Kuidas me peaaegu auto alla jäime

Maailm on täis väga iseäraseid inimesi ning iga päevaga veendun ma selles, et iseärane inimene pole alati üleüldises mõistes “normaalne” inimene.

Algas asi sellest, et pidime Stega Maximasse minema ning julgesime keerata ümber nurga, väiksemasse tänavasse.

Meil siinkandis on päris palju neid garaažihooneid (vanad head veneaegsed), kust mõnikord autod välja tulevad. Parasjagu oli üks auto välja tagurdamas, kuid siis peatus.. Mõtlesime, et no fain, ju siis laseb meid mööda, kuid kui me auto tagumisest otsast mööda hakkasime minema, siis jätkas see autojuht liikumist, olgugi et me olime seal samas ja kui ta oleks vähegi peeglisse või isegi aknast välja vaadanud, oleks ta meid näinud ja eeldusel mööda lasknud. Well.. Siiski mitte, vaid tagurdas tuimalt edasi, mille peale me siis paar kiiremat sammu tegime, et autost mööda põigata.

Kui see vend seisma jäi ja välja tuli, siis ma küsisin, et mis tal ei ole peegleid või, mille peale ta ütles, et mis me ei näinud autot või. Muidugi nägime, aga ise ta jäi seisma ning sellegipoolest oleks tervislik aeg ajalt ringi vaadata, arvestades et kõrval on kohe lasteaed. Ja siis see vend hakkas muidugi kobisema seal omaette ja ronis Stele põhimõtteliselt otse näkku ja ütles, et Ste peaks üldse koju tagasi minema ja mitte siin Eestis kondama. Parim nali oli muidugi see, et ta kutsus meid narkariteks ja ütles, et me oleme narkojoobes kui temalt tuli alkoholi haisu. Mida iganes, ma ütlen teine. Ja siis läks Ste muidugi ka närvi, et mis mõttes see vend niiviisi hüppama hakkab ja talle näkku ronib.. Mina tahtsin muidugi edasi Maximasse minna ning Ste jäi tahapoole. Olgu mainitud, et auto juures oli ka väike tüdruk (ilmselt mehe tütar), kes seda kõike pealt vaatas. Üks hetk midagi nad seal seletasid (sellest kuidas me ikka narkolaksu all oleme ja teda ründame), kui üks äkki ma nägin seda kuidas Ste mehe eest kõrvale põikas ning mees talle jalaga üritas virutada. Maagiliselt ilmus nurga tagant välja ilmselt siis selle mehe naine, kes ütles ka kohe, et Ste oli tema meest rünnanud, kuigi ta ise ei näinud üldse insidenti.

Ausalt.. kogu asi kiskus tragikomöödiliseks ja ma tahtsin kõigest hingest edasi minna, kuid siis see mees hakkas politseisse helistama ja seisis meil vapsee tee peal ees. Mida iganes.. Läksime temast mööda, samal ajal kui see vend politseiga rääkis ja ütles, et me jooksime ära ja ta ei saa meid kohapeal hoida. Ma ütlesin enne minekut veel kõvasti (loodetavasti siis see politseinik või kes iganes teisel pool toru otsas kuulis ka), et ise ta ajas meid peaaegu alla, alkohooli haisud küljes. Ei tea, kas võttis endal õõnsaks, kuid siis lõpetas meie jälitamise.

Täitsa ogarad inimesed on ikka siin maailmas.

Advertisements

Chilli Voucher: 3-käiguline luksusmenüü kahele hinnatud restoranis Hermitage (95 punkti)

Ükspäev siin juhtusin interneti lappama ning lõpetasin Chilli.ee lehel, kust ammutasin uue ja suurepärase idee – miks me ei osta neid maitseelamuste vouchereid? Seal pakutakse igasuguseid erinevaid soodustusi, kuid mõtlesin, et otsin just erinevate restoranide omasid. Esiteks saab mingi protsendi alla ning teiseks annab see võimaluse külastada erinevaid restorane, kuhu võib olla tavaliselt üldsegi ei satuks.

Projekti esimene külastus oli siis restoran Hermitage, mis on tegelikult hotelli St. Petersbourg restoran, kus voucheri alusel lubati kostitada kahte inimest uhke 3-käigulise menüüga. Peakokana toimetab seal Heimar Kuuskler, kellel on ette näidata järgmised auhinnad:

BBQ Maailmameistrivõislused 2002 USA – hõbemedal
Skandinaavia lahtised meistrivõitlused austrite avamises – hõbemedal
Euroopa meistrivõistlused 2005

Interjöör – 20p

Algselt mõtlesime küll, et mis seal hotelli restoranis ikka oodata niiväga on, kuid juba uksest sisse astudes sattusime hoopis keskkonda. Kuna hotell asub kesklinnas, siis on see sisekujundus ka suursugune ja maitsekas.

wpid-20150315_195412.jpgRestorani osasse jõudes võttis mind üle mõnus hubane õhkkond wpid-20150315_195441.jpgja sõbralik ettekandja. Mulle meeldis, et meie laud oli natuke suurest melust eraldatud, ent oli samuti pidulikult valmis sätitud. Taustamuusika oli ta just piisavalt tasane, et meeleolu luua, kuid ei seganud jutustamist.

Ainuke asi, mis natuke häiris oli see, et lauad olid suhteliselt madalal, nii et kui ma ennast lähemale üritasin liigutada, siis juhtus ikka nii, et kogemata lõin põlved vastu lauda ära ja kogu laud koos klaasidega lõi kõikuma. Istumiseks olid diivanid, mis olid ise küll ääretult mõnusad.

Kodulehelt võib lugeda, et sisekujunduse on teinud Briti sisekujundusagentuur Andrew Martin.

Teenindus – 25p

Kesklinna hotelli restorani teenindus on ikka hoopis midagi muud kui näiteks vana hea BabyBacki teenindus. Laud oli pandud kella 8ks, kuid jõudsime veidi varem – sellest hoolimata juhatati meid lauda ning toodi ka joogimenüü. Kui meie ettekandja Tarmo (loodetavasti jäi nimi õigesti meelde) veega tagasi tuli, kallas ta selle ilusti välja ning samuti asetas ta ise meile sülle valged rätikud (loe: “pudipõlled). Veepudelit ei jäetud kunagi laua peale,vaid pandi kuskile kõrvale, kuid sellegi poolest käis ettekandja aeg-ajalt kontrollimas ja vett juurde valamas.

Söögitellimus sai sisse antud umbes 19.55 ning eelroaga läks minu meelest kõige kaugem aega. Umbes 20.10 toodi meile kaks sooja saiakuklit ning 3 erinevat võid: tavaline või, karamelliseeritud või ja maitseainetega või. Vabandan ette ära, et pilti sellest pole, sest kanapea nagu ma olen kipun sellised tähtsad asjad ära unustama (etteruttavalt mainin, et pearoogadest pole ka pilte). Eelroad jõudsid lauda kuskil 20.20 paiku, mis tegelikult on kõigest pool tundi peale saabumist ning ülejäänud käigud 15 minutiliste intervallidega.

Üle pika aja tõesti tundsin, et restoranis tõesti tahetakse minu eest hoolt kanda ning ausalt öeldes on see välja söömise üks suuremaid plusse.

Tõesti kiidan!

Söök/jook – 25p

Nagu eelpool öeldud sai voucheriga 3-käigulise menüü, kuid seal oli siiski veel valikut. Menüü ise siis on järgmine:

Eelroad

Tiigerkrevetid Rooma salati, karulaugu aioli, sidrunikaaviari, parmesanikrõpsude ja krutoonidega

Kodune pardimaksapasteet kuivatatud ploomide, seedriseemnete, punase sibula marmelaadi ja bruschettaga

Pearoad

Röstitud pardifilee, madalal temperatuuril küpsetatud pardisüda, porgandi-apelsini püree ja musta ploomikastmega

Küpsetatud lõhefilee õuna-sellerisalati, mündi ning rohelise herne-kartulipüree ja valge veinikastmega

Magustoit

Brüleekreem maasikavahu ja astelpajusorbeega

Menüüga tegime nii, et Ste võttis krevetid ja pardi ning ma võtsin pasteedi ja lõhe – ikka nii, et saaks kõike proovida.

wpid-20150315_202455.jpg

Tiigerkrevetid

Ste ise ütles, et krevetid olid head, kuid ta oleks tahtnud, et on vähemalt 5. Ilmselt see oli pigem sellest ka, et kõht oli söögi saabumise ajaks juba nii tühi. Õnneks need 3 tiigerkrevetti ei näinud seal taldriku peal sugugi õnnetud välja ja neile oli seltsis posu salatit ja saiakuubikud. Ste vahetas heamehelikult ühe oma kreveti minu bruchetta vastu, et mina ka seda proovida saaks.

Mulle täitsa maitses – krevetid olid veidi magusad ning Rooma salat, redise ja veel mingi rohelisega läks nendega suurepäraselt. Minu eriline lemmik oli muidugi parmesanikrõps, sest juust on ikka juust.

Siiski, see eelroog ei tekitanud mulle mingit wow-efekti, mida võib olla oleks oodanud.

Mina siis tellisin pardimaksapasteedi ning juba visuaalselt nägid need “ampsukesed” nii head välja, et ma oleks tahtnud kõõõõik korraga suhu panna. Portsjonis oli kokku 5 pasteedi-marmelaadi kattega bruchettakest, millest 2 loovutasin mehele tema kreveti ja veidi salati vastu.

Kodune pardimaksapasteet

Kodune pardimaksapasteet

Pasteediga oli suurepärases kooskõlas punase sibula marmelaad, mis andis sellele konkreetsele roale küll veits sellist funki juurde. Mõneti tundus see marmelaad veidi liiga magus ning vahest peaks see pasteedi-marmelaadi vahekord olema natuke teine, et oleks rohkem pasteeti ja tsipa vähem marmelaadi, kuid samas see pasteet tõmbas tuure tagasi. Lausa võrratud! Ste ütles, et see on vabalt kõige parem eelroog, mida ta üldse kunagi saanud on, mis tähendab seda, et Mack BBQ kanatiivad on nüüd küll troonilt tõugatud :D.

Pearoaks võttis Ste pardifilee ning mina võtsin lõhe – the good old. Ma pole elus kunagi varem parti proovinud ning seetõttu ei julge väga seda valida, sest äkki mulle ei maitse. Pilte kahjuks toitudest pole, sest kõht oli tühi ning mul tuli alles poole sööma pealt meelde, et oleks pidanud jäädvustama ka. Oh well…

Ste võttis oma pardi keskmise küpsuse astmega ning muidugi andis veidi mullegi. Esimese asjana muidugi paistis taldrikul mingi naljakas lihatükike olevat, mille kohta ma arvasin, et on tükike vorsti või midagi taolist(pange tähele, et siinkohal ma ilmselgelt ei lugenud tervet menüüd läbi enne kui ma selle voucheri broneerisin – tegelikkuses, kui Ste selle juba lahti lõikas ja seda proovin jõudsime järeldusele, et see vist ikka on pardi süda. Jaiks! Maitselt ei pidanud õnneks kõige hullem olema.

Part koos porgandi-apelsini püreega oli lausa imeline, kuid vahest jälle veidi magus minu jaoks. Samas, maitsekombinatsioon oli vägev ning korraks kahetsesin, et ise seda ei julgenud võtta.

Minu lõhe on minu meelest veidi üle küpsenud ja kergelt juba “jahusem”, kuid lõhe küpsetamise kohta ei küsinud ettekandja midagi ning ise too hetk ka midagi muud oodata ei osanud. Roheliste herneste ja kartuli püree oli küll MEGAhea, kuid  koos lõhega süües kustutas lõhe veidi ära. Tundsin, et lõhe oleks võinud olla natuke rohkem maitsestatud või kuidagi rohkem esile tulla.

Brüleekreem

Brüleekreem

Teise käigu lõpuks oli kõht juba peaaegu täis, kuid magustoiduks oli veel ruumi järel. Natuke pelgasin seda astelpaju sorbeed, sest minu mäletamist mööda oli astelpaju üpris kibedavõitu.

Tegelikkuses läks see kombinatsioon nii hästi kokku – peaaegu liiga magus brüleekreem koos maasikavahuse astelpajusorbeega oli absoluutselt kõige parem asi üldse.

Brüleekreemil oli piisav karamelli kiht peal – nagu My Kitchen Rule’is õpetatakse, siis ei tohi karamell kohe katki minna, vaid peab lusikaga ikka mõnusa laksu andma enne kui see järgi tohib anda. Ja nii oligi! Oeh, see oli magustoit pani õhtule kindlasti suurepärase punkti ning tõstab toidu-joogi skoori ka.

Üldmulje – 25p

Restorani asukoht, hoone ja interjöör käisid kindasti kõik käsikäes ning koos andsid meie õhtule küll palju juurde. Kuna koht asub kesklinnas siis saab sealt sujuvalt paari sammu kaugusele välja minna, kui tekib tahtmine pärast söömist veidi tantsida või niisama tiksuda.

Restoran ise reklaamib ennast kui Vene kööki ning nii palju kui ma nende menüüd vaadanud olen, siis pole see just väga kallis koht, kuid pigem siiski keskmisest kõrgemate hindadega. Samas selline pakkumine oli kindlasti seda väärt ning soovitan teistelgi võimalustest kinni võtta!

Me mõlemad jäime söögiga väga rahule ja õhtu lõpuks oli kõht ilusti täis – mitte oksendamiseni täis ja nii, et tekib tahtmine koju rullida, vaid normaalse inimese moodi täis :D.

Kes tahab kogeda peent restoranikogemust hea toiduga, siis Hermitage’ist võib seda kõike leida!

Imeline kevad!

Tänane pühapäev on siiani olnud lausa imeline. Päike paistab ja väljas on tervelt 11 kraadi. Hommikul tegin suure õhinaga magamistoa akna ka lahti, mille peale kassid üritasid kohe praost oma päid välja pressida. Ilmselt pole ma ainus oma kevadvaimustusega…

Meil on Stega kokku lepitud käia kaks korda nädalas jalutamas ja täiesti imeline on asjaolu, et meie teine jalutuskäik see nädal pidigi olema täna. Ilm ja enesetunne olid mõlemad nii head, et mõtlesime oma ringi veidi pikemaks lükata ja natuke teist rada pidi jalutada.

See Kristiine ja Mustamäe äärealade piirkond on kõndimiseks suurepärane. Lisaks kõndimisele ammutasime ka ideid majadest, mis tee peale jäid ning üleüldiselt meeldivad meile ühesugused nüanssid: maja ei pea olema suur, kuid aed võiks olla suurem kui väike peenra nurgake. Ja nii me siis kõndisime siin oma tänavate vahel, kohati aedadesse piiludes :D.

Töö juures on see kõndimise ja aktiivsuse teema suhteliselt pidev ning kuna enamus meie pundist on nagunii juba otsapidi Endomondos, siis tegin täna ka Challenge’i lehe valmis. Kes on ka Endomondo kasutaja võib ennast vabalt SIIN osaliseks juurde lisada. Üleüldse võib mind Endomondos sõbraks lisada (minu PROFIIL), kes tahab muidugi, et tekiks suurem võistlusmoment ja motivatsioon ennast välja vedada liigutama.

Nüüd põikan kiirelt duši alla ja süüa tegema, kuid kõigile teile seal – võtke ilmast viimast! Tõesti mõnus on, et õues aega veeta!

Posh Ilusalong

Meil on tööjuures selline tore projekt, mille me hellitavalt oleme nimetanud “Piinlikkuse pingerida”. Idee on selles, et käputäie teiste tsikkidega oleme püsti pannud omavahelise võistluse, et kes kõige rohkem trenni teeb, kõige vähem “patustab” ning ühtlasi kõige rohkem kaalu kaotab. Kuna inimesed on erinevad, siis igal ühel on seal oma kategooria, kus ta rohkem “pungestada” suudab ja saab.  Projekt ise on nooruke ning algas ametlikult veebruarist, kuid täitsa võimalik, et sellel ka pikem tulevik.

Hea meel teatada, et kes see muu ikka selle esimese kuu kinni pani, kui mitte ma ise :D! Go me! Ka suur vaev ei jää märkamata – auhinnaks panevad teised nö “kaotajad” võitja auhinnaks igaüks umbes €5, mille eest saab siis soetada kas voucheri või muud toredat. Mina valisin eelmise kuu auhinnaks massaaži voucheri, sest olgem ausad – kellel massaaži vastu midagi olla saab?

Voucher kattis ära 60 minutit klassikalist massaaži Posh ilusalongis. Alguses kui ma veebilehte vaatasin, ei osanud ma küll midagi väga oodata. Veebileht ise on selline natuke õnnetu, kuid samas ilusatest roosades toonides :D.

Sain endale aja eelmiseks esmaspäevaks ning kui ma juba sinnakahti sattusin, siis tegin oma muud toimetused seal kandis ka ära, aga see selleks.

Jõudsin kohale 5 minutit enne sessi algust ning eeldasin eest leida kas administraatori või kellegi. Mind tervitas hoopis üks vene noormees Sergei (eesti keeles siiski), kes oli minu massöör (võttis mõni hetk aega kui ma 2 ja 2 kokku panin kuna ta ise otseselt seda ei öelnud). Aega kinni pannes ei tulnud mul üldse pähe küsida, et kelle juurde aeg on, sest minu peas on kõik massöörid automaatselt naised. Ma ausalt ei tea miks, sest meil ju tööl käib ja mees massöör ning statistiliselt on ilmselt meesmassööre kõvasti rohkem. Olin koheselt natuke ettevaatlik, sest ma ei teadnud absoluutselt mida oodata.

Ilusalong ise oli loodud ilmselgelt korteri ruumidesse ning minu massaažituba oli algselt olnud vist vannituba või midagi sellist. Siinkohal näitaks ära võrdluse kodulehe ja tegelikkusega:

Kodulehel

wpid-20150309_144358.jpg

Tegelikkus

wpid-20150309_144403.jpg

Tegelikkus

Tegelikkuses oli see tuba teist pidi keeratud, nii et need pildid on selle ukse juurest tehtud. Samas tuba oli hubane ning mugav ning kui ma seal ennast valmis sättisin, ei tundnud ma kordagi ebamugavust.

Massöör oli tegelikult päris hakkaja ning jättis vähemalt osava mulje. Alustas sellest, et tutvus mu selja erinevate lihasegruppidega ning üsna ruttu küsis: “Istuv töö jah? Kontoritöö? Terve päev arvutiga?” Oooooojaaaa. Leidis valupunktid üles ja tegi päääris hästi. Samuti ütles massöör, et ta teeb natuke aega kupuga, sest see läheb rohkem süviti ning mu kaelapiirkond on nii kinni omadega. Jaiks. Pole kunagi varem kupumassaaži saanud, aga ma pean ütlema, et ega tegelikult aru väga ei olnud saada, et sul miski selja peal vaakumis on.

Tund aega läks kui lennatest mööda, kuid selle aja sees sai mu alaselg ja ka selja keskosa päris tublisti vatti. Mind teavitati sellest, et selg võib natuke tunda anda pärast massaaži ja see on normaalne, kuid õnneks mul mingeid selliseid kaebusi ei tekkinud. Lisaks sellele ütles ta muidugi ka seda, et praegu sai massaažiga korda, kuid õhtuks on ilmselt kõik “vanamoodi” tagasi ning ütles, et peaks kodus tegema lihase venitusi sinna kaelapiirkonda ning ka alaselja liikuvamaks saama.

Muidugi tegi ka osavat müügitööd ning pakkus 5 x tunniajast massaaži 75€ eest. See oli ääretult rabav pakkumine ning arvestades, et mu selg vajab veel tööd, siis olin veel eriti huvitatud, kuid selle raha oleks pidanud ühe korraga ära maksma ning kahjuks mul sellist summat välja käia ei olnud. Sergei tööga jäin rahule ning ma mõtlen, et kui tulevikus veel massaaži tahta, siis võiks täitsa tagasi minna, kuid siis oleks niiöelda täishind €29 tunni eest.

Nagu öeldud, siis ruum ise oli hubane, kuid mis mind häiris olid need õhukesed seinad/uksed. Seal käis mõneti selline “action”, et päris nagu lebosse lasta ei saanud ning tegelikult tunnetasin huviga, kuidas mu lihased vastavad. Vahepeal oli kuulda inimeste rääkimist eesruumis, lapse trallitamist ja üldse igasugust melu. Taustaks küll massaažiruumis muusika mängis, kuid see ei summutanud midagi ning ma sügavalt kahtlen kas ta tugevama voluumi juures see võimalik oleks olnud.

Veel tahaksin ma vinguda selle massaažilaua näopadja üle, sest umbes poole peal oli mul selline tunne, et selle padja jälg jääb igavesti mulle näkku. Padi oli kõvavõitu (või siis ma ise ei suutnud normaalselt olla) ning põse lihased ja lõug hakkasid täitsa valutama.

Üleüldiselt jäin ma väga rahule ning leian, et iga üks peaks aeg-ajalt endale selliseid “preemiaid” lubama :D.

Kuhu aeg jääb?!

Pärast seda kui ma ratsutamise ära lõpetasin arvasin ma naiivselt, et mul on nüüd rohkem aega muude asjadega tegeleda. Wrooooooong! Pärast seda kui ma seda toitumiskava hakkasin jälgima on mul selline tunne, et ma teen koguaeg ainult süüa…

..mis tegelikult on päris tõsi. Olgugi, et retseptide kohaselt need ei tohiks võtta rohkem kui pool tundi. Yea right. Kuigi nüüd ma lugesin Erik Orgu artiklit “Kuidas hoida kokku pool tundi oma päevast” , kus oli päris mitu nippi kuidas kiiremini süüa valmistada. Üks oluline nõuanne oli juurviljad ja koostisosad mõneks päevaks valmis mõõta, et siis on ainult küpsetamise vaev. Ma ausalt mõtlen, et see päästaks mind päris tugevalt. Mõned näidised söökidest, mida ma teinud olen:

Kanafilee kahe juustuga

Kanafilee kahe juustuga

Sealiha spinati ja koorega

Sealiha spinati ja koorega

Muna muffinid spinati ja seentega

Muna muffinid spinati ja seentega

 

 

 

 

 

 

 

 

 

See nädal on üleüldse ääretult kiirest mööda läinud, aga võib olla on see minu kui aktiivse inimese saatus nüüdsest. Igapäevaselt kodust tööle ja tagasi kõndimine kulutab juba terve tunni ning siis veel 2 toidukorra valmis tegemine (mõnikord ka kõigi 4) võtab üüüüksjagu aega. Niiet nendel päevadel kui ma tööl poole kaheksani olen on juba öö käes kui mina oma asjadega valmis saan. Võeh. Samas on asi ennast ära tasunud ning veeburari algusest on 5 kilo läinud. Jee! Ainult 17kg veel minna, et jõuda BMI 21-ni.

Esmaspäeval oli mul kiire päev – kõigepealt Avoni pakki ära viima, siis turule liha ostma, siis massaaži, siis ID kaarti uuendama, siis Cherry voodipesu voucherit lunastama ning lõpuks Solarise juurest koju. Päris uhke ring tuli kokku – umbes 8 kilomeetrit. Kui aeg ei ole määrav faktor, siis mulle täitsa jalutada meeldib – endal ka kohe hea tunne pärast. Kokku läksid need tripid kõik umbes poolteist tundi.

Kas keegi teist on viimasel ajal käinud ID kaarti tegemas? Läksin mina siis kõigepealt pilti tegema ja otseloomulikult sain korraliku südari. Ma ei tea, kas ma tõesti olen näost nii ebasümmeetriline või mis värk on, aga kui pildid ära tehti ja neid näidati, siis oli selline tunne nagu mingi Quasimodo vaataks vastu – AUSALT! Võib olla oli see mingi visuaalne trikk, sest seal kabiinis on see pilt pööratud kujutisena, ehk siis see näopool mida olen harjunud nägema oma vasaku poolena, oli nüüd paremal. Mulle tundus nagu ma hakkaks mingit attakki saama – üks silm väiksem ja üks suunurk natuke rohkem allpool. Etteruttavalt võin öelda, et pärast paberi peale prindituna oli pilt vist jälle nö õiget pidi, sest südari nägu oli kadunud.

Aega läks seal umbes pool tundi, sest inimesi oli üksjagu. Tädi ütles, et praegu üle kahe nädala ei lähe ning eilse (reede õhtuse) seisuga oli mu dokument juba valmis.

Öeldakse, et iga päev õpime me midagi uut. Üldiselt ma Rotermanni kvartalisse väga tihti ei satu, kuid esimest korda pärast paari eelmist korda, sain ma lõpuks ometi teada, kus on Rotermanni Aatriumi peasissekäik. Win! Käisin seal Cherry poes voodipesu voucherit lunastamas… Ma ei tea, kuidas teistega on, kuid minu meelest on voodipesu poodides küll liiga kallis – suure voodi 2 x padjapüür + suur tekikott kipub jääma kuskil €40 kanti. Viimasel ajal olen üldse rohkem hakanud Chilli.ee ja Cherry lehtedel ringi vaatama, sest sealt saab päris häid pakkumisi ning minu viimased head leiud on Hermitage’i ja ühte teise restorani (no juba on meelest läinud, mis selle nimi oli) voucherid. Kindlasti võib neist oodata ka lähituleviku restorani postitusi! Ühtlasi saab nende voucheritega põhjuse mõnda teist söögikohta külastada, mille peale ise võib olla ei tulekski.

Hea meel on mul ka selle üle, et võrreldes eelmise reedega oli kaalus 1.1kg kaotust! Juhuuu! Suudaks ma ainult lainel püsida… Samas ma olen seda meelt, et mõnikord võib ennast ka premeerida – näiteks esmaspäeval oma pika jalutuskäigu kestel hüppasin ma läbi Solarise söögimaailmast ja ostsin pika ent eduka nädala  preemiaks ette ära Ben&Jerry’se Cookie Dough jäätise. Mmmm.. Birminghami ajast jäid nii head mälestused, kuid nüüd ei tundnudki see enam päris selline. Võib olla muidugi, et minu selle tervisliku toitumisega ei ole ükski asi enam nii hea kui enne või ma kogen vanu maitseid teisiti. Who knows.

Igatahes, kui keegi saaks teha nii, et mul ühes päevas oleks 24 tunni asemel kasvõi 36, oleks eluke päris lahe ja oleks aega teha nii mõndagi.