Tallinn-Manchester-Wombwell-Barnsley-Birmingham-Barnsley-Skegness-Wombwell-Manchester-Tallinn

aka reisimine ning avastatud motion sickness.

Vahepeal ei jõudnud jälle väga hoolsalt oma tegemistest ja toimetamistest kirjutada ning siis hakkas juba puhkus ja.. Ühesõnaga miljon vabandust. Enne puhkust käisin nagu tubli tüdruk kunagi Maijooksul ning läbisin distantsi enda jaoks meeletu rekordajaga, niiet eesmärgid said igati täidetud. Nüüd pean aga ausalt tunnistama, et tollest laupäevast saadik pole ennast eriti liigutanud. Häbi mulle…

Idee kui selline on megatore – pole tegemist päris võistlusega, vaid pigem on see lihtsalt tore üritus, kus naised saavad end liigutamas käia. Samas nagu minu meelest võid sa ju oma sõbrannadega kuskil mujal ka jalutada või oma lastekärudega. Kuna osalejaid on palju ja mõned raja osad on kitsad, siis oli ääretult tüütu endale head aega püüda, kuna enamus aega me lihtsalt üritasime inimestest mööda saada. Okei, üksikud inimesed poleks ju probleemiks, kuid kepikõndijad, kes oma keppe igas võimalikus suunas vibutavad (kui selles, nagu peaks) ja lastekärudega naised ja siis veel mingi kontingent, kes põhimõtteliselt külg külje kõrval kõndisid ajasid mind põhimõtteliselt poolenisti võssi. Seda enam, et ma olin pidevalt mures, et ükskord ma selle kepi endale varbasse saan.

Lõpp hea, kõik hea – varbad terved, kops töös ja nännikott kaenlas ma ennast lõpuks kodu poole liigutasin. Win! Ma pean enne natuke aega mõtlema, kas ma järgmine aasta tahan uuesti osaleda või mitte. See vabaõhu kilukarbi teema ei ole väga minu rida.

Kolmapäeval õhtul siis lahkusime Tallinnast Manchesteri suunas. Lend ise oli alles kell pool üksteist õhtul ning isegi kahetunnise ajavahega oleks sealt poolt ühistranspordiga liiklemine üks paras õudus olnud. Õnneks tulid Ste vennad ja ta isa meile järgi ning juba umbes tunni pärast olime Ste isa juures.

Mul on siiani päris hästi meeles see, kuidas me vennaga ükskord laevaga Soome minnes mööda koridore jooksime, kui merel oli paras tuul ja lained ikka mõnusalt laeva loksutasid. Tookord polnud mul mitte kui midagi viga ning pigem sai seda loksumist täiel rinnal nauditud, kuid nüüd on ikka hoopis teisiti. Huvitav, kas see “reisihaigus” saab külge kasvada? Samas.. Näiteks kui Eestis mind buss loksutab, siis ei juhtu väga midagi. Inglismaa teed on aga väga käänulised ning samaaegselt tõusevad ja laskuvad päris ägedalt, niiet põhimõtteliselt on autoga sõitmine nagu lõppematu lõbustuspargi atraktsioon. Õudneeee. Ma õnneks avastasin, et kui ma pea veidi viltuselt vastu auto ukseraami toetan, siis mu aju ei saanud niivõrd aru mis toimus ja oli veidi parem olla.

Birmingham Library

Birmingham Library

Neljapäeval läksin Siirile Birminghami külla. Muidu Inglismaal oleme ju vahepeal käinud (2012, aga siiski midagi), kuid Birminghamis polnud käinud sellest ajast saadik kui me Eestisse ära tulime. Üleüldiselt oli kesklinn sama, aga näiteks New Street Stationi rongijaam oli küll pea peale pööratud. Näiteks Sheffieldis ümber istumist ma põdesin palju rohkem, kui New Streedile kohale jõudmist, kuid lõppkokkuvõttes sai esimeses palju kiiremini liigutud 😀 Ma olin ikka päris segaduses kui ma jaamast välja sain, kuid õnneks leidsin Siiri ikka päris kiiresti üles.

Linnas sai üks hea Primarki ja Bootsi ring ära tehtud ning muidugi KFC! Kahjuks, nagu mul ikka viimasel ajal kipub olema, siis ei olnud ükski asi päris nii hea nagu ma mäletasin. Primark oli üksjagu rahvast täis ja ega ma pärast seda ohtrat reisimist väga šopata ei viitsinud, seega ostsin mingeid vajalikke asju ja läksime edasi. Jalutasime natuke mööda kesklinna ringi ja käisime mõndades vanades tuttavates kohtades.

Näiteks enne kui me ära kolisime hakkasid nad uut raamatukogu ehitama. Ma mäletan ainult kõrgeid barjääre, kuid nüüd on seal selline kummalise väljanägemisega hoone. Sees oli nii palju raamatuid ja erinevaid osakondi, et silme eest läks kirjuks. Ma kujutan ette, et sa

Terrassi vaade

Terrassi vaade

leiaksid sealt mis IGANES raamatu, mida sul vaja peaks olema. Väga fäänsi värk ikka. Ei puudunud ka õppimise alad ja kohvikud ja .. kõik-kõik. Kolmandalt korruselt sai õueterrassile, kus avanes võimas vaade linnale. Suvel oleks seal mega mõnus lebotada ja raamatut lugeda, seekord oli seal kahjuks päris tuuline ning kuna päike tuli ja läks siis ei saanud väga head pilti ka. Oleks pidanud üle ääre ka pilti tegema, et ikka oleks näha kui kõrgel me olime, aga ma arvan, et poleks sellega väga hästi hakkama saanud.

Tänavapilt oli jätkuvalt väga multikultuurne, ehk siis seal ei olnud väga palju muutunud, kuid väga paljud hooned olid ehitamisel, ehk siis mitmed tuttavad kohad olid parasjagu kinni. Näiteks Pallasades, mis oli muidu New Street Stationiga ühenduses, oli nüüd täitsa kinni ning niipalju kui ma aru sain, siis laiendavad seda päris uhkelt. Samamoodi oli Paradise Forum kinni ning sellest läksid ainult kõrgete seintega “tunnelid” läbi. Põhimõtteliselt on varsti terve Birminghami kesklinn üks suur kaubamaja ning selle asemel, et saaks rahulikult ringi kõndida pead sa ainult šoppama :D.

Kui oli veel lootust päiksele

Kui oli veel lootust päiksele

Õhtul käisime Siiri pubi kaemas ja siis paaris kohas veel, kus ta rohkem käib. See Birgminghami osa, kus Siiri elab oli päris kobe – uuemad hooned ja üleüldse veidi rahulikum. Nagu ta ise ütles, siis see on rohkem selline rikkurite linnaosa :D. Vastupidiselt Tallinnale on sul pubi praktiliselt koduukse kõrval – ja uskuge mind, seal on neid pubisid ühe tänava peal ikka metsikult. Ma polnud alkoholi ikka päris pikka aega tarbinud ning ausalt öeldes ei saa öelda, et ma oleks puudust tundnud või millestki väga ilma jäänud. Ei tea, kas vanadusest, kuid väga ei ole seda isu või tahtmist.

Söögi jaoks oli isu enam kui veel ning seda saime The Plough’st. Võtsime kahe peale kanapasteedi eelroa ja põhiroaks võtsime Plough burgeri. Issand.. See oli nagu Mack’is käimine. Ma usun, et mul oleks kõht juba sellest poolitatud eelroastki tegelikult täis olnud, arvestades kõrvale joodavat siidrit. Pasteet oli MEGA hea! Seda serveeriti miski põneva chutney‘ga, mis omaette maitses päris ebameeldivalt, kuid pasteediga maitses jube hästi. Pubi ise oli päris täis ja populaarne ja pigem selline vali koht, aga mõnus ja hubane. Muidugi ma söögist ja seest ühtegi pilti ei teinud eks, osav nagu ma olen, kuid õnneks on olemas sõber Google.

The Plough

The Plough

Selfie!

Selfie!

Nii tore oli Siirit näha üle pika aja ning näha seda kanti, kus ta nüüd elab ja töötab. Much needed girl time! Reede hommikul pidin juba 9st hommikul rongi peale minema, sest tolle päeva peale oli meil planeeritud Ste perega Skegnessi minek. Enne rongijaama minekut tegime hommikusöögi pausi ning kus mujal kui GREGG’sis! Kaua oodatud šokolaadi muffinid ja chicken bake.

Mmmm.. Šokolaad.

Mmmm.. Šokolaad.

Muffin oli mõnusalt šokolaadine ja see pehme sulav sisu… Mmmmm… Long time no see. Kahjuks aga hakkas mul kogu see suhkru sisaldus natuke vastu, kuid see kana pirukas oli küll megahea. Üllatus-üllatus. Ilmselt ma Eestis ei ole väga harjunud suhkrut tarbima ning nüüd tunduvad kõik maiustused natuke nagu.. üle suhkrustatud ning väga süüa ei kannata. Võib olla on lootust, et ma saan kunagi peenikeseks!

Reedene ilm oli küll päris jube. Birminghamis juba sadas päris tugevat vihma, kuid õnneks põhjapoole liikudes tuli pigem sellist seenekat, kuid mere äärde jõudes oli tuul ikka üpris korralik.

Skegness on Inglismaa üks populaarsemaid mereäärseid puhkekohti, kuhu inglased ise reisivad oma haagissuvilatega. Seal on üldse haagissuvilad ääretult populaarsed ning see linn on äärestatud suurte põldudega kuhu on sadades suvilaid pargitud.

Pealt vaade

Pealt vaade

Küljelt vaade

Küljelt vaade

Mul oleks päris suur hirm, et ma õhtul lihtsalt EI LEIAKS oma suvilat üles ja ma peaks õues magama. Suht reaalne ma leian. Rachel ütles ka, et nad ükskord otsisid oma treikut päris pikka aega. Oops.

Skegnessi üks suur ja oluline osa on nende turg. Sealt saab igasuguseid riideid, kotte ja muud nänni odava raha eest, mis meenutab veidi nagu näiteks Tuneesia turgu, kuid hinnad on sellega võrreldes ikka kallimad, olgugi et seal müüakse üpris vabalt võlts brände ja asju ka.

Turg

Turg

Turu kõrval kohe asetseb Fantasy Island, mis on nagu pildistki näha lõbustuspark. Park ise pole suur, kuid need “ameerika mäed” nägid küll päris haiged välja. Enne ära minekut käisid osad meist sellega sõitmas ka, kuid kuna meil oli pikk autoreis veel ees, siis ma ei tahtnud väga end loksutada lasta.

Inglismaa teed

Inglismaa teed

Kogu reis läks hästi, hoolimata veidi konarlikust algusest. Nimelt tuli välja veel üks UK eripära.. Ste võttis reisimiseks kaasa ainult oma Eesti ID kaardi, kuna see on ju ikkagi päris dokument ning veidi mugavam kaasas kanda kui pass. Ka Ryanairi enda kodulehel on kirjas, et reisimiseks võib kasutada resideerutava riigi ID kaarti, kuid tuleb välja, et UKsse minekuks peaks inglased kasutama ainult passi. Teema on selles, et Eesti ID kaardi kasutamiseks peab kasutama kehtivat passi (mis on ju normaalne eks), kuid Eesti ei teaks ID kaardi tegemisel näiteks seda kui Ste kodakondsus oleks UK poolt tühistatud (mis iganes põhjustel) ning seega oleks tema kodakondsus vale. Ehk siis, enne kui Ste sai pärisels UKsse siseneda pidid tolli töötajad kuskilt järgi kontrollima, et ta kodakondsus on ikka olemas. Täielik idiootsus. Eestlastel pole ID kaardiga sisenemisel probleemi, kuid inglastel on. Ma kujutan ette, et see on AINULT inglastele ning üks järjekordne asi, mida ainult UK teeb. Samas nagu, kas sellist asja ei peaks näiteks Eestis ka teatama? Näiteks see tädi seal kontroll putkas küsis küll, et kas see on ta ainuke kaasasolev dokument, kuid kui Ste ütles et on, siis tädi lihtsalt lasi ta läbi ilma midagi muud ütlemata. Mida iganes. Lõpp hea kõik hea.

Reisi ajal söömisega oli tegelikult päris hästi ning mu enesekontroll oli täitsa omal kohal. Näiteks ei söönud ma järjest ära tervet pakikest šokolaadi küpsiseid, olgugi et nad olid pehmed ja MEGAhead. Samuti piirdusin ma ainult ühe Greggsi muffiniga, kui ma vanasti oleks vabalt ära söönud 2 järjest (appi kui õudne!). Täna hommikul oli kaalunumber suht sama millega ma ära läksin, nii et suurt pahandust ei ole teinud. Uuest kuust saab uue hooga jälle peale hakata. Ma suutsin oma külaskäiguga Siirit ka motiveerida ja määrisin talle Endomondo pähe – selle tagajärjel hakkame mõõtu võtma ning aktiivselt liigutama kuni sinnani kui ta juulis Eestisse tuleb. Samas nüüd tuleb mulle meelde see, et võidutingimused jäid läbi rääkimata. Oh well…

Homseks hakkab jälle hall argipäev ning nüüd ei tule ühtegi puhkemomenti kuni septembrini välja.

Unlike restylane.

Ma ei tea miks, aga need nädalavahetused lähevad küll topelt kiirusel mööda ja enne kui arugi saad, istud jälle esmaspäeva hommikul tööl arvuti ees.

11262236_717790601663400_5392500299962913986_n

                                                                                   32 finalisti

Sellel nädalal aitas muidugi kaasa see ka, et terve laupäeva olime Stega Baribali piljardiklubis kuna käimas oli Harrastajate Liiga Finaal. Vapsee vägev, eks! Kokku oli siis 32 finalisti ning kogu värk kestis kella kahest päeval kuni… oeh, meie läksime sealt lõpuks ära vist kuskil poole üheteistkümne paiku? Muidugi lõpuks oli mingi “show” voor ka, kuid autasustamine võis vabalt mingi kümne ajal küll olla – täpselt ei tea, sest silm ei jaksanud enam kellanägu vaadata :D.

10423258_10207059130982391_6762364501992723580_n

Pärast pikka päeva, platseerus Ste lõpuks kolmandale kohale, võitis veel ühe Soome reisi ning uhke karika! Arvestades seda, et isegi piljardimäng mõjub vaimule laastavalt ning pidev keskendumine väsitab päris tugevalt, siis on igati tubli tulemus ja mina olen küll vääääääga uhke! Jah, nagu näha siis see karika pilt on Mack BBQs tehtud – käisime vaid pitsat söömas seekord kuna kõht oli juba nii tühi.

Pühapäeval ei teinud nagu väga ka midagi, sest siis oli täielik lebotamise päev ning vaatasime koos Amazing Race’i finaali. No ma räägin, absoluutselt kõik saated saavad suveks läbi, isegi mingid võistlused. Oh well. Seekord olid Amazing Race’is suhtes paarid ja ka niiöelda “blind date” paarid, kes pandi kokku ainult saate jaoks. Nagunii need ülesanded on täiega põnevad, kuid selline lahendus lisas veel hoogu juurde minu meelest. Muidu said need blind date paarid suht hästi läbi, kuid üks paar oli küll täitsa jube. Mul oli sellest mehest täiega kahju, sest see tsikk koguaeg tänitas ja huilgas ja muud ei kuulnudki praktiliselt kui “Blaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaair. I was right. I told you so. Blaaaaaaaaair!”. Siin on väike väljavõte sellest ka:

Pärast mitte väga järjepidevat nädalavahetust tuleks ennast jälle ree peale saada ning seks puhuks on meil tööl tervise nädal, ehk siis täna hommikul ootas mind töö juures üks mõnus smuuti ning samuti näksimiseks pähkleid-kuivatatud puuvilju. Mõnna mõnna! Õhtuks teeb mees kodus süüa ning tegelikult on elu ju kui lill!

Huumoriga smuuti.

Huumoriga smuuti.

Päikest ja tugevat meelt kõigile!

What the actual fuck?!

Oooooookei, ma olen jumala kindel, et on päris tore olla mingi kuulsa telesaate stsenarist, aga MIDA PAGANAT!? Ja mis näitlejatel viga on?! Ausõna ma ütlen! Kõik kulgeb jumala ilusti ja siis need väga kuulsaks saanud staarid mõtlevad, et OH NÄE, aitab küll. Tõesõna…

Alustuseks suri ära McDreamy ja nüüd asusin ma siis vaatama Vampire Diaries’i hooaja viimast osa ja no tere tulemast, Elena elu ühendatakse Bonnie eluga, ehk siis niikaua kuni Bonnie on elu ja tervise juures on Elena sügavas ilu-unes ja ei vanane päevagi AKA Nina Dobrev otsustas sarjast minema minna. Tule taevas appi! Neil võib olla on tõesti igav, aga mul ausõna ei olnud.

Ma olen praegu täiesti endast väljumas. Muidugi kui ma oleks “päris” fänn, siis ma oleksin seda juba kuu aega ette teadnud ja minu üllatus ei oleks nii suur olnud, aga siiski… Milline pettumus. Alguses ma mõtlesin, et äkki ta jäi rasedaks või midagi, aga tundub, et saade läheb ikka täies jõus edasi. Huvitav, milline see saate “kaanepilt” saab nüüd olema.. Stefan ja Damon kallistavad üksteist hoopis?

Hakkame siis panuseid panema, kes mis sarjast järgmisena ära läheb? Mida mul ÜLDSE enam vaadata on, ah? Revenge sai ka otsa ning üleüldse on enamus saateid nüüd suvepuhkusel või midagi ning enne sügist ei saa üldse midagi vaadata. Peaks leidma mingi sarja, millel on umbes 10 hooaega, et oma õhtuid sisustada või midagi. Samas võiks ju selle asemel tervislikuks hakata ja valgeid õhtuid näiteks kõndimiseks ära kasutada (ei, milleks?!).

Oeh, ma olen püha viha täis!

Naised linnapeal

Otsustasime eile mõne töökaaslasega veidi linnapeale laiama minna, et endid vahelduse mõttes premeerida (mis sellest, et ma end see nädal niigi väga tihedalt premeerinud olen – ju siis pean ennast nii tubliks, mis teha) ja pärast ja kultuuri kogeda. Esiteks siis seadsime sammud kohvikusse Komeet, sest filmi alguseni oli tund aega. Ma polnud siiani seal käinud, küll aga olen ma sellest päris palju kuulnud ning minu tuttavad on küll väga kiitnud. Ütlen kohe ära, et tegemist on väga tegusa kohvikuga, nii et kellelgi esimeseks kohtinguks see küll teab mis õige valik pole. Pigem on see just selline koht, kuhu sõbrannadega jutustama minna. Kuigi Komeedil on ka niiöelda “päris” menüü, siis seekord nina sinna ei pistnud ning ilmselt tuleb seda mõnel muul korral uudistama minna, kuid koogivalik on küll hea! Ma ei teagi, kas see oli automaatne otsus, kuid me kõik võtsime erinevad koogid, mistõttu sain proovida nelja erinevat kooki ühe külastusega. Pretty cool, right?

Napooleoni kook

Napooleoni kook

Ise olen olnud peaaegu terve oma elu ühe korraliku Napooleoni koogi fänn, kuigi enamus aega olen pidanud pettuma. Enne kui sisse kaevusin tundsin korraks muret, et kas magustoidu kahvel on ikka piisavalt adekvaatne tööriist või peaksin ma kuskilt kirve abiks võtma. Ma olin aga väga meeldivalt üllatunud, sest kihid olid pehmed ja terve kook oli suussulav. Kuna ma kohvi sõber ei ole, siis võtsin kõrvale ilma suhkruta kakao ja ei pidanud pettuma. Ma ei tea miks, aga ma ootasin hoolimata suhkru puudumisest sellist veidi magusat lurri, kuid sain hoopis sellise kergelt mõrkja joogi nagu oleks kakao tumedast šokolaadist tehtud. Me like it! Koogi kihtide vahel on megahea kreem, mis ei ole liiga magus ning alumiste kihtide vahel on moos, mis võib olla et oleks võinud olla veidi hapukam, kuid kogu kooslus oli täpselt paras. Kindlasti soovitan!

vaarika_beseerull_koos

Vaarika-beseerull

Karin ja Helen on juba päevi õhanud vaarika-beseerullist, mida nad natuke aega tagasi olid proovimas käinud ning sain ka selle järgi kaeda. Beseekreem seal sees on õhuline ja magus, kuid vastukaaluks on seal vahel hapud vaarikad, mis kogu selle kombo tõsiselt heaks teevad. Seetõttu sobiks see koogitükk ka neile, kes väga magusaid asju ei armasta, kuid veidi miskit siiski. Olgem ausad, tegelikult nägid kõik koogid välja megahead ja isuäratavad ning kutsusid proovima! Paradiis, I tell you.

Vaarika-toorjuustu kook

Vaarika-toorjuustu kook

Siis oli meie laua peal veel üks toorjuustu kook, mis on üks heade magustoitude alustaladest, sest kamoon, kellele üks hõrk toorjuustukook ei meeldiks? Olgugi, et kook oli jällegi väga hea ja vaarikas oleks toorjuustuga justkui kokku loodud, siis üleüldiselt avaldas see kook mulle kõige vähem muljet. Võib olla teised variandid olid lihtsalt veidi põnevamad? Viimaseks valikuks oli miski karamelli-pirni kook, millest kahjuks pilti ei ole, kuid välja nägi ta sama ilus kui teisedki. Ilmselt oli seal ka tegemist toorjuustuga, kuid kate oli karamelli ja pähklitega. Maitse poolest on see kook pigem suurtele magusasõpradele, sest seal koostises ei ole midagi, mis kogu seda magusat ära balansseeriks. Mulle muidugi see kook väga meeldis, kuid mulle tundub, et mul veresoontes voolavad šokolaad ja suhkur käsikäes, ehk siis.. polnud ta minu jaoks liiga magus ega midagi. Torditüki hind on kõikidel tortidel sama – €3.80 ning oma hinda täielikult väärt, sest 1) tordid on maitsvad 2) tordilõigud on suuuuuuuuured Kui päris aus olla, siis see tort on ühe toidukorra eest ja rohkemgi ning mul oli tegelikult kõht ka peale filmi lõppu täis. Seetõttu kui Komeeti kooki sööma minna, siis pole mõtet mingeid eelroogasid planeerida ja vastupidi, kui minna sinna praade või asju sööma, siis koogi jaoks küll piisavalt ruumi ei jää. Oma Napooleoni koogitükki näiteks Mack BBQ šokolaaditükiga võrreldes (mille eest ma maksin vist ligi €5.90) jääb Mack küll tugevalt alla nii maitse kui ka koguse poolest. Muidugi on mul hea meel, et nii heade asjade eest igal pool hingehinda ei küsita :D. Edasi läksime Coca-Cola Plazasse ning üle pika aja oli see esimene kord, kus ma ei tahtnud kino poest snäkke osta! Vahi imet. Läksime vaatama Age of Adaline’i, mida ma olen juba pikka aega kaalunud, kuna teadsin, et Ste nagunii seda vaadata ei taha ning kellega mul ikka väga minna on… Viimasel ajal on need Holliwoodi filmid ikka väga etteaimatavaks läinud. Teine variant on see, et ma lihtsalt vaatan liiga palju filme, mis võib ka tõsi olla. Idee kui selline oli muidugi vähe teistmoodi – lugu naisest, kes lõpetas järsku vananemise – kuid lõpp läks ikka nii nagu alati. Võib olla oleks olnud efektiivsem, kui Adaline oleks päriselt ära surnud pärast 107 aastat, või noh.. surnud ära kauemaks kui 2 minutit, kuid ilmselt siis ei oleks see enam lugu armastusest, vaid puhas draama. Mulle meeldib  kritiseerida, nagu põlisele eestlasele kohane, seetõttu leian et mõned osad filmist olid päris naeruväärsed. Näiteks see, et kui Adaline esimest korda avarii tegi ja välk sisse lõi, siis selle asemel et nii suurest energia laengust õhku lennata (mis olgem ausad oleks tegelikkuses pidanud juhtuma) tuli ta hoopis oma surmast välja, samas teist korda avariid tehes ja ära surres läks vaja ainult 750 volti, et teda tagasi tuua. Magic! Või see, et tema boyfriendi jaoks ei olnud imelik, et tal on endast (välimuselt) vanem tütar. Või see kui tuli välja, et Adaline oleks peaaegu oma praeguse boyfriend’i isaga abiellunud? Või see, et ta boyfriend ei olnud üldse vihane, et Adaline talle valetas kui kogu lugu välja tuli? Võõõõõõi näiteks see, et ta boyfriend juba teisel kohtumise korral armastust avaldas? Jep… Juba teist korda kui nad kokku said oli Adaline kindel, et ta selle tüübi pärast tahaks nüüd vanaks saada. Hmmm.. Äkki ma olen lihtsalt muinasjuttudest välja kasvanud? Üleüldse on kõik raamatud täis selliseid veidi ebareaalseid lugusid, aga ehk sellepärast nad hästi müüvadki. Inimesed tahavad oma igapäevaeludest välja, tahavad endid kellegi teise täiuslikku elusse heita ja mitte oma päris elu peale mõelda? Njah.. Isegi olin sellesse pagana varjunditesse nii sisse tõmmatud, et endal ka häbi tunnistada. Järgmise filmina tahaks nüüd ära näha selle Hot Pursuit’i, kuid seda vist Ste näha ei taha, ehk siis ma pean võib olla ootama niikaua kuni selle adekvaatne koopia internetti ilmub. Samas.. olen alternatiivsetele võimalustele avatud 😉 Anyone?

Häving

Ta-daa! Kohupiima ja valge šokolaadi tort

Eelnevalt sai juba mainitud, et ega sellest 30-päeva challenge’ist küll midagi välja ei tulnud, kuid see ei pane mind muidugi üldsegi lootust kaotama ning nüüd olen ma välja mõelnud selle, et enne kui me 27ndal Inglismaa poole lendu tõuseme, mina pattu ei tee. Sinna on 13 päeva aega ja juba praegu ma mõtlen, et oleks nii tore banaanilaaste šokolaadis näost sisse ajada. Mmmm.. banaanilaastud… Võin vist ausalt öelda, et see on vabalt minu praeguse hetke lemmikmaiustus. Kindlasti sisaldavad need üüratutes kogustes suhkrut ka, niiet.. Nädalavahetusel oli emadepäev ja selleks puhuks läksime vanaema juurde hommikusele söömale. Algselt oli meeles tordist pilti teha, aga siis ma ikkagi unustasin ja siis oli tort juba peaaegu otsas, et pildile ei olekski eriti midagi jäänud, kuid õnneks on Bibi Pagaril oma veebileht, kus on üks näidistort ka väljas. Tort oli täiega nämma! Tehtud oli kohupiima ja valge šokolaadi segust, mis maitses veidi nagu toorjuustukook, vahel olid veidi hapukamad mustsõstrad ja põhi miskine purune, kuid minu meelest mitte päris küpsis. Peal olid kaunistuseks šokolaadilaastud, aga need olid küll tehtud ma ei tea mis šokolaadist, sest maitselt meenutasid rohkem neid jubedaid jõuluvana šokolaadikujusid. Jättis plastmassise tunde suulakke – väkk! wpid-img_20150510_163223.jpg wpid-img_20150510_163321.jpg Veidi hiljem läksin vanematele ka Assakule külla, sest noh esiteks oli emadepäev ja teiseks… mu vanemad said uue väikse karvase pambu! Vanemad koerad on juba üpris vanakesed ning uut verd tuleb ju peale toota. Lisaks sellele, et kuts on niisama nunnu on ta ka Trixi lapselaps, ehk siis vereliin jätkub 😀 Täielik nunnupall! Lisaks sellele on ta äärmiselt sotsiaalne ja tore ja tahab koguaeg kellegi juures olla – need teised koerad teda eriti ei paelu.

Ja et ma ainult lulli ei lööks, siis lõin ka aiatoimingutele käe külge ja jaotasin aktiivselt puiduklibu põõsaste alla. Kuna need hunnikud olid juba mõnda aega paigal istunud, siis selle aja peale olid miskid rõvedad ämblikud neisse pesad teinud. Väkk-väkk-väkk! Tegemist ei olnud just väga väikse ämmelgaga, vaid ikka korralik pöidlaotsa suurune (koos oma kossidega) ning jooksis maapinna vabisedes hunnikust eemale ja kuhugi mujale, kust ta uut pesa saaks lantida.

wpid-img_20150510_162735.jpg Täna on juba üpris mõistlik kevadilm, see-eest eile sain ma lõpuks täiesti läbimärjaks, sest kuna ma pidin õhtul poodi minema, siis ei tahtnud ma vihmavarju lisa pambuks kaasa võtta. Noh, õnneks ei tulnud terve tee padukat, aga piisavalt, et kõik riided ja jalanõud läbi liguneks. Kui ükskord see tuul ka ära läheks, siis annaks ju juba lausa mõnusalt elada 😀 Ei jõua meie Inglismaa reisi ära oodata! Tahaks juba Siirit näha ja riideid osta ja niisama Ste perega chillida ja.. ja ma ei tea, veidi tunnen puudust selle ehtsa inglisekeele sees olemisest.