Edukas pühapäev

Ma olen see pühapäev nii tubli olnud, et ise ka ei usu! Lõpuks ometi pesin põrandad ära, pesin pesu, tegin süüa, tegin trenni, tegin uuesti süüa, käisin põhjalikult pesus, lakkisin küüned ära jaaaaa koristasin veelgi. Vara ärkamine mõjub mulle ikka ürpis hästi ning muidugi see, et ma endal enne maha ei lase istuda kui midagi kasulikku ära on tehtud. Raske on olla laisk inimene, ausõna.

Veel uudistasin ma internetis ringi ja mõtlesin erinevate toitumiskavade üle. Olgugi, et see FitLap tundus päris adekvaatne, siis pärast õhtusöögi tegemist pole ma küll nüüd väga kindel. Esiteks, nende pakutavad retseptid on veidi puudulikud. Näiteks see sealiha sinepis retsept, mida ma täna õhtuks tegin ei maininud koostises (toiduainete) nimekirjas mitte poole sõnaga ka laimist või laimimahlast midagi ja siis ühtäkki voila “Kastmeks sega laimimahl, selle riivitud koor ja …” Surprise, Cindy! Teine asi, mis absoluutselt maitse poolest ei kattu on näiteks küüslaugu lisamine. Ouch!

Sinna samasse kastmesse kästi panna 4g (1.2 küünt) küüslauku, mis siis 3 portsioni peale teeks nagu 12g ehk (3.6 küünt). Ütlen ausalt, seda kastet ma rohkem proovida ei julge, sest küüslauk pidi mind reaalselt seespidiselt ära kõrvetama. Ma ei tea, mis maailmas need vennad elavad.

Õhtusöök

Muidu sealiha ise tuli väga maitsev ja mõnus ning marineerimiseks kasutasin 6 spl Felixi Inglise sinepit (400g tükk liha). Ma ei tea, mis värk mul riisiga on, aga alati jääb riis kõva…Seekord oli ka see normaalne 😀 Areng!

Ma tean, et mul üks töökaaslane teeb Erik Orgu kava järgi ning sealsed toidud pidid väga head olema ja boonusena võtavad umbes 15 minutit valmistamiseks. Vaatasin seal lehel üleüldse ringi ning ausalt öeldes on päris meeldiv – muidugi kui üks kuu tahta proovida, siis on kuu hind €19.90, mis on pääääääris kallis. Of course kui võtta pikemaks ajaks, siis kuu hind tuleb väiksem, aga tingimus on see, et kogu kava niiöelda ostetakse kohe välja. Mis mulle seal veel meeldib on “ostunimekirja” võimalus – ehk siis kõik asjad, mida sul nädala peale tarvis läheb on koguseliselt üles rivistatud. Jess!

Ma kaalun seda asja veel, aga ilmselt võtan selle täitsa ette. Igapäevaselt on plaanis jalgsi tööle minna ja siis veel koduselt mõnda trennivideot järgida. Täna näiteks tegin kõigepealt ühte Cross Fiti videot, mis kujutab siis endast intervalltreeningut – see konkreetne kava koosnes neljast erinevast harjutusest ning iga harjutust pidi tegema 30 sekundit. Iga tsükli järel oli ka 30 sekundiline paus. Ma ausalt ei mäleta, mitu roundi ma ära tegin, aga pärast olid jalad väljaastete tegemisest küll valusad. Selleks, et mitte KÕIGEST 20 minutit trenni teha, lasin ma veel otsa selle trennivideo, mille ma kunagi oma esimeses postituses ka üles panin ja mis keskendub vöökohale ja kõhule. Ma arvan, et homme olen ma kindlasti suremas.

Ja nagu kõigest sellest veel vähe on, andsin ma endale lubaduse, et ma ei lähe kunagi magama enne, kui ma olen sama päeva jooksul kasutatud nõud ära pesnud. Ma tean, et ilmselt mõni inimene ei saaks teisiti elada, aga ma tõesti VIHKAN nõude pesemist.

Trenniideed ja mõnus lillkapsas

Viimased kuud on olnud väike motivatsiooni langus ning pole väga viitsinud ise süüa teha. Eks seal oli paar tervisest tingitud aspekti, kuid nüüd kui asjalood on teisiti andsin endale täna hommikul jalaga tagumikku, et uuesti aktiivseks hakata. Eile õhtul lausa googeldasin erinevaid spordiklubisid ja trennide tüüpe. Samuti vaatasin lõpuks, mida mulle saadetud e-reklaam endast kujutas ning külastasin FitLap’i lehte. Esileht lubas, et neil on treeningkavad ja toitumiskavad, mis muudavad mu elu. Hetkeks olin isegi põnevil sellest, et nad mulle tasuta liitumist pakkusid, kuid avastades, et see kehtib ainult ühe päeva olin ma küll pettunud.

Leht ise ei näe küll väga uhke välja, kuid töötab siiski. Ühtlasi lubati e-mailis, et neil veel mitmeid uuendusi tulekul, mis peaks nende lehe kasutamise veel paremaks tegema. Panin oma mõned numbrid sisse ja käima ta läkski. Kasutamine iseenesest on ääretult lihtne ning eriti tore on see, et toitumisplaani saab lisada ka teisi pereliikmeid ja nemad siis ka toidukogustesse sisse lugeda. Mis minu jaoks oli veidi tüütu, oli nimelt see, et koostisainete kogused on veidi kummalised. Seal on ära toodud toiduaine kodus nii grammides, kui ka niiöelda tükina, kuid kui teha näiteks täidetud paprikaid, siis on veidi kummaline, kui paned endale taldrikule näiteks 2.3 täidetud paprikat. Ma tean, et see ongi toitumiskava point, kuid minu jaoks on see lihtsalt kummaline hakata seda paprikat poolitama.

Olemas on ka treeningkava: E lihas, T aeroobne, K puhkus ja nii edasi. Lehel on olemas erinevad videod nii kodus treenimiseks, kui jõusaalis treenimiseks, nii meestele kui naistele ning erinevate raskusastmetega. Esimest lihastreeningu videot vaadates mõtlesin küll, et pole üldse paha. Võib olla see ongi see, mis mul puudu on? Ise muidugi kaalusin näiteks veebruarist kuhugi trenni minna ja aktiivseks hakata, aga praegu mõtlen näiteks, et võib olla peaks seda veebilehe kuutasu maksma ja seda hoopis proovima?

Igatahes, kui ma juba seal veebilehel olin, siis lappasin seal mõningaid retsepte ning ma pean ütlema, et sain edaspidiseks päris palju ideid. Ikka päris palju. Algselt mõtlesin, et kirjutan endale kaustikusse ümber, aga kuna neid oli NIIIII palju, mida kõike ma talletada tahtsin, siis tegin laisa inimese kombel lihtsalt skriinšotte. Go me! Aga ausõna, kui ma oleks kästisi tegema hakanud, siis ma ilmselt kirjutaks neid praeguseni või siis… ei oleks pidanud nii ahne olema, mis on ka väga aus punkt.

Esimese asjana proovisin ära need samad täidetud paprikad, mis tegelikult pole üldse nii keerulised, kui ma algselt endale ette kujutasin (kogused on ühele inimesele):

Oliivõli 4 g /.3 tl
Sibul 23 g/0.3 tk
Küüslauk 6 g/1.2 tk
Pruun riis, kuivaine 39 g/0.2 klaasi
Paprika 117 g/0.8 tk
Pizza ja pasta kaste (Pomito) 35 g/3.5 spl
Veise delikatesshakkliha, R 6%, Rakvere 113 g/4.5 spl
Mozzarella juust 18 g/0.2 pakki

Sool maitseks
Pipar maitseks

Nagu ma ütlesin, siis osad kogused on küll natuke kummalised, kui aus olla. Mozzarella asemel kasutasin ära Hiirte Juustu riivjuustu lõpu, kõige tavalisemat puhast veise hakkliha (ei pea olema delikatess) ning täidisesse panin kõige tavalisemat tomatikastet.

  • Keeda riis.
  • Lõika paprika “kaas” pealt ära, eemalda seemned.
  • Haki sibul ja küüslauk ning küpseta õlis klaasjaks, lisa hakkliha ja küpseta läbi. Lisa segule tomatipasta, keedetud riis ning maitseained.
  • Täida paprikad seguga ning tõsta ahjuvormi.
  • Vala põhja klaas puljongit või vett, kata vorm fooliumiga ja küpseta 200 kraadi juures 10 minutit, alanda temperatuuri 180 kraadini ja küpseta veel 30 minutit.
  • Eemalda foolium, puista peale riivjuustu, lase juustul ahjus sulada ja serveeri.

Järgisin neid juhiseid kuni viienda punktini, kuniks ma unustasin vormi põhja vett panna, hoidsin fooliumit ainult esimesed 10 minutit ja panin riivjuustu alles siis kui ma vormi ahjust välja võtsin ja pilte hakkasin tegema. Oh well. Maitses ikka imehea!

20150123_210954

Tumedamad ääred on neil ilmselt sellepärast, et mu lillkapsa pann oli nende pealsetele ürpris lähedal.

Lisandiks tegin juurde röstitud lillkapsast. Igavusest juhtusin eile õhtul lugema erinevaid blogisid ning leidsin sellise toreda retsepti. Valget veini mul ei olnud, niisiis tegin kanapuljongiga nagu soovitatud oli – selle 2l vee peale panin 4 puljongikuubikut. Polnud ka kindel, kas ma õige tšilli maitseaine sain, kuid kasutasin 1spl originaal tšilli pipart, mis ei olnud päris puru, kuid veidi suuremad tükid. Ahjus oli see lillkapsas lõpuks kuskil 45 minutit vast, sest ma pidin temperatuuri paprikatele madalamaks panema.

20150123_210612

Nomnom! Lillkapsas jäi pealt selline krõbedam, kuid seest hea ja mahlane. Tõesti hea!

Ja lõpuks siis minu suurepärane õhtusöök koos käsikäes:

20150123_211526

Loodetavasti jätkub homsekski, sest see on tõõõõõõõõõesti üks hea kombo. Mees ütles mulle, et talle lillkapsas ei meeldi, kui ma loodan, et ta vähemalt proovib. Kui ei, siis ei. Jääbki mulle rohkem 😉

Vaba aeg

Peaaegu iga kord, kui mul puhkus tuleb, olen ma dilemma ees, et mida siis seekord ette võtta. Päris ausalt, lõpeb see dilemma üldjuhul sellega, et ma võin mitu päeva väga rahulikult kodus diivanil peesitada, kui just ei ole mingit reisi või asja plaanis. Heh! Ja millal meil viimati mõni reis oli? Ma isegi ei mäleta enam, mis aasta see oli, aga siis kui me Tuneesias käisime… Oi näe, pildikaust arvutis ütleb, et see oli 2012.

Kui mulle anda arvuti, ei hakka mul kunagi igav. Ma ei tea, kui paljud inimesed mäletavad seda aega kui Sims esimest korda välja tuli. Mul oli tol ajal üks tore naabritüdruk, kes oli sellistes asjades väga asjapulk ning ma nii mäletan aegu, kuidas ta mulle igasuguseid selliseid mänge tutvustas. Omal ajal sai mängitud Diablot, Simsi, Simcity’t ja nii edasi ja päris mitu tundi järjest. Minust läksid need Heros’ed ja asjad kaarega mööda, kuigi näiteks Age of Empires oli ka päris äge. Aeg on nüüd muidugi kõvasti edasi läinud ja uued ajad tulevad peale, mis tähendab, et ka mängud saavad palju ägedamaks. Ükspäev kui ma siin “nostalgitsesin” leidsin suurest vägevast internetist sellise toreda asja nagu Sims 2.

Ma mäletan, et omal ajal sai seda päris ohtralt mängitud, kuid mulle tundub, et mul ei olnud seda rõõmu väga pikaks. Samas.. Ma ei suuda meenutada, kas mul üldse omal kodus oli see mäng või siis ma käisin selle sama sõbranna juures. Simsi esimene versioon oli mul lõpuks kindlasti, niipalju ma tean. Igatahes.. Andke mulle arvuti ja ma võin ennast tundide viisi lõbustada. Isegi interneti ühendus pole oluline kui seal mõni tore mäng peal on.

Osaliselt mulle meeldivad vanad mängud rohkem, sest nad on ilusti läbi mõeldud ja lõpuni valmis tehtud. Näiteks kasvõi see samane Sims 2 – vana hea offline keskkond, iga laiendus lõpuni viimistletud. Selle tänapäevase “interneti keskkonnaga” on see probleem, et niiöelda baasmäng antakse välja, otsast otsani bugisid või anomaaliaid täis ning siis hakatakse seda kuskilt parandama ja putitama.

Selle viimase pärast mulle see Sims 4 üldse ei istu. Olgu see graafika ja idee ja mõned uued asjad, mis nad on, kuid kui funktsionaalsus on piiritletud, siis ei jätku seda lõbu väga pikaks ajaks. Võib olla oleks pidanud ootama, kuniks kõik parandused ja uuendused tehtud saavad ja alles siis mängu ostnud, aga oh well.

Uue Simcity’ga on hoopis teine lugu. Kes pole kursis, siis tegemist linna ehitamise ja ülalpidamise mänguga. Kui eelmises versioonis võisid oma linna tugevalt põhja lasta minna enne kui hästi hakkas minema, siis selles versioonis ei tohi miinusesse üldse minna, muidu näitatakse ust ja soovitatakse uut linna alustada. Seal on palju uusi võimalusi ja linnade omavaheline “tööstuskett” on minu meelest täitsa hea ning on erinevaid võimalusi, mis linnaga sa soovid, et tegemist oleks (näiteks kas tööstus, kultuur, turism või ka hasartmängud). Muidugi nagu ikka on tänapäeval online’is mängimise võimalus ka. Seda ma pole veel proovinud, aga hiljuti alles kibelesin.

Tulistamine ja selline asi läheb minust kaugelt mööda, küll aga igasugused strateegia mängud ja ehitamised on täiega minu teema. Samas olen ma ka väikestviisi perfektsionist ning kui esimese korraga kõik ei õnnestu, siis hakkan hea meelega otsast peale, kuni on juba südaöö ja mees küsib, kas ma magama ei kavatsegi minna. Mõnikord on vaja niiöelda sellist “enda” aega ja see on üks moodus, kuidas ma seda veedan.

“Honey I’m home” ehk Mack Bar-B-Que (95 fof 100)

Eile õhtul mõtlesime teha, üle pika aja, õhtusöögi-kino õhtu, et mõtteid mujale peletada ning kuhu mujale ikka kui meie “kodurestorani” Mack BBQ (Tartu mnt). Kuna ma niiöelda “ametlikku” postitust sellest kohast pole veel teinud, siis mõtlesin, et saan sellega siis lõpuks ühele poole.

Interjöör – 25p.

Mack BBQ on ideeliselt samasugune elamus nagu Babyback. Seintele on pandud erinevad postrid ja numbrimärgid ja pildid ja mis kõik veel ning tasutaks mängib mahe rokilik muusika. Pole veel kordagi kuulnud Katy Perry’t või muud popmuusikat.

Lauad on kõik parajad vähemalt 4-le inimesele ja restoran üldse on suhteliselt “õhulise” planeeringuga. Keegi ei tohiks seal tunda ennast ahistatuna või, et keegi teisest lauast kuklasse hingab. Mõnus koht, kuhu võib minna nii perega, kui ka näiteks kohtingukaaslasega.

Uksest sisse minnes on teenindajate “jaam”, mida üleval asuva pildi pealt näha pole, kuid kui otse uksest sisse kõndida jõuab baari ette, kus see mütsiga mees seisab. Lauad jäävad sissekäigust nii vasakule kui paremale, ning paremas restoraninurgas on ka eraldi lastenurk.

Teenindus – 20p

Mis mulle selle koha puhul ääretult meeldib on see, et alati kui uksest sisse tulla, tervitatakse sind järgmise paari hetke jooksul vähemalt ühe teenindaja poolt. Üleüldiselt on seal ka tööl suht sama seltskond ning mõni nägu on mul täitsa meeles. Peateenindaja seal on minu meelest üks blond naine ja kui ma õigesti mäletan, siis ta nimi on Pirjo. Tema on alati särtsakas ja sõbralik, täpselt nii nagu üks teenindaja olla võiks.

Ka seekord ei pidanud pettuma. Üks tumedapäine neiu võttis meid sõbralikult vastu ja suunas meid lauda. Üsna varsti tuli meie laua teenindaja ka meie juurde. Minu meelest on veidi imelik, kui meessoost teenindaja on veidi ülevoolav – see kuidagi ei sobi. Palusime veel veidi aega, sest me tõesti polnud veel valmis ning see “veidi” oli täiesti normaalne. Ma usun, et ta tuli umbes 5-10 minuti pärast tagasi, vastas ilusti kõikidele küsimustele.

Vahepeal kui me sööke ootasime, läks Pirjo mööda ja tervitas meid kohe eraldi, mis on minu meelest kohe eriti tore, praktiliselt püsikunded nagu me oleme.

Mis mind otseselt ei häirinud (kuna söök oli hea ja kõik oli korras) oli see, et söömise ajal ei käidud kordagi küsimus, kas kõik sobib ja kõik on korras. Ei peagi käima koguaeg tüütamas, kuid võiks igaks juhuks ikkagi küsima tulla ja seetõttu võtan veidi punkte maha.

Teine asi, mis mind natuke häiris oli see, et põhimõtteliselt kui ma viimase kanatiivaga ühele poole sain, toodi juba põhiroad. Muidugi, ma ise venitasin seal ka veidi, aga oleks hea kui lähemalt silma peal hoitaks ja oleks vahepeal paar hetke kus saaks söömise vahel hinge tõmmata.

Ka arve maksmine läks ladusalt ning ei pidanud sugugi kaua ootama, arvestades et restoran oli üpris täis ning samuti oli neil seal üks suurem laudkond.

Nii nagu sisse tulles, nähakse sind alati ka lahkumas ning teenindajad soovivad alati ilusat õhtut (või päeva jätku, vastavalt kellaajale).

Söök – 25p

Ma pean kohe ette vabandama, sest kõht oli nii tühi, et ühtegi pilti see kord ei ole. Tellisime alustuseks BBQ meekanatiivad ning need jõudsid lauda umbes 15 minutiga. Paneering oli ilusti küpsenud ning sugugi mitte kõrbenud nagu viimati BabyBackis söömas käies.

Kanatiivad tulevad 6 kaupa kandikul koos maitsva dipikastme ja selleriga. Meist jääb see seller alati söömata, sest lihtsalt ei maitse, kuid muu läheb viimse tüki ja tilgani alla.

Põhiroaks võtsin BBQ kaelakarbonaadi ja Ste võttis Vegase burgeri. Minu oma koosnes laiadest friikatest, kaelakarbonaadist, coleslaw salatist ja seentest ning Stel oli veiseliha burger, peekoni, lisa friikatega ja kõige muuga.

Liha oli mõnusalt pehme ja mahlane ning olugugi, et kõht sai päris kiiresti täis, ei olnud ju ometi viisakas midagi järgi jätta. Ste ütles, et tema burger oli ka perfektselt küpsetatud (mitte üle ja mitte ala) ning seetõttu saab söök küll täispunktid. Ma ei tea, mis maagilisi seeni nad kasutavad, aga hoolimata sellest, et mulle seened muidu absoluutselt ei meeldi (näiteks pitsa peal – väkk), siis seal söön ma need alati ära. Kõik viimseni.

Üldmulje – 25p

Minu jaoks on tegemist mõnusa kohaga, kus saab rahulikult kaaslasega jutustada või hoopis ka mingit sündmust tähistada nii suurte kui väikestega. Õhkkond on meeldiv ning sobib suurepäraselt nii toidu kui ka teenindusega.

Hea meel oli mul selle üle, et menüüsid oli taaskord ümber tehtud. Viimane kord ei olnud tegemist just väga meeldiva muutusega, sest hinnad läksid kõrgemaks ning selle raha eest sai vähem. Ehk siis kartuleid ja asju tuli lisaks osta. Seekord oli tore näha, et menüüd nägid suht samasugused välja ning pearoaga (mitte küll burgeritega) tulevad kaasa coleslaw ja siis mis iganes kartul. Portsud on suured ning lemmikjookideks on meil kas nende kohalik jäätee või siis uue asjana kohapeal tehtud limonaad. Väga maitsvad mõlemad ning ei ole suhkuga uputatud.

Tartu maantee restorani julgen kindlalt soovitada, Rocca Al Mare omasse pole me veel siiani jõudnud. Kindlasti peaks olema hea koht nendele, kes liha armastavad ning olgugi, et nende salatid ja muud söögid on head, siis on see ikka koht, kus kaloreid ei loeta. Vähemalt see on koht, kus mina end tagasi ei hoia 😀