Vahekokkuvõte

Ei ole mul selle järjepideva kirjutamisega väga hästi. Vaatasin just, et taaskord on kuu aega möödas ja vahepeal pole mitte kui midagi suutnud kirja panna. Muidugi on selle aja jooksul ühtteist tehtud ning tekkis isegi mõte, et peaks kirjutama, kuid siis jälle läks täitsa meelest ära.

Jaanuari lõpus käisime töökaaslastega näiteks Adventure Roomis ning pärast Vana Villemi Pubis istumas. Mulle sellised mõtlemismängud meeldivad ning hea meel on selle üle, et Tallinnasse on hakanud neid üha rohkem juurde tekkima. Võib olla on nad juba mõnda aega eksisteerinud, kuid ma ei teadnud sellisest asjast üldse mitte midagi enne seda, kui me Ste perega Klaustrofoobias käisime.

Veebruari alguses oli meie 5. aastapäeva, mille puhul käisime restoranis Lusikas söömas, kuid suures õhina ja sügava vestluse käigus ei olnud mul absoluutselt meeles toitudest pilti teha ning seetõttu jäi niiöelda restorani arvustus täitsa tegemata.

See-eest on minust üks ilus hämar pilt ning mingitel kahtlastel asjaoludel surmtõsine.

image

Söögist mäletan niipalju, et eelroaks võtsin kammkarbid, mis hernepüreega olid lausa suurepärased. Pearoaks võtsin võis praetud paltusefilee, mis oli taaskord nii hea, et taldrik sai viimseni tühjaks. Ausalt öeldes tahtsin mõlemaid sööke proovida lihtsalt sellepärast, et näiteks Hell’s Kitchenis (kokkade võistlussaade, kus Gordon Ramsay nende peale karjub) keeravad nad nii kammkarpe kui paltusefileesid koguaeg pekki ja ma tahtsin lihtsalt ära proovida, mis värk nendega on 😀 . Magustoiduks võtsin “Mille feuille dulce de leche kreemi ja marjadega”, mis alguses ei öelnud mulle absoluutselt mitte midagi ning võtsin kiirelt appi sõber Google’i ja otsisin. Google ütles, et tegemist on Napoleoni koogiga, mis minu jaoks on kindel “JAH”, kuid tegelikkuses sain veidi teistsuguse väljanägemise magustoidu kui ma algselt ootasin. Tegelikkuses nägi see välja peaaegu midagi sellist, ainult natuke veel kummalisem:

Lõppkokkuvõttes jäime väga rahule, sest söök oli maitsev, teenindaja oli sõbralik ja oskas soovitada ning interjöör on ka hubane ja äärmiselt meeldiv. Hinnad ei ole ka väga kõrges klassis, ehk siis kui tahate kellegagi ilusat õhtut sellises natuke peenemas restoranis veeta, siis kindlasti see oleks õige koht.

Samal nädalavahetusel oli Ste sünnipäev ning selleks puhuks tegin lillkapsa põhjaga pitsat ning juba heaks traditsiooniks kujunenud 2 koostisosaga šokolaadikooki. Nämm-nämm.

Veebuar on muidugi ka sellepärast äärmiselt oluline kuu, et sellest kuust tellisin endale ära Erik Orgu toitumiskava. Go me! Oleme seda perekondlikult põhimõtteliselt kolm nädalat järginud ja hea meel on selle üle, et kaal on ilusti kukkuma hakanud. Muidugi kui seda menüüd 100% jälgida, siis arvatavasti läheks veel paremini kui praegu. Toidud on enamuses väga maitsvad ning ei arvakski, et need niiöelda “tervislikud” söögid. Üllatav on võib olla ka see, et tegelikkuses on menüüs päris palju rasvu, kuid süsivesikuid see-eest ürpis vähe. Mõtlesin, et esialgu vaatan, kuidas keha söömisega muutub ja siis hakkan lisaks trenni ka tegema kunagi. Praegu käin igapäevaselt jalgsi tööle, mis tegelikult annab juba tund aega aktiivset liikumist ja 6000 sammu saab ilma naljata täis (kui vastavaid telefoni App’e uskuda). Ma iga kord ütlen seda sama, kuid ma ausalt üritan natuke aktiivsem siin blogi rindel olla ja oma edusammudest/ebaõnnestumistest rohkem kirjutada.

Sõbrapäeval käisime mehega kinos. Mõtlesime terve nädal aega, et mida me siis vaatama võiks minna ning mina, kes ma tahan ikka “moeteadlik” olla, pakkusin et võiks siis selle “50 halli varjundit” ära vaadata. Vabandan Siiri ees, kes tegi endapoolse kodutöö ära ja kinkis mulle jõuluks esimese raamatu ka, kuid ausalt ma pole siiamaani seda lugeda jõudnud. Alguses peale filmi olin ma veendunud, et seda raamatut ma lugema ei hakka – film ei paelunud mind niivõrd kui ma ootasin. Samas selleks ajaks kui ma koju jõudsin hakkasin juba mõtlema, et võib olla peaks raamatut lugema, sest raamat oleks nii mõnegi nüansi osas võib olla veidi põhjalikum ning eks ma ise olen ju terve elu raamatuid filmidele eelistanud.

Filmi algusest saadik oli mul kerge de ja vu maik suus ning ma ei saa sinna midagi teha, aga minu meelest Ana ja Christian on nagu Bella ja Edward. Isegi nende lugu on üleüldises plaanis sarnane – nõrguke süütu noor tüdruk ja paheline müstiline rikas mees. Alguses mõtlesin, et see oleks Bella ja Edwardi lugu lihtsalt süngemates varjundites ja noh, rohkema seksiga. Suur oli minu üllatus kui ma sain täna teada, et “hallid varjundid” oli algselt tühipaljas Twilighti fanfiction, mis arenes triloogiaks. Nojah, ilmselt sealt need sarnasused siis tulevadki.

Hetkel loen “Gone Girl”-i inglisekeelset raamatut, mis siiani pole väga ladusalt läinud, sest ma teen viimasel ajal nii palju süüa, et õhtuti väga millekski muuks nagu aega ei jäägi. Isegi kui jääb, siis see sarjade vaatamine kulgeb palju lihtsamalt kui raamatu lugemine.

Lõpetuseks veel siis selline uudis, et septembris läheme me Türki! Ajee! Oli kah lõpuks aeg, et me veidi suurema reisi olema planeerinud. Ma olen juba nii elevil, kuid kurb on see, et sinna on pool aastat aega! Õudne.

Vahepeal on vaja midagi teiste puhkustega ka nagu ette võtta, kuid ma ei tea mida ning sünnipäeva tahaks ka tähistada, aga ma ei tea kus ja mida tehes. Ma lihtsalt ei tea.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s