Ootusärevus

Kalendri järgi on “külalised” varsti juba 3 nädalat hiljaks jäänud. Ühte pidi on see ju ainult hea näitaja, kuid halvad mälestused hoiavad tagasi ning väga ei julge veel rõõmustada.
Sümptomitega on praegu päris hästi – koguse mõttes hästi. Rinnad annavad tunda, kui pikemat aega kõndida/nende peal lamada/suvalisel ajahetkel riivata ja nii edasi. Sees on koguaeg selline “kõle” tunne, mis võib vabalt ikkagi oksendamisega lõppeda ning seetõttu ma üritan rahulikult võtta ja mitte järsemaid liigutusi teha.
Siiamaani pole vähemalt kordagi oksendanud, kuid mulle tundub, et selle on nagu taldrikute keerutamine – mõnikord on kõht nii tühi, et ajab oksele, teisalt jälle ei tohi liiga palju süüa, sest see ajab ka oksele. Ma ei tea milline õnnis naine seda ainult korra päevas või lühiajaliselt kogeb, aga mina see vist ei ole. Samas ma lugesin pärast mõneajalist guugeldamist, et sümptomid lähevad tugevamaks 8.-9. nädala juures, siis kui hormoonid veel rohkem pidu hakkavad panema. No tõesti…
Olgu, mis on, aga vähemalt on sümptomid ja on lootust, et seekord on ehk päriselt. Teisipäeval võtsin julguse kokku ja panin arstile aja ka kirja – 1.oktoober 2015. See nädal tundub nii pikk, sellise olulise uudise jaoks. No samas, mis uudis see enam on, kuid pigem ma tahaks näha et kõik on korras.
Juhtusin ühte (enda jaoks) uut blogi ka lugema, kus blogija jäi ka just rasedaks. ning tundub, et samal ajal kui minagi. Eelmine kord jäi Britt just rasedaks – ei tea, mis värk mul sellega on. Igatahes, Lipsuke kirjutas mulle nii sarnaselt 😀 Oli kaksikuid unes näinud ja lootis, et tal kaksikud ei tule. Mind muidugi hämmastab, kuidas need blogijad julgevad nii varakult juba kõigile teada anda, mis toimub. Me leppisime Stega kokku, et enne kuklavoldi uuringut ei räägi me kellelegi midagi, sest ajalugu ei luba. Võib olla on meist veidi morbiidne selle negatiivse külge klammerduda, kuid hirm on hirm ja ei taha jälle mingit “vale infot” anda.
Mõnes mõttes tahaks kõigiga jagada ja avalikult ohkida kui ebamugav mul koguaeg olla on – püsti seistes, pikutades, istudes.. You name it! Ja ka kurta kui halb on selle iiveldusega balansseerimine ja kuidas koguaeg peab vetsus käima ja nii edasi. Äkki on hoopis niiviisi parem? Tegelikult olen ma ju sisimas õnnelik, lihtsalt ei julge praegu veel hõisata.
Enda ette mõtlen muidugi, et ehk see kolmas kord jõuab vähe kaugemale, kuid siis tekib jälle hirm, et mis siis kui juhtub poole peal midagi? Või ilmneb mingi suur trauma või jumal seda teab?! Nii palju asju, mis võivad mõjutada ning eriti murelikuks teeb mind haigete kolleegidega koos tööl käimine.
Oh well…Jääme järgmist nädalat ootama ja siis vaatame edasi.
Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s