Sõber Hüsteeria

…ehk rasedus kuni 13nda nädalani.
Ma olen siiani kindel, et see inimene kes pani asjale nimeks Morning Sickness elas kas vales või ta oli äärmiselt õnnelik. Minu puhul on see pigem All-Day Sickness või siis nagu mulle meeldib hellitavalt kutsuda – Forever Sickness. Üleüldiselt näeb minu päev välja selline, et ma ärkan üles – halb on olla, söön – halb on olla, joon vett – halb on olla, kõnnin rongi peale – tavaliselt hakkab veel halvem olla, kulgen tööl – halb on olla ja nii edasi. Kujutate ette küll. Terve päeva on selline ebameeldiv õõnes tunne nii et kunagi ei tea kindlalt, kas hakkab halb või kogu asi on välja mõeldud ainult selleks, et süüa väga ei tahaks. Samas.. Süüa tahaks ikka, lihtsalt ei tea, kas söögist ka miskit kasu on 😀
Kaaluga on nüüd veidi segasemad lood, sest mingi hetk augustis olin ma 77kg, siis pärast Kreetat olin ma kuskil 79kg. Kõik ei ole ilmselgelt beebikilod vaid kõige lihtsamad õgardamise kilod, mida Kreetal tuli ikka üksjagu ette, niikaua kuni mul nädala lõpus paha hakkas ja siis sõin ainult miniportse. Esmaspäeva hommikul kaalusin 81.9kg ning see number oli tänase hommikuni veel sama, ehk siis kogu selle aja jooksul on juurde tulnud 2.9kg.
Lisaks sellele, et halb on olla tekkis mulle ka uus sõber Hüsteeria. Ste ei kiida seda sõpra väga heaks, aga mulle tundub, et ta enam ei ehmata vähemalt nii hullusti kui too jälle külla satub tulema.
Näiteks.. siin on esimene kord kui Hüsteeria külas käis. Läksime Linnu Tee Rimisse ja juba autost välja tulles nägime kuidas parklas käib ringi mingi blanketiga nooremat sorti meesterahvas. Mul ei olnud mingit huvi teada saada, mida ta tahab või pakub või mis iganes variandid seal veel on, seetõttu kiirustasin Stega poodi. Pärast kui me välja hakkasime minema, nägin ma kuidas see sama mees ühte vanapapit piiras. Mitte niisama normaalse jutu või asjaga, vaid häälitses vanamehele kõrva ja üritas teda kehaga blokeerida. Vaene vanahärra ei püsinud vaevu oma kepi najal püstigi ning ilmselgelt ei tahtud/suutnud/osanud ta sellele jorsile midagi öelda. Mulle tundus ka, et see noorem mees oli kas mingisuguse puudega – eeldatavasi kurt, sest need häälitsused ei meenutanud üheski keeles sõnu. Ma polnud ainuke, kes neid jälgima jäi ning päris mitmed inimesed üritasid seda jorssi eemale tõmmata kuid tulemusteta – ega seal poes väga suurt midagi teha saagi. Läksime oma ostudega autosse ja Ste läks käru ära viima. Mina nägin läbi auto akna, kuidas see jorss nüüd järsku vanahärrat jalaga lööma kukkus ja mul võttis kohe pisara lahti. Ukse juures oli ootel ka üks teine mees (löögitehnika järgi ütles, et Vene rahvusest), kes andis sellele jorsile omakorda ketuka, mille peale ta vanamehe rahule jättis, kuid ometi tuias mööda parklat veel ringi – nurus suitsu ja mida kõike veel. Ühe teise venna käest sai veel piki hambaid.
Mina vaatasin autos, kuidas vanahärra tudisevalt trolli peatusesse läks, endal pisarad jooksid ning enam ei olnud tegemist mitte normaalse kurva olekuga, vaid ma ikka korralikult kõõksusin. Vist too hetk mõtlesin, et mis siis kui ma ise olen nii vana ja keegi minuga niiviisi käitub ja mis siis kui keegi mu vanaemale nii teeb ja tuhat teist mõtet. Seega, selleks hetkeks kui Ste autosse istus olin ma full-on hüsteerias. Ma olen muidu ka emotsionaalne ja kaastundlik, kuid see oli minu jaoks ka üllatus. Ste üritas mind veel lohutada, et poes ei oleks saanud midagi rohkemat teha, sest pärast oleks ilmselt endale politsei kutsutud ja väljas oli veel teisi inimesi, kes muret tundsid ja nii edasi, kuid mina lihtsalt kõõksusin edasi. Täitsa tobe.
Teine kord kui Hüsteeria külla tuli oli juba veidi delikaatsem olukord ja ma väga detailidesse ei lähe, aga ütleme nii, et suht selline hetk oli kus ma küll nutma ei oleks pidanud 😀
Muudest sümptomitest nagu väga midagi ei ole. Ei ütleks, et ma meeletut väsimust kogeks või et ma minestama kipuks, kuid pommid on küll ees ning mulle tundub, et ma pean uusi rinnakaid ostma minema. Mõnikord tuleb kerge peapööritus ka, aga üleüldiselt on hästi.
Ultraheli on tehtud ning järgmine ämmakavisiit on alles 23.november. Jääme ootama! 😀
P.S – Postitused teen avalikuks ilmselt siis kui vanaemale saab ka öeldud, äkki muidu jõuab inff enne ringiga temani.

Holy-Moly!

Ma isegi ei tea, millest seda postitust alustada, kuid päris aus olla. Pole ääretult ammu kirjutanud ning põhjus on lihtsalt selles, et ma ei julgenud. Jep, I’m a wuss.
Võib olla peaksin alustama sellest, kuidas mul Kreetal lõpuks paha olla oli. Või äkki hoopis sellest kuidas mul paha olla jätkus kui me tagasi tulime. Võib olla hoopis sellest, kuidas mu päevad ei alanud ega alanud (jep, oluline teave, mida jagada). Võib olla sellest, kuidas me salamisi väikest lootuskiirt hakkasime kasvatama. Või äkki hoopis sellest, kuidas ma reisit tagasi tulles rasedustesti tegin.
Öeldakse ikka, et kes vana asja meenutab, sel silm peast välja, kuid kahjuks või õnneks ilma vähese heietamiseta poleks ka seda blogipostitust.
Arvestades seda, et augusti alguses oli kõik veel jonksus, siis leidsin et seekord näitas test päris vara juba tulemusi. Vaadates oma suurepärast kalendrit, kuhu ma viimasel ajal olen hakanud kõike selle beebindusega seonduvat kirja panema (jeps, kõike – muhahahahahaaa), eeldasin et rasedust ei saanud olla rohkem kui maksimaalselt 5 nädalat. Ootasin paar päeva veel ja tegin teise testi – seekord ma isegi väga ei tõmmelnud ja närveldanud, vaid pigem mõtlesin, et tuleb ikka see mis peab. Hing oli kuidagi rahulikum ka seekord.
Arsti aja sain 1. oktoobriks ning seal selgus, et Maimuke on 8 nädalat ja 5 päeva vana, mis minu suureks üllatuseks tähendas, seda et see “saatuslik moment” oli aset võtnud hoopis augusti esimestel päevadel. Iiiiinteresting… Mis siis nüüd edasi?
Sel korral oli enesetunne teine. Esiteks oli mul kordades halvem olla ja teiseks olin ise kuidagi rahulikum. Ma ei tea, kas hirm oli lihtsalt nii halvav või tundsin sisimas hoopis, et seekord on kõik korras? Seda ei tea ma isegi… Tean ainult seda, et kui ma ämmaka ukse taga istusin (selle sama ukse taga, kust me eelmine kord kurvad uudised saime), siis tuli eelmine kord päris valusalt meelde ja korraks olin päris ärev.
Ma ei tahtnud väga kellelegi midagi öelda, enne kui me esimese trimestri uuringul ära käime ning vana murdepunkti läbime, kuid päris niisama ka ei saanud. Emale ma pidin ütlema, sest ta oleks nagunii niikaua peale käinud kuni ma öelnud oleks. Sealt sai sujuvalt ka mu isa teada ja siis veidi enne teist ultraheli mu vend ka ja nii ta läks 😀 Suurepärane saladustehoidja, I know. Ainuke kes vist ei tea on enamik töökaaslasi ja mu vanaema (ja muidugi ülejäänud maailm). Imeline saavutus.
Esmaspäeval saabus ka see kauaoodatud esimese trimestri ultraheli uuring ka. Verevampiire käisin ma juba varem toitmas, kuid eks see ultraheli on see pagana murdepunkt. Mul oli selle koha pealt väga must huumor ning mõtlesin endamisi, et ei tea kaugele me seekord jõuame. Ma keeldusin seekord neid kromosoomiuuringute pabereid ja brožüüre läbi lugemast, kuigi sinna nõusoleku blanketile panin, et lugesin. Sue me! Ma ei tahtnud neid parakaid ja koledaid mõtteid ning üritasin jääda võimalikult positiivseks.
Ma ei teanud pikka aega, kuidas ma peaksin käituma – mõtlesin kõigepealt, et jõllitan niikaua Sted kuni arst seal midagi rääkima hakkab ja on maininud, et ta näeb Maimukest, kuid lõpuks ma ei suutnud seda ekraani mitte vaadata. Seal ta oligi! Nüüd juba 6cm ja 4mm pikk Maimuke 😀 Oli teine juba praegu oma vanematesse ja lebotas rõõmsalt vastu lootekoti seina, nii et kuklavolt (mille nime ka uuring ise kannab) jäi viimaseks, mida arst mõõta sai. Käed, jalad, sõrmed, varbad, aju ja silmakoopad ja kõik vajalikud asjad olid ilusti arenenenud ning kuklavolt oli ka 1,7mm mis pidi olema igati normis.
Natuke naljakas oli ka, sest vahepeal Maimuke liigutas ja hüppas ja keeras külge kui ta selle togimise peale pahaseks sai, kuid ma ei tundnud veel mitte midagi. Veidi kummaline on näha, et su sees elab keegi, kui sa teda absoluutselt ei tunne.
Nii et lõpp hea kõik hea. Esialgne tähtaeg on praeguste mõõtmete järgi 05.05.2016, ehk siis tädid sõbramehed peavad valvel olema 😀