Häving

Ta-daa! Kohupiima ja valge šokolaadi tort

Eelnevalt sai juba mainitud, et ega sellest 30-päeva challenge’ist küll midagi välja ei tulnud, kuid see ei pane mind muidugi üldsegi lootust kaotama ning nüüd olen ma välja mõelnud selle, et enne kui me 27ndal Inglismaa poole lendu tõuseme, mina pattu ei tee. Sinna on 13 päeva aega ja juba praegu ma mõtlen, et oleks nii tore banaanilaaste šokolaadis näost sisse ajada. Mmmm.. banaanilaastud… Võin vist ausalt öelda, et see on vabalt minu praeguse hetke lemmikmaiustus. Kindlasti sisaldavad need üüratutes kogustes suhkrut ka, niiet.. Nädalavahetusel oli emadepäev ja selleks puhuks läksime vanaema juurde hommikusele söömale. Algselt oli meeles tordist pilti teha, aga siis ma ikkagi unustasin ja siis oli tort juba peaaegu otsas, et pildile ei olekski eriti midagi jäänud, kuid õnneks on Bibi Pagaril oma veebileht, kus on üks näidistort ka väljas. Tort oli täiega nämma! Tehtud oli kohupiima ja valge šokolaadi segust, mis maitses veidi nagu toorjuustukook, vahel olid veidi hapukamad mustsõstrad ja põhi miskine purune, kuid minu meelest mitte päris küpsis. Peal olid kaunistuseks šokolaadilaastud, aga need olid küll tehtud ma ei tea mis šokolaadist, sest maitselt meenutasid rohkem neid jubedaid jõuluvana šokolaadikujusid. Jättis plastmassise tunde suulakke – väkk! wpid-img_20150510_163223.jpg wpid-img_20150510_163321.jpg Veidi hiljem läksin vanematele ka Assakule külla, sest noh esiteks oli emadepäev ja teiseks… mu vanemad said uue väikse karvase pambu! Vanemad koerad on juba üpris vanakesed ning uut verd tuleb ju peale toota. Lisaks sellele, et kuts on niisama nunnu on ta ka Trixi lapselaps, ehk siis vereliin jätkub 😀 Täielik nunnupall! Lisaks sellele on ta äärmiselt sotsiaalne ja tore ja tahab koguaeg kellegi juures olla – need teised koerad teda eriti ei paelu.

Ja et ma ainult lulli ei lööks, siis lõin ka aiatoimingutele käe külge ja jaotasin aktiivselt puiduklibu põõsaste alla. Kuna need hunnikud olid juba mõnda aega paigal istunud, siis selle aja peale olid miskid rõvedad ämblikud neisse pesad teinud. Väkk-väkk-väkk! Tegemist ei olnud just väga väikse ämmelgaga, vaid ikka korralik pöidlaotsa suurune (koos oma kossidega) ning jooksis maapinna vabisedes hunnikust eemale ja kuhugi mujale, kust ta uut pesa saaks lantida.

wpid-img_20150510_162735.jpg Täna on juba üpris mõistlik kevadilm, see-eest eile sain ma lõpuks täiesti läbimärjaks, sest kuna ma pidin õhtul poodi minema, siis ei tahtnud ma vihmavarju lisa pambuks kaasa võtta. Noh, õnneks ei tulnud terve tee padukat, aga piisavalt, et kõik riided ja jalanõud läbi liguneks. Kui ükskord see tuul ka ära läheks, siis annaks ju juba lausa mõnusalt elada 😀 Ei jõua meie Inglismaa reisi ära oodata! Tahaks juba Siirit näha ja riideid osta ja niisama Ste perega chillida ja.. ja ma ei tea, veidi tunnen puudust selle ehtsa inglisekeele sees olemisest.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s