Worms: Armageddon

Oh, kevad, kus sa ometi oled? Viimased päevad on olnud niisked, õnneks mitte väga tuulised ning seetõttu tegelikult päris soojad. Samas see vihm ja “ilane” tunne ei ole väga mõnusad. Eile hommikul oli vihmatu, soe ilm, kuid kohe kui ma majast natuke kaugemale sain tabas mind ääretult kole vaatepilt – kõnniteed praktiliselt katsid vihmaussid. Mitte ainult PAAR vihmaussi, vaid loendamatud hulgad. Fuhh! Mõned neist olid juba jalakäijate poolt lamedaks astutud, kuid osad olid täie “tervise” juures ja võdistasid mööda tänavat. Kust nad kõik tulid? Sõber Google andis hoopis põneva artikli vaste (LINK). Vat kus lugu!

Kas keegi tahaks ja oskaks mulle selgitada, kuidas vihmaussid üldse pilvedesse saavad, et neil kuskil “alla sadada” oleks? Vihmauss aurustub ja siis lõpuks sajab maapinnale? Tundub lauslollus, aga kuidas seda siis muudmoodi selgitada?

Äkki oli neil hoopis käsil tõsielu sari ning nad kogunesid, et mängida ühte ajaloo kõige popimat arvutimängu Worms? Ühes kohas oli hunniku vihmausside kõrval ka surnud hiir… Huvitav, kas vihmaussid tormasid nii kiiresti, et ajasid hiire alla?

Worms 2: Armageddon

Worms 2: Armageddon

Lõpuks kui ma juba peaaegu tööle olin jõudnud ja juba sadadest vihmaussidest mööda läksin, mõtlesin et teen mälestuseks pilti ka. Sain paar rasvasemat pildile ka püütud, enne kui nad eest ära tormasid. Täna hommikuks oli vaatepilt siiski taastunud ning asfaldile oli jäänud vaid mõni üksik vihmaussi laip. Võib olla said nad suure vihmaga hoopis kuhugi ära uhutud või miskit.

Vihm.. Selle kõige tulemusena on mul vist jälle uut vihmavarju tarvis. Ma ostis endale paar kuud tagasi mingi eriti fäänsi varju, mis pidi olema automaatne ja puha. Vajutad nuppu ja see mingite juhtmete abiga ajab ennast sirgu. Ma ei tea, mis see point täpselt oli, kuid vist see, et tuulega on need kodarad (?) või tugipulgakesed vähe vastupidavamad. Igatahes, kui ma seda täna nupule vajutades avada üritasin tulistas see end sirgu kui mõõk, kuid varju enda osa keeldus ennast avamast hoolimata sellest, mida ma temaga tegin või mitu korda ma proovisin. Lõpuks sain nii vihaseks, et viskasin selle minema ja võtsin toast oma veidi sureva suure vihmavarju, mille tugitalad on veidi tuulest paindunud. Kust ma saaks mõne korraliku väikse vihmavarju, mis ei oleks suur nagu oda, kuid ometi peaks Eesti ilmadele vastu?

Kõndimise koha pealt olen ma olnud ääretult tubli – olen alates pühapäevast kõndimas käinud ning selle nädala kaloraažikulu on edukalt üleval. Tunnistan aga siinkohal üles, et minu 30-päeva challenge mitte ühtegi head asja lisaks süüa läks küll lörri. I can’t help myself! Samas olen ma suutnud ennast limiteerida, mis on ka võit omaette. Miks see söök nii hea on, ah?

Mai lõpus on meil plaanis reis UK-sse ning selleks ajaks tahaks ma veel alla võtta, et ma saaks sealt endale ühtteist osta. Primark, here I come!

Õudukad

On huvitav jälgida, kuidas õudusfilmid on aastatega muutunud. Ei teagi, kas see on kuidagi võetud ühiskonna järgi ja selle järgi mis inimesi tänapäeval hirmutada võiks või kuidas, sest aastast aastasse need õudukate põhiteemad muutuvad.

Näiteks, päris mitu aastat tagasi oli Saag ääretult populaarne film. Peaaegu, et kõik inimesed, kes õudukatest midagi peavad, on seda üldjuhul ikka näinud. Eks see idee oli ka üpris uudne, sest tegelikult kontekst kui selline ju vägagi võimalik ja reaalne – ärkad üks päev üles kuskil tundmatus kohas ning pead hakkama oma elu peale mängima. Põnev, kas pole? Samas mulle endale on alati need vaimsed horrori filmid rohkem meeldinud, kui mingid veristamised. “Mägedel on silmad”, “Vale pööre” ja “Teksase mootorsaemõrvad” jnejnejne on küll võikad vaadata, aga pole otseselt õudsed.

Kõige esimene õudukas, mis mind vaimselt häiris oli “Emily Rose’i vaimude väljaajamine”. Samasugune deemoni teema, aga storyline oli hea – just see kohtukeiss ja niiöelda muu värk sinna juurde. Mul on vist igavesti meeles see stseen, kus Emily boyfriend ärkab keset ööd üles ja leiab Emily põrandalt maast, kivistunud imelikuks kujuks ja lihtsalt jõllitab ühte punkti. Kui ma näiteks Ste niiviisi leidma peaks, siis ma ilmselt lihtsalt laseks ennast tuimalt täis.

Hullumaja õudukaid on ka päris mitmeid – endale meeldib mulle “Ward”, mis ajas mind täiega segadusse ja köitis mind lõpuni välja. Samuti see lõpplahendus oli päääääääris skeeri ning minu jaoks küll mitte etteaimatav.

Üldiselt ma suudan eraldada reaalsed hirmsad asjad mingitest ülepaisutatud asjadest, seetõttu mul tavaliselt ei teki õudusunenägusid ega asju, kuid parakad tekivad üpris lihtsalt :D. Näiteks pärast “Mirrors”-i vaatamist mulle üldse ei meeldi peeglisse vaadata, eriti pimedas!

Sel reedel tuli kinodesse “Unfriend”. Me kumbki polnud väga ammust aega ühtegi õudusfilmi kinos vaadanud ning kuna midagi paremat ka nagu väga vaadata ei olnud, siis otsustasime minna. Appi! Esiteks oli enamus saali tiinekaid täis, mis pani meid veidi kahtlema, et kas selle filmi vaatamine on ikka hea idee.

Filmi süžee siis hõlmab järgmist:

Filmi algus viib meid aasta tagasi postitatud video juurde, kus Laura Barns ennast maha laseb. Keegi oli Laurast ühe päris inetu video internetti üles riputanud, mille tagajärjel teda kiusati ja mõnitati ja soovitati tal ennast ära tappa, millega tüdruk enam ilmselt elada ei suutnud ning lasigi end lõpuks maha.

Tema surma-aastapäeval kogunevad tema sõbrad Skype’i tsättima ning nende kõnedesse imbub Laura vana Skype’i kasutaja, kes tegelastega “mängida” tahab. Paljud saladused saavad paljastatud, inimesed tapetud ja korralikult ehmatatud. Päris ausalt mõni stseen oli päris räige ning tundus imelik, et nii noored seda vaatama lasti, aga samas… ilmselt polnud seal midagi, mida tänapäeva lapsed siiani näinud ei olnud. Filmi lõpus näitab ära ka, kes selle originaalvideo üles pani ning kelle pärast kogu see jamamine oli. Võib olla mõned teist kahtlustavad seda algusest peale, aga mine sa seda tea.

Tegemist on ilmselt uue õuduka šanriga, mida ma kujutan vähemalt ette, oli päris odav teha, sest tegelaste vaheline tegevus on kõik nähav ainult läbi Skype’i. Idee kui selline võiks olla justkui õpetlik – internetil on tugev mõju ning tuleks enne mõelda, mida internetti üles panna, kuid muidu film jättis mind suht külmaks. Mõned ehmatuskohad olid, kuid kuna pilt oli tõetruult tihti hangunud ja piksliline, siis väga tugevat efekti sealt ei tulnud.

Ei ütles, et päris mahavisatud aeg oli, kuid uuesti kinno vaatama küll ei läheks.

Nüüd jään ootama kuni “Hot Pursuit” kinodesse jõuab, sest see tundub tõeliselt naljakas ning kes ikka korralikust huumorist ära ütleb.

Spoilerid

Oh miks ometi on olemas selline koht nagu Facebook või üleüldse internet. Ma lootsin, et ma saan veeta rahuliku reede õhtu ja minna hoopis kinno ja mitte mõelda teistele asjadele. Nagu mainitud sai, siis ma olen igasuguste erinevate sarjade fänn ja neelan neid kontrollimatult – Vampire Diaries, Bones, Pretty Little Liars, Revenge, Beauty and the Beast, Grey’s Anatomy, Suits, Criminal Minds,Castle, My Kitchen Rules ja nii edasi. Ja nüüd, sellel reedesel päeval tehti mulle selline spoiler attack, et ma kohe ei tea mida peale hakata. Derek Shepard suri ära! Appiiiii! Ma pole ise seda veel vaadata jõudnud ja ma ei tea, kas ma julgengi seda vaadata, sest ma kujutan väga ehedalt ette kuidas ma kõik need 42 minutit lihtsalt ulun nagu homset polekski. Oeh.. Miks tehakse inimestega niiviisi?

Ei noh, ma saan aru küll, et on vaja storyline’i muuta ja näitlejatel saab siiber ja mida iganes, aga kes vaeste fännide peale mõtleb, ah?

Üleüldiselt on nii, et kuna mul on nii palju sarju, mida ma vaatan, siis mõnikord peab osade nende jaoks mul kindel tuju olema. Näiteks hetkel ei ole ma viitsinud lõpuni vaadata Revenge’i, Pretty Little Liarsit ja Criminal Mindsi… Isegi Vampiiri Päevikuid vist. Praegu on mul tuju ainult Grey Anatoomiat ja My Kitchen Rules’i vaadata, sest mõnikord saab mul igasugusest draamast ja sita keerutamisest lihtsalt villand. Mõnel päeval on lausa niiviisi, et ma ei viitsi üldse midagi vaadata, vaid parema meelega loeks lihtsalt raamatut või midagi.

Nagu ma siin ühes postituses rääkisin, siis avastasin ma enda jaoks audioraamatud. Need on maailma ühed peaaegu et kõige mugavamad asjad! Ausalt! Kõndimas käies on need lausa imelised, sest kogu aja ma keskendun sellele, mida mulle ette loetakse, mitte mõtetele, kuidas mul on raske ja võiks juba lõpetada – mida kauem ma kõnnin, seda rohkem ma saan teada, mis edasi saab. Suurepärane kompromiss minu puhul, kas pole?

Suure õhinaga olen praeguse seisuga ära kuulanud Hunger Games’ide kõik raamatud ning just mõni päev tagasi lõpetasin Divergent’i raamatud. Mis on muidugi natuke halb avalikkuses audioraamatuid kuulates, on nimelt see, et kurva koha peal hakkan keset tänavat töinama – samas ma loodan, et inimesed panevad mu kurbust pingutuse pisarate pähe ja ei vaata mind väga imelikult :D.

Hunger Games lõppes minu jaoks veidi imelikult või kuidagi pehmelt. Samas Katniss leinas seal sada aastat ning seda ei saanud talle väga pahaks panna. Siiski mul on hea meel, et pärast kogu seda jama ta valis ikkagi Peeta, olugugi et ma seda algusest saadik arvama kippusin, sest miks muidu see Peeta nii kaua elus püsis.

Divergent on Hunger Gamesile veidi sarnane, kuid siiski mitte päris ning veidi on seal ka Maze Runner’ile sarnaseid jooni, samas kõiki neid ühendab revolutsioon ja vabaks saamine ja noored inimesed. Divergentis (kes on filme näinud, see teab) on inimkond jaotunud oma iseloomu omaduste järgi osadeks: Kartmatud, Isetud, Siirad, Erudeeritud ja Sõbralikud. Kui noored saavad 16-aastaseks, võtavad nad osa valimistseremooniast, kus nad saavad otsustada, kas nad jäävad sinna ossa, kus nad on sündinud või valivad muu osa, mis neile hingelähedasem on. Selleks, et valimine lihtsam oleks ning et valitsus muidugi saaks asjade käigul silma peal hoida, toimub eelmisel päeval testimine. Enamik noori saab sealt ainult ühe vaste, mis ongi norm ja tava, kuid mõnikord lähevad asjad teisiti. Näiteks peategelane Tris, sai testi käigus 3 tulemust, mis nagu ta teada sai pidi jääma saladuseks, kuna temasuguseid inimesi kütiti. Valitsuse ettekääne nende tagaajamiseks oli see, et vaimu poolest erinevaid inimesi on raskem kontrollida, nagu ikka.

Tegemist on päris põneva triloogiaga sellest, kuidas Tris valib Isetute asemel Kartmatud, kuidas ta oma uue osaga harjub, kuidas ta nende testid läbib. Nagu peaaegu et igas raamatus või sarjas on alati inimesi, kes üritavad kehtivat valitsust kukutada ja revolutsioone korraldada ning seda ka siin. Tris paljastab terve kogukonna kohta suure saladuse, mis kohati tekitab veel rohkem paanikat, kuid teisalt annab osadele inimestele lootust. Pudru ja kapsad!

Muidu oli täitsa tore kuulamine, kuid minu suureks kurvastuseks tappis kirjanik Trisi lõpuks lihtsalt maha ja see oli megakurb! Samas ootan ma juba põnevusega, millal see kolmanda raamatu film kinodesse jõuab, sest ma tahaks näha, kuidas filmimehed ja -naised selle lõpu lahendanud on. Arvestades seda kuidas Insurgenti film kinodes lõppes, võib eeldada, et sealt tuleb midagi veidi teistsugust.

Hetkel on mul käsil Inglise kirjaniku Paula Hawkinsi põnevik “The Girl on the Train”, mis on hetkel Amazoni raamatute topis. Ootele olen jätnud Castle’i seriaalist päris Nikki Heat romaanid, mis kindlasti lähitulevikus mu kõrvu ulatuvad. Kui kellelgi on mingeid häid ideid, mida ma lugeda/kuulata võiks, siis andke teada. Hästi paljud vaatavad näiteks Game of Thrones’i, aga ma ei tea.. Nii palju kui ma sellest kuulnud olen, siis on see päris võigas ning ma ei tea, kas ma tahan ennast millelegi sellisele avada.

 

 

Esimene nädal

Mulle tundub, et esimene nädal mida iganes tehes või mis iganes harjumust sisse harjutades on kõige raskem – leida seda viitsimist ja tahet, et ilusasti “reeglitest” kinni pidada. Surusin hambad risti ja muudkui jälgisin oma kavakest.

Kohati oli nii raske.. Ausõna. Näiteks kui ma läksin apteeki vitamiine ostma, pidin ma pika vaimse vaidluse maha pidama, enne kui ma suutsin endale selgeks teha, et mul on tervisega kõik korras ja mul ei ole hetkel kohe praegu vaja hematogeeni osta. Eriti seda šokolaadikattega.

Tagant järgi olen ma muidugi sügavalt sillas, sest minu korraliku nädalaga võtsin ma alla nagu lennates – 1.3kg. Muidugi sisaldas see nädal ürpis palju jalutamist ja tühja kõhtu. Tore on see, et ilmselgelt mu ainevahetus on kiirenenud, mis on ju tervislik ning lõppude lõpuks seda ongi tarvis, AGA see tähendab ühtlasi ka seda, et mul on peaaegu alati kõht tühi. Seetõttu kui ma juba kella kuuest koju saan, siis pean kindlasti minema õue kõndima, sest muidu söön ma ära kõik pähklid ja juustud ja asjad, mis mul kodus vähegi on. Ausõna ma olen nagu narkar! Endal ka mark maani.

Munavõi ja porru galetid

Munavõi ja porru galetid

Ma ei ütle, et ma ei saa piisavalt süüa – ilmselt saan, aga see söömise harjumus on lihtsalt õudneeeeee. Proovige ise natuke aega niiviisi, et annate järgi absoluutselt kõikidele kihkudele ja siis üks hetk enam ei anna. Söögid on jätkuvalt megahead ja võrdlemisi lihtsad valmistada, aga ma tahaks lihtsalt neid nõrkemiseni süüa!

Ma vist ei saa kunagi normaalseks 😀

Pühapäeval proovisin esimest korda teha ka minipitsasid. Alguses kui retsepti vaatasin mõtlesin küll, et see on ilge jamamine, aga tegelikult oli megalihtne! Ainuke asi on see, et tomatipasta peab umbes tund aega maitseid koguma. Põhi oli maisigaletist ning kate koosnes juustust, kanast, peekonist ja paprika-seene-sibula segust. Nämm-nämm, nagu päris :D.

Ainult kolm nädalat veel jäänud, et endale selgroogu kasvatada, kuid ma usun, et ma saan hakkama. I hope at least 😉

30-päeva Challenge

Veebruar algas suurte plaanide ja ettevõtmistega ja kindla sooviga kaalu kaotada. Njah, idee on hea, aga teostus on nii nagu ikka 😀 Olgugi, et ma olen püüdnud seda toitumiskava jälgida ei ole ma siiski suutnud lõpetada igasuguste snäkkide söömist, sest lõppkokkuvõttes – šokolaad on PARIM! Siis saabus meile kuskil nädala eest pakk Ste emalt, kes oli meile igasuguseid mõnusaid snäkke kokku pakkinud.

Ste erutusest värisevate kätega tehtud pilt (just kidding)

Ste erutusest värisevate kätega tehtud pilt (just kidding)

Pakist võis leida järgmist: Pringles (Texas BBQ), Worchester Sauce Walkers, Doritos, Wispa, Digestives, Penguins, Crunchie, Nesquick küpsised ja midagi mille nimi oli vist Twist. Ühesõnaga kõike ja rohkem ning ausalt öeldes on mul raske keelduda, kui kogu see kupatus mul kodus nina all on. Õnneks ei tarbinud me neid ühe päevaga ära, kuid see tähendas muidugi seda, et minu kraesse läks rohkem kui 1 patupäev nädalas. Ouch!

Seega, pärast toiduga “vallatlemist” olen ma otsustanud, et maksku mis maksab, aga ma annan endast ABSOLUUTSELT kõik, et järgmised 30 päeva snäkivabalt elada. Pidades siis silmas šokolaadi (nuuks 😦 ), krõpse, küpsised ja mida kõike veel. Lisaks sellele pean kinni ka meie toidukavast 200%. Õnneks viimasega on asjad lihtsamaks tehtud, sest kõik söögid, mis meile ei meeldi, me saame välja vahetada – samuti mõned toiduained näiteks nagu avokaado (väkk!) välja vahetada.

Kui vähegi ilma on, siis peaks iga päev ka lisaks jalutamas käima. Ma proovisin üks päev natuke joosta ja no.. ei, aitäh. Ma ei tea, kas mu keha on nii raske, aga joosta on nii palju raskem ja ebamugavam, et ma pigem teen oma kõndi edasi – roosalt ja rahulikult, ilma suremistundeta. Pole nagu probleemi, et kalorid sellega maha EI läheks, sest vähemalt Endomondo järgi võtavad need pikemad kõndimised päris usinalt peki käsile – näiteks 10 kilomeetrit umbes pooleteise tunniga peaks Appi andmetel põletama 700+ kalorit. Ilmselt tuleb siin ka jälgida, et ma üle ei hakkaks kõndima, muidu võib väga vabalt tekkida kalori defitsiit.

Iga kord kui ma peeglisse vaatan, ma saan aru MIKS mul on vaja seda teha, aga mingil põhjusel kaob see pilt mu mälust koheselt kui ma šokolaadi vahekäiku satun poes. Võib olla peaks ma selle telefoni salvestama ja siis seda õigetel hetkedel vaatama?

Pöidlad pihku ja loodame, et 13. mai saabub peagi 😀