Spoilerid

Oh miks ometi on olemas selline koht nagu Facebook või üleüldse internet. Ma lootsin, et ma saan veeta rahuliku reede õhtu ja minna hoopis kinno ja mitte mõelda teistele asjadele. Nagu mainitud sai, siis ma olen igasuguste erinevate sarjade fänn ja neelan neid kontrollimatult – Vampire Diaries, Bones, Pretty Little Liars, Revenge, Beauty and the Beast, Grey’s Anatomy, Suits, Criminal Minds,Castle, My Kitchen Rules ja nii edasi. Ja nüüd, sellel reedesel päeval tehti mulle selline spoiler attack, et ma kohe ei tea mida peale hakata. Derek Shepard suri ära! Appiiiii! Ma pole ise seda veel vaadata jõudnud ja ma ei tea, kas ma julgengi seda vaadata, sest ma kujutan väga ehedalt ette kuidas ma kõik need 42 minutit lihtsalt ulun nagu homset polekski. Oeh.. Miks tehakse inimestega niiviisi?

Ei noh, ma saan aru küll, et on vaja storyline’i muuta ja näitlejatel saab siiber ja mida iganes, aga kes vaeste fännide peale mõtleb, ah?

Üleüldiselt on nii, et kuna mul on nii palju sarju, mida ma vaatan, siis mõnikord peab osade nende jaoks mul kindel tuju olema. Näiteks hetkel ei ole ma viitsinud lõpuni vaadata Revenge’i, Pretty Little Liarsit ja Criminal Mindsi… Isegi Vampiiri Päevikuid vist. Praegu on mul tuju ainult Grey Anatoomiat ja My Kitchen Rules’i vaadata, sest mõnikord saab mul igasugusest draamast ja sita keerutamisest lihtsalt villand. Mõnel päeval on lausa niiviisi, et ma ei viitsi üldse midagi vaadata, vaid parema meelega loeks lihtsalt raamatut või midagi.

Nagu ma siin ühes postituses rääkisin, siis avastasin ma enda jaoks audioraamatud. Need on maailma ühed peaaegu et kõige mugavamad asjad! Ausalt! Kõndimas käies on need lausa imelised, sest kogu aja ma keskendun sellele, mida mulle ette loetakse, mitte mõtetele, kuidas mul on raske ja võiks juba lõpetada – mida kauem ma kõnnin, seda rohkem ma saan teada, mis edasi saab. Suurepärane kompromiss minu puhul, kas pole?

Suure õhinaga olen praeguse seisuga ära kuulanud Hunger Games’ide kõik raamatud ning just mõni päev tagasi lõpetasin Divergent’i raamatud. Mis on muidugi natuke halb avalikkuses audioraamatuid kuulates, on nimelt see, et kurva koha peal hakkan keset tänavat töinama – samas ma loodan, et inimesed panevad mu kurbust pingutuse pisarate pähe ja ei vaata mind väga imelikult :D.

Hunger Games lõppes minu jaoks veidi imelikult või kuidagi pehmelt. Samas Katniss leinas seal sada aastat ning seda ei saanud talle väga pahaks panna. Siiski mul on hea meel, et pärast kogu seda jama ta valis ikkagi Peeta, olugugi et ma seda algusest saadik arvama kippusin, sest miks muidu see Peeta nii kaua elus püsis.

Divergent on Hunger Gamesile veidi sarnane, kuid siiski mitte päris ning veidi on seal ka Maze Runner’ile sarnaseid jooni, samas kõiki neid ühendab revolutsioon ja vabaks saamine ja noored inimesed. Divergentis (kes on filme näinud, see teab) on inimkond jaotunud oma iseloomu omaduste järgi osadeks: Kartmatud, Isetud, Siirad, Erudeeritud ja Sõbralikud. Kui noored saavad 16-aastaseks, võtavad nad osa valimistseremooniast, kus nad saavad otsustada, kas nad jäävad sinna ossa, kus nad on sündinud või valivad muu osa, mis neile hingelähedasem on. Selleks, et valimine lihtsam oleks ning et valitsus muidugi saaks asjade käigul silma peal hoida, toimub eelmisel päeval testimine. Enamik noori saab sealt ainult ühe vaste, mis ongi norm ja tava, kuid mõnikord lähevad asjad teisiti. Näiteks peategelane Tris, sai testi käigus 3 tulemust, mis nagu ta teada sai pidi jääma saladuseks, kuna temasuguseid inimesi kütiti. Valitsuse ettekääne nende tagaajamiseks oli see, et vaimu poolest erinevaid inimesi on raskem kontrollida, nagu ikka.

Tegemist on päris põneva triloogiaga sellest, kuidas Tris valib Isetute asemel Kartmatud, kuidas ta oma uue osaga harjub, kuidas ta nende testid läbib. Nagu peaaegu et igas raamatus või sarjas on alati inimesi, kes üritavad kehtivat valitsust kukutada ja revolutsioone korraldada ning seda ka siin. Tris paljastab terve kogukonna kohta suure saladuse, mis kohati tekitab veel rohkem paanikat, kuid teisalt annab osadele inimestele lootust. Pudru ja kapsad!

Muidu oli täitsa tore kuulamine, kuid minu suureks kurvastuseks tappis kirjanik Trisi lõpuks lihtsalt maha ja see oli megakurb! Samas ootan ma juba põnevusega, millal see kolmanda raamatu film kinodesse jõuab, sest ma tahaks näha, kuidas filmimehed ja -naised selle lõpu lahendanud on. Arvestades seda kuidas Insurgenti film kinodes lõppes, võib eeldada, et sealt tuleb midagi veidi teistsugust.

Hetkel on mul käsil Inglise kirjaniku Paula Hawkinsi põnevik “The Girl on the Train”, mis on hetkel Amazoni raamatute topis. Ootele olen jätnud Castle’i seriaalist päris Nikki Heat romaanid, mis kindlasti lähitulevikus mu kõrvu ulatuvad. Kui kellelgi on mingeid häid ideid, mida ma lugeda/kuulata võiks, siis andke teada. Hästi paljud vaatavad näiteks Game of Thrones’i, aga ma ei tea.. Nii palju kui ma sellest kuulnud olen, siis on see päris võigas ning ma ei tea, kas ma tahan ennast millelegi sellisele avada.

 

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s