Escape Room

Pärast seda kui kõht sai täis ja samm sirgemaks kui tavaliselt läksime Siiriga teisipäeva õhtul midagi ägedat tegema. Ma ise olin enne seda käinud kaks korda põgenemismängu mängimas, kuid Siiri sinnamaani polnud üldse sellega tutvunud ning seetõttu ei teadnud mida väga oodata. Naljaviluks mainisin, et kui me välja ei saa, siis jääb tal tagasi Inglismaale minemata, aga see teda miskipärast ei heidutanud 😀 Chillis on praegu enampakkumisel lugematu arv Escape Room’i vouchereid (LINK!), millega saab minna ja oma teravat vaimu proovile panema lausa 40% odavamalt kui tavaliselt. Kui €45 näiteks 6 inimese peale ära jagada, siis ei tule see hind väga palju suurem kui näiteks kinopileti ja snäki hind inimese kohta, kuid elamus on hoopis midagi muud kui lihtsalt suure kinolina ees vahtida.

Meie broneerisime aja, et mängida “Prison Break‘i”, mida nende veebilehel iseloomustatakse järgmiselt: “Sa oled lukustatud maksimaalse turvalisusega vanglasse ning ootad oma hukkamist. Sind lavastati süüdi sarimõrvari poolt ja oled saanud karistuse mitme mõrva eest. Sellest vanglast on olnud arvukaid põgenemiskatseid, kuid enamus põgenikest haavati surmavalt või püüti kinni samas, kui vähesed põgenikud on pääsenud jäljetult vangipõlvest, jättes lootust teistele saatusekaalastele, et võimalus on olemas. Sul on aega 60 minutit, et end ahelatest vabastada ja põgeneda enne, kui valvurid naasevad.” Põnev mis? Meil oli küll. Enne mängu algust räägiti meile ilusti ära, mis sorti lukud meid ees ootavad ning selgitati, et asju ei tohi suures hoos lõhkuda 😀

Pikka pidu polnud ja enne tuppa sisenemist pandi meid käeraudu pidi üksteist külge kinni ja sall silme ette. Ma ei hakka siinkohal mängu kohta spoilerit tegema, kuid ütlen niipalju küll, et üle ei tasu asju mõelda. Praktiliselt kõik asjad on ruumis selleks, et aidata sul vastuseid välja mõelda, kuid mõnikord on nad seal lihtsalt dekoratiivsetel eesmärkidel, samuti ei tasu asja väga keeruliseks ajada. Meie leidsime esimese raksuga kolm erinevat numbrikoodiga lukku, kuid valikus oli ainult üks kood 😀 Muidugi läks aega enne kui me ära tabasime, millise luku kohta see kood oli, sest mingil põhjusel oli see kolmas lukk kõige viimane mille kallal me nikerdasime. Olgu ära öeldud, et esimese kahe kallal me proovisime erinevaid numbri kombinatsioone päääääris pikalt ja kaotasime aega. Minu meelest võttis veidi aega enne kui ma niiöelda õigesse groove‘i sain ja hakkasin õigesti mõtlema, kuid lõpuks läksid asjad juba natuke ladusamalt.

Tubadesse pääseb 2-6 liikmeliste tiimidena, kuid üleüldiselt soovitatakse minna pigem suurema tiimiga kui väiksemaga, lihtsalt selle pärast, et mitu pead on ikka mitu pead ja mitu paari silmi aitab asju kergemini leida. Võib olla oleks olnud meil ka hea, kui keegi oleks veel kaasas olnud, et meie mõttemaailma ja arusaamist kiiremini ahendada, kuid ka kahekesi saab päris kindlalt hakkama. Kahjuks meil jäi ajast veidi puudu – ilmselt kui me oleks alguses kiiremini ree peale saanud, siis oleks välja vast ka jõudnud, kuid tähtis pole alati ju võit, vaid osavõtt 😀

FOTOTÕESTUS

Kindlasti soovitan ära proovida, sest see on midagi muud kui tavaline filmiõhtu sõpradega või vanaema sünnipäev. Päris palju on hakatud seda ka kasutama töö ürituste läbi viimisel ning ma olen kindel, et see teeb tiimitööd efektiivsemaks, kuna seal on vaja päris mitmetes kohtades teistega koostööd teha. Escape roomis on midagi erinevat igale inimesele ning seal on hetkel 4 erinevat mängu: Prison Break (Vanglast Põgenemine), Slaughter House (Tapamaja), Taken (Röövitud) ja The Secret Lab (Salajane Labor). Eks need kõik ole veidi hirmutava alatooniga ja üleni roosat tuba ei ole vist üheski, mis on täis vahukomme ja ponisid, kuid üle ei tasu mõelda ning kui aeg saab otsa, siis tehakse uks lahti ja näidatakse lahendused ära. Minge kõik oma loogilist mõtlemist testima! P.S – Seal ruumis on VÄGA palav.

Fabrik – Gustavi uhkem vend (90 punkti)

Pean häbiga tõdema, et viimasest restorani postitusest on liiga palju aega möödas ning on viimane aeg oma vead heastada. Tegelikult olen ma selle postituse ühe korra juba valmis kirjutanud, kuid mingil maagilisel põhjusel see lihtsalt haihtus ja siis ma olin natuke aega liiga vihane, et uuesti kirjutama hakata.

Eelmine teisipäev käisime Siiriga linna peal ning otsustasime pärast Hiiumaa saagat kuskile korralikku kohta sööma minna ja niisama vestelda. Kuulasime veidi maad ning otsustasime minna ja oma silmaga ära kaeda Kalamaja uue tegija Fabriku restorani. Need, kes on varem Gustavi kohvikus käinud ei pea kaugele vaatama ning mul on rõõm teatada, et Fabriku ja Gustavi leiab lausa ühest kohast, ehk siis kui soolased söögid söödud, siis saab vabalt Gustavi koogikestega maiustada.

Sõber Google’ist ma väga palju infot noore koka Silver Saa kohta ei leidnud, kuid pärast seal käiku julgen küll proovima minna.

Interjöör – 20p

Kuna meil vahelduseks õnnistas Tallinnat mõnus suveõhtu, siis nautisime seekord pigem eksteriööri kui interjööri, kuid vahepeal vetsus käies sai ka siseruumidele pilgu peale visata.

INTERJÖÖR

Restoran seest pole väga suur, kuid seal on mõnusalt ruumi ning lauad ei ole üksteise kukile topitud. Veini austajatele on üle terrassi lausa oma vinoteek, kus saab istuda ja veini libistada 😀 Üleüldine stiil on selline moderne tööstus…vist. Ma pole küll mingi suuremat sorti sisekujundaja, kuid välja paljud elemendid olid metalse alatooniga, veidi raskemad ja teistmoodi.

TERRASS

Õues laiutavad metallist lauad ja toolid, lauad just sellised mida ma kuskil tehaseruumis või kuskil ette kujutaks. Eriti mõnusaks ja mugavaks teeb õues olemise toolilt leitav lambanahk või fliistekk, mille saab endale ümber tõmmata kui jahedaks peaks kiskuma. Samuti teeb see metalltoolid veidi mugavamaks ja vähem külmaks/kuumaks kui poolpalja kanniga suvel sinna peale istuda (olenevalt siis ilmast).

Esimene asi, mis mind vähemalt õues olemise juures häiris oli see, et meie laud kõikus nii kohutavalt. On aru saadav, et tänavapind ei pruugi ühtlane olla, kuid seda võiks enne avamist kontrollida ja näiteks väikeste toetusklotsidega kohendada. Arvestades, et paljud külastajad joovad veini ja muid jooke jalaga klaasidest, siis see võib veidi märjalt lõppeda.

Minu väikeste kaamera oskustega tehtud pilt

Minu väikeste kaamera oskustega tehtud pilt

Laua peale olid pandud erinevad taimed, kuid kahjuks ei kanna keegi nende eest vist hoolt, sest meie oma hakkas küll ära närtsima ning peale väikest näpuga torkamist oli aru saada, et muld oli megakuiv. Idee on hea, kuid kui taimed unarusse jätta ei jäta see väga head muljet ning esimesel kohtamisele minnes ei ole närtsiv taim just väga hea enne…vist 😀

Üldmulje nii interjöörist kui eksterjöörist jäi positiivne ja hubane ning igati mõnus!

Teenindus – 20p

Laud oli meil algselt broneeritud kella 19ks, kuid kiired noored jalad ja selge orienteerumisoskus viisid meid Vabriku tänavale juba umbes 18:35. Õnneks oli neil teisipäeva õhtul ruumi küll ning toredad teenindajad võtsid meid kenasti varem vastu. Et ilm sinnamaani ei olnud ennast kõige paremast küljest näidanud, otsustasime sellest toredast õhtust viimast võtta ja jutlesime õues lambanahkadel. Meie teenindajaks oli rõõmsameelne Karolin (pärast tšeki pealt lugesin 😉 ), kes kiirelt menüüd tutvustas ning suure plussina oskas ka veine soovitada. Lauda istusime kuskil 18:40, umbes 10 minutit hiljem tellisime ära söögid-joogid ning kell 19:20 – töö kiire ja korralik.

Vahepeal käidi kontrollimas küll, et kas kõik on korras ja kas me ehk tahame midagi juurde, kuid üllatuslikult söömise ajal ei käidud midagi küsimas, et kas meile ikka maitseb – võib olla ma olen ise lihtsalt niiviisi välja koolitatud, kuid minu meelest peaks ikka söögi kohta ka checkbacki tegema. Olgugi, et meil kaebusi ei olnud, oleks ikkagi tore olnud.

Menüü

MENÜÜ

Teiseks kriipis hinge osade roogade puudumine. Ettekandja tutvustas menüüd ning tõi minu mäletamist mööda välja 3 rooga, mida neil polnud. Arvestades, et see pilt ongi tervest nende menüüst, siis on 3 roa puudumine päris tugev põnts. Ühest küljest on muidugi aru saadav, et suhteliselt alles avatud restoranis ei ole veel suudetud kõike õlitatult jooksma panna, kuid loodetavasti see möödub peagi. Õnneks siiski need toidud, mida me esmapilgul proovida tahtsime olid ilusti olemas.

Söök/Jook – 25p

Esmalt toodi lauda leiva “mütsike”, kus oli sees oliiviõli ja veiniäädika (?) segu. Ma ei tea, mis mul nende restorani leibade-saiadega on, aga minu meelest need on lihtsalt NII head. Eriti kui igapäevaselt pole leiba sööma harjunud. Kõhud olid meil nagunii meeletult tühjad, niiet selline appetizerkulus täitsa ära.

LEIVAMÜTS

LEIVAMÜTS

SOOLA-PIPRA TOOSID

SOOLA-PIPRA TOOSID

Juba esimesest silmapilgust tahtsin ma seda seakõhtu proovida. Esiteks juba seetõttu, et ma ise pole vist kunagi seakõhtu küpsetanud, kuid need kes on, on seda ohtralt kiitnud. Olgugi, et tegemist oli võrdlemisi lihtsa roaga, oli see kombinatsioon niiiiiiiii hea, et ma oleks tahtnud seda lõpmatuseni süüa. BBQ kaste oli kindlasti ka ise valmistatud ning see oli täiuslik magusa ja terava segu. Alguses mõtlesin küll, et võib olla on see minu jaoks liiga terav, kuid iga ampsuga läks järjest paremaks 😀

Toidu kõrvale (ja ka muidu niisama) trimpasin valget veini. Pärast “joogiguru” ja ka teenindaja soovitusi, osutus lõpuks valituks Chateau Ste Michelle (Riesling; Washington, USA), mis on minu meelest üks parimaid valgeid veine, mida joonud olen. Olgem ausad…see on üks vähestest valgetest veinidest, mida ma joonud olen. Mekilt oli pigem magusapoolne, kuid mitte kuiv, mis ongi see, mida mul vaja on, sest hapud kuivad veinid ei ole teps mitte minu teetass.

wpid-20150804_192420.jpg

SEAKÕHT VÄRSKE KARTULI, BBQ KASTME & VÄRSKE COLESLAW´GA

Mis on üks söömaaeg ilma magustoiduta? Õige vastus on – ei olegi! Magustoiduks sai valitud üks kohvik Gustavi kookidest ja muidugi mis see muu ikka oli kui šokolaadikook. Mul on käsil omamoodi challenge erinevates söögikohtades erinevaid šokolaadikooke proovide, et näha, kes kõige paremaid teeb 😀 Ja kes veel ei tea, siis šokolaadis on endorfiine, mis teeb inimesed õnnelikuks (eelkõige tumedas šokolaadis, aga it’s the thought that matters), seega on nende kookide söömine omamoodi kasulik.

Tegemist ei ole siinkohal ääretult lääge koogiga – pigem parasjagu magus, kuid mitte nii magus, et peaks pärast liitri vett peale jooma. Julgen kindlasti tagasihoidlikumatele maiasmokkadele soovitada!

KOLME ŠOKOLAADI KOOK

KOLME ŠOKOLAADI KOOK

Siiri tellis endale siis suitsetatud pardifilee, mis tema sõnade kohaselt oli just täpselt nii nagu talle parti süüa meeldib. Ma ise proovisin ka ning taaskord olid maitsekombinatsioonid täpselt spot on nagu ka minu pearoal, samas ma ei oska öelda, kas see on just kõige täiuslikum pardifilee maailmas, sest noh, see oli ühtlasi minu esimene. Siiski suutis see part jätta mulle kustumatu mälestuse ning edaspidi julgen kindlasti ise ka parti tellida.

wpid-20150804_192412.jpg

SUITSETATUD PARDIFILEE SOOLAS KÜPSETATUD PEEDIRATASTE & KIRSI-ÄÄDIKAKASTMEGA

Siiri valge šokolaadi kook oli kõvasti magusam kui minu oma ning ma pole päris kindel, kas ma oleks suutnud terve selle tüki järjest ära süüa. Kahjuks või õnneks ei ole need koogitükid just kõige suuremad (Komeedi omadele jäävad kindlasti alla) ning võib olla on just õige kogus. Suurtele magusasõpradele on see kindlasti vägev leid ning muidugi on toorjuust ja šokolaad on ju taevas paari pandud kombinatsioon ja sellega annab rappa minna 😀

wpid-20150804_195801.jpg

VALGE ŠOKOLAADI JA TOORJUUSTU KOOK

Kiidame tublit kokka, sest toitude kvaliteediga jäime ääretult rahule ning soovitame teistelegi!

Üldmulje – 25p

Tegemist on minu silmis väga mõnusa kohaga, kus saab nii sõbrannadega jutustada ja veinitada ning üritusi tähistada. Restoran ise ei ole väga uhke, kuid hubane ja lihtsalt mõnus ja imehead sööki pakutakse seal ju muidugi ka. Kvaliteedi ja hinna suhe on paigas – hinna poolest ei ole just kõige kallim koht ning suuresti oleneb hind ju ka sellest, mida ja kui palju tellida.

Asukoht on Fabrikul ka päris hea. Ühistranspordiga liiklejad saavad trammiga praktiliselt nurga taha ning sealkandis ei ole ka tasulist parkimist enam, seega saab parkida niipalju kui ruumi on. Veinitajate kohta see viimane osa muidugi ei käi 😀

Meie jäime oma õhtuga rahule ning restoranis käik oli meeldiv ja positiivne nagu üks sedasorti elamus olema peab. Kes sööb, see jõuab!

Päikest ja järgmise korrani!

Hiiumaa

Long time, no see. Vahepeal on olnud üksjagu sagimist, kuid samas jälle pole nagu midagi eriti uhket teinud.

Ilmselt siin viimase aja suursündmus oli eelmise nädalavahetuse ettevõtmine – Kärdla Ratsupäevad 2015. Otsustasime siis suhteliselt “viimasel minutil”, et lähme nädalalõpuks Hiiumaale ja vaatame, kuidas see saare elu siis kah välja näeb.

wpid-20150731_200900.jpg

Praamike

Reede õhtul saime sujuvalt praami peale ning kuna saarele seilajate kogus oli mitme päeva peale ära jaotatud, siis ei tulnud minekust mingit probleemi, hoolimata sellest, et me suht viimasel minutil asju ajama hakkasime. Meri oli õnneks rahulik ja suuremat loksumist ei toimunud, mis tähendab, et mul jäi ilusti söök sisse 🙂

Ma ise mõtlesin enne minekut, et tahan igasugustest asjadest pilti teha, et siis on pärast hea mälestusi heietada ja pilte näidata. Paraku ei ole ma eriti osav fotografeerija ning ei tule õigel ajal meelde või siis tundub endale imelik kõikidest asjadest pilte teha nagu need Jaapani või Hiina või mis iganes Aasia riigi turistid seda vanalinnas teevad.

Ööbisime Tessi vennanaise suvekodus ehk siis selle peale meil eraldi raha ei läinud. Suvila ise oli metsa sees ja merele täiega lähedal, sadamast kiviviske kaugusel. Ma kujutan ette, et seal on päääääris mõnus suvel hea ilmaga lihtsalt oleskleda. Mehed käisid igal hommikul võrke välja võtmas ning saime maitsta ka värskelt meisterdatud kuivatatud kala.

Kahjuks ilm meid oluliselt ei soosinud ning laupäeva õhtul istusime villastes sokkides nagu sügisel.

Augustis lumi on maas.

Augustis lumi on maas.

Laupäeval pärast Tessi võistlusi käisime Kärdla peal ringi kondamas ja kuna Ratsupäevad on toimuvad samaaegselt Kohvikutepäevadega, oli mida vaadata 😀 Millegi pärast eeldasime, et on rohkem kohvikuid üles pandud ja võib olla natuke selgemate juhistega, sest päris mitu korda oli nii, et kaardi peal nagu näitas, aga tegelikkuses me midagi ei leidnud. Teine asi, mis oli päris tobe, oli see, et Kärdla ainukese pubi köök oli tol päeval suletud, ehk siis kui kohvikutest tõsisemat sööki ei leidnud, siis võisid poodi minna. Sellist kohta, kus oleks saanud mõnusalt istuda ja burgerit või korralikku praadi nautida minu meelest ei olnud, kuigi välikohvikuid (istumiskohti siiski mitte nii palju) ja muruplatse oli vabalt.

wpid-20150801_160841.jpg

Kapten Kahu Kohvik

Pühapäeval vaatasime natuke saare peal ringi, uudistasime Kassaris põhiliselt, vaatasime ainukest rookatusega kivikabelit ja möödusime ka Kassari tallist. Hiiumaa loodus on puhas ja seal on nii palju metsa ja värki, kuid ma mõtlen, et alaliseks elamiskohaks on ta natuke nagu liiga vaikne… või siis ma ei oska sellist asja nautida.

wpid-20150802_133923.jpg

Sipelgapesa

wpid-20150801_112812.jpg

Wildlife

wpid-20150802_081626.jpg

Wildlife vol 2 ehk Põgenenud Lammas

wpid-20150801_170225.jpg

Mulli-jalka

wpid-20150802_133537.jpg

Kassari Kabel

wpid-20150802_140850.jpg

Sääretirp

wpid-20150802_144040_hdr.jpg

Suure Tõllu vennapoeg Leiger

Tagasi tulekuga oli muidugi natuke rohkem muret, sest praami broneeringut me ei saanud. Hea oli, et otsustasime juba kella 16 praami peale pürgida, sest kui meie kella kolmest sadamasse jõudsime, oli meie ees juba 25 autot ootel ning tollest praamist võisime juba suud puhtaks pühkida.

wpid-20150802_154558.jpg

Järjekord @15.30

wpid-20150802_155225.jpg

Järjekord @16.00

Olgugi, et väikese autoga nelja või viiekesti ringi trippida oli päris ebamugav ja kitsas, siis praami peale minnes on väike auto küll igati teretulnud, eriti kui pool praami on treilereid ja busse täis.

Last, but not least

Last, but not least ehk kollane punn taganurgas

Väga mõnus minipuhkus oli minu meelest – ilm oleks võinud parem olla, aga siiski saime linnakärast ära 😉