Kevad, sügis, talv

Viimasel ajal tundub, et ilmal on bipolaarsushäire või midagi sarnast. Nädal enne mu puhkust olid üliilusad ilmad – päike paistis, oli soe ja igasugused varajased kellukesed õitsesid. Siis kui mu puhkus algas, tuli muidugi “vihmaperiood” ning ega ma siis muud midagi ei teinudki, kui lihtsalt istusin oma peed laiaks. Time well spent.

Ma olen ammu täheldanud, et ma kipun olema väga kergesti sõltuvusse jääv. Oh ei, mitte millesti halvast.. vist. Ma ei taha siinkohal rääkida ei alkoholist ega narkootikumidest, vaid hoopis tahtmisest TEADA. Jah, just, mul on VAJA TEADA. Esimene kord juhtus see siis kui pärast väga pikka ooteaega tuli välja Harry Potteri viimane raamat. Ma olin nii elevil kui ma selle kätte sain ja hakkasin lugema ja lugesin.. ja lugesin. Ma mäletan, et järgmine päev olin Teres tööl ning muidugi terve eelneva öö ma lihtsalt lugesin. Ma PIDIN teadma ju ometigi kuidas see lõpeb. Õnneks oli see ainult üks raamat ning kui see läbi sai oli rahu majas.

Hoopis teine tase on teleseriaalid. Näiteks mõni aeg tagasi avastasin ma sellise toreda sarja nagu “Beauty and the Beast”, ehk siis vana hea muinasjutt tänapäevases kuues. Süžee pole iseenesest midagi tapvalt põnevat, kuid miski sellest sarjas köitis mind niivõrd, et ma vahtisin seda terve õhtu ja pool ööd niikaua kuni ma järgi jõudsin ja siis polnud enam midagi vaadata. Ma vihkan seda, kuidas mu “tahe teada” totaalselt omastab mu ning mitte miski muu pole enam nii oluline – ei uni, ei söömine (kellel on aega süüa teha?!).

Ma olin absoluutselt veendunud, et minust lähevad need hallid varjundid mööda, nagu ma suutsin ilusasti Twilight’i kõigepealt boikoteerida. Mõlema puhul nägin ma filmi enne raamatute lugemist ning ausalt öeldes mind üldse ei tõmmanud need raamatud, kuni ma esimest lugema hakkasin. Oh well… Jõuluks kinkis Siiri mulle “Fifty Shades of Grey”, mis seisis mul peaaegu kolm kuud täiesti puutumatuna, sest mul oli tol hetkel käsil “Gone Girl”. Ühel otsustaval päeval (võimalik, et 21. märtsil) võtsin ma selle siis lõpuks kätte ning ei suutnud enam käest panna. Uskumatu, kuidas see mind lihtsalt enda sisse imes!

Olugugi, et minu jaoks see põhiteema oli arusaadavalt ebareaalne, siis ma jumaldan õnnelikke lõppe ja kui kõik halb muutub heaks. Päris elus ma ei usu, et nii kiire muutumine ühe inimese puhul ja nii totaalselt oleks võimalik, kuid mine sa tea.. võib olla õige motivaatori korral võib kõike juhtuda?

Vahepeal oli ka mu suurepärane 25s sünnipäev. Go me! Nüüd ma siis olengi päriselt veerand sajandit vana, kuid ette näidata pole ju väga midagi. Mida ma siiani oma eluga teinud olen? Kui niiviisi mõtlema hakata, siis üksjagu asju: lõpetasin kooli, kolisin Inglismaale, läksin ülikooli – sain diplomi, leidsin mehe, kolisin Eestisse tagasi, ratsutasin, saime oma korteri, mõlemil on üpris tasuv töö ning aastatega on nii mõnigi palga- ja ametikõrgenduski saadud. Tegelikult läheb ju päris hästi see täiskasvanu elu – ei ole meeletuid laene selja taga ning saame edukalt hakkama.

Mulle meeldivad sünnipäevapeod, sest see on üks päev aastas, kus saab kindlasti lähemate inimestega lihtsalt maha istuda ja mõnusalt lobiseda. Täiskasvanu olemine võtab aega ning tavaliselt lähevad nädalad lausa lennates mööda, ilma et oleks vahepeal jõudnud kedagi näha või midagi sotsiaalset teha. Ainuke halb asi on see, et pidudega käib kaasas söömine ja joomine ning selle teemaga seoses saab sujuvalt minna üle mu kaaluteemale, mis veidi on liikunud, kuid mitte niipalju kui ma tahaks.

Lubasin edale, et aprillist hakkan korralikuks, kuid siis tuli lihavõtete nädalavahetus ning ma läksin vanemate juurde šokolaadimune sööma. Miks mul ei võiks olla suurepärane enesekontroll? Miks ma ei suuda vastu panna šokolaadile ja muule heale-paremale? Miks mu aju ei võiks MITTE mäletada, kuidas šokolaad maitseb? 😀 Nii palju asju.. Oeh, raske on see kaalukaotaja elu. Raske!

Eile õhtul käisime tublilt 8 kilomeetrit ümber “maja”. Noh, tegelikult mitte päris ümber maja, kuid ümber meie naabruskonna siiski. Mõnikord ma mõtlen, et oleks jube lahe rulluisutada, kuid meie majaesine tänav on umbes selline:

Mujal on enamvähem normaalne, kuid väga ei taha niiviisi ka, et peab autoga kuskile “pohlametsa” sõitma ja alles siis saab rullitada. Ratas on alati ka variant, kuid selle pidamine on vaevalisem ja üles-alla kolmandale korrusele tassimine nõuab musklit, mida mul enam ei ole 😀 . Nii me siis hetkel tegelema aktiivse kõnniga, kuigi eile pushis Ste mind lõpus natuke jooksma ka. Olgu.. Jooksmine ei ole halb, täitsa okei on, aga ma ei saa aru, miks ma pean ennast peediks pingutama, kui ma kõndides kaotan ka väga efektiivselt kaloreid (või nii vähemalt Endomondo väidab)? Võib olla olen ma liiga raske, et joosta, kuid tunne seda tehes on äärmiselt vaevaline.

Igatahes, ma väga tahaks nüüd tublisti alla võtta ja ilusaks saada ja muidu lahe olla 😀 Ja muidugi tahaks rohkem siia kirjutada ning nüüd kus ma enam nägu raamatus ei ole, siis võib see isegi võimalikumaks osutuda.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s