Ootusärevus

Kalendri järgi on “külalised” varsti juba 3 nädalat hiljaks jäänud. Ühte pidi on see ju ainult hea näitaja, kuid halvad mälestused hoiavad tagasi ning väga ei julge veel rõõmustada.
Sümptomitega on praegu päris hästi – koguse mõttes hästi. Rinnad annavad tunda, kui pikemat aega kõndida/nende peal lamada/suvalisel ajahetkel riivata ja nii edasi. Sees on koguaeg selline “kõle” tunne, mis võib vabalt ikkagi oksendamisega lõppeda ning seetõttu ma üritan rahulikult võtta ja mitte järsemaid liigutusi teha.
Siiamaani pole vähemalt kordagi oksendanud, kuid mulle tundub, et selle on nagu taldrikute keerutamine – mõnikord on kõht nii tühi, et ajab oksele, teisalt jälle ei tohi liiga palju süüa, sest see ajab ka oksele. Ma ei tea milline õnnis naine seda ainult korra päevas või lühiajaliselt kogeb, aga mina see vist ei ole. Samas ma lugesin pärast mõneajalist guugeldamist, et sümptomid lähevad tugevamaks 8.-9. nädala juures, siis kui hormoonid veel rohkem pidu hakkavad panema. No tõesti…
Olgu, mis on, aga vähemalt on sümptomid ja on lootust, et seekord on ehk päriselt. Teisipäeval võtsin julguse kokku ja panin arstile aja ka kirja – 1.oktoober 2015. See nädal tundub nii pikk, sellise olulise uudise jaoks. No samas, mis uudis see enam on, kuid pigem ma tahaks näha et kõik on korras.
Juhtusin ühte (enda jaoks) uut blogi ka lugema, kus blogija jäi ka just rasedaks. ning tundub, et samal ajal kui minagi. Eelmine kord jäi Britt just rasedaks – ei tea, mis värk mul sellega on. Igatahes, Lipsuke kirjutas mulle nii sarnaselt 😀 Oli kaksikuid unes näinud ja lootis, et tal kaksikud ei tule. Mind muidugi hämmastab, kuidas need blogijad julgevad nii varakult juba kõigile teada anda, mis toimub. Me leppisime Stega kokku, et enne kuklavoldi uuringut ei räägi me kellelegi midagi, sest ajalugu ei luba. Võib olla on meist veidi morbiidne selle negatiivse külge klammerduda, kuid hirm on hirm ja ei taha jälle mingit “vale infot” anda.
Mõnes mõttes tahaks kõigiga jagada ja avalikult ohkida kui ebamugav mul koguaeg olla on – püsti seistes, pikutades, istudes.. You name it! Ja ka kurta kui halb on selle iiveldusega balansseerimine ja kuidas koguaeg peab vetsus käima ja nii edasi. Äkki on hoopis niiviisi parem? Tegelikult olen ma ju sisimas õnnelik, lihtsalt ei julge praegu veel hõisata.
Enda ette mõtlen muidugi, et ehk see kolmas kord jõuab vähe kaugemale, kuid siis tekib jälle hirm, et mis siis kui juhtub poole peal midagi? Või ilmneb mingi suur trauma või jumal seda teab?! Nii palju asju, mis võivad mõjutada ning eriti murelikuks teeb mind haigete kolleegidega koos tööl käimine.
Oh well…Jääme järgmist nädalat ootama ja siis vaatame edasi.
Advertisements

Vol 3

Mõnikord ei saa arugi kui kiiresti aeg mööda läheb. Mõnikord jälle on mõned sündmused need, mis näitavad kui palju aega tegelikult mööda on läinud. Näiteks kui ma mõtlen keskkooli lõpu peale, siis kalendrisse vaadates tuleb välja, et sellest on juba möödas 6 aastat. Julm!

Eelmise septembriga meenub mulle mingi raseduse saaga algus. Uskumatu mõelda, et esimesest jõnksust on möödas juba aasta ning veidi hirmutav on ju ka.

Kreetal olles hakasin ükspäev tunnetama, kuidas rinnad olid ühtäkki veidi tundlikuks muutunub. Ei hakanud sellest midagi välja lugema, sest kohe-kohe pidid “külalised” ka tulema ning võib olla lihtsalt hormoonid möllavad, kuigi mul tavaliselt sellist asja ei ole. Ära see ei kadunud ja “külalised” ei tulnud – oioi!

Ma ei teadnud, kas kuumast ja päiksest või millegi muu tõttu ei suutnud ma enam väga süüa, kõht kippus õõnsaks minema ja kohati oli selline tunne, et varsti võib ehk lõunasöögiga uuesti kohtuda. Otseselt nagu ei aja öökima ega midagi, kuid justkui mõne järsema liigutuse peale võiks seda näiteks ette tulla.

Reisit tagasi jõudes tegin testi ka oma selle lemmikuks kujunenud pulgaga ja ennäe imet. Näitas kahte triipu. Esimene ei olnud küll megatugevalt, kuid minu graafiku järgselt olin ma tol hetkel umbes 3 nädalat rase. Tegin mõni päev hiljem teise veel ja näitas ilusti sama. Ses mõttes on eelmise aasta katsumustega teistsugune seis – siis võttis aega enne kui test midagi näitas niiet on ehk lootust, et seekord on teisiti. Hirm on siiski naha vahel ja seetõttu ei julge nagu loota ka.

Enesetunne hommikuti ei olegi kõige hullem, mõnikord lööb nagu teravalt kõhtu selline õõnes tunne, justkui oleks keegi pussitanud, kuid pigem tegib see õõnsus päeva peale, mis on veidi halvem. Näljast see kindlasti ei tule, sest ka söömine siinkohal ei aita ja rinnad on jätkuvalt valusad.

Eelmine kuu leidsin munakarbist mitu topelt munakollasega muna, mistõttu tekkisid väiksed parakad 😀 Äkki ongi kaksikud? Jeerum! Selleks ma küll valmis ei oleks.

20150816_122811

Milleks ma üldse valmis oleks? Ega ma vist enne ei oska öelda, kui see käes on, aga hea meel on küll. Vanadest mälestustest ei julge väga nagu rõõmustada, äkki haihtub jälle kõik?

Praegu on ainult 4. nädal, maksimum 5. nädal (arvestades kuidas ma ennast tunnen), kuid ma ei tea mida teha. Kas peaks veel ootama või peaks aja kinni panema? Ebausk kisendab kõrva ja hirmutab, kuid samas peab seda millalgi ju ometigi tegema. Loode peaks muutuma leitavaks 6.-7. nädalal, pluss peaks siis olemas olema ka südamelöögid.

Hoian sõrmi ristis ja vaatan, mis edasi saab.

Kreeta: Teine Peatükk

Ilma poolest vedas meil küll täiega. Või siis.. pole ma lihtsalt harjunud, et on olemas kohti, kus ei saja üle ühe päeva vihma ja ei ole meetut tuult. Õues oli igapäevaselt 30-35 kraadi, seetõttu oli meil päris mitu niiöelda “laiska” päeva, kus vedelesime niisama päikse käes ja ei võtnud väga midagi suurt ette.

 

Esmaspäev 07.09

Esmaspäevaks oli meil planeeritud Spinalonga reis. See oli ainuke päev, kus me pidime MEGAvara ärkama ning juba kell 7 hommikul võttis ekskursiooni buss meid hotellist peale. Tore oli see, et saime hotelli poolt söögipakikesed kaasa, mida oli tee peal hea süüa.

Spinalonga saar on iseenesest väike saar Kreeta idarannikul. Buss viis meid esmalt Eloundasse, kust me läksime edasi jahi peale, mis viis meid kõigepealt mingile muule saarele, kus meile grilliti liha ja ise saime liiiiiiivarannas ujuda ja siis Spinalongale.

Kalju Titanic

Kalju Titanic

Buss oli kliimaseadmega, mistõttu alguses kui buss tühjem oli, hakkas mul lausa veidi külm, kuid tegelikult päeva peale oli päris hea, arvestades et väljas oli tol päeval 35 kraadi. Elounda sadamasse jõudsime kuskil enne kümmet vist (enam väga hästi ei mäleta), sest sõit sinna võttis veidi rohkem kui 2 tundi aega kuna me korjasime tee pealt inimesi peale ja noh need teed on päris kitsad ja käänulised.

20150907_132027

Kalad

Kalad

See liivarannaga saar oli megailus – liiv tundus selline veidi savine ja merepõhi oli mõnusalt pehme. Vesi tundus soolasem kui see, mis meie juures rannas oli, aga ma pole päris kindel kas see võib niiviisi erineda. Ilmselt võib… Söögiks saime grillitud sea steiki (pork chop), Kreeka salatit ja saia. Kusjuures Kreeka salat neil koosnebki suht lihtsalt salatilehtedest, tomatist, sibulast, kurgist ja feta juustust ning minu meelest polnud seal salati peal isegi mingit kastet. Steigist niipalju, et see oli esimene ja ainuke suur steik, mida ma terve reisi ajal nägin, sest hotellis olid kõik lihatükid väiksed ja kui ma ei eksi, siis mitte väga kvaliteetsest materjalist.

Spinalonga oli tõesti väga väike saar, kuhu omal ajal (sorri, aasta arve ei mäleta, kuid täpsemat infot saab siit) ehitati veneetslaste poolt kindlus, millega kaitsti Kreeta saart. Pärast veneetslasi tulid türklased, kes lisaks algsetele armee hoonetele ehitasid ka mõned majad ja poed, kuid kõige viimasena kasutati Spinalonga saart leepra haigete paigutamiseks. Algselt kui leeprat veel ravida ei osatud, siis saadeti kõik haiged sinna elama. Tööl võisid nad käia Kreeta saarel, kuid ööseks läksid nad tagasi enda saarele. Ajapikku kerkis sinna ka haigla, kus hiljem haigeid ravima hakati.

Saar ise on kena ja ilus, kuid kahjuks ei ole enamikest hoonetest väga palju alles jäänud, siinkohal olgu öeldud, et kirik oli siiski päris heas seisukorras ning sinna võis isegi sisse minna. Meie giid ei olnud just kõige huvitavam naine – üpris vana ja hääl oli megatüütu 😀 – kuid ta rääkis pääääris palju. Üleüldse oli seal saare peal korraga mitu gruppi, kes kõik käisid oma rada pidi, teistest võimalikult eraldi. Kirikus oli näiteks seina peal silt, et ükski grupp ei tohi kirikus rohkem kui maksimaalselt 3 minutit viibida 😀 Tol päeval oli ääretult palav ning ma tundsin kuidas higi lihtsalt voolas mööda ribisid alla, samal ajal kui ma lihtsalt seisin ja giidi juttu kuulasin. Epic!

Spinalonga

Spinalonga

20150907_105431

Giid jäi ka pildile

20150907_104956

Veekogumise süsteem

20150907_095219_HDR 20150907_104247 20150907_104303 20150907_104754 20150907_104805 20150907_105926 20150907_110107 20150907_110549 20150907_111546 20150907_111743 20150907_112317 20150907_112346 20150907_112500 20150907_112601

Pärast ekskursiooni viidi meid jahiga tagasi Elounda sadamasse, kust me läksime bussiga edasi Agios Nikolausi, mis on Kreeta idaranniku niiöelda “pealinn”. Mereäärne osa tundus vahelduseks toredalt ühtlane ja lame, mistõttu terve sadamaäär oli ääristatud poodide ja söögikohtadega.

20150907_161647

Agios Nikolaus

Tagasi hotelli jõudsime kuskil seitsmest, ehk siis tegemist on päris mõnusa päevase tripiga. Kellele ajalugu meeldib, siis soovitan kindlasti ära käia. Ilmselt saaks seda trippi ka omaette organiseerida, sest jahid ja paadid lähevad Elounda sadamast iga 30 minuti järel €8 eest edasi ja tagasi. Spinalounga saare pilet maksab €2, õpilased ja pensionärid saavad tasuta.

Kolmapäev 09.09

Kolmapäev oli minu jaoks oluline päev – ma proovisin esimest korda elus snorgeldamist. Too päev oli veidi tuulisem, kui eelnevamad päevad, kuid meri lainetas üksjagu. Täitsa hämmastav kui palju kalu me nägime ning teine tore asi oli see, et ma ei tundnudki ennast suremas olevat! Sügavamas vees oleks ilmselt veelgi näinud, kuid Ste ei tahtnud minu niigi rahuldava ujumisoskusega riskida 😀 Parem vast oligi.

Kahju, et me vee all pilte ei saanud teha, sest see oli ausalt nii vaimustav! Mind üllatas see, kui teravad kivid meres olid. Ma millegi pärast eeldasin, et meri on nad ammuilma juba siledaks nühkinud, kuid selle asemel lõikusin ennast päris mitu korda, eriti too päev kui rohkem lainetas ja vastu kive lükkas.

Neljapäev 10.09

Nädal Kreetal läks nii kiiresti mööda, kuigi ma arvan, et ma lõpuks olin valmis ise ka juba selle kuumaga hüvasti jätma – Eesti inimesel läheb ikka natuke kauem aega, et sellise lõõskava päikese ja kasvuhooneefektiga ära harjuda. Või siis ma ise olen selline pehmik, kes väga midagi ei kannata…
Hotellist pidime check-outi tegema kella 12ks, kuid tuli välja, et lõunasöök on ikkagi hinnas ning soovi korral oleks võinud spa ruumides duši all käia ja riideid vahetada.

Enamus aega veetsime hotelli diivanitel wifis, sest õues oli liiga palav ning päikese käes hakkas lihtsalt halb 😀 Üledoos, mis teha.
Et transferi bussini oli aega (pidi teine kell 19.40 tulema), käisime enne ranna restoranis Stelios õhtust söömas. Alguses tundus küll, et ilmselt seal veel süüa ei saa, sest restoran oli pehmelt öeldes tühi ja väga suurt elu seal ei olnud.
Restoran ise on suur ja mahutab palju, seega kui me teise otsa jõudsime, nägime isegi mõnda teenindajat. Teenindajad olid sõbralikud ja üritasid vähe nalja ka visata, kuid ometi ei olnud kordagi sellist rõvedat creeperi tunnet nagu näiteks Tuneesias mõnikord tekkis.

 

She and He drink

She and He drink

Kaardiga laualina

Kaardiga laualina

20150910_184301 20150910_184257 20150910_182803 20150910_182813

Söögid olid head ja teenindus oli tore. Olugugi, et me magustoitu ei tellinud, öeldi meile, et nad valmistasid meile puuvilja salati (lihtsalt niisama – tasuta). Kahjuks oli meil siis juba kiire tagasi hotelli, sest buss pidi kohe-kohe tulema ja me pidime veel mäest üles ronima. Täitsa kurb, kuid ometi nii tore neist.

Buss pidi tulema 19.40, kuid paberi peal oli kirjas, et valmis tuleb olla 10 minutit enne, sest mõnikord võib buss varem kohale jõuda… 19.45…19.50… Hakkasin juba veidi närvi minema ning kuna me olime ainukesed, kes meie hotellist selle bussi peale pidid minema, tekkisid mul kerged parakad, et äkki unustati meid maha. Esimest ja ainukest korda kogu seal oldud aja jooksul helistasin sinna TezToursi klienditeeninduse numbrile, kuid selle ajaga mil see tsikk bussis oleva esindajaga ühendust võttis jõudis buss meie hotelli õuele. 19.55 ehk 15 minutit hiljem! Lend läks kell 22.10 ning tegelikult väga paanikat veel ei olnud, kuid mul hakkas silme ees kerima film, kuidas me peame hakkama ise mingit transporti leidma ja palju see veel maksma oleks läinud jaaaaa nii edasi.

Heraklioni lennujaam on visuaalselt palju vanem kui näiteks Tallinna oma ning veidi sellise.. nõuka aja hõnguline. Eriti oli seda minu meelest näiteks näha vetsudes, kus olid valged väiksed keraamilised plaadid ning vanamoelised seinad ning muidui see aroom. Kõige paremini vist kõrvutaks seda.. no ma ei teagi.. vana veneaegse söökla avaliku vetsuga? Ma pole isegi kunagi üheski sellises käinud, kuid ma kujutan ette, et sellised nad võisid olla.

Tagasi tulles üritasime absoluutselt igas poosis lennukis magada, aga tulutult. SmartLynx on üks ebamugavamaid lennukeid, eriti kui on tegemist pikema lennuga kui 2 tundi, seetõttu soovitan ma sellega arvestada.

20150910_232838_HDR

Lennuk maandus Eestis kell 2 hommikul ja ma olen enam kui kindel, et need pagasimehed tegid kõike poolunes. Eks enda kannatus oli selleks ajaks juba ka hääbumas, kuid tõesti.. pool tundi selleks, et kohvreid kätte saada tundus MEELETU igavikuna. Koju saime lõpuks kuskil kolmest ja väsimus oli suur, samas karge ööõhk (9 kraadi) tõmbas päris värskeks.

Üldises plaanis jäime reisi ja hotelliga väga rahule ning julgeme ka teistele soovitada. Olenevalt võimalustest on kindlasti tore ka teisi linnu ja Kreeta osasid näha, kuid bensiini hind tol hetkel oli päris kallis – €1.5-1.80/liiter. Mitmes kohas on püsti ka need ekskursiooni agentuurid, kust saab endale igasuguseid trippe broneerida. Meie maksime vist €42 oma Spinalonga reisi eest kokku – €28 agentuurile, ilmselt bussi ja giidi vms eest, €12 jahi+BBQ eest ja €2 Spinalonga sissepääsu eest. Ma kahjuks ei oska öelda, kas ja mis see hinnavahe ise trippides tuleks. Võib olla saaks ise odavamalt, kuid tuleb meeles pidada bensu kulu ning ka auto rendihinda.

Meie hotellis ja selle ümbruses oli elu päris rahulik, loodus meeletult ilus ja inimesed toredad – rõõm ja lust oli seal puhata. Kes teab, võib olla lähme kunagi veel tagasigi!

Kreeta (Blue Bay Beach Resort and Spa): Esimene Peatükk

Tundub, et suvi möödus Eestis nagu linnulennul, kuid olgem ausad, et ega seal eriti ju seda päris suveilma nagunii ei olnudki. Viimaks ometi jõudis kätte meie kauaoodatud “suvepuhkus”, mille me siis sel aastal otsustasime hoopistükis septembris välja võtta. Päevad läksid nii kiiresti mööda – 31. august, 1. september, 2. september ja siis oligi juba reisipäev käes. Juhhei!

Meie reisipakett sai broneeritud Go Travelis ning nagu ma vist varemalt kirjutasin, vahetasime me juuli kuus oma reisi algse Türgi Kreeta vastu. Reisikorraldaja oli tore ja abivalmis ning sai asjad rõõmsameelselt ära organiseeritud (või nii vähemalt tundus). Reisidokumendid tulid meili teel 24. augustil ja siis oli ootusärevus to the max.
Mis puudutab seda paketti, mis me võtsime, siis kohati ma tunnen ennast veidi röövituna. Originaalselt sai ostetud 7 ööga pakett, mis tundub igati oma raha väärt, kuid kui hakata natuke mõtlema, siis tegelikkuses katab pakett 5 päeva. Saabusime 3. septembril õhtul kell 22.00, hotelli jõudsime kuskil 23 paiku, ehk siis esimene päev ei olegi tegelikult päev, vaid ainult öö. Viimasel päeval, 10. septembril on hotellist check out kell 12 päeval, millega lõppeb ka igasugune toitlustamine. Hotelli aladel võib aega veeta, kohvrid võib pagasihoidu anda, kuid söögi eest tuleb siis juurde maksta, ehk siis jälle maksad tegelikult ainult hommikusöögi eest. Kindlasti tuleb seda meeles pidada, enne kui paketireisi valida.

Saabumine

Lendasime SmartLynx väikelennufirmaga, mis nagu ma aru sain teebki charter lende ning kogu lennuk oli Tez Toursi ja Nova Toursi kliente täis. Ausalt öeldes, ootasime vähe paremat lennufirmat, kuid tegelikkuses on see SmartLynx lihtsalt Baltimaade versioon RyanAirist ja EasyJetist. Istmevahed on väiksed ning peaaegu 4 tundi ühe koha peal paigal istuda on päris piin. Anti võimalus ka sööki lennukisse ette tellida, kuid eelnevalt hindu vaadates, leidsime, et sel pole mõtet – nagunii on väiksed portsud hirmkalli raha eest ning selle asemel käisime enne Mack BBQs söömas ja võtsime veidi lihtsalt näksimist tee peale.
Ma ei tea, kas eestlased planeerivad oma reisid kõik ise või mis värk on, aga enamik lennukist oli täis venelasi. See tähendas muidugi ka seda, et meie transferi buss oli kõik venelasi täis ja mina olin ainuke eestlane. Selle suurepärase momendi tähistamiseks pidime Stega mõlemad kuulama umbes 25 minutit ladusat venekeelset giidijuttu. Enne kui lennujaamast sõitma hakkasime, siis hüppas meie bussi sisse üks teine giid, kes ütles, et ta on ainuke, kes eesti keelt oskab ning kuna ta ei saa ennast pooleks rebida, siis ta praegu on teises bussis ja eestikeelne infotund toimub järgmisel päeval. Ausõna… Kui see SmartLynx oli suhteliselt piinav, siis seda “tutvustust” kell 22.30 ei sooviks oma vaenlasele kah. Või sooviks? Pean tõdema, et ma proovisin keskenduda ja sellest aru saada, kuid umbes 10 minutit hiljem ei suutnud ma enam sõnadel vahet teha ja kui tegin, siis ei suutnud ma üldse nende tähendust kooliajast meenutada. Õudneeee!

Hotelli vastuvõtt oli küll meeltult tore! Kõigepealt kirjutasime ennast sisse ja saime vastutasuks tervitusjoogi, mis koosnes ma ei tea millest, kuid oli meeletult magus. Kuna me jõudsime kohale pärast õhtusöögi lõppu, siis teatati meile vastuvõtust, et meile on selleks puhuks tubadesse võikud ootama pandud. Winning!

Õhtutuled

Õhtutuled

Maandudes öeldi, et siin on 26 kraadi, mis tol hetkel oli kell 22.10 õhutl ning õhk oli veidi niiske ja lämbe, päeval läheb õhk kuivemaks, kuid meeletult palav on ikka.

Hotell

Hotell väljast poolt vaadates ei olegi nagu väga fäänsi, kuid samas on kõik need kreekapärased hooned suht sarnased: kandilised, lihtsad ja valdavalt krohvitud. Saabumise õhtul jäi registratuurist ja niiöelda aatriumist küll päris vägev mulje – modernne, valgusküllane ja puhas. Äge värk!
Olemas on välibaar, sisebaar, 3 erinevat basseini, tennise väljak, a la carte restoran, tavaline buffee restoran, spa ja jõusaal ja muidugi hotelli enda poeke. Seal poes on need hinnad muidugi üksjagu kõrged, kuid mulle tundub, et enamus imporditud asju on päris kopsaka hinnaga ka mujal kui ainult hotellis. Samuti on olemas ka Wifi, kuid paraku ainult aatriumis, samas ega siin inimesed väga palju oma tubades aega ei veeda nagunii.
Saabudes saime sinised käepaelad, mis tähistavad meie “kõik hinnas” paketti. Meie mõlema jaoks on esmakordne see, et “kõik hinnas” paketil on ajalised piirangud. See, et “kõik hinnas” paketti kuuluvad teatud joogid baarist on tavaline, kuid ajaliselt kehtib pakett hommikul 10st kuni 23ni õhtul (hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid on muidugi ka kõik paketis sees ning kellel vahepeal kõht tühjaks läheb, saab baarist võikusid, pitsat, jäätist ja koogikesi). Baarid on lahti kauem, kuid siis tuleb jookide eest juba raha välja käia. Samuti tohib basseine kasutada ajavahemikus 8st hommikul kuni 20ni õhtul.
Teenindus on siin sõbralik ja inimesed on toredad – tervitatakse ja tänatakse ja vabandatakse ja mida kõike veel. Samuti on kõik käigud väga rikkalikud ning ma tahaks kõikidest toitudest midagi proovida. On suhteliselt tõenäoline, et selle puhkuse lõpuks ma olen tuimalt 5kg juurde võtnud.
Meelelahutust ma siin vägapalju näinud ei ole. Ühes basseinis on 2 toru, mis on enamasti laste lõbustamiseks. Õhtuti kella 21st algab ka “mini-disco“, kuid ma pole siiani kedagi tantsimas näinud :D. Hotellist 5 minuti kaugusel on ka mererand, kus on mõned söögikohad ja poekesed ning keda sukeldumine huvitab, siis saab ka seda teha. Kõigepealt harjutatakse seal mererannas ja siis viiakse päris mere peale kalu vaatama. Üleüldiselt on vist tavaks, et rahvas rendib autosid ja siis nad käivad ise omapead ümbrusega tutvumas.

Tuba

Tuba on meil võrdlemisi avar ja mõnus ning ei puudu ka rõdu, kus saab õhtul väljas istuda või hommikutervitust teha.

Vaade rõdult

Vaade rõdult

Millegi pärast on siin kaks voodit: lai voodi ja siis üks niiöelda üksik, kuid nüüdseks on selgunud, et see polegi nii halb mõte. Padjad on iseenesest päris normaalsed, kuid mul teeb üks padi õlgade piirkonna kuidagi kangeks, seetõttu võtsime kõik padjad kasutusele, mis siin toas vähegi saadaval on.

Meie tuba

Meie tuba

Meie tuba oli puhas ja korras ning igapäevaselt käib ka koristaja (välja arvatud vist pühapäeval, või siis ta pole praeguseks hetkeks lihtsalt veel tulla jõudnud). Ka vannituba on päris ilus, kuid keegi on vist meie omas veidi vihaseks saanud ja seina augu lajatanud (mis nüüd on ilusti kinni pahteldatud, aga näha on ikka), kuid muidu kõik toimib. Ma muidugi ei tea, millised kiilakad seda vannitoa fööni kasulikuks peavad, aga minu juuksed kuivavad niisama palju kiiremini ära. See föön oli umbes sama tugev kui Ste tõmbaks kopsud õhku täis ja puhuks mulle pähe – ainukese vahega, et see õhk mis sealt föönist tuleb on kuum. Siiski.. Kui aega varuda, siis ilmselt saab töö edukalt tehtud 😀

Vahelduseks on päris mugav, et ei pea a) koristama b) süüa tegema c)tegelikult mitte midagi tegema ning hea ja stressivaba on olla.

Esimene päev – 04.09

Hommik

Hommik

Meie hommikud algavad üpris varakult, seega on päevad pikad ning praeguseks hetkeks on mul pigem tunne nagu me oleks siin olnud juba 4 päeva ja mitte 2 ja pool.

Hommikusöögilt tulles pisteti meile pihku mingid super spa pakkumised ning mina, kes ma juba sada aastat tahan massaaži minna, olin ääretult sillas.

Hotelli ala

Hotelli ala

Reedet alustasime üpris rahulikult – käisime all rannas ja vaatasime poodides ringi. Leidsin poest kohalikku kosmeetikat ning ostsin endale Aphrodite šampooni ja balsami, mis on megahea lõhnaga ja jätavad juuksed pehmeks. Ilmselt enne ära minekut ostan veel juurde, sest minu meelest Eestis neid ei müüda.

“Poetänav”

Rand on väike, kuid mõnus ja vesi läheb päris kiiresti sügavaks. Ainuke halb asi on see, et merepõhi on väga kivine ning ma suutsin enda suurevarba ja peopesa ära kraapida nii et veri väljas. Hullu pole, kuid ebameeldiv siiski. Enne kui uuesti lähme ostame sealt alt poest endale merepapud, mis peaksid meid selliste haavade eest kaitsma – siiski, kätte neid ilmselt ei pane 😀

Rand

Rand

Käisime läbi ka ühest reisiputkast, mis organiseerib kohalikke ekskursioone ja värke ning uurisime nende pakkumiste kohta. Siin saare peal on päris palju kohti, mida näha, kuid kõik see maksab ning lõppkokkuvõttes tuleb teha mingeid valikuid.

Õhtupooliku veetsime basseinis ja basseini ääres, lihtsalt niisama olles. Tundub, et päike on veidi peale hakanud, ma endast ei saa aru, kuid Stel olid küll õlad pärast meres hulpimist punased.

Teine päev – 05.09

Laupäeval panustasime aktiivsuse peale. Hommikul pärast hommikusööki läksime mägede vahele jalutama. Nagu öeldakse, siis kõik mis läheb alla, peab lõpuks üles tulema… Esimene osa meie jalutuskäigust oli tõesti päris lihtne, sest tee läks allamäge, aga hotelli tagasi saamine oli juba omaette teema.

20150904_122723

Kõigepealt alla…

20150904_113400

..siis üles

20150904_113706

Ja veel rohkem üles. Jah, see seal üleval on meie hotell.

Ma leian küll, et see jalutuskäik oli asja eest (esiteks sellepärast, et ma olen lihtsalt niiiii palju söönud), sest vaated olid suurepärased! Rannaäärsed kaljud ja merepiir on uskumatult ilusad! Mul võttis muidugi päris mitu korda jala värisema, sest kaljud on kõrged ja kukkumine poleks just kõige ilusam.

20150905_095727

Lõvikuninga kalju

20150905_095602 20150905_095410

20150905_095917

Üritan mitte alla kukkuda 😀

Meie hotell kaugemalt (see kõige ülemine kompleks)

Meie hotell kaugemalt (see kõige ülemine kompleks)

Kell 12 oli meil meie spa sessioon. Ste võttis seljamassaaži hammam sauna, tavalise sauna ja mullivanniga ning minul oli kogukeha massaaž koos näo- ja kätehooldusega, millele pandi lisaks hammam saun, tavaline saun ja mullivann. Kumbki maksime €25 nägu, mis oli päääääris hea saavutus. Massaaž oli nii mõnus! Soe ruum, soe õli ja mudimine… Mmmmm! Nii kaua kui Ste massaažis käis, vedelesin ma Hammamis (mis on nagu aurusaun), tavalises saunas ning vahepeal hüppasin veidi jahedamasse “mullibasseini”. Nii mõnus! See spa külastus tõi kohe sellise päris puhkusetunde. I felt so fluffy, I was gonna die!

Pärast lõunat käisime seal reisiputkas Spinalounga saare reisi broneerimas, kuhu me lähme esmaspäeval ning pärast seda otsustasime õhtuks bussiga Heraklionisse minna. Kui kõik teised asjad on enamvähem normaalsed, siis buss on veidi kummaline. Nimelt siin sõidab buss koguaeg sama ringi. Mitte linnapoole ja tagasi nagu me võib olla Eestis harjunud oleme, vaid lihtsalt alustab Heraklionist ja siis käib läbi kõik need kuurordid kuni jõuab ringiga tagasi Heraklionisse. Ehk siis.. Olenevalt asukohast veedad sa bussis 1 tund või 20 minutit. Mõnes mõttes on muidugi hea see, et kuna buss sõidab koguaeg ühte pidi, siis ei saa sa kogemata vales suunas sõita.

20150905_160301

Koules’i loss

Koules'i lossimüür

Koules’i lossimüür

20150905_160508

Kreeta oma Rocca Al Mare

20150905_160839

Heraklion on Kreeta “pealinn”, mille arhitektuuri on suuresti mõjutanud itaallased on veneetsiapäraste ehitistega. Praeguseks on vanaaegsed lossid räsida saanud, kuid linnas olid päris mitmed kohad, kus toimetati arheoloogilisi väljakaevamistega.

Väljakaevamised

Väljakaevamised

Rannajoon

Rannajoon

Peale niisama linnas jalutamise, käisime ka Kreeta loodusloo muuseumis, kus eksponeeriti nii Kreetal elavaid loomi, kui ka dinosaurusi, kui ka valgustrikke, kui elavaid roomajaid ning samuti oli seal terve osakond keskendunud maavärinatele.

T-Rex

T-Rex

Kõige parem elamus oli minu jaoks Maavärina Simulaator, mis oli iseenesest klassiruum liikuva platvormi peal. Stimulatsiooni käigus pandi tööle video, mis tutvustas programmi ning saime kogeda 5 palli tugevust maavärinat alguses olles niiöelda esimesel korrusel, kui siis sama tugevusega värinat olles kolmandal korrusel. Jeerum! Lõpetuseks tundsime ära ka 2 päriselt toimunud maavärinat (kui ma õigesti mäleta, siis Jaapani ja Haiti omad), üks neist kestis terve minuti, teine vähem. Värin kui selline ei tundnud mulle hullem kui mitte väga hullult pukitava hobuse seljas olek, kuid pigem arusaam, et terve maa su jalge all liigub kurat teab mis suunas oli päris jube. Simulatsiooni läbiviiv naine ütles, et Kreekat tabab kuskil üks maavärin aastat – mitte katastroofiline, vaid lihtsalt.. veidi väriseb. Päris tore. Eestis tuleb korra aastas lund, Kreekas väriseb korra aastas maa. Njah, ei teagi nüüd kumba ma eelistaks 😀

Heraklioni turistitänav

Heraklioni turistitänav

Miski park Heraklionis

Miski park Heraklionis ja kohvikud

Linna hotellid

Linna hotellid

Hommikul mul telefoni kaasas ei olnud, kuid siis kui me Heraklionis kõndisime, trippisime maha 5 kilomeetrit, mis on ülimuslik saavutus. Eile oli päeval 35 kraadi ja päike paistis pähe – ma arvan, et real feel võis vabalt olla näiteks 37 kraadi. Siis kui midagi teha ei taha ning tahaks ainult lebada ja olla, on selline soe talutav – samas kui planeerid ringi liikuda ja midagi teha, on kohe higi lahti ja megakuum. Mingitel hetkedel tundub, et mu keha hakkab juba nagu harjuma, aga siis on jälle nii palav, et ma ei suuda 😀

Võib olla lõpuks siis kui me hakkame tagasi tulema on okei.

P.S – Piltide laadimine võtab siin Wifis tuhat aastat aega!