Motiveeritud!

Pärast seda kui me alustasime tööjuures oma “piinlikkuse pingerea” tabeliga on mul täiega palju motivatsiooni oma söömistest ja ka liigutamistest kinni pidada. Seda enam, et kui mõni inimene 13km jalgsi koju kõnnib, siis tuleb sellele kuidagi ju ometi vastutuld teha. Kuna see 6 kilomeetrine ring, mida ma eile ka tegin oli päris mõnus, siis ajasin täna ka jalad kõhu alt välja ja andsin tuld. Ausalt öeldes olid mul puusde juures olevad lihased päris valusad kui ma töö juurest koju tagasi hakkasin tulema, kuid kui kõndima sain, siis läks see valu ka üle. Success!

Ma ausalt ei tea, miks Endomondo mind vihkab, aga kui ma töölt tulema hakates ta sisse lülitasin tundus kõik korras olevat, kui umbes peaaegu koju jõudes hakkasin mõtlema, et miks ta mulle vahepeal midagi “öelnud” ei ole (kilomeetri ajad jne) – tuli välja, et app oli töödanud 59 sekundit enne kui ta mingisugusel põhjusel ennast peatada otsustas. Tore.. Egas siis midagi, ajasin jälle kaardi pealt trajektoori taga ning enamvähem korrektsed kalorid said paika. Tänase kodust-tööle, töölt-koju pluss 6 kilomeetrit jalutamisega olen ma kaotanud umbkaudu 1000 kalorit. Jess! Päris tubli saavutus ma pean mainima.

Nüüd lõpetasin just söögitegemise ja kuulan oksendamiseni repeadi peal Ellie’t.

Ilusalt neljapäeva õhtut!

Advertisements

Kevadine!

Kevad on nii tore aeg. Eriti meeldib ta mulle siis, kui ta lihtsalt ja julmalt talve sisse sõidab ning kõik need rõvedad vesise lumesupi augud ära kuivatab.

Täna oli mul vaba päev ning ma mõtlesin, et üks kord elus võiks mul olla ka aktiivne vaba päev, mitte ainult missioonist “Suveks diivan lohku” osa võtta. Olgugi et ma praegu jalutan igapäevaselt tööle ja sealt tagasi koju, siis on selline “sportlik” kõndimine ikka palju parem ning ausalt öeldes eelistan ma sellist aeroobset liikumist mingisugusele julmale “trennisaunale”, kus ma lihtsalt üritaks ennast ära tappa.

Kevadine trennitervitus :D

Kevadine trennitervitus 😀

Nagu tõeline spordisõber panin Endomondo ka ennast jälgima, kuid 2/3 peal trajektoorist otsustas App pillid kotti panna ja mind omapead uitama jätta. Oh well.. Alustasin uuesti aga selleks ajaks kui ma probleemi avastasin olin juba üksjagu vahepeal maha kõndinud. Minu suureks rõõmuks avastasin pärast kodus võimaluse, kuidas ise seda trajektoori luua ning sain niiöelda kaotatud aja tagasi teha. Juhhõissa! 500+ kalorit kaotatud nagu nalja ning enesetunde poolest oleks tegelikult võinud vabalt veelgi kõndida, sest ma polnud absoluutselt mitte väsinud. Ausalt öeldes olin ma veidi üllatunud, et see ring Tondi Selverini ja Nõmme teed pidi tagasi tulles on ainult 6 kilomeetrit ning kui tahta pikemat ringi teha, siis tuleb vist mööda Sõpruse puiesteed tagasi liikuda. Enesetunne praegu on mega ning nüüd lõhnan siin nagu vaniljekaun. Go me!

Pettumusega avastasin täna hommikul, et minu toitumisprojekti lehekülg andis mulle nüüd teada, et ma peaksin oma ideaalkaalu saavutama 2. augustil, mitte enam 25. juuli nagu algselt lubatud. Võib olla ma ei ole olnud võimeline piisavalt kiiresti kaalu kaotama, aga jah.. Väidetavalt peaksin ma augusti alguses kaaluma 60kg. Muidugi pean ise ka tubli olema ja mitte rämpsu sööma näiteks ning igapäevaselt kava jälgima, et selline tulemus üldse võimalikuks teha, sest noh olgem ausad – kava ostmine ei tähenda automaatselt seda, et peenikeseks saab, ise tuleb ikka vaeva ka näha.

Kas kellegi on mõni idee, mida õhtuti Tallinnas teha võiks (peale trenni muidugi), mis poleks kinno minek või lihtsalt söömine?

Vahekokkuvõte

Ei ole mul selle järjepideva kirjutamisega väga hästi. Vaatasin just, et taaskord on kuu aega möödas ja vahepeal pole mitte kui midagi suutnud kirja panna. Muidugi on selle aja jooksul ühtteist tehtud ning tekkis isegi mõte, et peaks kirjutama, kuid siis jälle läks täitsa meelest ära.

Jaanuari lõpus käisime töökaaslastega näiteks Adventure Roomis ning pärast Vana Villemi Pubis istumas. Mulle sellised mõtlemismängud meeldivad ning hea meel on selle üle, et Tallinnasse on hakanud neid üha rohkem juurde tekkima. Võib olla on nad juba mõnda aega eksisteerinud, kuid ma ei teadnud sellisest asjast üldse mitte midagi enne seda, kui me Ste perega Klaustrofoobias käisime.

Veebruari alguses oli meie 5. aastapäeva, mille puhul käisime restoranis Lusikas söömas, kuid suures õhina ja sügava vestluse käigus ei olnud mul absoluutselt meeles toitudest pilti teha ning seetõttu jäi niiöelda restorani arvustus täitsa tegemata.

See-eest on minust üks ilus hämar pilt ning mingitel kahtlastel asjaoludel surmtõsine.

image

Söögist mäletan niipalju, et eelroaks võtsin kammkarbid, mis hernepüreega olid lausa suurepärased. Pearoaks võtsin võis praetud paltusefilee, mis oli taaskord nii hea, et taldrik sai viimseni tühjaks. Ausalt öeldes tahtsin mõlemaid sööke proovida lihtsalt sellepärast, et näiteks Hell’s Kitchenis (kokkade võistlussaade, kus Gordon Ramsay nende peale karjub) keeravad nad nii kammkarpe kui paltusefileesid koguaeg pekki ja ma tahtsin lihtsalt ära proovida, mis värk nendega on 😀 . Magustoiduks võtsin “Mille feuille dulce de leche kreemi ja marjadega”, mis alguses ei öelnud mulle absoluutselt mitte midagi ning võtsin kiirelt appi sõber Google’i ja otsisin. Google ütles, et tegemist on Napoleoni koogiga, mis minu jaoks on kindel “JAH”, kuid tegelikkuses sain veidi teistsuguse väljanägemise magustoidu kui ma algselt ootasin. Tegelikkuses nägi see välja peaaegu midagi sellist, ainult natuke veel kummalisem:

Lõppkokkuvõttes jäime väga rahule, sest söök oli maitsev, teenindaja oli sõbralik ja oskas soovitada ning interjöör on ka hubane ja äärmiselt meeldiv. Hinnad ei ole ka väga kõrges klassis, ehk siis kui tahate kellegagi ilusat õhtut sellises natuke peenemas restoranis veeta, siis kindlasti see oleks õige koht.

Samal nädalavahetusel oli Ste sünnipäev ning selleks puhuks tegin lillkapsa põhjaga pitsat ning juba heaks traditsiooniks kujunenud 2 koostisosaga šokolaadikooki. Nämm-nämm.

Veebuar on muidugi ka sellepärast äärmiselt oluline kuu, et sellest kuust tellisin endale ära Erik Orgu toitumiskava. Go me! Oleme seda perekondlikult põhimõtteliselt kolm nädalat järginud ja hea meel on selle üle, et kaal on ilusti kukkuma hakanud. Muidugi kui seda menüüd 100% jälgida, siis arvatavasti läheks veel paremini kui praegu. Toidud on enamuses väga maitsvad ning ei arvakski, et need niiöelda “tervislikud” söögid. Üllatav on võib olla ka see, et tegelikkuses on menüüs päris palju rasvu, kuid süsivesikuid see-eest ürpis vähe. Mõtlesin, et esialgu vaatan, kuidas keha söömisega muutub ja siis hakkan lisaks trenni ka tegema kunagi. Praegu käin igapäevaselt jalgsi tööle, mis tegelikult annab juba tund aega aktiivset liikumist ja 6000 sammu saab ilma naljata täis (kui vastavaid telefoni App’e uskuda). Ma iga kord ütlen seda sama, kuid ma ausalt üritan natuke aktiivsem siin blogi rindel olla ja oma edusammudest/ebaõnnestumistest rohkem kirjutada.

Sõbrapäeval käisime mehega kinos. Mõtlesime terve nädal aega, et mida me siis vaatama võiks minna ning mina, kes ma tahan ikka “moeteadlik” olla, pakkusin et võiks siis selle “50 halli varjundit” ära vaadata. Vabandan Siiri ees, kes tegi endapoolse kodutöö ära ja kinkis mulle jõuluks esimese raamatu ka, kuid ausalt ma pole siiamaani seda lugeda jõudnud. Alguses peale filmi olin ma veendunud, et seda raamatut ma lugema ei hakka – film ei paelunud mind niivõrd kui ma ootasin. Samas selleks ajaks kui ma koju jõudsin hakkasin juba mõtlema, et võib olla peaks raamatut lugema, sest raamat oleks nii mõnegi nüansi osas võib olla veidi põhjalikum ning eks ma ise olen ju terve elu raamatuid filmidele eelistanud.

Filmi algusest saadik oli mul kerge de ja vu maik suus ning ma ei saa sinna midagi teha, aga minu meelest Ana ja Christian on nagu Bella ja Edward. Isegi nende lugu on üleüldises plaanis sarnane – nõrguke süütu noor tüdruk ja paheline müstiline rikas mees. Alguses mõtlesin, et see oleks Bella ja Edwardi lugu lihtsalt süngemates varjundites ja noh, rohkema seksiga. Suur oli minu üllatus kui ma sain täna teada, et “hallid varjundid” oli algselt tühipaljas Twilighti fanfiction, mis arenes triloogiaks. Nojah, ilmselt sealt need sarnasused siis tulevadki.

Hetkel loen “Gone Girl”-i inglisekeelset raamatut, mis siiani pole väga ladusalt läinud, sest ma teen viimasel ajal nii palju süüa, et õhtuti väga millekski muuks nagu aega ei jäägi. Isegi kui jääb, siis see sarjade vaatamine kulgeb palju lihtsamalt kui raamatu lugemine.

Lõpetuseks veel siis selline uudis, et septembris läheme me Türki! Ajee! Oli kah lõpuks aeg, et me veidi suurema reisi olema planeerinud. Ma olen juba nii elevil, kuid kurb on see, et sinna on pool aastat aega! Õudne.

Vahepeal on vaja midagi teiste puhkustega ka nagu ette võtta, kuid ma ei tea mida ning sünnipäeva tahaks ka tähistada, aga ma ei tea kus ja mida tehes. Ma lihtsalt ei tea.