealt on see just paras kogus, mis täiskasvanud kassidele peaks sobima. Oh seda hala… Hommikuti on ses mõttes lihtsam, et kui ma olen juba konservi pannud, siis söövad seda rahus ning pärast kui tahtmist veel kuivtoitu süüa ja ma olen juba maha istunud oma hommikusööki sööma, siis ründavad palli.

Õhtuti on teine lugu. Kohe kui uksest sisse saan, hakkavad minu pihta (ilmselgeid) sõimusõnu loopima ja kurtma, kuidas keegi neid ei armasta ja ei sööda ja nad ei ole kunagi süüa saanud.

Tegelikult teavad nad suurepäraselt , kust nad süüa saavad ning kohe kui ma neid ignoreerides külmalt end istuma sean lähevad nad palli juurde ja keerutavad seda väga oskuslikult ainult nii, et sealt sööki välja tuleb. Üks kord kui ma olen kätte võtnud ja toad ära koristanud, siis julgen sellest “söötmisest” võib olla isegi video teha ja teiega jagada.

Seetõttu on mul täiesti null muret, et nad ennast surnuks näljutavad ning tegelikult ma loodan, et ajapikku nad harjuvad sellega ära ka. Mõnikord öösiti on muidugi kuulda, kuidas nad kättemaksuks seda palli täpselt vastu meie magamistoa ust lükkavad. Korduvalt.

Palliga olen väga rahul ning tundub olevat teine päris vastupidavast materjalist kuhu ei saa päris lihtsalt hambaid sisse lüüa ja suure näljaga külge läbi närida.

Ma ei jäta lootust, et ükspäev on mu kassid tänu sellele õnnelikumad, kuid tundub, et seda päeva on vaja mõnda aega oodata 😀