Tallinn-Manchester-Wombwell-Barnsley-Birmingham-Barnsley-Skegness-Wombwell-Manchester-Tallinn

aka reisimine ning avastatud motion sickness.

Vahepeal ei jõudnud jälle väga hoolsalt oma tegemistest ja toimetamistest kirjutada ning siis hakkas juba puhkus ja.. Ühesõnaga miljon vabandust. Enne puhkust käisin nagu tubli tüdruk kunagi Maijooksul ning läbisin distantsi enda jaoks meeletu rekordajaga, niiet eesmärgid said igati täidetud. Nüüd pean aga ausalt tunnistama, et tollest laupäevast saadik pole ennast eriti liigutanud. Häbi mulle…

Idee kui selline on megatore – pole tegemist päris võistlusega, vaid pigem on see lihtsalt tore üritus, kus naised saavad end liigutamas käia. Samas nagu minu meelest võid sa ju oma sõbrannadega kuskil mujal ka jalutada või oma lastekärudega. Kuna osalejaid on palju ja mõned raja osad on kitsad, siis oli ääretult tüütu endale head aega püüda, kuna enamus aega me lihtsalt üritasime inimestest mööda saada. Okei, üksikud inimesed poleks ju probleemiks, kuid kepikõndijad, kes oma keppe igas võimalikus suunas vibutavad (kui selles, nagu peaks) ja lastekärudega naised ja siis veel mingi kontingent, kes põhimõtteliselt külg külje kõrval kõndisid ajasid mind põhimõtteliselt poolenisti võssi. Seda enam, et ma olin pidevalt mures, et ükskord ma selle kepi endale varbasse saan.

Lõpp hea, kõik hea – varbad terved, kops töös ja nännikott kaenlas ma ennast lõpuks kodu poole liigutasin. Win! Ma pean enne natuke aega mõtlema, kas ma järgmine aasta tahan uuesti osaleda või mitte. See vabaõhu kilukarbi teema ei ole väga minu rida.

Kolmapäeval õhtul siis lahkusime Tallinnast Manchesteri suunas. Lend ise oli alles kell pool üksteist õhtul ning isegi kahetunnise ajavahega oleks sealt poolt ühistranspordiga liiklemine üks paras õudus olnud. Õnneks tulid Ste vennad ja ta isa meile järgi ning juba umbes tunni pärast olime Ste isa juures.

Mul on siiani päris hästi meeles see, kuidas me vennaga ükskord laevaga Soome minnes mööda koridore jooksime, kui merel oli paras tuul ja lained ikka mõnusalt laeva loksutasid. Tookord polnud mul mitte kui midagi viga ning pigem sai seda loksumist täiel rinnal nauditud, kuid nüüd on ikka hoopis teisiti. Huvitav, kas see “reisihaigus” saab külge kasvada? Samas.. Näiteks kui Eestis mind buss loksutab, siis ei juhtu väga midagi. Inglismaa teed on aga väga käänulised ning samaaegselt tõusevad ja laskuvad päris ägedalt, niiet põhimõtteliselt on autoga sõitmine nagu lõppematu lõbustuspargi atraktsioon. Õudneeee. Ma õnneks avastasin, et kui ma pea veidi viltuselt vastu auto ukseraami toetan, siis mu aju ei saanud niivõrd aru mis toimus ja oli veidi parem olla.

Birmingham Library

Birmingham Library

Neljapäeval läksin Siirile Birminghami külla. Muidu Inglismaal oleme ju vahepeal käinud (2012, aga siiski midagi), kuid Birminghamis polnud käinud sellest ajast saadik kui me Eestisse ära tulime. Üleüldiselt oli kesklinn sama, aga näiteks New Street Stationi rongijaam oli küll pea peale pööratud. Näiteks Sheffieldis ümber istumist ma põdesin palju rohkem, kui New Streedile kohale jõudmist, kuid lõppkokkuvõttes sai esimeses palju kiiremini liigutud 😀 Ma olin ikka päris segaduses kui ma jaamast välja sain, kuid õnneks leidsin Siiri ikka päris kiiresti üles.

Linnas sai üks hea Primarki ja Bootsi ring ära tehtud ning muidugi KFC! Kahjuks, nagu mul ikka viimasel ajal kipub olema, siis ei olnud ükski asi päris nii hea nagu ma mäletasin. Primark oli üksjagu rahvast täis ja ega ma pärast seda ohtrat reisimist väga šopata ei viitsinud, seega ostsin mingeid vajalikke asju ja läksime edasi. Jalutasime natuke mööda kesklinna ringi ja käisime mõndades vanades tuttavates kohtades.

Näiteks enne kui me ära kolisime hakkasid nad uut raamatukogu ehitama. Ma mäletan ainult kõrgeid barjääre, kuid nüüd on seal selline kummalise väljanägemisega hoone. Sees oli nii palju raamatuid ja erinevaid osakondi, et silme eest läks kirjuks. Ma kujutan ette, et sa

Terrassi vaade

Terrassi vaade

leiaksid sealt mis IGANES raamatu, mida sul vaja peaks olema. Väga fäänsi värk ikka. Ei puudunud ka õppimise alad ja kohvikud ja .. kõik-kõik. Kolmandalt korruselt sai õueterrassile, kus avanes võimas vaade linnale. Suvel oleks seal mega mõnus lebotada ja raamatut lugeda, seekord oli seal kahjuks päris tuuline ning kuna päike tuli ja läks siis ei saanud väga head pilti ka. Oleks pidanud üle ääre ka pilti tegema, et ikka oleks näha kui kõrgel me olime, aga ma arvan, et poleks sellega väga hästi hakkama saanud.

Tänavapilt oli jätkuvalt väga multikultuurne, ehk siis seal ei olnud väga palju muutunud, kuid väga paljud hooned olid ehitamisel, ehk siis mitmed tuttavad kohad olid parasjagu kinni. Näiteks Pallasades, mis oli muidu New Street Stationiga ühenduses, oli nüüd täitsa kinni ning niipalju kui ma aru sain, siis laiendavad seda päris uhkelt. Samamoodi oli Paradise Forum kinni ning sellest läksid ainult kõrgete seintega “tunnelid” läbi. Põhimõtteliselt on varsti terve Birminghami kesklinn üks suur kaubamaja ning selle asemel, et saaks rahulikult ringi kõndida pead sa ainult šoppama :D.

Kui oli veel lootust päiksele

Kui oli veel lootust päiksele

Õhtul käisime Siiri pubi kaemas ja siis paaris kohas veel, kus ta rohkem käib. See Birgminghami osa, kus Siiri elab oli päris kobe – uuemad hooned ja üleüldse veidi rahulikum. Nagu ta ise ütles, siis see on rohkem selline rikkurite linnaosa :D. Vastupidiselt Tallinnale on sul pubi praktiliselt koduukse kõrval – ja uskuge mind, seal on neid pubisid ühe tänava peal ikka metsikult. Ma polnud alkoholi ikka päris pikka aega tarbinud ning ausalt öeldes ei saa öelda, et ma oleks puudust tundnud või millestki väga ilma jäänud. Ei tea, kas vanadusest, kuid väga ei ole seda isu või tahtmist.

Söögi jaoks oli isu enam kui veel ning seda saime The Plough’st. Võtsime kahe peale kanapasteedi eelroa ja põhiroaks võtsime Plough burgeri. Issand.. See oli nagu Mack’is käimine. Ma usun, et mul oleks kõht juba sellest poolitatud eelroastki tegelikult täis olnud, arvestades kõrvale joodavat siidrit. Pasteet oli MEGA hea! Seda serveeriti miski põneva chutney‘ga, mis omaette maitses päris ebameeldivalt, kuid pasteediga maitses jube hästi. Pubi ise oli päris täis ja populaarne ja pigem selline vali koht, aga mõnus ja hubane. Muidugi ma söögist ja seest ühtegi pilti ei teinud eks, osav nagu ma olen, kuid õnneks on olemas sõber Google.

The Plough

The Plough

Selfie!

Selfie!

Nii tore oli Siirit näha üle pika aja ning näha seda kanti, kus ta nüüd elab ja töötab. Much needed girl time! Reede hommikul pidin juba 9st hommikul rongi peale minema, sest tolle päeva peale oli meil planeeritud Ste perega Skegnessi minek. Enne rongijaama minekut tegime hommikusöögi pausi ning kus mujal kui GREGG’sis! Kaua oodatud šokolaadi muffinid ja chicken bake.

Mmmm.. Šokolaad.

Mmmm.. Šokolaad.

Muffin oli mõnusalt šokolaadine ja see pehme sulav sisu… Mmmmm… Long time no see. Kahjuks aga hakkas mul kogu see suhkru sisaldus natuke vastu, kuid see kana pirukas oli küll megahea. Üllatus-üllatus. Ilmselt ma Eestis ei ole väga harjunud suhkrut tarbima ning nüüd tunduvad kõik maiustused natuke nagu.. üle suhkrustatud ning väga süüa ei kannata. Võib olla on lootust, et ma saan kunagi peenikeseks!

Reedene ilm oli küll päris jube. Birminghamis juba sadas päris tugevat vihma, kuid õnneks põhjapoole liikudes tuli pigem sellist seenekat, kuid mere äärde jõudes oli tuul ikka üpris korralik.

Skegness on Inglismaa üks populaarsemaid mereäärseid puhkekohti, kuhu inglased ise reisivad oma haagissuvilatega. Seal on üldse haagissuvilad ääretult populaarsed ning see linn on äärestatud suurte põldudega kuhu on sadades suvilaid pargitud.

Pealt vaade

Pealt vaade

Küljelt vaade

Küljelt vaade

Mul oleks päris suur hirm, et ma õhtul lihtsalt EI LEIAKS oma suvilat üles ja ma peaks õues magama. Suht reaalne ma leian. Rachel ütles ka, et nad ükskord otsisid oma treikut päris pikka aega. Oops.

Skegnessi üks suur ja oluline osa on nende turg. Sealt saab igasuguseid riideid, kotte ja muud nänni odava raha eest, mis meenutab veidi nagu näiteks Tuneesia turgu, kuid hinnad on sellega võrreldes ikka kallimad, olgugi et seal müüakse üpris vabalt võlts brände ja asju ka.

Turg

Turg

Turu kõrval kohe asetseb Fantasy Island, mis on nagu pildistki näha lõbustuspark. Park ise pole suur, kuid need “ameerika mäed” nägid küll päris haiged välja. Enne ära minekut käisid osad meist sellega sõitmas ka, kuid kuna meil oli pikk autoreis veel ees, siis ma ei tahtnud väga end loksutada lasta.

Inglismaa teed

Inglismaa teed

Kogu reis läks hästi, hoolimata veidi konarlikust algusest. Nimelt tuli välja veel üks UK eripära.. Ste võttis reisimiseks kaasa ainult oma Eesti ID kaardi, kuna see on ju ikkagi päris dokument ning veidi mugavam kaasas kanda kui pass. Ka Ryanairi enda kodulehel on kirjas, et reisimiseks võib kasutada resideerutava riigi ID kaarti, kuid tuleb välja, et UKsse minekuks peaks inglased kasutama ainult passi. Teema on selles, et Eesti ID kaardi kasutamiseks peab kasutama kehtivat passi (mis on ju normaalne eks), kuid Eesti ei teaks ID kaardi tegemisel näiteks seda kui Ste kodakondsus oleks UK poolt tühistatud (mis iganes põhjustel) ning seega oleks tema kodakondsus vale. Ehk siis, enne kui Ste sai pärisels UKsse siseneda pidid tolli töötajad kuskilt järgi kontrollima, et ta kodakondsus on ikka olemas. Täielik idiootsus. Eestlastel pole ID kaardiga sisenemisel probleemi, kuid inglastel on. Ma kujutan ette, et see on AINULT inglastele ning üks järjekordne asi, mida ainult UK teeb. Samas nagu, kas sellist asja ei peaks näiteks Eestis ka teatama? Näiteks see tädi seal kontroll putkas küsis küll, et kas see on ta ainuke kaasasolev dokument, kuid kui Ste ütles et on, siis tädi lihtsalt lasi ta läbi ilma midagi muud ütlemata. Mida iganes. Lõpp hea kõik hea.

Reisi ajal söömisega oli tegelikult päris hästi ning mu enesekontroll oli täitsa omal kohal. Näiteks ei söönud ma järjest ära tervet pakikest šokolaadi küpsiseid, olgugi et nad olid pehmed ja MEGAhead. Samuti piirdusin ma ainult ühe Greggsi muffiniga, kui ma vanasti oleks vabalt ära söönud 2 järjest (appi kui õudne!). Täna hommikul oli kaalunumber suht sama millega ma ära läksin, nii et suurt pahandust ei ole teinud. Uuest kuust saab uue hooga jälle peale hakata. Ma suutsin oma külaskäiguga Siirit ka motiveerida ja määrisin talle Endomondo pähe – selle tagajärjel hakkame mõõtu võtma ning aktiivselt liigutama kuni sinnani kui ta juulis Eestisse tuleb. Samas nüüd tuleb mulle meelde see, et võidutingimused jäid läbi rääkimata. Oh well…

Homseks hakkab jälle hall argipäev ning nüüd ei tule ühtegi puhkemomenti kuni septembrini välja.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s